Madrid Marathon (2013)
10. Madrid Marathon (Hispaania) - 28. aprill, 2013 (pühapäev)
Üldandmed
Maratoni ametlik veebileht: http://es.competitor.com/madrid/
Koht/kaart/raja skeem: Google Earth
Rada: 42.195 km
Stardiaeg: 09:00
Osavõtjaid: 10'469
Korraldus: 5/5
Raja kirjeldus: Tõusude lõikes keskpärane
Statistika
Aeg / võitja aeg: 3:45:21 / 2:10:37 (Francis Kiprop, KEN)
Koht / lõpetajaid kokku: 3'970 / 10'469
Koht eestlaste seas / kokku: 2 / 5
Osalenud riikide arv: 66
Eelarve 2013.aasta põhjal (kui keegi plaanib osaleda)
*Vastavalt plaanile, kõiki kulusid Sul võib-olla ei tule
Registreerimine: 55 € (registreerimine veebruaris)
Transport (lennuk): 301 € (Finnair)
Hotell (4 ööd): 245 € (Hotel Rex***)
Reis sai alguse reede hommikul, mis on minupuhul tavapärane kui tegemist on mõne kaugemal toimuva maratoniga, et jääks aega ka veidi kohanemiseks. Eesmärk oli reisida võimalikult kompaktselt. Küll jah mitte sortside ja maikaga, sest maratoni päevaks lubas ilmaennustus kõigest +5 kraadi sooja, mis lisaks üleriietele nõudis pika dressi kaasa pakkimist. Ühe seljakotiga sai tõesti mindud (tegelikult küll arvutikott, millest arvuti oli mõistagi välja visatud). Käsipagasiga teisisõnu.
Käsipagas ja siin sees on ka jooksusussid ning kõik muu eluks ja jooksuürituseks vajalik (pilt tehtud Madridi hotellitoas).
Huvitavaks tegi asjaolu veel see, et kuna lennuteenust pakkus seekord Finnair, siis pardakaart ja registreerimise kinnitus tulid mobla peale juba eelmise päeva õhtuks. Olgem ausad, egas esimest korda ei oskagi sellega midagi väga peale hakata. Igaks juhuks sai Tallinna Lennujaamas veelkord check-in boksist läbi astuda, kus ka kinnitati, et kõik on juba tehtud. Küsiti veel, kas pardakaardid on ikka telefonis olemas? On-on, sai vastatud aga oma laiskusest ja viitsimatusest piisavalt skrollida, ei pannud ma tähele, et viimase otsa kohta puudus pardakaart aga seda nägin ma alles peale turvatsooni läbimist.
Arvata võib, et otselendu Madridi pole isegi võimalik unes näha. Ausalt öelda pole ka tegemist ju väga turistimagnetiga, sestap õigustatud. Helsingi on siin nagu ikka märksõna. Minnes küll kokku kaks vahemaandumist (lisaks veel Geneva), tulles aga pääses lausa ühega (ainult Helsingi). Samas ooteajad olid summa-summaarum samad. Ehk siis eeldades, et Helsingisse lend on tavaliselt Tallinnast üsna varakult, nii 06:00 hommikul, peaks Madridis, hea lennuplaani korral, olema peale kahte päeval.
Aga tagasi pardakaartide juurde. Helsingis järgmist lendu oodates tekkis ikka kihk selle kohta lisainfot kuskilt hankida, mismoodi saaks ma oma kolmanda pardakaardi kätte. Finnairi lehele minnes seda võimalust enam ei pakutud, sest reis oli ju alanud. Helistasin Estravelisse, kus soovitati Helsingis lennuteenindajalt küsida. Seda tegingi. Väidetavalt pidid asjad niimoodi kulgema, et Genevas olles saan oma pardakaardi sealselt lennuteenindajalt. Olgu kui nii siis nii. Igatahes, otseselt midagi puudu polnud. Ja nii juhtuski, saingi. Ja ma ei olnud ainuke, kes oma pardakaarti polnud saanud. Nii mõnedki soomlased, kes alustasid ju lendu Helsingist, ka nemad ei olnud saanud. Lennuteenindaja veidi imestunult meid jõllitas aga seejärel vist taipas, et kui juba kolmas küsib seda sama asja, siis ilmselgelt on tegemist miski süsteemi häirega. No vot tea, mis võis olla põhjus. Kõik laabus.
Oeh, kuidas ma naudin neid linnu, kus eksisteerib metroo. No ei ole peamurdmist, kuidas mingisse punkti jõuda. Nii on ka Madridis. Lennujaam asub küll ca 15 km linnast eemal aga seda lõiku katab metrooliin, mis mugavalt kesklinna viib, kus saad siis endale sobivalt mõnele teisele liinile ümber istuda. Ja nagu ikka, olen mina haaranud turistipileti lähtuvalt päevade arvust, mida kavatsen kohapeal veeta. Sedakorda lausa 5-päevase, mis kokku 26.8 € mu kukrut kergendas. Ühe korra pilet (kaasates võimalikke ümberistumisi) võis maksta 1.5 - 2.0 €. Aga turistipiletit õigustab fakt, et tavapileti kasutamisel pead lennujaama liini kasutamisel maksma ühekordselt lisaks 3 €, seega juba siit 6 € võitu, mille võib rahus turistipileti hinnast maha lahutada. Alati on võimalus näiteks 10 korra pilet osta kui tead täpselt ette, et vot rohkem sõita pole vaja. Mina jätsin need otsad aga enese jaoks lahti.
Lennujaamast veel niipalju, et hetkel eksisteeris seal kaks põhiterminali. Täpsemalt, terminaal T4 oli teistest eemal ja sinna jala ei lähe (peaksid lennukite vahelt roomama). Kui nüüd näiteks linnast tagasi lennujaama sõites metroolt liiga vara maha astuda (terminaal T1-T2-T3), tuleb uuesti tagasi metroosse minna (kui läbisid väravad, siis uus 3€ laks tavapileti kasutamisel) või minna terminalist välja ja lasta end bussil ca 5 min sõidutada, mis on tasuta kõigile ja sõidab väga-väga tihti. Seega uuri välja, mis terminalist lennuk väljub! Tagasitulles mina selle apsu tegin, et vaatasin küll pardakaardile otsa aga ei võtnud seda terminali asja väga tõsiselt. Tulemus? Ilmselge ajakadu. Pakun ca 25 minutit, mis kulus metroost terminali liikumiseks, bussi ootaamiseks ning sõiduks. Ma oleks võinud minna ka tagasi metroosse aga ilmselt ajalist võitu ma poleks saanud, sest terminalide olemusest sain ma aru metroost juba omajagu eemal ehk lennujaamas olles, kust oli vaid paar sammu bussipeatusesse.
Ööbimiskoha püüdsin leida taas stardipaiga lähedusse. Ideaalselt saab selleks kasutada taas booking.com teenuseid. Väga suuri nõudmisi ei seadnud aga vähemasti sedakorda püüdsin hoolikamalt läbi lugeda toa sisekirjelduse, sest ühe korra olen suutnud endale hankida toa, kus pesemine/WC oli koridoris ning ühine teiste sama korruse elanikega. Hotel Rex asukoht on iseenesest super, kesklinna tuiksoonel, kust liigub jala mistahes vaatamisväärsuse suunas. Ühene tuba oli küll üsna pisike aga kõik vajalik olemas, voodi näiteks piisavalt lai, mida ei saa tavaliselt öelda nende tubade kohta, kus on kahe inimese ja eraldi vooditega toad.
Suurepärane wi-fi, jällegi asi, mis on pigem olnud haruldus. Veebis võib ju kirjas olla, et tasuta internet aga tegelikkuses võib see levida vaid hotelli fuajees. Siin siis täitsa tip-top, isegi skype'iga helistamine telefoni kaudu töötas paremini kui mõnede eesti linnade vahel. Telekas jäi vaid veidra nurga alla ja nähtav padjalt vaid kindla kaela väänamise tehnika korral (stereopildi huvides). Muusika, sport ja mõistetavas keeles uudiskanalid olid täitsa navigeeritavad. Hotelli personali kohta võis öelda, et nad olid isegi liiga hoolsad. Maratoni päeva järgsel hommikul olid sisuliselt kõik minu jooksuriided sah-sah kilekottidesse rännanud ja minu hoolikalt peidetud prügi-prahi korjamise kilekott juba üles leitud ning ära nihverdatud. Aitäh, aga poleks vaja olnud!
Hotellituba on üsna minimalistlike mõõtmetega, aken sisehoovi.
Hotellitoa hinna sees on ka hommikusöök ja vot seda ma ütlen, see on korralik. Nimetagem sedakorda neid viisakuse mõttes kelneriteks, kes pidevalt kolme kaupa seda väikest hotelli restorani teenindasid ja värsket kraami (muuhulgas puuvilja) laudadele tarisid. Menüüst enamat poleks osanud tahta. Kohvi järgi võiksin nagu ikka kvaliteedimärgi väärilisust hinnata.... hmm.... no ehkki peale tassi joomist jäi sinna põhja tiba kohvipaksu, siis punkte maha ei võta ja ma ei näe mingit vajadust keelduda selle hotelli hommikusöögist edaspidigi.
Hotellil on küll selline vabam fuajee nurgake, kus saab jalgu kõigutada ja lakkegi vaadata aga õhtust baariletti kui sellist selles pole. Aga nagu varasemalt sai mainitud, seda asendab suurepärane asukoht. Paar sammu ja oledki lokaalis/restos.
Peale põgusat kohmitsemist hotellitoas oli aeg hakata liikuma. Liikuma Marathon Expo'le, kust võtta välja enda stardimaterjalid. See ei olnud päris kesklinnas aga metroo viis kohale, kust mõned sajad meetrid Expo hallini. Kuna reedene päev oli sisuliselt ainus suvine päev minu sealoleku ajal, kus päike ja sooja ca 17 kraadi, oli aia tagant võimalus näha, Madridist vast 50 km kaugusele jäävaid ning lumiste tippudega, mäeahelikke. Seda siis selle jalutuskäigu ajal, mil olin liikumas Expo halli.
Mäeahelikest veidi ettepoole jääb köisraudtee Teleferico.
Expo reedese külastuse eelised on ilmselged, sest sel päeval on kogu ala praktiliselt inimtühi. Kui ikka maratonile on koos 21.1 km ja 10 km osavõtjatega oodatud ca 25'000 ja enamus osavõtjaid pigem kohalikud või lähiriikidest, võiks laupäeval väga-väga pikki järjekordasid eeldada (vt hilisemat videot). Stardimaterjalid sai kätte mitte kõik korraga aga esmalt numbri/kiibi ja seejärel läbisid sellega töökontrolli ning said ka muud ninnut-nännut.
Ei puudunud ka Madridi maratonilt väike pühendusnurgake Bostonis hukkunutele ning kannatanutele. Lisaks sümbolile (kui "B" täht) oli pühenduste kirjutamise sein ning soovi korral said musta lindi, mille oma stardinumbri külge kinnitada. Tegin seda minagi!
Expo raames võisid osta erinevate spordifirmade tooteid/teenuseid. Madridi maraton kuulub Rock'n'Roll sarja, kust muuhulgas võib leida Las Vegase maratoni. Ilmselgelt on see seotud Hard Rock Cafe asukohtadega, ent siiani kuulub maratonide sarja vaid 6 jooksuüritust Euroopast (mitte kõik ei ole maratonid), Ameerikast mõistagi rohkem.
Rock'n'Roll European Series
Sarja fanaatikutele pakutakse lausa erimedaleid, näiteks kui osaled ühe ja sama aasta jooksul vähemalt kahel sarja üritusel, saadetakse posti teel erimedal (vt Heavy Medals). Nii erimedalid kui ka osaletud ürituse medalid on kaalult kaalukad ja võrreldavad näiteks Helsinki ning Stockholmi omadega. Täpset kaalu ei mõõtnud aga tunde järgi ütleks, et väga-väga ühte auku. Värvi ja rock'i on mõistagi Madridi omal rohkem!
Helsinki, Madrid, Stockholm
Laupäev. Soojendusjooks ning mõistagi Pasta Party, mis leidis aset samas kohas, kus Marathon Expo. Aga enne seda sai tehtud traditsiooniline soojendusjooks (2 päeva oli ju puhkust olnud), ca 3.5km. Võtsin telefonigi sörgile kaasa, et GPS rakendusega rada maha märkida ning pildistusedki kaardile saaksid: Sports Tracker.
Ilm oli laupäevalgi veel enam-vähem. Soojakraad oli küll kukkunud märksa allapoole. Pasta Party, mis on maratonide traditsiooniline üritus, kus kõik osalejad "õgivad võidu" erinevaid pastatooteid, oli tasuta (ja ka kusjuures kaaslasele, mida eelnevalt pole nagu tähele pannud) ning kestis loetud tunnid: kella 13:00 - 16:00. Selline ajaaken algul ehmatas, et kuidas suudetakse ikkagi selline mass ära teenindada aga kohale jõudnuna, probleemi tegelikult polnud. Oli lihtsalt väike järjekord. Pasta Party toimus mõistagi kõrvalhoones, mitte samas, kus stardimaterjalide kättejagamine, mistõttu on paslik anda ettekujutus, milline oli järjekord stardimaterjalide kättesaamise osas ca kell 13:30, laupäeval.
Pasta Party järjekord oli kah pikk aga see läks siiski ruttu ja tegemist oli kohati meelelahutusliku seismisega. Kokkuvõte kogu Pasta Party olemusest ning muusikalisest taustast on leitav allolevast videost.
Võis olla kindel, et nii varase söömisega jääb tavarežiimis toituvale inimesele väheseks, kuid menüü on alloleval pildil. Ma usun, et üsna arusaadavalt presenteeritud.
Sedakorda mõtlesin kesklinna naasta väikse ringiga. Kahju, tõsiselt kahju, et ei suutnud reageerida sellele sündmusele just moblaga ja video ülesvõtuga, vaid suht nigela ülesvõttega tavakaameraga. Nimelt oli suurepärane võimalus koostada õppefilm (mine tea ehk ka õpiobjekt) sellest, kuidas autoga end küljeboksist välja puksida olukorras, kus mõlemad otsad on niiöelda double-kiss seisus. Ma parem ei taha ette kujutada meie mentaliteeti sellistele asjadele ja suhtlust kindlustusfirmadega aga ilmselt lõunamaades pole sellised koksamised kindlustuse alla kuuluvad.
Väljapõksijaks ei ole mitte keskmine auto, vaid just parempoolne, kes on ka tagant "touching" seisus ja on tegemas on viimaseid põksimisi.
Pühapäev. Maraton. Äratus kell 06:55. Seejärel rutiinsed tegevused. Riietus - mõistagi pikk dress, müts ja üliõhukesed kindad, sest +5 kraadise temperatuuriga ma lihtsalt ei olnud nõus lühikesele dressile isegi mitte mõtlema. Kuna hotelli hommikusöök algas alles 07:30 ning minul plaanis hotellist lahkuda ca 08:00, siis hommikusest energialaksust ma loobusin ning piirdusin vaid Eestist kaasa võetud müslibatooniga. Stardipaika jõudsin ca 08:15. Eelnevalt olin otsustanud, et äraantavaid või vahetusriideid ma kaasa ei võta, mistõttu ilmusingi stardipaika ready-to-run vormis. Võib vaid vahemärkusena öelda, et kuivade riiete kaasa võtmata jätmine oli viga, viga ja veelkord viga! Aga viimasest veidi hiljem. Egas mis sa siin ikka soojendad, tuli lihtsalt ennast soojas hoida (kaks kihti mul oligi, t-särk ning kile, mis kurku nüüd 100% soojas ei hoia).
Stardipaiga läheduses oli miski äratuntava nimetusega bänd inimeste meeli ülendamas, "Ukulele" nimeks, võimalik, et see oli vaid üks osa bändi nimest, rohkemast ma aru ei saanud. Enne stardiaega kukkusid taevasest avarusest alla veel langevarjurid. Ja nii 15 minutit enne otsisin üles oma enda stardiaugu. Ma olin sattunud suhteliselt ette, niiöelda teise auku kui mitte arvestada eliitide sektsiooni. Seega stardijoon jäi vast maksimaalselt 100m kaugusele. Kokku oli 5 stardiauku ja egas mõnele nagu igal üritusel on savi nendest ettemääratud aukudest, nad suudavad leida viisi end ettepoole nihverdada. Mul pole midagi selle vastu kui nad tõesti tunnevad, et nad on kiired jooksjad ja tee seda nalja pärast, sest mina kavatsesin oma juubelimaratoni võtta rahulikult.
Enne stardipauku oli veel mälestushetk Bostonis kannatanute auks. Selle märgiks tõstsid kõik oma käed üles ja moodustasid nn "B" tähe.
Oli pühalik vaikus.
Oeh, selline ülekehaline sirutus ja lihaste lõdvestus venitas mu pulsivöö õigest paigast välja ja pidin seda jooksu esimesel kilomeetril jooksvalt kohendama. Aga sain paika, mõnele võisid need liigutused tunduda millegi muuna aga mina sain oma vöö vähemasti uuesti riiete pealt pingutatud. Tibens.
Nii et rahulik jooks. Eesmärk? Ütleme nii, et hoida pigem joostes energiat kokku kui seda kulutada. Kuidas? Järgida jooksutehnikat niipalju kui võimalik ning unustada ära igasugune jala "ettetõstmine". Teisisõnu, paterdav jooksmine või moodsas kõnepruugis chi-running. Minu jaoks väga uue asjaga tegemist, sest praktiliselt vaid 2 nädalat enne maratoni sain ma sellest teada, et selline asi eksisteerib. Ja sellise ajaga tehnikat tervenisti kindlasti ei omanda. Seega otsustasin, et keskendun vaid ühele komponendile nimetatud tehnika juures, mis on samuti väga-väga oluline ja millega ma olin suutnud teha ka ühe 19 km treeningu. Nimelt hoida sammusagedus vähemalt 170 korda minutis või ühe jala lõikes 85 korda minutis. Selle näitamisega sai mu spordikell suurepäraselt hakkama aga varem pole lihtsalt seda funktsionaalsust kasutanud. Teisisõnu, ei tempo ega pulss polnud sellel maratonil olulised, vaid konstantne tehnika hoidmine nii mäkke tõusudel kui langustel. Jooks tundus teistmoodi kui kaotada sellest pinge, et alati peab rekordit üritama. Ei pea ja seda tõdeb ma arvan igaüks, kes on vähemalt 5 maratoni oma elujooksul läbinud.
Maratoni alapealkiri Rock'n'Roll tähendas sedagi, et ca iga 5 km tagant oli üks korralik rockbänd sind toetamas mõne äratuntava looga.
Bändist möödumisel tegin ma tavaliselt seda...
Rahvast oli meeletult. Nii jooksurajal kui pealtvaatajate lõikes. Kuna start anti ühiselt 21K ja 10K osalejatega, poleks ilmselt lühikese dressiga jooksmine sellises massis külmatunnet tekitanud aga see olukord ei kestnud igavesti. Näiteks 21K sportlased eraldusi maratonlastest 16 kilomeetril. Lisaks olid rajal nii mõnedki tuulepealsed kohad, mis nurjasid minu korduvad mõtted, et võiks näiteks mütsi või kindad eemale visata. Aga veelkord, palav mul ei olnud.
Ilmselgelt ilma tõttu otsustasin, et esimeses pooles ma väga ei joo. Seega olid planeeritud joogipausid 10K ja 20K peal. Joogipunktid olid kuni 20K märgini iga 5K tagant, seejärel juba iga 2.5K tagant. Iga 5K tagant anti lisaks joogiveele ka spordijooki. Aga pane nüüd tähele, ei midagi enamat! Ja seda kuni lõpuni välja.
No olgu, umbes 28K peal oli üks energiageeli punkt aga kuna mina pole elu sees neid tarbinud, siis ei hakanud ristseid korraldama ka siin. Aga tõesti, söödavat nagu banaan või kurk või batoonike, seda siit maratonilt ei leidnud! Jällegi üks väike erinevus, mida teistelt maratonidelt ei mäletaks. Igal pool on menüüs olnud miski söögipoolis. Lõppude-lõpuks see mingeid probleeme ei valmistanud ning paljalt joogivee/spordijoogi najal veeretas end probleemideta lõpuni. Kui veel vaadata ametlikke vaheaegasid, siis tempo oli vägagi ühtlane numbrite keeles (5K lõikes). Tegelikkuses tuleb muidugi vahe sisse sellest, et esimese poole ma jooksin veidi aeglasemalt ning tegin ka vähem joogipause aga teise poole veidi kiiremini (jooksutempo mõttes), samas kui joogipause tegin sagedamini. Ma võtsin joogipause rahulikult, võtsin topsi ja ei üritanud seda sisse kallata joostes vaid käies. Ja seejärel marss-marss, uuesti sammude sagedus parajaks.
Kuni 35km-ni ma sisulisi probleeme ei tunnetanud. Aga eks ma igaks juhuks venitasin reie pealseid joogipunktides (alates 25K), mitte et mul siiani oleks katastroofilisi krampe ette tulnud aga lihtsalt monotoonsusest ülesaamiseks, sest egas see reielihas ju mingit muud tegevust selle ca 4h jooksul tunneta kui et üles-alla, üles-alla, üles-alla.
Rada ise on kõrguslikult vist Euroopa pealinnadest kõrgemail paiknev, vahemikus 560 - 720m. Kui raja profiili vaadata, siis stardi ja finiši 6km on tõusvas joones. Sellega pidi veidi arvestama. Paljude jaoks oli üsna keeruline näiteks ca 1.5K enne lõppu olev suhteliselt järsk tõus (paarsada meetrit). Sel hetkel ei tohi lasta psüühikal endast võitu saada, vaid leida see võimalus, et näiteks sääretõstet teha ja lihased lahti "raputada" :) No nali naljaks jah, aga joosta võib üles igas mäest kui end vastavalt häälestada.
Raja jooksul sattusin korduvalt miski armee grupiga ühte jalga jooksma. See oli lõbus, sest ehkki ma ei saand sõnadest mitte midagi aru, need laulud, mida lauldi, olid kindlasti inspireerivad ja pealtvaatajaid kaasa elama panevad. Nii umbes 31K peal tuli mõistetav "Olé, Olé, Olé" ära!
Kui rääkida elamustest veel, võiks välja tuua kohtumise ühe rootslasega (ca 10K peal), kes mind Bjorn Daehli mütsi järgi norrakaks pidas aga keda ma teps mitte polnud. Paar sõna sai vahetatud, ütles et võtab kah rahulikult ning 3:50 kuni 4:00 võiks olla hinnatav lõpuaeg aga siis näitas kandu. Ilmselgelt üritas vist midagi enamat või eeldas, et äkki lõpus läheb kole raskeks.
Umbes 22K peal nägin end puhta "Estonia" dressis naisolevusele järgi jõudmas. Ei saand kuss olla ning tegin juttu. Pidavat olema tema neljas maraton ja samuti oli ebaleval seisukohal või teadmatuses, et palju eestlasi võiks siin osaleda (vahemärkusena, registreerunud ei olnud sellel maratonil avalikult nähtavad). Lõpuprotokollist selgus, et kokku oli 5. Igatahes palju õnne "numbrimärgile F87" :), kes edukalt oma neljanda maratoni lõpetas.
Minu enda jooksu juurde tagasi tulles, siis jah, peale 35K joogipunkti oli asi selles mõttes lihtsam, et iga kilomeetriga tuli ju 40K märk lähemale. Üks asi meenub veel, mida pole varem kohanud. Seda maratoni teenindasid terve hulk rullijaid, kelle eesmärk oli pakkuda "külma" ükskõik kellele, kes selleks soovi avaldas. Nii moe märast proovisin minagi seda. Kolmekümnendate lõpukilomeetritel lasin spreitada oma reie pealseid. Kas ja kui palju nüüd läbi pükste sellest tolku oli aga ikkagi, miski teistmoodi "tunne" korraks tekkis. Aga vaid korraks.
40K märgi nägemine juba kedagi lõpetamisest eemale ei hoia, pigem annab just selle viimase tõuke, et kasvõi tehnikat rikkudes teha üks "lõpuspurt" paarsada meetrit enne finišijoont.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et minu eesmärk hoida sammusagedust 85 (või 170) peal, õnnestus suurepäraselt. Kas nüüd sellest ühest korrast mingeid põhjapanevaid järeldusi teha? Ilmselt mitte, sest siiski ma jooksin veidi rahulikumas tempos kui võibolla oma viimased maratonid (seda eriti just esimese poole lõikes). Aga hea enesetundega ma kindlasti selle 10nda pealinna medali kaela sain.
Peale jooksu sai veel nii mitmeski järjekorras seista, et energiat ammutada - banaan, pähklite segu, erinevad joogid, batoonikesed - nii nagu ikka. Mitte et ma suutsin neid kohe endale sisse õgida aga kaasa haarasin ikka. Umbes 45minutit veeresin ma finišialas. Kuna riiete vahetust mul ette polnud näha, siis sealt edasi hotelli poole. Ma olin arvestanud, et hotelli peaks jõudma 30 minutiga aga vot ei jõudnud, sest mingil põhjusel otsustasid jalad liikuda sinna ringiga. Seega kokku +6 kraadises temperatuuris töllerdamist 45min + 60min ringiga jalutamist = 1h45min. Selline "olesklemine" rikub ka kõige tugevama tervise, mis ei ilmuta end kohe aga just hetkel kui kodu poole on vaja hakata reisima, ehk siis teisel päeval peale maratoni (teisipäeval). Ühesõnaga minu lootus, et päeva jooksul kasvab temperatuur +8 kraadinigi, ei läind õnneks. Kas see paar kraadi oleks nüüd midagi päästnud? Ilmselt mitte aga riiete vahetus on igatahes soojalt soovitatav. Teadmata veel, et mind tõbi on tabanud sai esmaspäeval vaid salli ja mütsiga Madridis ringi müristatud, sest ilm polnud endiselt veel soojemaks läinud ning pealekauba sadas/ladistas mõnuga vihma (korraks, nii tunniks peale lõunat tuli välja päike). Ma siiski usun, et põhikülma sain ma peale maratoni ning mitte järgneva päeva ringiuitamistest.
Muuhulgas leidsin seigeldes üles lõpuks ka linna ainsama pubi. No tõesti ei leidnud rohkem ja ma ei liikunud just vähe. Sai üks aeglaselt valmiv märjuke tellida. Ja baarmen juba oskas seda aega sisustada. Nimelt "mängis" ta sel ajal oma nutikaga. Aga ütles viisakalt, et "Nüüd läheb veidi aega". Kätte ma selle peale ootamist sain! Head asjad tulevad ikka oodates!
Ainult kadestamisväärt on asjaolu, et siinmail antakse sulle joogiga alati miskit närimist niiöelda pealekauba. Näiteks ühes teises kohas veini tellides (ja ei midagi muud) toodi sulle vorsti/liha viilakaid.
Madridi lähiümbrus.
Sõit köisraudteel Teleferico (üks ots ca 10min).
Madridi keskus.
Liiklus + aktsioon Haridus- ning kultuuriministeeriumi ees.
Kokkuvõtvalt jääb Madridi maraton meelde kui suurmaraton, sest palju neid pealinna maratone Euroopas ikka on, kes saavad uhkustada üle 10'000 maratonlase osavõtu üle (London, Pariis, Berliin, Amsterdam, Rooma...). Kindlasti oli tänuväärt rada ise, sest ikkagi tehtud ühe ringina! Veidi nuriseda võiks vaid ilma üle. Nii lihtsalt ei ole võimalik, et maratoni nädalavahetuseks keerab juba teist aastat jutti (küll erinevates riikides aga ikkagi kevaditi) ilma täiesti tuksi ja paari päeva pärast särab taevas taas õnnelik päike ühes enam kui 15ne soojakraadiga.
Rock your Run!
