Elujooksu laager 2013
Proloog
On jäänud vaid loetud tunnid, et saaks kõlada selle aasta Elujooksu laagri avapauk, kus minulgi au osaleda. Kümme päeva täis vaimu ja võimu arendamist. Kes seekord laagri rongist maha jäi, peab leppima Mark Soosaare alternatiivse üritusega "Vaim ja võim". Usun, et viimast ei tohiks ka maha magada :) Kui laagris aega antakse, siis paar lauset üritab päeva jooksul siia sissekandesse lisada.
05.07.2013 Reiu Puhkekeskus - alapealkirjaga "Jäätis"
06.07.2013 Reiu Puhkekeskus - alapealkirjaga "Päev kohvita"
Esimene päev, mis järgib ühtset päevarütmi nende laagris veedetavate ööde jooksul. Äratus veidi enne kaheksat hommikul. Täpselt kell kaheksa hommikul algab ühiselt enda mudimine ehk ülesäratamine. Kerge kiirkõnd, mis vaikselt sörgiks üle läheb. Kui sörgi ajal tuleb tahtmine laulda, siis ainult kõva häälega nii, et teised ka seda kuuleks ja saaks järgi laulda. Kui aga tuleb hoopis tahtmine jõge tervitada, siis hetk vaikust... ja selles vaikuses, mil sa jõe poole hingad, tervitatakse sind loodetavasti vastu - sedakorda kala sulpsatusena, kuulsid? Kala me sulpsatuse heli järgi ei suutnud siiski fikseerida. Ülesäratusprogrammi teine pool kulub enda venitamisele ja hingamisele - shindo treening, mis minu jaoks on hetkel veel liiga uus asi. Hommikusöök kell 09:00. Menüüs kindlasti pudru, võileivad ning tee. Ma ei mäleta seda päeva, mil ma hommikul või veelgi enam päeva jooksul, poleks kohvi joonud. Aga ilmselgelt sedakorda see juhtus. Päeva jooksul toimuvad ka mitmed loenguprogrammid. Täna oli üldine sissejuhatus laagri olemusse "Leia joostes enda elu!" ning veidi laiemalt puudutati ka aja mõistet. Viimase osas võib igaüks end täiendada Stefan Klein raamatu "Aeg" (2009) kaudu. Enne päeva teise, ja praktilisema loengu juurde liikumist võid sissejuhatusena kuulata Klassikaraadio saadet keha psühholoogiast. Ühesõnaga, peale lõunapausi jätkus mäng energeetiliste venituste seltsis. Ma langen sellesse gruppi, kes venitab end ainult peale sporti ja seda siis ka no umbes 5min (juhul kui ei osale mõnes jooksutreeningus). Taas keskendumine oma hingamisele ning sidekoe venitusharjutustele. Üldine lihtne soovitus, mis kõlama jäi, on et kui jooks kestab näiteks 30min, siis peaks sellele järgnev venitus ka olema 30min. See on koht, kus hetkel on mul veel ees tõrge. Samas, venitamiste edendamisega peaks ka tõrgetest üle saama. Ühesõnaga, alustada võiks selle 5min kasvatamisest ja vaadata kui kaugele sellega välja jõuab. Ei puudunud ka õhtune jooks. See oli siis niiöelda viimane kord laagri jooksul kui võisid teha oma tavapärast jooksu. Ajakava nägi lihtsalt ette, et see peaks jääma alla tunni. Eks tekkisid ikka väikesed grupid, kes ja kuidas. Minul ja ka paljudel teistel tuli ca 7km ring Reiu-Raeküla märgistatud radadel. Tempo oli selline kergelt enesega võistlev. Põnevam saab aga olema kindlasti see, millega järgnevate päevade kava jooksude osas üllatada suudab. Tänane päev päädis aga programmivälise tegevusega, mis küll hommikul juba teada anti. Nimelt saime ühise "linnaloa" ja kogu kamp vajus Pärnu rannaparki piknikut pidama ja mõistagi otse Ammende Villa vahetusse lähedusse, et oleks ka sealne kontsert (Raimond Valgre ainetel) kõrvu kuulda.
Öörahu saab üldjuhul alguse südaööl aga on ka erandeid.
07.07.2013 Reiu Puhkekeskus / Valgerand - alapealkirjaga "Kits ja maja"
Programm on lihtsalt nii tihe, et blogi reaalajas või siis õhtuti täiendada on ilmselgelt võimatu. Aga asja juurde. Esmalt mõned märksõnad pühapäeva kohta, mis ca 12:00 paiku võttis suuna Valgeranna peale. Kuna mina olin oma autoga, siis paraku ma ei saanud seda kibe kiiret programmilist äkk-muudatust kaaludagi. Nimelt oli Valgeranda minemiseks 2 alternatiivi. Esmalt koopereeruda end auto peale või siis... joostes mõistagi, mis sa siis mõtlesid?! Eeldatav distants ca 17-18km (sõltub, kust minna). Seega, minust jooksumeest polnud, mingi säde oli, et oleks võinud ikka joostes teha aga samas ilm oli ikka üli-palav. Kiiremad tegid selle ära 1.5h-ga ehk siis 5min/km. Hetkevõimekust ja ilma arvestades, oleks see tempo olnud liiast. Aga las see tempo jääb. Kokku oli jooksjad vast 6-7. Niisiis, Valgerand. Viimane kord olin ma siin ikka väga ammu. Telk püsti. Lõunaks riisipada mereandidega. Korralduskomitee poolt tehtud, imeline. Seejärel loeng ja õhtune jooks. Tegin kahe Elujooksu klubi liikmega (Janek ning Tõnis) Audru poldri peal 12km. Palav oli endiselt aga polnud hullu. Sulps ka Valgerannas. Kell seitse õhtusöök. Mõistagi grillimine. Õhtune programm koosnes veel erinevatest mängudest rannas, milles pall polnud kordagi osaline. Mõned pealkirjad, mis hetkel veel meeles: "Kits ja maja", "Peel a banana", ... ülejäänuid oskaksin lihtsamini kirjeldada kui neile nime anda. Esimene selle aasta öö telgis võis alata.
08.07.2013 Maria talu - alapealkirjaga "Põlvini rabas"
Hommik. Valgerand jätkus ka päeva esimeses pooles. Ma vist ei ole iga päev seda küll kirjutanud aga meenutan, et iga hommiku esimene tund on peaaegu klassikaline väikeste variatsioonidega. Väike venitus/mudimine, kerge jooks (sedakorda rannaliival) ja seejärel venitus või siis shindo harjutused. Mõistagi üheksast hommikusöök. Oli nn jooksutehnika päev. Korra juba mainitud chi-running põhitõed võeti korra uuesti läbi. Seejärel ootas meid raba Mercedes Merimaa juhtimisel.
Ka esimeste, kuldkollaste murakate maitse sai suhu. Rabakäik kestis ca 3h. Jalad (sussid, sokid) nägid lõpuks ikka väga gurmaanilikud välja.
Järgmine peatus Maria talu. Teine öö telkides. Õhtusöögiks grillitud räimefilee sibula, või ja maitseainetega (mitmekihilisena, miniatuursetesse fooliumkarpidesse laotuna meie endi poolt). Ladumise ajal jõudis kohale ka üllatuskülaline. Inimene, kes alles äsja sai täis oma sajanda maratoni. Kes veel ei saanud pihta, siis kullakunn olgu järgmiseks vihjeks. Loomulikult oli selleks Meelis Atonen, kes rääkis oma kogemustest ja ajaloost, kuidas ta profijooksmist harrastas, kuidas ta tänu sellele sai Soomes näha elu, millest Eestis siis veel unistada ei osatudki (kaheksakümnendate lõpp). Kuidas ja miks ta maratone üldse jooksma hakkas. Ringlesid ka erinevad kaasavõetud medalid. Aga kuna mina olin paraku räimeladujast liinitöötaja, siis ma nägin neid vaid eemalt. Aga puändiks oli mõistagi erinevad seigad erinevatelt maratonidelt (mida meenutas just kaasavõetud medal). Neid ma siin kirjutama ei hakka, sest mahlakusest jääks lihtsalt puudu. Õhtu krooniks oli laagri esimene saunaõhtu. Mõnus saun oli. Ütlen ausalt, et tunnistan ka kolme lonksu õlut, mida peale leili teiste pudelist laenasin.
09.07.2013 Maria talu - alapealkirjaga "Rohenäpust murutraktor"
Hommikuseks äratajaks on Maria talus rohkearvuline pääsukeste armee. Neid on siin iga räästa all mitme pesa kaupa. Sidistavad ja sädistavad ja ka äratavad. Ilmselt kui telk oleks läbilennatav, siis nad seda ka teeks. Hommikune loenguteema käsitles jooksukultuuri laiemalt. Ehkki see on olnud kogu laagri vältel sirvimiseks olemas, siis Kristjani jooksuteemaliste raamatute arvukus on muljetavaldav. Ma küll ei tea ainult, millal siin neid aega lugeda oleks. Aga sirvida ja nii mõnegi pealkirja on jõudnud üles märkida küll. Ühesõnaga jooksukultuurist. Seejärel tulid talgud Maria talus. Mina valisin kolme ülejäänud laagrilisega rohimise. Mitte küll peetide ega ka porgandite rohimine, mis mulle mu esimese, isikliku sendi tasku tõi aga hoopis hobuste traaliala platsi rohimine. Väidetavalt saaksid ka hobused sellega imeliselt hakkama aga hetkel on parmu hooaeg. Ja nii kui hobused lahti lasta, oleksid ka parmuparved väljas ja hobustele pidavat see märksa piinarikkam olema kui inimestele :) Sestap siis rohimine kinnastatud inimkätega. Ja, kes sai endale murutraktori hüüdnime? Mõistagi mina. Puhast tööaega oli vast 2h. Vahepeal sai Maria talu peremehe käest ka lonksu pilsnerit (see oli siis mu laagri neljas lonks). Väidetavalt oli see pudelis tiba rohkem "käärinud" kui vaja. Järgmine peatus, lõuna. Ja siis, oh üllatust üllatust, anti meile armu ja ei järgnenud mitte loengut, vaid oli vaba aeg. Pea kaks tundi. Sisuliselt esimene kord, mil keset päeva sellega meid õnnistati. Aga jätkame huvitavama poolega. Kell 17, taas jooks. Kuna tänase jooksu keskmes oli kultuuri teema, siis toimus ka jooks partneriga. Mõistagi oli vaba valik. Mul tuli kange tahtmine joosta ikka Elujooksu grupist mõnega, kellega veel polnud seda teha saanud. Sedakorda Siljaga. Mõnus jooks oli. Ja Elujooksu grupi olemusest / tegemistest sai selle 10.5km jooksul ka parema pildi. Kas see tuli nüüd vaimust või millestki muust, siis suutsin ma ühte ja sama küsimust esitada kaks korda. Võib tunduda naljakas aga nii oli. Üks kord edasi joostes ja teist korda tagasi joostes. Ei ole kindel, kas see oli see sama punkt või mitte :) Üks huvitav äratundmine oli veel. Nimelt kui me Maria talust jooksime mere poole, siis näitas silt Kavaru, 4km. Sel hetkel lõikas korraks mu peast läbi, et me võibolla jookseme sugulastele külla. Ja ma ei eksinud. Rannaäärne koht. Linnuvaatustplatvorm. Kõik oli justkui sama, mis vist ka üleeelmine suvi. Või oli see eelmine? Ma küll ei näinud kedagi silkamas talukoha juures aga koht oli tõesti õige. Aga tõsi see on, et ma olen enamus oma jookse teinud üksi ja kellegagi koos jooksmine oli seetõttu kuidagi rahustav. Ka õhtune programm ei olnud üllatustega kitsi. Näiteks õhtusöögiks sai ennem valmis leivasupp, sest pasta kaste oli veel Pärnus ja saabus sel hetkel kui kõikidel leivasupist kõhud täis olid. Leivasupp oli hea. Viimast korda ei mäletagi. Või siiski, vist kevadel. Pasta siiski valmis ja enamus ilmselt sõid ka seda. Üle siiski ei lugenud. Egas see väga väga hea mõte ju polnud, sest õhtune programm oli veel minu jaoks suhteliselt uus teema. Kell 21 nimelt algas viie rütmi tants (five rhythm dance). Puhas voolamine. Tund aega jutti. Ma ei hakka seda lahti seletama, mis see on, seda suudab igaüks ise guugeldada aga liikuma see mind pani. Ei tea kui palju oli nüüd sookaili teel täita siin mingit rolli. Ilmselt suurt miskit. Ebatavaliselt varane päeva lõpp. Kuid ka väga varane tõusmine, et saaks kõik hommikused ülesärkamisprotseduurid enne praami väljasõitu ära teha. Siin juba ei logeleta. Kui tavaliselt ärgatakse siis kui peaks sadamasse liikuma hakkama, siis hommiku programm tuuakse lihtsalt varasemaks. Aga me oleme ka hetkel nn Maria talu luksushotellides (neis väikestest majakestes, mis Tõstamaa tee pealt kätte paistavad). Esimene öö olime tõesti telkides aga tänane hüpe majutuse osas oli võimas.
10.07.2013 Kihnu - alapealkirjaga "Spordipäev"
Äratus 06:15. Silmad puhtaks, hommikune võimlemine ning jooks plätutega, sest jooksususse ei viitsind enam pakitud kohvrist välja surkida. Kell kaheksa hommikul start Munalaiu sadamasse.
Reis Kihnu võis alata. Sedakorda ei pidanud enam kiusatusele vastu ning ostsin paadis laagri esimese kohvi. Maitses nagu kohvi ikka. Aga arvestades varasemate päevade teekogemusi, siis üsna lahja.
Te pole Kihnus käinud? Mina igatahes mitte. Ja ilmselgelt selle tervituse märgiks, peale ca 200m kõnnakut meie majutuse suunas, toimus NATO õhujõudude madal ülelend kahe reaktiivi osalusel.
Väidetavalt midagi sarnast võib kogeda Bostoni maratoni stardis, kuhu minul on paraku lootusetu kohta saada. Igatahes ülelend oli uhke algus meie saare tegemistele. Majutus oli üsna sadama läheduses, Uibu talus.
Kahjuks polnud too kastikas vene uunikum, vaid kõigest mingi mersu. Kihnu majakas, Kihnu pood... jälle Kihnu pood.
Ma arvan, et autojuht pidas meid mingiteks veidrikeks kui peale esimest toidupoodi meid auto peale pakkis ja siis meie ca paarisaja meetri kaugusele järgmisse poodi tahtsime minna. Aga see oli ka kõik. Sõit koos peatustega kestis ca 1.5h või veidi vähem. Järgnes üllatuslikult vaba aeg, mis möödus nii siin olevate ridade, kui viit miinust pererahva pisipojaga mängides. Seis jäi mängude lõikes viiki. Üks:Üks. Ilmselgelt minu õnn, et õhtune jooksuaeg oli käes. Tõsiste spordimeeste pühapäev, ehk siis tempojooks, kus eesmärk joosta tempoga, millega veel suudad kesta. Kesta siis 20min, 30min või 40min. See oli igaühe vaba valik, mille ta alguses valis. Aga peale otsuse tegemist vähem ei tohtinud joosta. Rohkem küll. Gruppideks jagunemine oli üllatuslikult võrdne, 5-8 ühes grupis. Mina isiklikult veidi kartsin enda jooksu. Just kestmise mõttes. Ühelt poolt polnud ammu tempojooksu sellises mahus teinud ja teisalt veel kestvad tervisehädad, mis võisid jooksu ära rikkuda. Selle sündmuse tegi huvitavaks ka asjaolu, et rajaks oli ca 470m metsaring, mida alustasid kõik samaaegselt. Seega oli ohtralt möödumisi, mis pidi olema justkui innustavaks teguriks vastu pidada. Samas ei tohtinud minna oma tempoga niiöelda viimasesse tsooni ehk kasutada sprindikäiku, sest see oleks sisuliselt kogu sinu ürituse ära rikkunud.
Üheks eredamaks momendiks oli muidugi laagriline, kellel on diagnoositud jooksja põlv (too sama, tõukerattaga, keda eelnevalt mainisin). Nimelt selgus ja sain ka tõestuse, et see põlv ei sega absoluutselt ülikiiresti jooksmist, vaid ainult aeglaselt. Ühesõnaga, ma sain ringidega sisse, mis muud. Jooks andis kokkuvõttes enesetunde, et paranemine on endiselt jõus, kuid jooksu endaga sain enda võimete kohaselt hakkama (keskmine pulss ning tempo). Jooks tehtud, tagasi laagrisse. Kerge sörgiga. Õhtusöök kaasas nii suitsulesta kui superhead kama (suhkruta). Õhtune programm nägi veel ette filmi Chariots of Fire vaatamist. Mõistagi jooksuteemaline film. Olen seda korra küll Jooksuakadeemia kursusel osalenuna näinud, kuid teine kord pani tähele asju, mille varem maha magas. Ja ma ei imesta, et mõned on seda filmi vaadanud 5, 7 või 12 korda. Aga vähem põnevam pole ka asjaolu, kus me filmi vaatasime? Kuna majutuskoht iseenesest koosneb väikestest majakestest ja meie käsutuses on ka üüratu väliköök, siis ei üks ega teine pole filmi vaatamiseks kõige parem paik. Eriti siis kui selleks eraldi ekraani pole kaasa võetud. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Nimelt tuli pererahvas meile vastu ja laenas filmi vaatamiseks oma elumaja, kolides ise samal ajal välikööki sööma.
Sellist sooja suhtumist pole nagu varem enne kohanud. Nii täitiski ca 20 pead pererahva elutoa ja hiirvaikselt, kuid vilksamisi muiates, vaadati ca 2 tundi kestvat filmi. Ööprogramm sujus taas mängude kütkes, kuid seekord mõttemängude. Kuna eelmine öö oli siiski üsna lühike ja varase ärkamisega, siis väga palju kaasalööjaid ei olnud. Eredamaks hetkeks oli mäng, kus sinu kõrvalistuja mõtles sulle välja tegelaskuju (elav/lahkunud või hoopis muinasjutust), kirjutas selle teibile ja kleepis sulle otsa ette. Seejärel algas oma tegelaskuju ära arvamine. Ringiratast. Üks küsimus korraga, millele said teised vastata kas jah või ei. Kuna mängus osales ka laagri üks ja ainus välismaalane, toimus mäng mõistagi inglise keeles. Not vot, mina, kergelt mitte ülekaaluline, oskan lennata, kuid pean selleks kasutama abivahendit. Minust on tehtud nii film kui multifilm aga ka etendus, siin samas Eestis. Ma ei seikle üksi, vaid vean kedagi endaga kaasa. Ma ei ole Batman, kuid pärit siiski välismaalt. Jah, ma olen muinasjutust ja nimeks Aladdin. Väga kergelt ma selle äraarvamiseni ei jõudnud, sest ma olin oma mõtetes lihtsalt igasugustesse supermännidesse kinni kiilunud. Uneaeg. Taas voodites, väikestes, ent elegantsetes 2-5 toalistest majakestes/tubades.
Hommik oli veel kaugel, mistõttu und jagus piisavalt.
11.07.2013 Kihnu - alapealkirjaga "Kisub luuleliseks"
Taas hommik. Päikeseline nagu siiani ikka. Peale tunnist äratusprogrammi, mis sisaldas ka väikest sörki Kihnu tänavakestel ja grupitervitust nii mööduvale, kohalikule jalgratturile kui ka lehmale, mis mõlemat küll esialgu külmaks jättis aga oh imet... Lehm muutis meelt ja tagasitulles oli hiilinud nii tee kõrvale kui vähegi võimalik. Värske piim oleks võinud olla käeulatuses. Hommikusöök. Ja taas loenguprogramm. Sedakorda hoopis loova kirjutamise teemadel, et tekiks oskus või julgus oma mõtteid, mida näiteks jooksul koged, ka kirja panna. Üks võimalus, kuidas oma sisemistest kirjutamise plokkidest vabaneda on harjutada vaba ja voolavat kirjutamist. Võta tükk paberit, kirjutusvahend ja lihtsalt lõdvestu. Kui tunned, et oled valmis, ava silmad ja alusta lihtsalt sõnade ladumist paberile või miks ka mitte pildikeste joonistamist. Segamini, nii nagu parajasti tuleb. Oluline on mitte peatuda enne, kui valitud paberitükike on täidetud... Oli ka teine ülesanne, mälupildi kirjeldamine etteantud struktuuriga ehk suunavate sõnadega. Näiteks. Mida sa oma mõtetes hetkel näed? On see inimeseloom või muu olend? Kas ta kardab? Mis tal käes on... Ei puudunud ka kolmas ülesanne. Ühelt poolt kõige vabam, kuid samas ka kõige keerukam. Nimelt oma eredama jooksukogemuse sõnastamine läbi muljete. See võib olla pilt või sõnaline kirjeldus või hoopis luuletus. Kuna loeng ise toimus sedakorda inglise keeles, siis ka minu kogemus läks sedakorda kirja inglise keeles. Luuletus. Nii hästi kui parasjagu tuli. Teravam lugeja suudab need read kokku viia laagri teisel päeval ehk sisuliselt esimese, äratava jooksu kirjeldusega. Aga nii ka oli. See esimene tervitusjooks oli minu jaoks kindlasti mitte harjumuspärane, mistõttu sündigu need read:
Step by step
don't loose your sight
Keep the chain
don't break it down
When surprised
breath, you are alive
Repeat the words
repeat the song
But be the first
when silence enters first
Slow down your run
and step aside
Do feel the change
and raise your hands
Now close your eyes
just one by one
Do greet the scene
in peaceful mind
Now wait
please wait
Don't loose your balance
or you should swim
Come back
restore your sight
Don't loose your breath
you need to wait
It will arrive
please stay nearby
You gave to scene
please stay, to get it back
Hear the splash
you have your catch
Your daily catch
your morning "Hi!"
Kell on 13:35 ning praeguse hetke lõpetas taas NATO vihmavari. Kõminat oli omajagu. Lõuna hakkab kohe kohe peale. Mistõttu väike hingetõmbepaus nüüd. Teise poole päevast võib tituleerida kultuuriprogrammiks. Esimese asjana tuli aga... [Seal väikesel Balti merel üks väikene Kihnu saar, minu igatsus ta järel: mil ükskord sinna saan]... leida liikumisvahend, sest jooksukellaajad olid ju rangelt määratud. Rentisime samast talust ühe käru, mille haakisime korraldajate masina taha ja kuhu ühtekokku nii 20 nägu ehk siis kogu kamp peale mahub.
Seejärel esimene kultuuripeatus. Metsamaa talusse Kihnu pulma filmi vaatama (koos kommentaaridega). Ma olen mingeid juppe varem sellest näinud aga kõike meeles kindlasti ei olnud.
Need pingid, mis seal teleka ees on, neid võiksid vältida. Mina põhimõtteliselt kannatasin küll kogu aja ära aga kerge see ei olnud, sestap võimalusel istu näiteks põrandale. Filmi lõpp kiskus mul igatahes uniseks. Aga egas kolm päeva pulma polegi naljaasi. Filmilt tagasi ja kohe jooksuminutitele. Seekordne teema oli nn üksildase jooks. Ma ei ole õige inimene, kes seda siin lahti seletaks aga kui lühidalt kokku võtta, siis võiks jooksjad jagada nelja gruppi (arhetüüpi): inimeseloom, looja, üksiklane ning pühak. Ja vot, ühte arhetüüpi tuligi nüüd oma jooksuga kirjeldada. Lühidalt, nii nagu nimetus ka viitab, joostakse seda üksi. Asjale lisas aga vürtsi see, et enne rajale minemist sosistas Kristjan igaühe kõrva märksõna, mida ta pidi oma jooksuga siis tõlgendama. Mina sain endale "Amsterdam". Mulle seostus see sõna automaatselt vee-, mere-, laeva teemaga. Kuna tegemist oli ka jooksuga, mis võis kesta kuni 2h, siis võtsin sedakorda oma nutika kaasa, et rada lindistada. Ja mul kerkis ka idee, et võiks jooksuga luua mingi muinasjutu. Teisisõnu pildistada jooksu vältel erinevaid objekte, subjekte, stseene, mis seostuvad veega. Lisaks muidugi hoida võimalikult palju mere ligidale või siis vähemasti hoida seda silmapiiril. Rada koos piltidega (kõiki pilte pole veel üles laetud, kuna sports-tracker server on reedesest maas... küll kõik laabub) näeb minu sports-tracker portaalis. Piltidele jõuavad ka allkirjad, sest ma olen kindel, et mõnda pilti on raske lahti mõtestada. Mõni pilt on ka niiöelda praht, mis ei seostu teemaga, kuid seda tuleb ikka ette, eksole. Näiteks, pane tähele, kas suudad leida veise nina pealt ühe linnu (kannatust, ka see pilt jõuab peatselt üles). Nutika kaamera paraku ei oma nii head suurendust kui oleks tahtnud aga eristav peaks olema. Küsimus on vaid, mida ta seal tegi? Vaatas merd? Äkki tõesti. Jooksu üheks kroonjuveeliks oli ka "kohtumine" ühe kohalikuga. See oli põgus, kuid äärmiselt sisukas. Ma olin tänaval möödumas ühest koduaiast, kui maja uksest väljus peremees, kes kindlasti polnud oma kõige kainemas hetkes aga suust tuli puhast kulda. Nimelt tõi minu mõõdumine talle keelele repliigi "Möh, jälle sina?". Ma suutsin sellele vaid vastata, et "Jah, jälle mina". Ja jooks jätkus. Ilmselgelt oli mõni Elujooksu laagri osaleja sealt enne mind läbi jooksnud. Kes see aga oli? Ja kui selgelt too kohalik meid eristada suutis? Aga mõnus vahefiniš oli see igatahes. Õhtusöök oli sedakorda pererahva korraldatud. Ja seejärel kohalikku baari. Neljapäeva kohta sai seal korralik mürgel korraldatud. Elujooks oli hetkeks kaotanud oma viimase tähe :)
Igatahes jookide kogused olid ilmselgelt tagasihoidlikud ja jäid paljudel juhtudel vee kangusele. Aga seeeest sai jalga keerutatud oi-oi kui palju. Õhtu lõpetas saun.
12.07.2013 Kihnu / Jõulumäe - alapealkirjaga "Paparazzi"
Hommik algas veel Kihnus ja äratusvirgutus oli ka sel saarekesel. Ning ka söömine. Aga seejärel juba praamile ja Pärnusse. Pärnusse, Mahediku kohvikusse, kus kerge kosutuse kõrval räägiti veidi ka toitumise teemadel. Asi, mis kõrvu jäi ja mida kindlasti ära tahaks proovida, on banaanist tehtud jäätis. Näis, kuis sellega hakkab saab. Peale kerget uitamist Pärnu linnas liiguti juba Reiu randa piknikule. Vahepeatus enne Jõulumäed. Ja umbes nii nelja paiku päeval jõudsime lõpuks ka Jõulumäele, kus sisuliselt peale sisse kolimist ka kohe päeva põhijooksule mindi. Teemaks "loovus" aga ka "tuleviku eesmärk". Võis joosta üksi või kaksi või grupiga. Minul oli taas üks sisukas jooks järgmise Elujooksu põhigrupi liikmega, Merikesega. Nii sisukas, et paralleelselt ei suutnud raja märgistust järgida ning sai niiöelda korduvalt puusse joostud ja siis jälle tagasi lipatud, et õige teeots kätte saada. Õhtusöök. Ja nüüd ootab taas kultuuriprogramm, millest ilmselt räägime järgmisel vabal momendil. Ehkki võib tunduda, et mu kirjutamise võhm on otsakorral, arvestades tänast päeva ja ridade arvu, siis võib see olla ekslik, ning hetke pärast võib siin ilutseda samamoodi mõni mõtisklus, mis kohe pähe ei tulnud. Ah jaa, õhtusöögi ajal selgus, et Kristjan sai doktorantuuri sisse. Palju õnne ja edu õpingutes! Aga nüüd Kabli randa, Päikeseloojangu festivalile.
Loojangut kogema ning Regatile näppu viskama. Kroonjuveeliks, peale kontserdi lõppu ja enne ärasõitu, toimus meie paparazziliku maiguga showprogramm öisel rannaliival. Jäägu selle sisuline pool järgmistele laagrilistele üllatuseks. Traditsioon igatahes jätkus. Üritus tervikuna kujunes meeleolukaks ja saabumine tagasi laagrisse jäi naa poole kolme peale ööseks. Teisisõnu, uneaega järgmiseks, lõdvestavaks päevaks on üsna piiritletult.
13.07.2013 Jõulumäe - alapealkirjaga "Vaikus enne tormi"
Uus hommik, 5h uneaega. Päevavirgumine võib alata. Tänane päev saab ilmselt eelnevatega võrreldes olema väga-väga rahulik. Isegi vaba aega on planeeritud senisest rohkem. Hommikune loenguteema käsitles jooksule keskendumist, vigastuste vältimist aga ka ühishäälestust. Seejärel tuligi esimene pikem paus. Korraldajad läksid homset rada ette valmistama, mõned laagrilised Uulu randa ning mõned tuttu, et paar tundi puudujäänud uneaega tasa teha. Seega laager muutus ühtäkki hiirvaikseks. Ma mõtlesin, et lähen joon ühe kohvi (vist laagri kolmas kui Mahediku jääkohv välja arvata). Aga seda siis Pärnus. Oli parajalt aega, et see liigutus ära teha. Tagasi lõunasöögiks. Magustoitu väga proovida ei tahtnud, sest too oli see kakaokiusatus (piimakisselli analoog). No ei olnud tuju. Ilmselgelt lasteaija mälestustes kinni. Ehkki ma olen seda ka hiljem söönud, kuid mitte moosi karnituuridega nagu seda täna pakuti. Seejärel toimus jagunemine gruppidesse. Igas grupis üks vanem osaline (eelnevates laagrites olnud) ja vabas vormis arutleti nii laagrist kui enesesse vaatamisest, mida see laager on kellelegi andnud. Mul oli veidi lihtsam, sest nii mõnedki asjad tundusid mulle loengute mõttes ülekordamistena. Ma tõesti ei ole kindel, kas kõik teemad oleksid mulle pärale jõudnud kui nendest poleks varem kuulnud. Õhtune jooks oli ette nähtud ülimalt kergena. Distantsi mõttes 2km aga keegi ei keelanud teha rohkem. Enne kella viite ma veel kahtlesin, kas üldse minna. Väga ei viitsinud. Kui aga riided vahetatud, siis mitte viitsimise mõte kängus ja olidki taas rajal. Nüüd tagasijõudnuna on hea värske olemine, mida vahetult enne jooksu küll öelda ei saanud. Kohe kohe on algamas õhtusöök ning seejärel ühisfilmi vaatamine. Filmiks oli sedakorda Prefontaine. Hea rahulik film oli. Minul hakkas tõsiselt korra ka nokkima (loe: silmad vajusid kinni) aga kuna film oli inglise keeles, siis midagi kaduma väga ei läinud. Ühesõnaga, tasub vaatamist ja kuulamist. Film lõppes ca pool üksteist, veidi peale ametlikku öörahu. Jah, enne homset EAR'i (Estonian Adventure Run) oli öörahu nihkunud ühe tunni võrra ettepoole. See lisatund kulus ära. Uni oli sügav. Ei tea, kas ma öösel sonisin ka?
14.07.2013 Jõulumäe - alapealkirjaga "Estonian Adventure Run"
Äratus nagu ikka. Väike virgumine, hommikusörk, shindo ja riisipuder. Seejärel ca tunnike ettevalmistust, vaimne häälestus, ametliku hümni laulmine ning start EAR'ile oligi antud.
EAR'i olemus on väga lihtne. Kui soovid fikseerida oma aega, siis pead seda ise ja enda jaoks tegema. Kohtade üle arvestust ei peeta.
Tegemist pole paljalt jooksmisega. Vahepeal on väikesed ülesanded. Sedakorda tiirles muinasjutt näkineiu päästmise ümber.
Eks igaüks jooksis nii nagu suutis. Samas enne starti said valida kahe raja vahel. Kuusteist ning kolmkümmend kolm. Mina valisin mõistagi viimase. Mõlema puhul oli Elujooksu grupist nii esimese vedaja kui kõige tagumise motiveerija. Seega polnud vaja karta, et kui soovid kiiremini joosta, siis pead seda üksinda tegema või vastupidi, kartus, et jääd viimaseks. Ka see välistati. Jooksu rada kulges osalt Jõulumäe radadel, kuid kulges ka Uulu rannast läbi.
Täpsemalt saad raja kulgemist vaadata taas minu sports-tracker profiilist (kuna nende server on endiselt maas, siis läheb sellega ilmselt veidi aega). Sealt samast leiad ka mõne pildi, mis osalt tehtud just nimelt vahepunktides, kus oli vaja teostada mõni ülesanne. Tegin ka mustikate söömispause, sest neid kohtas teeservades ohtralt. Raja kestel võisid suplema minna nii randa kui karjääridesse. Kuna tegemist oli suhteliselt palava ilmaga, siis jooks väga kerge polnud. Ehkki ma ei jooksnud mitte mingit tempojooksu (lubasin vahepeal niisama käimistki), siis väsitav ja kurnav oli see jooks ikkagi. Aga mõnusalt kurnav. Ei mingeid ville ega muid pisaraid tekitavaid asjaolusid. Muideks EAR'ist oli koos laagrilistega osavõtjaid ca 65 (mõlema distantsi arvestuses). Oli ka neid, kes tulidki kohale just nimelt EAR'iks ja kes on osalenud kõikidel varasematel EAR'i jooksudel. Kui sind nüüd jääb piinama, mis ajavahemikus pikemat rada läbiti, siis see jäi alla kolme ning alla viie tunni vahele. Seega, piisavalt ruumi igaühele, et näiteks järgmisel aastal kampa lüüa. Ja kui arvesse võtta näiteks laagrilisi, siis oli ka neid, kes jooksid just nimelt laagris oma esimese, napilt 10+ kilomeetrit ja ikka suutsid täna pikema distantsi rõõmul näoga lõpetada.
Epiloog
Laager lihtsalt oli imeline kogemus. Mina, kellel pole laagri kogemust peaaegu et üldse, seda enam. Sellel aastal oli osalejaid 21 + tuumik ehk Elujooksu korraldajad. Täpselt paraja suurusega grupp, et suudaksid laagrit tervikuna hoomata. Laager oli esimest korda rahvusvaheline, kuna üks osaleja oli lausa Hollandist! Samas olid osalejate tegevusvaldkonnad väga väga erinevad: õpilasest õpetajani ning advokaadist tegevjuhini. Kõik oma isikliku ja väga erineva jooksukogemusega. Ja siis veel see ilm, mis meid kõiki lummas. Kümme päeva päikest. Tõenäosusteooria seisukohalt oli ilma mõttes tegemist ilmselgelt võimatu sündmusega.
Maru värk oli! Kümme päeva puhast kulda. Aitäh korraldajatele ning kõikidele kaasalööjatele!
Kõik minu tehtud videod: Elujooksu laager 2013
On jäänud vaid loetud tunnid, et saaks kõlada selle aasta Elujooksu laagri avapauk, kus minulgi au osaleda. Kümme päeva täis vaimu ja võimu arendamist. Kes seekord laagri rongist maha jäi, peab leppima Mark Soosaare alternatiivse üritusega "Vaim ja võim". Usun, et viimast ei tohiks ka maha magada :) Kui laagris aega antakse, siis paar lauset üritab päeva jooksul siia sissekandesse lisada.
05.07.2013 Reiu Puhkekeskus - alapealkirjaga "Jäätis"
Esimene päev ongi õhtusse veeremas. Lühike teine oli (kogunemine 19:00) aga selle sekka kuulusid nii kerge sissejuhatav sörk ning enda iseloomustamine ühe toiduaine läbi. Nimetatud toiduaine pidi just nimelt sind kuidagi iseloomustama. Minu esimene mõte oli mõistagi "vesi", kuid kuna ma esimesena sõna ei võtnud ning mitte ka teisena, siis napsati see minu eest ära. Seejärel kulus aega (samal ajal kuulates teisi) teise toiduaine mõtlemisele. Nüüd mõlkus peas sõna "mesi". Ka seda ei jõudnud ma napilt-napilt ette kanda. Kolmas katse. Kolmas mõte. Jõudsin. Sõnaks "jäätis". Minu kirjeldus oli ju lausa ideaalselt hetke olukorda kirjeldav. Kui liiga kaua aega oodata, siis sa jäädki hiljaks ja jäätis sulabki ära (analoogia minu varem välja valitud sõnadega ja kes teab veel millega/kellega). Ehkki õhtune programm oli vaba, kujunesid asjad ikka nii, et enamus kogunes terassile ning tehti sissejuhatus mõned päevad eespool olevasse teemasse "rullimine". Selleks on vaja leida niiöelda puidust teatepulk ning selle kaudu teine, kõhuli oleva inimese lihasgrupid läbi toksida, rullida ja veel ka siluda. Ehkki jooks ei ole siin peamine, siis võib esimese päeva kokkuvõtteks öelda, et jooksuga tulevad kõik suurepäraselt toime. Vähemasti selle 3.5km-ga mis me ühiselt tegime. Kuna päev ei koosne ju mitte ainult jooksmisest, siis osalevad kõik. Üks osaleja on ka nn jooksja põlvega. Jooksu asendajana on temal kaasas miski ultramoodne tõukeratas.
Esimene päev, mis järgib ühtset päevarütmi nende laagris veedetavate ööde jooksul. Äratus veidi enne kaheksat hommikul. Täpselt kell kaheksa hommikul algab ühiselt enda mudimine ehk ülesäratamine. Kerge kiirkõnd, mis vaikselt sörgiks üle läheb. Kui sörgi ajal tuleb tahtmine laulda, siis ainult kõva häälega nii, et teised ka seda kuuleks ja saaks järgi laulda. Kui aga tuleb hoopis tahtmine jõge tervitada, siis hetk vaikust... ja selles vaikuses, mil sa jõe poole hingad, tervitatakse sind loodetavasti vastu - sedakorda kala sulpsatusena, kuulsid? Kala me sulpsatuse heli järgi ei suutnud siiski fikseerida. Ülesäratusprogrammi teine pool kulub enda venitamisele ja hingamisele - shindo treening, mis minu jaoks on hetkel veel liiga uus asi. Hommikusöök kell 09:00. Menüüs kindlasti pudru, võileivad ning tee. Ma ei mäleta seda päeva, mil ma hommikul või veelgi enam päeva jooksul, poleks kohvi joonud. Aga ilmselgelt sedakorda see juhtus. Päeva jooksul toimuvad ka mitmed loenguprogrammid. Täna oli üldine sissejuhatus laagri olemusse "Leia joostes enda elu!" ning veidi laiemalt puudutati ka aja mõistet. Viimase osas võib igaüks end täiendada Stefan Klein raamatu "Aeg" (2009) kaudu. Enne päeva teise, ja praktilisema loengu juurde liikumist võid sissejuhatusena kuulata Klassikaraadio saadet keha psühholoogiast. Ühesõnaga, peale lõunapausi jätkus mäng energeetiliste venituste seltsis. Ma langen sellesse gruppi, kes venitab end ainult peale sporti ja seda siis ka no umbes 5min (juhul kui ei osale mõnes jooksutreeningus). Taas keskendumine oma hingamisele ning sidekoe venitusharjutustele. Üldine lihtne soovitus, mis kõlama jäi, on et kui jooks kestab näiteks 30min, siis peaks sellele järgnev venitus ka olema 30min. See on koht, kus hetkel on mul veel ees tõrge. Samas, venitamiste edendamisega peaks ka tõrgetest üle saama. Ühesõnaga, alustada võiks selle 5min kasvatamisest ja vaadata kui kaugele sellega välja jõuab. Ei puudunud ka õhtune jooks. See oli siis niiöelda viimane kord laagri jooksul kui võisid teha oma tavapärast jooksu. Ajakava nägi lihtsalt ette, et see peaks jääma alla tunni. Eks tekkisid ikka väikesed grupid, kes ja kuidas. Minul ja ka paljudel teistel tuli ca 7km ring Reiu-Raeküla märgistatud radadel. Tempo oli selline kergelt enesega võistlev. Põnevam saab aga olema kindlasti see, millega järgnevate päevade kava jooksude osas üllatada suudab. Tänane päev päädis aga programmivälise tegevusega, mis küll hommikul juba teada anti. Nimelt saime ühise "linnaloa" ja kogu kamp vajus Pärnu rannaparki piknikut pidama ja mõistagi otse Ammende Villa vahetusse lähedusse, et oleks ka sealne kontsert (Raimond Valgre ainetel) kõrvu kuulda.
Öörahu saab üldjuhul alguse südaööl aga on ka erandeid.
07.07.2013 Reiu Puhkekeskus / Valgerand - alapealkirjaga "Kits ja maja"
Programm on lihtsalt nii tihe, et blogi reaalajas või siis õhtuti täiendada on ilmselgelt võimatu. Aga asja juurde. Esmalt mõned märksõnad pühapäeva kohta, mis ca 12:00 paiku võttis suuna Valgeranna peale. Kuna mina olin oma autoga, siis paraku ma ei saanud seda kibe kiiret programmilist äkk-muudatust kaaludagi. Nimelt oli Valgeranda minemiseks 2 alternatiivi. Esmalt koopereeruda end auto peale või siis... joostes mõistagi, mis sa siis mõtlesid?! Eeldatav distants ca 17-18km (sõltub, kust minna). Seega, minust jooksumeest polnud, mingi säde oli, et oleks võinud ikka joostes teha aga samas ilm oli ikka üli-palav. Kiiremad tegid selle ära 1.5h-ga ehk siis 5min/km. Hetkevõimekust ja ilma arvestades, oleks see tempo olnud liiast. Aga las see tempo jääb. Kokku oli jooksjad vast 6-7. Niisiis, Valgerand. Viimane kord olin ma siin ikka väga ammu. Telk püsti. Lõunaks riisipada mereandidega. Korralduskomitee poolt tehtud, imeline. Seejärel loeng ja õhtune jooks. Tegin kahe Elujooksu klubi liikmega (Janek ning Tõnis) Audru poldri peal 12km. Palav oli endiselt aga polnud hullu. Sulps ka Valgerannas. Kell seitse õhtusöök. Mõistagi grillimine. Õhtune programm koosnes veel erinevatest mängudest rannas, milles pall polnud kordagi osaline. Mõned pealkirjad, mis hetkel veel meeles: "Kits ja maja", "Peel a banana", ... ülejäänuid oskaksin lihtsamini kirjeldada kui neile nime anda. Esimene selle aasta öö telgis võis alata.
08.07.2013 Maria talu - alapealkirjaga "Põlvini rabas"
Hommik. Valgerand jätkus ka päeva esimeses pooles. Ma vist ei ole iga päev seda küll kirjutanud aga meenutan, et iga hommiku esimene tund on peaaegu klassikaline väikeste variatsioonidega. Väike venitus/mudimine, kerge jooks (sedakorda rannaliival) ja seejärel venitus või siis shindo harjutused. Mõistagi üheksast hommikusöök. Oli nn jooksutehnika päev. Korra juba mainitud chi-running põhitõed võeti korra uuesti läbi. Seejärel ootas meid raba Mercedes Merimaa juhtimisel.
Ca 5km sumpamist, kus hommikune sütel kõndimine (mitte sõna otseses mõttes, vaid lihtsalt kerge sammuga jooks) tuli ainult kasuks, et rabas end põlvini sisse ei mässi. Rada kulges Nätsi-Võlla looduskaitsealas (üles võetud tagasitulek, aga minek oli enam vähem sama rada pidi). Erinevate rabajärvede vahelt nii, et julgemad said ka neis sulpsu ära teha.
Igaks juhuks kordan, siin ei olnud laudrada. Puhas sumpamine. Ja mõistagi kogu teekonna võisid kuulata lugusid taime väest. Näiteks puugi hammustuse vastu pidavat aitama küüslaugu küüs, mis tuleb peale panna peale puugi välja võtmist. Ja lasta tal seal olla. Ained liiguvad alati nõrgema kontsentratsiooniga tugevama kontsentratsiooniga poole ja küüslauk on just see viimane, sestap õnnestub puugimürki niiviisi neutraliseerida. Selle järel tuleks teostada ka lümfisõlmede aktiveerimine, mida ma siinkohal enam arusaadavalt kirjutada ei suuda. Aga ilmselt on see info ka Mercedes Merimaa raamatutest leitav.
Järgmine peatus Maria talu. Teine öö telkides. Õhtusöögiks grillitud räimefilee sibula, või ja maitseainetega (mitmekihilisena, miniatuursetesse fooliumkarpidesse laotuna meie endi poolt). Ladumise ajal jõudis kohale ka üllatuskülaline. Inimene, kes alles äsja sai täis oma sajanda maratoni. Kes veel ei saanud pihta, siis kullakunn olgu järgmiseks vihjeks. Loomulikult oli selleks Meelis Atonen, kes rääkis oma kogemustest ja ajaloost, kuidas ta profijooksmist harrastas, kuidas ta tänu sellele sai Soomes näha elu, millest Eestis siis veel unistada ei osatudki (kaheksakümnendate lõpp). Kuidas ja miks ta maratone üldse jooksma hakkas. Ringlesid ka erinevad kaasavõetud medalid. Aga kuna mina olin paraku räimeladujast liinitöötaja, siis ma nägin neid vaid eemalt. Aga puändiks oli mõistagi erinevad seigad erinevatelt maratonidelt (mida meenutas just kaasavõetud medal). Neid ma siin kirjutama ei hakka, sest mahlakusest jääks lihtsalt puudu. Õhtu krooniks oli laagri esimene saunaõhtu. Mõnus saun oli. Ütlen ausalt, et tunnistan ka kolme lonksu õlut, mida peale leili teiste pudelist laenasin.
09.07.2013 Maria talu - alapealkirjaga "Rohenäpust murutraktor"
Hommikuseks äratajaks on Maria talus rohkearvuline pääsukeste armee. Neid on siin iga räästa all mitme pesa kaupa. Sidistavad ja sädistavad ja ka äratavad. Ilmselt kui telk oleks läbilennatav, siis nad seda ka teeks. Hommikune loenguteema käsitles jooksukultuuri laiemalt. Ehkki see on olnud kogu laagri vältel sirvimiseks olemas, siis Kristjani jooksuteemaliste raamatute arvukus on muljetavaldav. Ma küll ei tea ainult, millal siin neid aega lugeda oleks. Aga sirvida ja nii mõnegi pealkirja on jõudnud üles märkida küll. Ühesõnaga jooksukultuurist. Seejärel tulid talgud Maria talus. Mina valisin kolme ülejäänud laagrilisega rohimise. Mitte küll peetide ega ka porgandite rohimine, mis mulle mu esimese, isikliku sendi tasku tõi aga hoopis hobuste traaliala platsi rohimine. Väidetavalt saaksid ka hobused sellega imeliselt hakkama aga hetkel on parmu hooaeg. Ja nii kui hobused lahti lasta, oleksid ka parmuparved väljas ja hobustele pidavat see märksa piinarikkam olema kui inimestele :) Sestap siis rohimine kinnastatud inimkätega. Ja, kes sai endale murutraktori hüüdnime? Mõistagi mina. Puhast tööaega oli vast 2h. Vahepeal sai Maria talu peremehe käest ka lonksu pilsnerit (see oli siis mu laagri neljas lonks). Väidetavalt oli see pudelis tiba rohkem "käärinud" kui vaja. Järgmine peatus, lõuna. Ja siis, oh üllatust üllatust, anti meile armu ja ei järgnenud mitte loengut, vaid oli vaba aeg. Pea kaks tundi. Sisuliselt esimene kord, mil keset päeva sellega meid õnnistati. Aga jätkame huvitavama poolega. Kell 17, taas jooks. Kuna tänase jooksu keskmes oli kultuuri teema, siis toimus ka jooks partneriga. Mõistagi oli vaba valik. Mul tuli kange tahtmine joosta ikka Elujooksu grupist mõnega, kellega veel polnud seda teha saanud. Sedakorda Siljaga. Mõnus jooks oli. Ja Elujooksu grupi olemusest / tegemistest sai selle 10.5km jooksul ka parema pildi. Kas see tuli nüüd vaimust või millestki muust, siis suutsin ma ühte ja sama küsimust esitada kaks korda. Võib tunduda naljakas aga nii oli. Üks kord edasi joostes ja teist korda tagasi joostes. Ei ole kindel, kas see oli see sama punkt või mitte :) Üks huvitav äratundmine oli veel. Nimelt kui me Maria talust jooksime mere poole, siis näitas silt Kavaru, 4km. Sel hetkel lõikas korraks mu peast läbi, et me võibolla jookseme sugulastele külla. Ja ma ei eksinud. Rannaäärne koht. Linnuvaatustplatvorm. Kõik oli justkui sama, mis vist ka üleeelmine suvi. Või oli see eelmine? Ma küll ei näinud kedagi silkamas talukoha juures aga koht oli tõesti õige. Aga tõsi see on, et ma olen enamus oma jookse teinud üksi ja kellegagi koos jooksmine oli seetõttu kuidagi rahustav. Ka õhtune programm ei olnud üllatustega kitsi. Näiteks õhtusöögiks sai ennem valmis leivasupp, sest pasta kaste oli veel Pärnus ja saabus sel hetkel kui kõikidel leivasupist kõhud täis olid. Leivasupp oli hea. Viimast korda ei mäletagi. Või siiski, vist kevadel. Pasta siiski valmis ja enamus ilmselt sõid ka seda. Üle siiski ei lugenud. Egas see väga väga hea mõte ju polnud, sest õhtune programm oli veel minu jaoks suhteliselt uus teema. Kell 21 nimelt algas viie rütmi tants (five rhythm dance). Puhas voolamine. Tund aega jutti. Ma ei hakka seda lahti seletama, mis see on, seda suudab igaüks ise guugeldada aga liikuma see mind pani. Ei tea kui palju oli nüüd sookaili teel täita siin mingit rolli. Ilmselt suurt miskit. Ebatavaliselt varane päeva lõpp. Kuid ka väga varane tõusmine, et saaks kõik hommikused ülesärkamisprotseduurid enne praami väljasõitu ära teha. Siin juba ei logeleta. Kui tavaliselt ärgatakse siis kui peaks sadamasse liikuma hakkama, siis hommiku programm tuuakse lihtsalt varasemaks. Aga me oleme ka hetkel nn Maria talu luksushotellides (neis väikestest majakestes, mis Tõstamaa tee pealt kätte paistavad). Esimene öö olime tõesti telkides aga tänane hüpe majutuse osas oli võimas.
10.07.2013 Kihnu - alapealkirjaga "Spordipäev"
Äratus 06:15. Silmad puhtaks, hommikune võimlemine ning jooks plätutega, sest jooksususse ei viitsind enam pakitud kohvrist välja surkida. Kell kaheksa hommikul start Munalaiu sadamasse.
Reis Kihnu võis alata. Sedakorda ei pidanud enam kiusatusele vastu ning ostsin paadis laagri esimese kohvi. Maitses nagu kohvi ikka. Aga arvestades varasemate päevade teekogemusi, siis üsna lahja.
Väidetavalt midagi sarnast võib kogeda Bostoni maratoni stardis, kuhu minul on paraku lootusetu kohta saada. Igatahes ülelend oli uhke algus meie saare tegemistele. Majutus oli üsna sadama läheduses, Uibu talus.
Järgnes loeng jooksmisest nii nagu seda spordi mõistes nähakse aga mitte ainult. Põhimõtteliselt jagati ka lihtsaid algtõdesid neile, kes soovivad nullist maratoni kogemuseni jõuda.
Seejärel juba turismireis kohaliku kastikaga, kuhu meid hoolikalt peale pakiti ning pikniku pinkidele istuma aeti. Ja istumine oli soovitav, sest muidu oleks võinud kohaliku puu oksaga vastu vahtimist saada.
Kahjuks polnud too kastikas vene uunikum, vaid kõigest mingi mersu. Kihnu majakas, Kihnu pood... jälle Kihnu pood.
Ma arvan, et autojuht pidas meid mingiteks veidrikeks kui peale esimest toidupoodi meid auto peale pakkis ja siis meie ca paarisaja meetri kaugusele järgmisse poodi tahtsime minna. Aga see oli ka kõik. Sõit koos peatustega kestis ca 1.5h või veidi vähem. Järgnes üllatuslikult vaba aeg, mis möödus nii siin olevate ridade, kui viit miinust pererahva pisipojaga mängides. Seis jäi mängude lõikes viiki. Üks:Üks. Ilmselgelt minu õnn, et õhtune jooksuaeg oli käes. Tõsiste spordimeeste pühapäev, ehk siis tempojooks, kus eesmärk joosta tempoga, millega veel suudad kesta. Kesta siis 20min, 30min või 40min. See oli igaühe vaba valik, mille ta alguses valis. Aga peale otsuse tegemist vähem ei tohtinud joosta. Rohkem küll. Gruppideks jagunemine oli üllatuslikult võrdne, 5-8 ühes grupis. Mina isiklikult veidi kartsin enda jooksu. Just kestmise mõttes. Ühelt poolt polnud ammu tempojooksu sellises mahus teinud ja teisalt veel kestvad tervisehädad, mis võisid jooksu ära rikkuda. Selle sündmuse tegi huvitavaks ka asjaolu, et rajaks oli ca 470m metsaring, mida alustasid kõik samaaegselt. Seega oli ohtralt möödumisi, mis pidi olema justkui innustavaks teguriks vastu pidada. Samas ei tohtinud minna oma tempoga niiöelda viimasesse tsooni ehk kasutada sprindikäiku, sest see oleks sisuliselt kogu sinu ürituse ära rikkunud.
Üheks eredamaks momendiks oli muidugi laagriline, kellel on diagnoositud jooksja põlv (too sama, tõukerattaga, keda eelnevalt mainisin). Nimelt selgus ja sain ka tõestuse, et see põlv ei sega absoluutselt ülikiiresti jooksmist, vaid ainult aeglaselt. Ühesõnaga, ma sain ringidega sisse, mis muud. Jooks andis kokkuvõttes enesetunde, et paranemine on endiselt jõus, kuid jooksu endaga sain enda võimete kohaselt hakkama (keskmine pulss ning tempo). Jooks tehtud, tagasi laagrisse. Kerge sörgiga. Õhtusöök kaasas nii suitsulesta kui superhead kama (suhkruta). Õhtune programm nägi veel ette filmi Chariots of Fire vaatamist. Mõistagi jooksuteemaline film. Olen seda korra küll Jooksuakadeemia kursusel osalenuna näinud, kuid teine kord pani tähele asju, mille varem maha magas. Ja ma ei imesta, et mõned on seda filmi vaadanud 5, 7 või 12 korda. Aga vähem põnevam pole ka asjaolu, kus me filmi vaatasime? Kuna majutuskoht iseenesest koosneb väikestest majakestest ja meie käsutuses on ka üüratu väliköök, siis ei üks ega teine pole filmi vaatamiseks kõige parem paik. Eriti siis kui selleks eraldi ekraani pole kaasa võetud. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Nimelt tuli pererahvas meile vastu ja laenas filmi vaatamiseks oma elumaja, kolides ise samal ajal välikööki sööma.
11.07.2013 Kihnu - alapealkirjaga "Kisub luuleliseks"
Taas hommik. Päikeseline nagu siiani ikka. Peale tunnist äratusprogrammi, mis sisaldas ka väikest sörki Kihnu tänavakestel ja grupitervitust nii mööduvale, kohalikule jalgratturile kui ka lehmale, mis mõlemat küll esialgu külmaks jättis aga oh imet... Lehm muutis meelt ja tagasitulles oli hiilinud nii tee kõrvale kui vähegi võimalik. Värske piim oleks võinud olla käeulatuses. Hommikusöök. Ja taas loenguprogramm. Sedakorda hoopis loova kirjutamise teemadel, et tekiks oskus või julgus oma mõtteid, mida näiteks jooksul koged, ka kirja panna. Üks võimalus, kuidas oma sisemistest kirjutamise plokkidest vabaneda on harjutada vaba ja voolavat kirjutamist. Võta tükk paberit, kirjutusvahend ja lihtsalt lõdvestu. Kui tunned, et oled valmis, ava silmad ja alusta lihtsalt sõnade ladumist paberile või miks ka mitte pildikeste joonistamist. Segamini, nii nagu parajasti tuleb. Oluline on mitte peatuda enne, kui valitud paberitükike on täidetud... Oli ka teine ülesanne, mälupildi kirjeldamine etteantud struktuuriga ehk suunavate sõnadega. Näiteks. Mida sa oma mõtetes hetkel näed? On see inimeseloom või muu olend? Kas ta kardab? Mis tal käes on... Ei puudunud ka kolmas ülesanne. Ühelt poolt kõige vabam, kuid samas ka kõige keerukam. Nimelt oma eredama jooksukogemuse sõnastamine läbi muljete. See võib olla pilt või sõnaline kirjeldus või hoopis luuletus. Kuna loeng ise toimus sedakorda inglise keeles, siis ka minu kogemus läks sedakorda kirja inglise keeles. Luuletus. Nii hästi kui parasjagu tuli. Teravam lugeja suudab need read kokku viia laagri teisel päeval ehk sisuliselt esimese, äratava jooksu kirjeldusega. Aga nii ka oli. See esimene tervitusjooks oli minu jaoks kindlasti mitte harjumuspärane, mistõttu sündigu need read:
Step by step
don't loose your sight
Keep the chain
don't break it down
When surprised
breath, you are alive
Repeat the words
repeat the song
But be the first
when silence enters first
Slow down your run
and step aside
Do feel the change
and raise your hands
Now close your eyes
just one by one
Do greet the scene
in peaceful mind
Now wait
please wait
Don't loose your balance
or you should swim
Come back
restore your sight
Don't loose your breath
you need to wait
It will arrive
please stay nearby
You gave to scene
please stay, to get it back
Hear the splash
you have your catch
Your daily catch
your morning "Hi!"
Kell on 13:35 ning praeguse hetke lõpetas taas NATO vihmavari. Kõminat oli omajagu. Lõuna hakkab kohe kohe peale. Mistõttu väike hingetõmbepaus nüüd. Teise poole päevast võib tituleerida kultuuriprogrammiks. Esimese asjana tuli aga... [Seal väikesel Balti merel üks väikene Kihnu saar, minu igatsus ta järel: mil ükskord sinna saan]... leida liikumisvahend, sest jooksukellaajad olid ju rangelt määratud. Rentisime samast talust ühe käru, mille haakisime korraldajate masina taha ja kuhu ühtekokku nii 20 nägu ehk siis kogu kamp peale mahub.
Seejärel esimene kultuuripeatus. Metsamaa talusse Kihnu pulma filmi vaatama (koos kommentaaridega). Ma olen mingeid juppe varem sellest näinud aga kõike meeles kindlasti ei olnud.
Need pingid, mis seal teleka ees on, neid võiksid vältida. Mina põhimõtteliselt kannatasin küll kogu aja ära aga kerge see ei olnud, sestap võimalusel istu näiteks põrandale. Filmi lõpp kiskus mul igatahes uniseks. Aga egas kolm päeva pulma polegi naljaasi. Filmilt tagasi ja kohe jooksuminutitele. Seekordne teema oli nn üksildase jooks. Ma ei ole õige inimene, kes seda siin lahti seletaks aga kui lühidalt kokku võtta, siis võiks jooksjad jagada nelja gruppi (arhetüüpi): inimeseloom, looja, üksiklane ning pühak. Ja vot, ühte arhetüüpi tuligi nüüd oma jooksuga kirjeldada. Lühidalt, nii nagu nimetus ka viitab, joostakse seda üksi. Asjale lisas aga vürtsi see, et enne rajale minemist sosistas Kristjan igaühe kõrva märksõna, mida ta pidi oma jooksuga siis tõlgendama. Mina sain endale "Amsterdam". Mulle seostus see sõna automaatselt vee-, mere-, laeva teemaga. Kuna tegemist oli ka jooksuga, mis võis kesta kuni 2h, siis võtsin sedakorda oma nutika kaasa, et rada lindistada. Ja mul kerkis ka idee, et võiks jooksuga luua mingi muinasjutu. Teisisõnu pildistada jooksu vältel erinevaid objekte, subjekte, stseene, mis seostuvad veega. Lisaks muidugi hoida võimalikult palju mere ligidale või siis vähemasti hoida seda silmapiiril. Rada koos piltidega (kõiki pilte pole veel üles laetud, kuna sports-tracker server on reedesest maas... küll kõik laabub) näeb minu sports-tracker portaalis. Piltidele jõuavad ka allkirjad, sest ma olen kindel, et mõnda pilti on raske lahti mõtestada. Mõni pilt on ka niiöelda praht, mis ei seostu teemaga, kuid seda tuleb ikka ette, eksole. Näiteks, pane tähele, kas suudad leida veise nina pealt ühe linnu (kannatust, ka see pilt jõuab peatselt üles). Nutika kaamera paraku ei oma nii head suurendust kui oleks tahtnud aga eristav peaks olema. Küsimus on vaid, mida ta seal tegi? Vaatas merd? Äkki tõesti. Jooksu üheks kroonjuveeliks oli ka "kohtumine" ühe kohalikuga. See oli põgus, kuid äärmiselt sisukas. Ma olin tänaval möödumas ühest koduaiast, kui maja uksest väljus peremees, kes kindlasti polnud oma kõige kainemas hetkes aga suust tuli puhast kulda. Nimelt tõi minu mõõdumine talle keelele repliigi "Möh, jälle sina?". Ma suutsin sellele vaid vastata, et "Jah, jälle mina". Ja jooks jätkus. Ilmselgelt oli mõni Elujooksu laagri osaleja sealt enne mind läbi jooksnud. Kes see aga oli? Ja kui selgelt too kohalik meid eristada suutis? Aga mõnus vahefiniš oli see igatahes. Õhtusöök oli sedakorda pererahva korraldatud. Ja seejärel kohalikku baari. Neljapäeva kohta sai seal korralik mürgel korraldatud. Elujooks oli hetkeks kaotanud oma viimase tähe :)
12.07.2013 Kihnu / Jõulumäe - alapealkirjaga "Paparazzi"
Hommik algas veel Kihnus ja äratusvirgutus oli ka sel saarekesel. Ning ka söömine. Aga seejärel juba praamile ja Pärnusse. Pärnusse, Mahediku kohvikusse, kus kerge kosutuse kõrval räägiti veidi ka toitumise teemadel. Asi, mis kõrvu jäi ja mida kindlasti ära tahaks proovida, on banaanist tehtud jäätis. Näis, kuis sellega hakkab saab. Peale kerget uitamist Pärnu linnas liiguti juba Reiu randa piknikule. Vahepeatus enne Jõulumäed. Ja umbes nii nelja paiku päeval jõudsime lõpuks ka Jõulumäele, kus sisuliselt peale sisse kolimist ka kohe päeva põhijooksule mindi. Teemaks "loovus" aga ka "tuleviku eesmärk". Võis joosta üksi või kaksi või grupiga. Minul oli taas üks sisukas jooks järgmise Elujooksu põhigrupi liikmega, Merikesega. Nii sisukas, et paralleelselt ei suutnud raja märgistust järgida ning sai niiöelda korduvalt puusse joostud ja siis jälle tagasi lipatud, et õige teeots kätte saada. Õhtusöök. Ja nüüd ootab taas kultuuriprogramm, millest ilmselt räägime järgmisel vabal momendil. Ehkki võib tunduda, et mu kirjutamise võhm on otsakorral, arvestades tänast päeva ja ridade arvu, siis võib see olla ekslik, ning hetke pärast võib siin ilutseda samamoodi mõni mõtisklus, mis kohe pähe ei tulnud. Ah jaa, õhtusöögi ajal selgus, et Kristjan sai doktorantuuri sisse. Palju õnne ja edu õpingutes! Aga nüüd Kabli randa, Päikeseloojangu festivalile.
Loojangut kogema ning Regatile näppu viskama. Kroonjuveeliks, peale kontserdi lõppu ja enne ärasõitu, toimus meie paparazziliku maiguga showprogramm öisel rannaliival. Jäägu selle sisuline pool järgmistele laagrilistele üllatuseks. Traditsioon igatahes jätkus. Üritus tervikuna kujunes meeleolukaks ja saabumine tagasi laagrisse jäi naa poole kolme peale ööseks. Teisisõnu, uneaega järgmiseks, lõdvestavaks päevaks on üsna piiritletult.
13.07.2013 Jõulumäe - alapealkirjaga "Vaikus enne tormi"
Uus hommik, 5h uneaega. Päevavirgumine võib alata. Tänane päev saab ilmselt eelnevatega võrreldes olema väga-väga rahulik. Isegi vaba aega on planeeritud senisest rohkem. Hommikune loenguteema käsitles jooksule keskendumist, vigastuste vältimist aga ka ühishäälestust. Seejärel tuligi esimene pikem paus. Korraldajad läksid homset rada ette valmistama, mõned laagrilised Uulu randa ning mõned tuttu, et paar tundi puudujäänud uneaega tasa teha. Seega laager muutus ühtäkki hiirvaikseks. Ma mõtlesin, et lähen joon ühe kohvi (vist laagri kolmas kui Mahediku jääkohv välja arvata). Aga seda siis Pärnus. Oli parajalt aega, et see liigutus ära teha. Tagasi lõunasöögiks. Magustoitu väga proovida ei tahtnud, sest too oli see kakaokiusatus (piimakisselli analoog). No ei olnud tuju. Ilmselgelt lasteaija mälestustes kinni. Ehkki ma olen seda ka hiljem söönud, kuid mitte moosi karnituuridega nagu seda täna pakuti. Seejärel toimus jagunemine gruppidesse. Igas grupis üks vanem osaline (eelnevates laagrites olnud) ja vabas vormis arutleti nii laagrist kui enesesse vaatamisest, mida see laager on kellelegi andnud. Mul oli veidi lihtsam, sest nii mõnedki asjad tundusid mulle loengute mõttes ülekordamistena. Ma tõesti ei ole kindel, kas kõik teemad oleksid mulle pärale jõudnud kui nendest poleks varem kuulnud. Õhtune jooks oli ette nähtud ülimalt kergena. Distantsi mõttes 2km aga keegi ei keelanud teha rohkem. Enne kella viite ma veel kahtlesin, kas üldse minna. Väga ei viitsinud. Kui aga riided vahetatud, siis mitte viitsimise mõte kängus ja olidki taas rajal. Nüüd tagasijõudnuna on hea värske olemine, mida vahetult enne jooksu küll öelda ei saanud. Kohe kohe on algamas õhtusöök ning seejärel ühisfilmi vaatamine. Filmiks oli sedakorda Prefontaine. Hea rahulik film oli. Minul hakkas tõsiselt korra ka nokkima (loe: silmad vajusid kinni) aga kuna film oli inglise keeles, siis midagi kaduma väga ei läinud. Ühesõnaga, tasub vaatamist ja kuulamist. Film lõppes ca pool üksteist, veidi peale ametlikku öörahu. Jah, enne homset EAR'i (Estonian Adventure Run) oli öörahu nihkunud ühe tunni võrra ettepoole. See lisatund kulus ära. Uni oli sügav. Ei tea, kas ma öösel sonisin ka?
14.07.2013 Jõulumäe - alapealkirjaga "Estonian Adventure Run"
Äratus nagu ikka. Väike virgumine, hommikusörk, shindo ja riisipuder. Seejärel ca tunnike ettevalmistust, vaimne häälestus, ametliku hümni laulmine ning start EAR'ile oligi antud.
EAR'i olemus on väga lihtne. Kui soovid fikseerida oma aega, siis pead seda ise ja enda jaoks tegema. Kohtade üle arvestust ei peeta.
Tegemist pole paljalt jooksmisega. Vahepeal on väikesed ülesanded. Sedakorda tiirles muinasjutt näkineiu päästmise ümber.
Eks igaüks jooksis nii nagu suutis. Samas enne starti said valida kahe raja vahel. Kuusteist ning kolmkümmend kolm. Mina valisin mõistagi viimase. Mõlema puhul oli Elujooksu grupist nii esimese vedaja kui kõige tagumise motiveerija. Seega polnud vaja karta, et kui soovid kiiremini joosta, siis pead seda üksinda tegema või vastupidi, kartus, et jääd viimaseks. Ka see välistati. Jooksu rada kulges osalt Jõulumäe radadel, kuid kulges ka Uulu rannast läbi.
Täpsemalt saad raja kulgemist vaadata taas minu sports-tracker profiilist (kuna nende server on endiselt maas, siis läheb sellega ilmselt veidi aega). Sealt samast leiad ka mõne pildi, mis osalt tehtud just nimelt vahepunktides, kus oli vaja teostada mõni ülesanne. Tegin ka mustikate söömispause, sest neid kohtas teeservades ohtralt. Raja kestel võisid suplema minna nii randa kui karjääridesse. Kuna tegemist oli suhteliselt palava ilmaga, siis jooks väga kerge polnud. Ehkki ma ei jooksnud mitte mingit tempojooksu (lubasin vahepeal niisama käimistki), siis väsitav ja kurnav oli see jooks ikkagi. Aga mõnusalt kurnav. Ei mingeid ville ega muid pisaraid tekitavaid asjaolusid. Muideks EAR'ist oli koos laagrilistega osavõtjaid ca 65 (mõlema distantsi arvestuses). Oli ka neid, kes tulidki kohale just nimelt EAR'iks ja kes on osalenud kõikidel varasematel EAR'i jooksudel. Kui sind nüüd jääb piinama, mis ajavahemikus pikemat rada läbiti, siis see jäi alla kolme ning alla viie tunni vahele. Seega, piisavalt ruumi igaühele, et näiteks järgmisel aastal kampa lüüa. Ja kui arvesse võtta näiteks laagrilisi, siis oli ka neid, kes jooksid just nimelt laagris oma esimese, napilt 10+ kilomeetrit ja ikka suutsid täna pikema distantsi rõõmul näoga lõpetada.
Epiloog
Laager lihtsalt oli imeline kogemus. Mina, kellel pole laagri kogemust peaaegu et üldse, seda enam. Sellel aastal oli osalejaid 21 + tuumik ehk Elujooksu korraldajad. Täpselt paraja suurusega grupp, et suudaksid laagrit tervikuna hoomata. Laager oli esimest korda rahvusvaheline, kuna üks osaleja oli lausa Hollandist! Samas olid osalejate tegevusvaldkonnad väga väga erinevad: õpilasest õpetajani ning advokaadist tegevjuhini. Kõik oma isikliku ja väga erineva jooksukogemusega. Ja siis veel see ilm, mis meid kõiki lummas. Kümme päeva päikest. Tõenäosusteooria seisukohalt oli ilma mõttes tegemist ilmselgelt võimatu sündmusega.
Maru värk oli! Kümme päeva puhast kulda. Aitäh korraldajatele ning kõikidele kaasalööjatele!
Kõik minu tehtud videod: Elujooksu laager 2013
Comments