Bratislava Marathon (2012)
9. Bratislava Marathon (Slovakkia) - 01. aprill, 2012 (pühapäev)
Üldandmed
Maratoni ametlik veebileht: www.bratislavamarathon.com/
Koht/kaart/raja skeem: Google Earth
Raja profiil: profiil
Rada: 42.195 km
Stardiaeg: 10:00
Osavõtjaid: 588
Korraldus: 5/5
Raja kirjeldus: Tasane
Statistika
Aeg / võitja aeg: 3:39:29 / 2:21:09 (Micah Kiplagat Samoei, KEN)
Koht / lõpetajaid kokku: 235 / 588
Koht eestlaste seas / kokku: 1 / 1
Osalenud riikide arv: 35
Eelarve 2012.aasta põhjal (kui keegi plaanib osaleda)
*Vastavalt plaanile, kõiki kulusid Sul võibolla ei tule
Registreerimine: 35 € (registreerimine veebruaris)
Transport (lennuk): 242 € (Estonian Air)
Hotell (3 ööd): 188 € (Penzion Gremium***)
Lisainfo:
Registreerimine: Stardimaterjalid võtsin välja reede lõunal. Suhteliselt hõre oli sel hetkel selle külastatavus. Igal maratonil on ikka oma kiiks. Siinne üks suuremaid, mille otsa pole ma veel komistanud on asjaolu, et sulle antakse 2 numbrit, üks tuleb siis seljale kinnitada ja teine nagu ikka rinnale. Ju see on siis mingi paparazzide teema, et nood saaksid ka selja tagant pildistada või tahab äkki mõni teha Bjorn Daehlit ja lõpetada maratoni selg ees. No võta kinni, milleks see veel hea on. Stardimaterjalid olid nagu ikka, klassika. Ehk siis t-särk ja ninnu-nännut veel pealekauba. Maratoni EXPO toimus seal samas, ei midagi erilist. Tavaline.
Sai veidi ASICS boksis taas uuritud-puuritud ja taas üks jalgade staatiline test teha. Susside hinnad on seal samad, mis meie kaubandusvõrgus, sestap polnud mõtet mingeid spordinänni kaasa osta. Üheks põnevamateks toodeteks osutusid aga Fuji seeria jooksusussid, mida on promoma pandud üks kõvemaid selle ala sportlaseid, Emmanuel Gault. Artiklis viidatud videot vaadates tekkis juba endalgi tunne, et äkki peaks rada vahetama :)
Pasta party: Iga korralik maratoni korraldaja lisab oma programmi ka pasta party. Tavaliselt siis ikka maratonile eelneval päeval. Ei puudunud see ka Bratislava korraldusest. Kellaaja vahemik 14:00 - 18:00 lubas seda külastada rahulikult (loe: rahvavabalt) juba lõuna paiku, et õhtul veel üks mõnes söögikohas kerre keerata. Egas seda pastat nüüd teab-mis-väga-palju-polnud aga eks see olegi sellise sümboolse tähendusega ja isegi kui süüa vast vahetult enne 18:00, siis sellega ikka järgmist päeva ei toida. Joogiks oli kalja laadne ollus. Ahjaa, valida said kahe erineva pasta vahel. Ma ei mäletaks, et kuskil oleks varasemalt nii veel olnud (kastmed välja jätta). Ehk siis nii spagetid kui ka penne.
Ja et saaksid kuulda ka teiste matsutamist, siis siin ka video.
Maraton: Enne kui stardini jõuan, võiks esmalt esitada ühe ehmatava pildi, millele mu pilk vahetult enne Eestist äralendu pidama jäi.
Kuna tegemist on ajaloolise väljavõttega, siis pole see just eriti võrreldav sellega, mida nägin telefonist või arvutist vaadatuna tulevikku, kus sul on ühe konkreetse numbriga toodud, et pühapäevane keskmine temperatuur on 2 °C. Samas kui eelnevad päevad (nädalad) on olnud üle +15 °C. Ja peale maratoni, ehk siis esmaspäevast alates hakkas temperatuur taas kohe tõusma. Kohapeal olles ja BBCnews vaadates, siis seal näidati ja seletati lausa imeliselt ära, miks Kesk-Euroopas temperatuur lähipäevil kolinal alla kukub. Ja asi polnud ainult temperatuuris! Nimelt puhus laupäeval ka veel korralik tuul (puhanguti 21 m/s), mis pühapäevaks vaid kergelt vaibus (puhanguti 16 m/s). Laupäevast tuult võid kuulda ka allolevatest videotest.
Kui nüüd arvestada ka asjaoluga, et temperatuur on nulli-lähedane ja jooks oli suhteliselt lageda pealne, siis on mida meenutada. Ühesõnaga, pakkisin ma vahetult enne ärasõitu ka pikad dressid ja mütsi kohvrisse kaasa. Ei midagi erilist ju, Eestis treenides polnud neid nagunii veel ära "visata" jõudnud. Polnud kerge mõelda, mida maratoni päeval selga panna. Siiski sai võtta vastu otsus, et nö kolmandat kihti ma küll jooksuks selga ei suru (piisab t-särk ja kile). Stardipaika liikudes tundus aga asi ikka kahtlane. No ei olnud mugav, kui tunned, et justkui on külm ja ei ole ka. Aga asjaolu, et joostes läheb soojemaks, see visioon aitas kergelt värisedes ka stardimoment ära oodata. Pealegi stardikoridoris oled sa nagunii ümbritsetud teistest, kes hõõgavad samamoodi kehasoojust kui sa isegi. Start oli koos pool-maratoonlastega ja veel üks huvitav võistlusprogramm oli samasse aega surutud, mida varem pole kohanud. Nimelt pool-maraton teatevõistlusena. Ehk siis iga vahetus ca 5km. Stardipaigas olid siis bussid, kes teise, kolmanda ning neljanda vahetuse õigetesse punktidesse ära viisid. Joostes oli see paras lisa motivaator, kui ühel hetkel ilmatu suur rahvamass sulle vastu seisab ja kõik justkui tahaks patsi lüüa aga tegelt ootavad nad hanereas oma paarilist, kellelt vahetus üle võtta. Kui ma nüüd ei eksi oli teatepulgaks nustik, millega tavaliselt jooksjad end joogipunktides värskendavad :) Rada ise oli lauge, vaid üle Doonau jõe ulatuvate sildade tõusud meenutasid väikest tõusunurka aga ei olnud ka need midagi erilist kui nüüd tuule efekt välja arvata. Algus oli OK, ei mingit kriisi. Siht oli võtta alla 5min tempo ja autopiloodiga kruiisida nii kuniks jaksab. Kuna jooks ise koosnes kahest samaväärsest ringist, siis esimene ring läks libedalt. Ka teisi jooksjaid oli omajagu, sest kõik said ju samaaegse stardi. Täiesti juhuslikult leitud video youtube.com vahendusel, kus ma olen kogemata jäänud kaadrisse. Kuna siin figureerivad ka punased numbrimärgid, siis tegemist on esimese ringiga aga täpsemini ma seda kohta ei oska ka ise määratleda.
Just esimese ringi tagasipööre (alates 9 km) oli kõige jõhkram, sest siis tuli mängu tuuleiil ja ühel hetkel hakkas ka taevast rahet alla tulema, mis kestis vahelduva eduga üle terve jooksudistantsi. Kord päike ja siis jälle lumi/rahe. Kord päike ja siis jälle lumi/rahe. Tuul muidugi ka. Esimest ringi need asjaolud ei pidurdanud aga vot teise ringi juures hakkasid juba igasugused pisiasjad tempot mõjutama. Umbes 30 km möödusid siis minust 3:30 jooksugrupp koos marssalitega. Ma mitte ei üritanudki nendega väga sammu pidada ja sestap peale 32 km eemaldusid nad minust üha kaugemale. Rajateenidus ise oli kiiduväärt. Kuna tegemist oli paljuski sõiduteedel jooksuga, siis raja laius ja joogilaudade mõistlik pikkus oli see, mis ei lubanud tekitada ummikuid. Nii mõnegi varasema maratoni juures on tulnud ette koperdamisi kuna teeninduspunktid ei suuda lihtsalt masse teenindada ja tekivad ummikud. Enamjaolt korvasin ma oma energiakadusid joogiga. Joogipunktide vahed olid ca iga 2.5 km tagant, kuid rõhutada tuleb siis seda, et süüa/energiajooki sai üle ühe ja alati oli olemas vesi. Mina piirdusin soolatud banaani ja mõne veel tundmatu asjaga. Ühesõnaga ei midagi erilist. Umbes 32km võttis üks kohalik minu kõrvale (endine poksija), vahetas paar sõna, tema jaoks olla see elu teine maraton ja ta isegi ei mõtleks selle peale, et lennata ca 1000 km ja joosta kuskil teises riigis mõni maraton :) Ma tundsin sel hetkel veel ennast enam-vähem, mistõttu ta loobus tempoga kaasa tulemast aga siiski, ka minu kiirus oli langenud ca 5:15 min/km peale. Ja langus aina kasvas. Sisuliselt iga kilomeetriga. Enne viimast Doonau ületus kostitas mind veel üks korralik lumetuisk ja otseloomulikult vastu tuulega. No see osa oli üks raskemaid, lõpuni oli jäänud veel 4.5 km. Viimane 4 km nagu ka esimesel ringil oli siis vana-linnas jooksmine ja kuna seal pidi tegema jänese haake ehk siis jälle siit tänavast alla ja siis jälle teisest tänavast alla, siis möödusid need kilomeetrid juba veidi "kergemalt" ja päikesega ent endiselt tuulega :) Lõpusirgel sai selgeks, et mul on veel lootust teha aeg vähemasti 3:39, ehkki ca 36 km ma veel lootsin aega 3:34 või nii. Aga vot, lõpp on alati ettearvamatu ja see selle maratonide jooksmise võlu ongi. Panna välja kõik see, mis sul hetkel välja panna on!
Afterparty: Ma ei saa mainimata jätta, et lõpetades ja just medali kaela saanuna, jõudis minu nimi ja riik ka slovakkia keeles teadvustaja kaudu teisteni. Oli hetk, kus lihtsalt tuli käed püsti tõsta! Olin ju ainus, kes Eestit sedakorda esindas :)
Seejärel suundus juba taastumisalale, kus muuhulgas pakuti taas tasuta õlut, mida paraku üle ühe ei suutnud juua :( Ja mitte seda, et ei maitsenud, vaid pigem asjaolu, et keha tahtis esmalt veidi taastuda. Mõne hetke pärast võis aga jalad taas kõhu alt välja võtta ja suunduda hotelli poole. Vahepeale jäi ette veel ka autasustamise vaatamine ja nagu tavaks, ei olnud ka siin maratonil võitjate osas üllatusi. Üldjoontes üllatusi, sest võitjateks osutusid ju mustanahalised. Võidu eest anti siin 2000€ meestele ja 2400€ naistele. Ma eeldan, et naiste osas võidi teha ka rajarekord. Meeste osas seda ei juhtunud, muidu oleksid summad olnud kordades suuremad. Ja nagu ikka kõlas võitja auks igal pool klassikaks kuuluv lugulaul Freddy Mercury sulest. Selle taustal tundsin ennast ka taas võitjana!
Epiloog: Ärasõit oli mul plaanitud jooksule järgneva päeva varahommikul, mil ca 5:30 paiku pidin hakkama liikuma taas bussijaama poole. Ma usaldasin vist liiga palju oma pildimälu ja ma suutsin ikka niimoodi puusse orienteeruda, et ühel hetkel tuli teha sprint, et 3min enne bussi väljumist jõuda bussijaama. Ja ei tekitanud minus kahtlusi ka asjaolu, et tänav mida mööda ma liikusin, - seal sõitsid trammid. Samas ma mäletasin väga hästi, et tulles seda kohe kindlasti ei olnud (loe: isegi trammiteed puudusid). Aga noh, ütleme, et see oli minu suurim kaardilugemise aps senini. Oleks võinud 200m peale hotelli siis õige tänavanurga üle kontrollida. Ühel hetkel kui asi tundus ikka juba väga kahtlane, võtsin ma välja oma telefoni GPSi ja kui sealt sain teada, et bussijaamani on 1.2 km ning bussi väljumiseni on aega 12 min, siis ei jäänudki muud üle kui et sprint bussijaama. Kell 5:57 seisingi bussi ees. Napikas!
Üldandmed
Maratoni ametlik veebileht: www.bratislavamarathon.com/
Koht/kaart/raja skeem: Google Earth
Raja profiil: profiil
Rada: 42.195 km
Stardiaeg: 10:00
Osavõtjaid: 588
Korraldus: 5/5
Raja kirjeldus: Tasane
Statistika
Aeg / võitja aeg: 3:39:29 / 2:21:09 (Micah Kiplagat Samoei, KEN)
Koht / lõpetajaid kokku: 235 / 588
Koht eestlaste seas / kokku: 1 / 1
Osalenud riikide arv: 35
Eelarve 2012.aasta põhjal (kui keegi plaanib osaleda)
*Vastavalt plaanile, kõiki kulusid Sul võibolla ei tule
Registreerimine: 35 € (registreerimine veebruaris)
Transport (lennuk): 242 € (Estonian Air)
Hotell (3 ööd): 188 € (Penzion Gremium***)
Lisainfo:
Kohalejõudmine: Bratislavasse otselendu ei lähe. Seda mitte ka läbi Helsingi! Kui alguses reisiplaane tegema asusin, siis selgus, et näiteks saaks lennukiga "otse" Bratislavasse läbi Moskva. Pileti hind ca 500 €. No ei, aitäh! Mõne hetkega leidis õnneks suurepärasema variandi. Nimelt siis lennukiga Viini ja sealt bussiga Bratislavasse. Väidetavalt on need kaks pealinna siis Euroopa lähimad (ca 60km), misttõttu bussireis võtab aega kõigest 1h. Väljumised otse Viini lennujaamast, iga tund (Slovaklines). Minnes oli küll selline loomavagunis tunne, sest bussijuht vist tegi väikest haltuurat ja võttis kõik reisijad peale, keda lennujaamast võtta oli (ükskõik, kas taheti minna Bratislavasse või mujale). Aga jah, bussi vahekäik võeti täis ja üllatus-üllatus, vahepeal me sõitsime ka kiirteel. Püsti seistes?!? Mnjaa, tundub, et ju siis nii võib :) Pileti saab otse bussijuhilt, kui ma ütlesin, et ma tahan edasi-tagasi, siis lükati mind rivi lõppu. Just, rivi lõppu. Sest ma olin ju ainuke, kellele pidi siis andma pileti ja ju ma siis ei olnud bussijuhi huvisfääris :) Aga pileti ma sain ja ses mõttes pilet oli korrektne, sain sellega ka tagasi (kokku 14.3 €). Aga selline rivi lõppu lükkamine tundus alguses küll sellise suhtumisena, et oot-oot, "kui ruumi jagub, siis võtan ka sinu peale" :) Siiski oli see tunne ekslik ja kõik lahenes. Igatahes Bratislavasse jõudis õigeaegselt ning hotellini oli sealt visata jalgsi vast 1km.
Ööbimine: Ööbimine sai taas broneeritud läbi booking.com keskkonna. See lihtsalt on nii lihtne, et pole millegi muuga mõtet pead vaevata. Ennekõike sai koha otsingul määravaks asukoht (lähedus stardipaigale) ning hind. Selleks osutus sedakorda Penzion Gremium. Veebis olevad pildid vastasid täielikult tegelikkusele. Tegemist küll väikse kohaga aga kõik vajalik olemas. Hommikusöögi saad ette osta (7€), selline keskmine suutäis. Ma muidugi
ei mõelnud sellele kui booking.com vahendusel seda hommikusööki valisin,
et sisuliselt 2 hommikut 3-st ma sisuliselt ei söö. Üks siis maratoni
hommik ning teine väljakirjutamise hommik (kella 5:30ne start). Aga noh,
olgu, läks sedakorda siis nii. Hotellil on ka omaette restoran. Omaette ses mõttes, et sissepääsud on erinevad. Itaalia stiilis restorani pastad on lausa omaette kunstiteosed. Hotell ise on vanalinnas. Siit on vaid paar sammu visata, et jõuda parimatesse teistesse restodesse.
Registreerimine: Stardimaterjalid võtsin välja reede lõunal. Suhteliselt hõre oli sel hetkel selle külastatavus. Igal maratonil on ikka oma kiiks. Siinne üks suuremaid, mille otsa pole ma veel komistanud on asjaolu, et sulle antakse 2 numbrit, üks tuleb siis seljale kinnitada ja teine nagu ikka rinnale. Ju see on siis mingi paparazzide teema, et nood saaksid ka selja tagant pildistada või tahab äkki mõni teha Bjorn Daehlit ja lõpetada maratoni selg ees. No võta kinni, milleks see veel hea on. Stardimaterjalid olid nagu ikka, klassika. Ehk siis t-särk ja ninnu-nännut veel pealekauba. Maratoni EXPO toimus seal samas, ei midagi erilist. Tavaline.
Sai veidi ASICS boksis taas uuritud-puuritud ja taas üks jalgade staatiline test teha. Susside hinnad on seal samad, mis meie kaubandusvõrgus, sestap polnud mõtet mingeid spordinänni kaasa osta. Üheks põnevamateks toodeteks osutusid aga Fuji seeria jooksusussid, mida on promoma pandud üks kõvemaid selle ala sportlaseid, Emmanuel Gault. Artiklis viidatud videot vaadates tekkis juba endalgi tunne, et äkki peaks rada vahetama :)
Pasta party: Iga korralik maratoni korraldaja lisab oma programmi ka pasta party. Tavaliselt siis ikka maratonile eelneval päeval. Ei puudunud see ka Bratislava korraldusest. Kellaaja vahemik 14:00 - 18:00 lubas seda külastada rahulikult (loe: rahvavabalt) juba lõuna paiku, et õhtul veel üks mõnes söögikohas kerre keerata. Egas seda pastat nüüd teab-mis-väga-palju-polnud aga eks see olegi sellise sümboolse tähendusega ja isegi kui süüa vast vahetult enne 18:00, siis sellega ikka järgmist päeva ei toida. Joogiks oli kalja laadne ollus. Ahjaa, valida said kahe erineva pasta vahel. Ma ei mäletaks, et kuskil oleks varasemalt nii veel olnud (kastmed välja jätta). Ehk siis nii spagetid kui ka penne.
Ja et saaksid kuulda ka teiste matsutamist, siis siin ka video.
Maraton: Enne kui stardini jõuan, võiks esmalt esitada ühe ehmatava pildi, millele mu pilk vahetult enne Eestist äralendu pidama jäi.
Kuna tegemist on ajaloolise väljavõttega, siis pole see just eriti võrreldav sellega, mida nägin telefonist või arvutist vaadatuna tulevikku, kus sul on ühe konkreetse numbriga toodud, et pühapäevane keskmine temperatuur on 2 °C. Samas kui eelnevad päevad (nädalad) on olnud üle +15 °C. Ja peale maratoni, ehk siis esmaspäevast alates hakkas temperatuur taas kohe tõusma. Kohapeal olles ja BBCnews vaadates, siis seal näidati ja seletati lausa imeliselt ära, miks Kesk-Euroopas temperatuur lähipäevil kolinal alla kukub. Ja asi polnud ainult temperatuuris! Nimelt puhus laupäeval ka veel korralik tuul (puhanguti 21 m/s), mis pühapäevaks vaid kergelt vaibus (puhanguti 16 m/s). Laupäevast tuult võid kuulda ka allolevatest videotest.
Kui nüüd arvestada ka asjaoluga, et temperatuur on nulli-lähedane ja jooks oli suhteliselt lageda pealne, siis on mida meenutada. Ühesõnaga, pakkisin ma vahetult enne ärasõitu ka pikad dressid ja mütsi kohvrisse kaasa. Ei midagi erilist ju, Eestis treenides polnud neid nagunii veel ära "visata" jõudnud. Polnud kerge mõelda, mida maratoni päeval selga panna. Siiski sai võtta vastu otsus, et nö kolmandat kihti ma küll jooksuks selga ei suru (piisab t-särk ja kile). Stardipaika liikudes tundus aga asi ikka kahtlane. No ei olnud mugav, kui tunned, et justkui on külm ja ei ole ka. Aga asjaolu, et joostes läheb soojemaks, see visioon aitas kergelt värisedes ka stardimoment ära oodata. Pealegi stardikoridoris oled sa nagunii ümbritsetud teistest, kes hõõgavad samamoodi kehasoojust kui sa isegi. Start oli koos pool-maratoonlastega ja veel üks huvitav võistlusprogramm oli samasse aega surutud, mida varem pole kohanud. Nimelt pool-maraton teatevõistlusena. Ehk siis iga vahetus ca 5km. Stardipaigas olid siis bussid, kes teise, kolmanda ning neljanda vahetuse õigetesse punktidesse ära viisid. Joostes oli see paras lisa motivaator, kui ühel hetkel ilmatu suur rahvamass sulle vastu seisab ja kõik justkui tahaks patsi lüüa aga tegelt ootavad nad hanereas oma paarilist, kellelt vahetus üle võtta. Kui ma nüüd ei eksi oli teatepulgaks nustik, millega tavaliselt jooksjad end joogipunktides värskendavad :) Rada ise oli lauge, vaid üle Doonau jõe ulatuvate sildade tõusud meenutasid väikest tõusunurka aga ei olnud ka need midagi erilist kui nüüd tuule efekt välja arvata. Algus oli OK, ei mingit kriisi. Siht oli võtta alla 5min tempo ja autopiloodiga kruiisida nii kuniks jaksab. Kuna jooks ise koosnes kahest samaväärsest ringist, siis esimene ring läks libedalt. Ka teisi jooksjaid oli omajagu, sest kõik said ju samaaegse stardi. Täiesti juhuslikult leitud video youtube.com vahendusel, kus ma olen kogemata jäänud kaadrisse. Kuna siin figureerivad ka punased numbrimärgid, siis tegemist on esimese ringiga aga täpsemini ma seda kohta ei oska ka ise määratleda.
Just esimese ringi tagasipööre (alates 9 km) oli kõige jõhkram, sest siis tuli mängu tuuleiil ja ühel hetkel hakkas ka taevast rahet alla tulema, mis kestis vahelduva eduga üle terve jooksudistantsi. Kord päike ja siis jälle lumi/rahe. Kord päike ja siis jälle lumi/rahe. Tuul muidugi ka. Esimest ringi need asjaolud ei pidurdanud aga vot teise ringi juures hakkasid juba igasugused pisiasjad tempot mõjutama. Umbes 30 km möödusid siis minust 3:30 jooksugrupp koos marssalitega. Ma mitte ei üritanudki nendega väga sammu pidada ja sestap peale 32 km eemaldusid nad minust üha kaugemale. Rajateenidus ise oli kiiduväärt. Kuna tegemist oli paljuski sõiduteedel jooksuga, siis raja laius ja joogilaudade mõistlik pikkus oli see, mis ei lubanud tekitada ummikuid. Nii mõnegi varasema maratoni juures on tulnud ette koperdamisi kuna teeninduspunktid ei suuda lihtsalt masse teenindada ja tekivad ummikud. Enamjaolt korvasin ma oma energiakadusid joogiga. Joogipunktide vahed olid ca iga 2.5 km tagant, kuid rõhutada tuleb siis seda, et süüa/energiajooki sai üle ühe ja alati oli olemas vesi. Mina piirdusin soolatud banaani ja mõne veel tundmatu asjaga. Ühesõnaga ei midagi erilist. Umbes 32km võttis üks kohalik minu kõrvale (endine poksija), vahetas paar sõna, tema jaoks olla see elu teine maraton ja ta isegi ei mõtleks selle peale, et lennata ca 1000 km ja joosta kuskil teises riigis mõni maraton :) Ma tundsin sel hetkel veel ennast enam-vähem, mistõttu ta loobus tempoga kaasa tulemast aga siiski, ka minu kiirus oli langenud ca 5:15 min/km peale. Ja langus aina kasvas. Sisuliselt iga kilomeetriga. Enne viimast Doonau ületus kostitas mind veel üks korralik lumetuisk ja otseloomulikult vastu tuulega. No see osa oli üks raskemaid, lõpuni oli jäänud veel 4.5 km. Viimane 4 km nagu ka esimesel ringil oli siis vana-linnas jooksmine ja kuna seal pidi tegema jänese haake ehk siis jälle siit tänavast alla ja siis jälle teisest tänavast alla, siis möödusid need kilomeetrid juba veidi "kergemalt" ja päikesega ent endiselt tuulega :) Lõpusirgel sai selgeks, et mul on veel lootust teha aeg vähemasti 3:39, ehkki ca 36 km ma veel lootsin aega 3:34 või nii. Aga vot, lõpp on alati ettearvamatu ja see selle maratonide jooksmise võlu ongi. Panna välja kõik see, mis sul hetkel välja panna on!
Afterparty: Ma ei saa mainimata jätta, et lõpetades ja just medali kaela saanuna, jõudis minu nimi ja riik ka slovakkia keeles teadvustaja kaudu teisteni. Oli hetk, kus lihtsalt tuli käed püsti tõsta! Olin ju ainus, kes Eestit sedakorda esindas :)
Seejärel suundus juba taastumisalale, kus muuhulgas pakuti taas tasuta õlut, mida paraku üle ühe ei suutnud juua :( Ja mitte seda, et ei maitsenud, vaid pigem asjaolu, et keha tahtis esmalt veidi taastuda. Mõne hetke pärast võis aga jalad taas kõhu alt välja võtta ja suunduda hotelli poole. Vahepeale jäi ette veel ka autasustamise vaatamine ja nagu tavaks, ei olnud ka siin maratonil võitjate osas üllatusi. Üldjoontes üllatusi, sest võitjateks osutusid ju mustanahalised. Võidu eest anti siin 2000€ meestele ja 2400€ naistele. Ma eeldan, et naiste osas võidi teha ka rajarekord. Meeste osas seda ei juhtunud, muidu oleksid summad olnud kordades suuremad. Ja nagu ikka kõlas võitja auks igal pool klassikaks kuuluv lugulaul Freddy Mercury sulest. Selle taustal tundsin ennast ka taas võitjana!
Epiloog: Ärasõit oli mul plaanitud jooksule järgneva päeva varahommikul, mil ca 5:30 paiku pidin hakkama liikuma taas bussijaama poole. Ma usaldasin vist liiga palju oma pildimälu ja ma suutsin ikka niimoodi puusse orienteeruda, et ühel hetkel tuli teha sprint, et 3min enne bussi väljumist jõuda bussijaama. Ja ei tekitanud minus kahtlusi ka asjaolu, et tänav mida mööda ma liikusin, - seal sõitsid trammid. Samas ma mäletasin väga hästi, et tulles seda kohe kindlasti ei olnud (loe: isegi trammiteed puudusid). Aga noh, ütleme, et see oli minu suurim kaardilugemise aps senini. Oleks võinud 200m peale hotelli siis õige tänavanurga üle kontrollida. Ühel hetkel kui asi tundus ikka juba väga kahtlane, võtsin ma välja oma telefoni GPSi ja kui sealt sain teada, et bussijaamani on 1.2 km ning bussi väljumiseni on aega 12 min, siis ei jäänudki muud üle kui et sprint bussijaama. Kell 5:57 seisingi bussi ees. Napikas!
