Elujooksu laager 2014
Proloog
Ja ongi Elujooksu laager taas läbi. Kümme päeva seiklusi, traditsioonilisi etteasteid aga ka spontaanseid programmimuudatusi, mis kindlasti leiavad oma tee juba järgmise laagri põhiprogrammi. Seitseteist uut laagrilist, kaheksa korraldajat, üllatuskülalised, üks koer, 2 hiirt (või oli see seesama niiöelda majahiir kord siin ja sealpool seina), üks pardipere, kuri suvitaja, kokatädid ja majutuspealikud, üks Itaaliast pärit autoturist, 2 saksa filmientusiasti, üks kodumuuseumit pidav "trikster", lõpmatu hulk sääski ja parme, 2 helendavat jaaniussi jt - neil kõigil oli oma roll teha laagrist meenutamist väärt sündmus. Minu esialgne kava oli laagrist osa saada kuni laupäeva (9nda päeva) lõunani, mil oleks pidanud end ette valmistama pühapäevaseks lennuks Itaaliasse, WDSA2014 konverentsile. Kolmapäeva õhtul ilmnes aga üks ootamatus, mis sundis mind laagrist lahkuma teadmisega, et tagasi laagrisse ma enne äralendu paraku ei jõua. Aga kõigest järjekorras.
Reede, 04.07.2014
Kümme laagri päeva võib alguses tunduda kohutavalt, ent heas mõttes, pikana. Kasvõi asjaolul, et kas ma saan või suudan niipalju oma igapäevatoimetustest eemal olla. Mis puudutab puhkust, siis tegelikult me räägime vaid 5 päevast (esmaspäevast - reedeni ehk laagri 4-8 päevad), mil peame töölt eemal olema, sest laagri avapauk on esimese reede õhtul, kaasates kahte nädalavahetust. Minu saabumine laagri esimesse peatuspunkti (Metsapoole põhikool) jäi 19:15 kanti. Ei olnud viimane ega ka mitte esimene. Vahemärkusena olgu öeldud, et kolm laagrilist olid saabumas kolmandal päeval seoses samal nädalavahetusel toimuva Laulupeoga. Mida aeg edasi, seda kirjumaks pilt läks. Autode tähenduses. Selgus, et see aasta on olnud koopereerumist vähem ja paljud olid tulnud oma masinaga, mistõttu saabuti osaleja-osaleja haaval. Eks see oli tingitud ka veidi asjaolust, et nii mõnigi osaleja startis Pärnust, kaasa arvatud mina ise ning kaugemalt tulijad said endale kompanjoni ning näiteks Pärnu Bussijaamast ei olnud vaja kedagi peale võtta.
Reede õhtu kui laagri esimene päev on nagu ikka tutvustava iseloomuga. Kohanemine, asjade tassimine, niiöelda oma nurga leidmine aseme tegemiseks. Põhikoolis olid meie käsutuses mitmed klassiruumid, kus siis lebomati ja magamiskoti aga ka oma padja (näiteks mina) najal öörahu mööda saadeti. Hommiku-, lõuna- ja õhtusöögiks saime kasutada kooli kööki koos kokatädiga ning meie seast valitud söögitoimkondadega. Loenguprogrammideks oli omaette klass koos eheda kriiditahvliga, väliprogrammid aga värskelt niidetud muruplatsil. Meie käsutuses oli ka ülisooja veega rand (nii umbes veerand miili kaugusel), kuhu esimesel kahel päeval sai ka lühemat teedpidi aga mille seejärel üks kuri suvitaja barrikaadis siltidega "Eramaa".
Majutatutena algas üldine tutvumisõhtu koos laagri sissejuhatava osaga. Ka siin oli traditsioonilisi komponente. Kes on lugenud minu eelmise aasta laagri muljeid, siis ei puudunud ka enda kirjeldamine läbi mõne teise muinasjutulise tegelase või kujundi abil, alles seejärel tuli pärisnimede voor. Oli Punamütsikesi, Postiljon Petškinit, voolavat vett ning puu sümbolit, mõmmikki ei puudunud - mina kehastusin seekord Hunt Kriimsilmaks. Miks? Las see jääb halliks alaks nagu ka nimetatud tegelase elurüü.
Elujooksu laager ei ole kaugeltki mitte ainult jooksulaager. Korralised ühisjooksud (õhtul kella viie peal) on vaid üks osa laagrist. Varasemast on siiski ette tulnud olukordi, kus mõni on läinud salaja trenni tegema, et oma jooksunälga veidi leevendada :)
Elujooksu laagris on lisaks jooksmisele ka loengud, töötoad, matkad, üllatusüritused või üllatuskülalistele kaasa elamised, lõkkeõhtud, saunaõhtud - tegevusi igale maitsele, et siduda see kõik ühte kokku egiidi all "Leia joostes enda elu" või siis kasutades selle aastase laagri üldnimetust "Jooks kui sisemine rännak".
Juba reede õhtul said mõned osa lõõgastavast massaažist, mis on laagri lahutamatu osa. Pealegi on tavaliselt lisaks korraldajate oskustele/teadmistele abiks ka mõni laagriline ise, kes alternatiivset praktikat valdab. Ma mõtlesin ka, et proovin kord end rullida vist Pilatese nime kandva rulli peal. Jube kobruline ja kõva oli. Paar korda alaselja peal tantsides viis selleni, et järgmised paar laagri päeva oli istumine ikka väga ebamugav - jooksmisega probleeme polnud aga just istumine oli kohutavalt koormav. Tegelikult võis selle kerge seljaprobleemi tekitada ka harjumatusest magada kõval pinnal (selle aasta esimene öö lamamismatil magamiskotis kõval põrandal) või päev hiljem toimuv akrojooga, mis samuti üsna salakaval võib selja suhtes olla ning mida selle tegemise käigus ei tunneta teps mitte.
Igatahes esimese päeva sellega ka õhtusse veeretas, kella 0:00ks oli vähemasti korraldajate tuba unne suikunud.
Laupäev, 05.07.2014
Järgnevad read võiks tembeldada laagripäeva refrääniks, sest need kirjeldavad päeva üldist kulgu.
/Refrääni algus/
Kell on 07:45, tavapärane ärkamisaeg, et täpselt kella kaheksaks olla valmis hommikuseks ühisäratuseks, ühissupluseks ning päeva ühishäälestuseks. Kõik see kokku kestis 1h. Vabatahtlikud köögitoimkonna liikmed üldjuhul häälestusid niiöelda pudru keetmise saatel, mis pea alati täpselt kell 09:00 laual oli.
/Refrääni lõpp/
Laupäeval oli esimene jooks. Mind veidi ehmatasid need esmased juhised, et joosta saab 1:15h ja 0:30min vahemikus. Seda just seetõttu, et enamus kippus valima just seda esimest ja väga tempokalt pealekauba. Mis siis veel järgnevad päevad toovad? Aga kõiki sujus ja kuna me olime vaid 3km kaugusel Läti piirist, siis sinnapoole ka enamus suundusid. Me jäime lõpuks neljakesi, kes siis veidi kaugemale jooksid kui Via Baltica ning Vana Ikla maantee ristuvad.
Tagasiteel ühinesid meiega veel 2 laagrilist.
Pühapäev, 06.07.2014
Pühapäevane loenguprogramm algas jooksukirjanduse tutvustusega, mida minul oli võimalik läbi viia. Kuna laagrisse sai tassitud paras kogus jooksualaseid raamatuid, siis saigi tehtud väike tuur ja hiljem ka töötoad erinevatele "maitsetele". Ausõna, ma ei ole suur raamatute lugeja aga ettekande tegemiseks tuli ette olukordi, kus ma nii mõnegi raamatu ühe jutiga läbi lugesin. Täitsa mõnus oli. Õhtune jooks oli eesmärgistamise ainetel. Kuna eelneval päeval sai veidi üle võlli kimatud, siis mina seadsin eesmärgiks, et jooksen Treimanisse, söön seal ühe jäätise ning siis tagasi. Väga kerge sammuga. Kokku vast 4km. Samal ajal kui ma poes kogesin väikekohtade võlusid, nägin teisi eesmärgistajaid aknast mööda lippavat. Ilmselgelt oli nende eesmärk midagi muud kui jäätis. Kuna tegin lühidalt, siis jõudsin suhteliselt ruttu tagasi, sestap olid ka staabi uksed alles lukus. Aga saigi aega parajaks teha, kuniks saabusid varasemalt lubatud 3 uut liiget. Õhtuprogramm lõppes jooksualase filmi ühisvaatamisega. Peale filmi järgnes ka saun, sest esmaspäeval ootas meid laagripaiga vahetus, ning i-le tuli täpp panna. Saigi.
Esmaspäev, 07.07.2014
Esmaspäeva esimene pool oli muinasjuttude päev, lugude jutustamisest, mida üks lugu üldse sümboliseerib. Hea sissejuhatus laagri finaaliks, Estonian Adventure Run 2014 seiklusjooksuks, mis sel aastal kandis alapealkirja "Leia oma jooksulugu". Kella 12 paiku oli aga aeg laagripaika vahetada. Sarnaselt eelmisele aastale võisid vahetada seda ka joostes (näiteks andes oma auto kui olid autoga tulija, mõne teise laagrilise hoolde, kes joostes laagripaika vahetada parasjagu ei soovinud). Teiseks laagripaigaks oli Rannakodu puhketalu, nii 15-16km eemal. Oli nii neid, kes võtsid kogu distantsi jalge alla aga ka neid, kes hüppasid autost poole tee peal maha ja seejärel jooksusammul jätkasid.
Siiski oli nii jooksjatele kui autoga minejatele (mina kaasa arvatud) esimeseks peatuseks Treimani külas paiknev eramuuseum, mille omanik Ants Link juba jutustustega end tagasi ei hoidnud.
Meenutan, et meie päev algas ju muinasjuttudega. Osad meist olid temaga kokku puutunud juba eelmise päeva õhtusel jooksul ja niiöelda hoiatasid, et tema jutustustest pääsemine ei pruugi olla väga lihtne, seega tasub parem aega varuda. Mina aga olin eelmises kohas lubanud olla lõunases köögitoimkonnas (uues laagripaigas). Võid nüüd arvata, kas ma jõudsin sinna õigeaegselt? Loomulikult mitte. Tuhat vabandust selle eest. Hoolimata sellest võeti toimkonna otsad väga kiirelt üle teiste, varem kohalejõudnute poolt. Lõpp hea, kõik hea. Aga mis puudutab eramuuseumit, siis palun, kindlasti võta see reisiplaani kui sinna kanti sattumas oled. Vanahärra (laagriliste seas varjunimega trikster) tervitab igat saabujat ülima lahkusega. Need, kes otsustasid terve laagri vahetusdistantsi joostes läbida... kindlasti oskasid oma tervislikku seisundit hinnata, sest ilm oli väga ja väga kuum. Peale lõunapausi järgnes jooksutehnika loengutsükkel koos praktikaga. Laagri esimene kerge vihm veidi häiris meie tegemisi, mistõttu tuli teha paus.
Osad läksid veel ka kella viiesele jooksule (oli ka neid, kes olid eelnevalt joostes laagripaika vahetanud). Mina tegin seda veidi hiljem, kuna vahepeal sai ka jooksutehnika videonurgake ülejäänud huvilistele üles panna. Taas tegin kerge jooksu, Kablisse ja tagasi (kokku vast 5km). Endiselt oli palav, väga palav. Peale jooksu toimus masseerimise õppetund, energiatsoonide määramine ja nendega tegelemine (laagrilise Kadi juhendamisel). Õhtu päädis aga lõkkeõhtuga, päeva alateemale kui lugude vestmisele puntki panemine ning ülilõbusa mänguga "Psühholoog", mille tagajärgi tuli meie meeskonnaliikmel Andrusel igaks juhuks järgmise päeva hommikul vabandada (ennekõike sakslastest filmitegijaid, kes vast paarisaja meetri kaugusel meie mänguhõiskamistest telkisid). Õnneks siiski olid nad maganud kui notid ja väidetavalt magamatuse üle ei olevat kurtnud. Hea seegi. Aga võib-olla tegid nad meist salaja filmi? Mine tea.
Teisipäev, 08.07.2014
Teisipäevased loenguteemad ning õpitoad käsitlesid jooksukultuuri ning loovlammutamist. Mis see on, mis mõjutab minu igapäevast jooksu? Loenguprogrammile kohaselt tuli laagrimeeskonna liikmel Andrusel mõte luua üks eripärane jooksusündmus, mida siinkohal lihtsalt prügijooksuks võiks tembeldada. Tegelikult küll prügi korjamise jooksuks. Just täpselt, enne jooksu, mis tuli laagrist osalejatele üllatusena, jagati Rannakodu perenaise poolt kõigile 25L prügikotid ning soovijatele ka ühekordsed kummikindad. Eesmärk oli koguda lähiümbrusest niipalju prügi kui jaksati ja nii kiiresti kui jaksati, sest esimesele paarile (jah, prügikorjamisjooks toimus paarides ja kahepeale tuli siis ka kaks 25L kotti prügiga täita) oli välja pandud ka üllatusauhind. Aeg oli siiski teisejärguline, sest paljud jooksid hoopis kaugematesse lähiümbruse nurkadesse. Näiteks Kabli rannast leiti auto karburaatorit meenutav komponent, mille kaalukus ka kõige kõvemagi mehemuskli proovile paneb. Eriti juhul kui see laagriplatsi käsitsi tassida. Ei puudunud ka täitsa korralikud prillid ja ajast räsitud korvpalli-jooksususs. Juhtus nii, et meie paar võitis. Põhjus oli väga lihtne. Me lihtsalt leidsime Rannakodu väljasõidu teeäärsest metsatukast ajaloolise, ilmselt telkijate poolt maha jäetud, prügimaardla, mis siiski enamjaolt samblakihi alla mattunud klaaspudelitest koosnes. Ei fikseerinud neid kõiki silte. Siiski võis ära tunda nii mõnegi A.Le Coq õllepurgi, mis oma viimsegi värvitooni oli teda katvale samblale loovutanud. Ja sestap juhtuski, et me vast 10minutiga tagasi laagriplatsil olime ja jooksmisest ei saanud juttugi olla. Vast edasi-tagasi nii 400m. Peale prügi sorteerimist me läksime siiski väiksele järeljooksule (siis juba prügikottideta). Peale naasmist ja tulemuste teatavaks tegemist, ootas niiöelda võitjaid ka üllatusauhind - perenaise tehtud purukook, mida me mõistagi kõigi laagrilistega jagasime. Tahaks muuhulgas rõhutada, et kogu laagriliste peale korjasime me 750L prügi ja seda kõigest 1h jooksul! Kahju on teist, kes te siis auto-, jala-, või rattaga liikudes ei hooli oma ümbrusest ja oma prügist, kasvõi kõige väiksemastki, püüate lahti saada näpunipsu või lausa prügikoti matmisel näol. Kui aga purukoogi juurde tagasi tulla, siis minu teada on see ka Rannakodu menüüski. Sestap kui sinna satud, siis proovi järgi! Eelnev prügikorjamine ei ole kohustuslik, kuid miks ka mitte :)
Tundus, et laagri meeskonna loovlammutamine jätkus ka peale õhtusööki. Õhtusest üritusest räägiti küll juba veidi varem, sest see võis nii mõnelegi osalejale väikest mõtte-, ettevalmistuspausi tähendada. Nimelt, kuna Rannakodu puhketalu kompleksis sisaldub ka vabalava, siis viiski see meie mõtted laagriliste talendivooru korraldamisele. Täpsemalt siis eelvooru, sest finaal oli planeeritud toimuma reedel. Lava ette sai pingid laiali laotatud ning kutsutud olid ka kõik teised, mitte laagrilised aga samas kohas ööbijad. Seda küll vaataja rollis.
Üks umbkeelne itaalia härra seda ka tegi. Neid oli veel teisigi ning osad nillisid sündmust veidi eemalt. Igatahes kestis meie talendivoor, mis sisaldas nii tantsu, tralli, luulet, laulu ka jalgpalli MMi poolfinaali (Saksamaa-Brasiilia) esimese poolaja. Sestap oli hämming suur kui kuulsime tagantjärgi, et Saksamaa juhib 5:0. Tuli kontrollida. Ja seda osad laagrilised ka tegid. Vaadates teist poolaega ja seal olnud väravatesadu juba oma silmaga.
Kolmapäev, 09.07.2014
Kolmapäev oli kava järgi välja kuulutatud kui spordipäev. Räägiti jooksust kui spordist ning ka tehti sporti. Viimane väljendus siis õhtuse jooksuga, kus algselt anti valida 34, 28, 22 ning 16 minutilise kestva pingutuse vahel. Enne õhtust sporti toimus ka kehaline töötuba, soojendusjooga. Selle käigus tundsin ma laagri jooksul ka esimest korda, kus mu alaselg hakkas valu mõttes järgi andma. Kokkuvõtvalt oli tegemist hea ettevalmistusega õhtuseks spordijooksuks, mille avapauk oli taas määratud kella 17:00 peale, kui päike alles mõnuga lõõmas. Spordijooksu eesmärki oli, oma võimeid mitte ülehinnates, valida ajaline grupp ning joosta paraja pingutuse faasis kogu valitud aeg. Rajaks oli Rannakodu territooriumil tehtud ca 400m ring, mis kaasas nii mätast, käbirada, kerget langu ja tõusu ja lõõmavat, kella viiest päikest. Peale soojendust otsustati siiski 34 minutiline grupp eemaldada. Seda just meeletu kuumuse tõttu. Eesmärk ei ole ennast lõhki joosta ega ka sellele õhutada. Siiski need, kes oma gruppi valisid, pidid tegema seda sihiga, et nad enne ettenähtud aega jooksmist ei lõpeta. Teisisõnu oli oluline osata oma jõuvarusid hinnata, püsida pingutusfaasis ning mitte esimese väsimustunde ajendil oma jooksu katkestada. Mõistagi keegi kätt ette ei pannud, kui tõesti tundsid end raskelt. Eks ka katkestamine annab oma õppetunni, mida hiljem vältida. Näiteks seda, et oled liiga kiirelt alustanud. Mina valisin 28 minutilise grupi. Esimesi ringe tehes selgus, et minu ringiaeg jääb 2 minuti kanti või siis veidi alla (1:57 - 1:59). Ja seda ma ka hoidsin. Kokku tegin veidi rohkem kui 14 täisringi. Täitsa hea tunne oli kui aeg otsa sai, sest minu pingutus (arvestades lõõmavat päikest) toimus siiski keskmise pulsiga 168 (max 180). Aga taastumine oli kerge ja ilmselt ka üks pikemaid, mida suudan meenutada. Mõtlen siis sellist lõõgastavat logelemist mõne uue venituse või harjutuse saatel, mida taas endale eelmisest laagrist meenutasin või eesnäitaja saatel kordasin. Peale õhtusööki õnnestus üle pika aja taas telefoni kiigata. Mis seekord näitas kuute vastamata kõne. Sain siiski teate veidi hiljem kätte. Nimelt pidin märksa varasemale ajale toodud arsti vastuvõtule sammud seadma. Enne veel kui ma aga laagrilistele aidaa ütlesin, toimus nii lõõgastav kontakttantsu tund, ühine päikeseloojangu nautlemine kui ka laagri teist peatuspaika kokkuvõttev ühine saunaõhtu, sest järgmise päeva hommikul lahkusid ülejäänud juba kolmandasse, viimasesse laagripaika.
Epiloog
Ma ei hakka siinkohal kirjutama laagri lõpupäevadest (10.-13.07.2014), kuna kogemuslik pool puudub ja lihtsalt hakata planeeritud tegevusi, sündmusi loetlema, - ei ole mõttekas. Pigem loodan, et mõni teine laagriline on tegemas seda sama, ja jagab oma seiklusi, nähtusi nii eelnevatest aga ka just neist lõpupäevadest ja mõistagi seiklusjooksust, Estonian Adventure Run (EAR), kus Jõulumäe ümbruses sai valida laagri kulminatsiooni, 16 või 33km raja vahel.
Järgmise laagrini!
Ja ongi Elujooksu laager taas läbi. Kümme päeva seiklusi, traditsioonilisi etteasteid aga ka spontaanseid programmimuudatusi, mis kindlasti leiavad oma tee juba järgmise laagri põhiprogrammi. Seitseteist uut laagrilist, kaheksa korraldajat, üllatuskülalised, üks koer, 2 hiirt (või oli see seesama niiöelda majahiir kord siin ja sealpool seina), üks pardipere, kuri suvitaja, kokatädid ja majutuspealikud, üks Itaaliast pärit autoturist, 2 saksa filmientusiasti, üks kodumuuseumit pidav "trikster", lõpmatu hulk sääski ja parme, 2 helendavat jaaniussi jt - neil kõigil oli oma roll teha laagrist meenutamist väärt sündmus. Minu esialgne kava oli laagrist osa saada kuni laupäeva (9nda päeva) lõunani, mil oleks pidanud end ette valmistama pühapäevaseks lennuks Itaaliasse, WDSA2014 konverentsile. Kolmapäeva õhtul ilmnes aga üks ootamatus, mis sundis mind laagrist lahkuma teadmisega, et tagasi laagrisse ma enne äralendu paraku ei jõua. Aga kõigest järjekorras.
Reede, 04.07.2014
Kümme laagri päeva võib alguses tunduda kohutavalt, ent heas mõttes, pikana. Kasvõi asjaolul, et kas ma saan või suudan niipalju oma igapäevatoimetustest eemal olla. Mis puudutab puhkust, siis tegelikult me räägime vaid 5 päevast (esmaspäevast - reedeni ehk laagri 4-8 päevad), mil peame töölt eemal olema, sest laagri avapauk on esimese reede õhtul, kaasates kahte nädalavahetust. Minu saabumine laagri esimesse peatuspunkti (Metsapoole põhikool) jäi 19:15 kanti. Ei olnud viimane ega ka mitte esimene. Vahemärkusena olgu öeldud, et kolm laagrilist olid saabumas kolmandal päeval seoses samal nädalavahetusel toimuva Laulupeoga. Mida aeg edasi, seda kirjumaks pilt läks. Autode tähenduses. Selgus, et see aasta on olnud koopereerumist vähem ja paljud olid tulnud oma masinaga, mistõttu saabuti osaleja-osaleja haaval. Eks see oli tingitud ka veidi asjaolust, et nii mõnigi osaleja startis Pärnust, kaasa arvatud mina ise ning kaugemalt tulijad said endale kompanjoni ning näiteks Pärnu Bussijaamast ei olnud vaja kedagi peale võtta.
Reede õhtu kui laagri esimene päev on nagu ikka tutvustava iseloomuga. Kohanemine, asjade tassimine, niiöelda oma nurga leidmine aseme tegemiseks. Põhikoolis olid meie käsutuses mitmed klassiruumid, kus siis lebomati ja magamiskoti aga ka oma padja (näiteks mina) najal öörahu mööda saadeti. Hommiku-, lõuna- ja õhtusöögiks saime kasutada kooli kööki koos kokatädiga ning meie seast valitud söögitoimkondadega. Loenguprogrammideks oli omaette klass koos eheda kriiditahvliga, väliprogrammid aga värskelt niidetud muruplatsil. Meie käsutuses oli ka ülisooja veega rand (nii umbes veerand miili kaugusel), kuhu esimesel kahel päeval sai ka lühemat teedpidi aga mille seejärel üks kuri suvitaja barrikaadis siltidega "Eramaa".
Majutatutena algas üldine tutvumisõhtu koos laagri sissejuhatava osaga. Ka siin oli traditsioonilisi komponente. Kes on lugenud minu eelmise aasta laagri muljeid, siis ei puudunud ka enda kirjeldamine läbi mõne teise muinasjutulise tegelase või kujundi abil, alles seejärel tuli pärisnimede voor. Oli Punamütsikesi, Postiljon Petškinit, voolavat vett ning puu sümbolit, mõmmikki ei puudunud - mina kehastusin seekord Hunt Kriimsilmaks. Miks? Las see jääb halliks alaks nagu ka nimetatud tegelase elurüü.
Video: Elujooksu laagri line-up (Autor: erakogu)
Elujooksu laager ei ole kaugeltki mitte ainult jooksulaager. Korralised ühisjooksud (õhtul kella viie peal) on vaid üks osa laagrist. Varasemast on siiski ette tulnud olukordi, kus mõni on läinud salaja trenni tegema, et oma jooksunälga veidi leevendada :)
Elujooksu laagris on lisaks jooksmisele ka loengud, töötoad, matkad, üllatusüritused või üllatuskülalistele kaasa elamised, lõkkeõhtud, saunaõhtud - tegevusi igale maitsele, et siduda see kõik ühte kokku egiidi all "Leia joostes enda elu" või siis kasutades selle aastase laagri üldnimetust "Jooks kui sisemine rännak".
Juba reede õhtul said mõned osa lõõgastavast massaažist, mis on laagri lahutamatu osa. Pealegi on tavaliselt lisaks korraldajate oskustele/teadmistele abiks ka mõni laagriline ise, kes alternatiivset praktikat valdab. Ma mõtlesin ka, et proovin kord end rullida vist Pilatese nime kandva rulli peal. Jube kobruline ja kõva oli. Paar korda alaselja peal tantsides viis selleni, et järgmised paar laagri päeva oli istumine ikka väga ebamugav - jooksmisega probleeme polnud aga just istumine oli kohutavalt koormav. Tegelikult võis selle kerge seljaprobleemi tekitada ka harjumatusest magada kõval pinnal (selle aasta esimene öö lamamismatil magamiskotis kõval põrandal) või päev hiljem toimuv akrojooga, mis samuti üsna salakaval võib selja suhtes olla ning mida selle tegemise käigus ei tunneta teps mitte.
Igatahes esimese päeva sellega ka õhtusse veeretas, kella 0:00ks oli vähemasti korraldajate tuba unne suikunud.
Laupäev, 05.07.2014
Järgnevad read võiks tembeldada laagripäeva refrääniks, sest need kirjeldavad päeva üldist kulgu.
/Refrääni algus/
Kell on 07:45, tavapärane ärkamisaeg, et täpselt kella kaheksaks olla valmis hommikuseks ühisäratuseks, ühissupluseks ning päeva ühishäälestuseks. Kõik see kokku kestis 1h. Vabatahtlikud köögitoimkonna liikmed üldjuhul häälestusid niiöelda pudru keetmise saatel, mis pea alati täpselt kell 09:00 laual oli.
Kella kümnest algas päeva esimene loeng+töötuba, lõuna kella kahest, pärastlõunal loeng või ihuline tegevus kella kolmest, jooksutuba kella viiest, õhtumekk kell seitse ja loominguprogramm alates kella 19:45st. Unele 0:00 ja 01:00 vahepeal. Igati viks ja viisakas, kas pole?
/Refrääni lõpp/
Laupäeval oli esimene jooks. Mind veidi ehmatasid need esmased juhised, et joosta saab 1:15h ja 0:30min vahemikus. Seda just seetõttu, et enamus kippus valima just seda esimest ja väga tempokalt pealekauba. Mis siis veel järgnevad päevad toovad? Aga kõiki sujus ja kuna me olime vaid 3km kaugusel Läti piirist, siis sinnapoole ka enamus suundusid. Me jäime lõpuks neljakesi, kes siis veidi kaugemale jooksid kui Via Baltica ning Vana Ikla maantee ristuvad.
Nii umbes 14km kokku. Ei saanud kurta, ka Läti nägi selle vana maantee osas vägagi tip-top välja.
Video: Jooksukommentaar (Autor: erakogu)
Tagasiteel ühinesid meiega veel 2 laagrilist.
Pühapäevane loenguprogramm algas jooksukirjanduse tutvustusega, mida minul oli võimalik läbi viia. Kuna laagrisse sai tassitud paras kogus jooksualaseid raamatuid, siis saigi tehtud väike tuur ja hiljem ka töötoad erinevatele "maitsetele". Ausõna, ma ei ole suur raamatute lugeja aga ettekande tegemiseks tuli ette olukordi, kus ma nii mõnegi raamatu ühe jutiga läbi lugesin. Täitsa mõnus oli. Õhtune jooks oli eesmärgistamise ainetel. Kuna eelneval päeval sai veidi üle võlli kimatud, siis mina seadsin eesmärgiks, et jooksen Treimanisse, söön seal ühe jäätise ning siis tagasi. Väga kerge sammuga. Kokku vast 4km. Samal ajal kui ma poes kogesin väikekohtade võlusid, nägin teisi eesmärgistajaid aknast mööda lippavat. Ilmselgelt oli nende eesmärk midagi muud kui jäätis. Kuna tegin lühidalt, siis jõudsin suhteliselt ruttu tagasi, sestap olid ka staabi uksed alles lukus. Aga saigi aega parajaks teha, kuniks saabusid varasemalt lubatud 3 uut liiget. Õhtuprogramm lõppes jooksualase filmi ühisvaatamisega. Peale filmi järgnes ka saun, sest esmaspäeval ootas meid laagripaiga vahetus, ning i-le tuli täpp panna. Saigi.
Esmaspäev, 07.07.2014
Esmaspäeva esimene pool oli muinasjuttude päev, lugude jutustamisest, mida üks lugu üldse sümboliseerib. Hea sissejuhatus laagri finaaliks, Estonian Adventure Run 2014 seiklusjooksuks, mis sel aastal kandis alapealkirja "Leia oma jooksulugu". Kella 12 paiku oli aga aeg laagripaika vahetada. Sarnaselt eelmisele aastale võisid vahetada seda ka joostes (näiteks andes oma auto kui olid autoga tulija, mõne teise laagrilise hoolde, kes joostes laagripaika vahetada parasjagu ei soovinud). Teiseks laagripaigaks oli Rannakodu puhketalu, nii 15-16km eemal. Oli nii neid, kes võtsid kogu distantsi jalge alla aga ka neid, kes hüppasid autost poole tee peal maha ja seejärel jooksusammul jätkasid.
Foto: Ühishäälestus jooksuks Metsakooli põhikoolist Rannakodu puhkekülla (Autor: erakogu)
Siiski oli nii jooksjatele kui autoga minejatele (mina kaasa arvatud) esimeseks peatuseks Treimani külas paiknev eramuuseum, mille omanik Ants Link juba jutustustega end tagasi ei hoidnud.
Foto: Treimani eramuuseum (Autor: erakogu)
Foto: Treimani eramuuseum (Autor: erakogu)
Foto: Joogipaus (Autor: erakogu)
Foto: Vihmaloits (Autor: erakogu)
Osad läksid veel ka kella viiesele jooksule (oli ka neid, kes olid eelnevalt joostes laagripaika vahetanud). Mina tegin seda veidi hiljem, kuna vahepeal sai ka jooksutehnika videonurgake ülejäänud huvilistele üles panna. Taas tegin kerge jooksu, Kablisse ja tagasi (kokku vast 5km). Endiselt oli palav, väga palav. Peale jooksu toimus masseerimise õppetund, energiatsoonide määramine ja nendega tegelemine (laagrilise Kadi juhendamisel). Õhtu päädis aga lõkkeõhtuga, päeva alateemale kui lugude vestmisele puntki panemine ning ülilõbusa mänguga "Psühholoog", mille tagajärgi tuli meie meeskonnaliikmel Andrusel igaks juhuks järgmise päeva hommikul vabandada (ennekõike sakslastest filmitegijaid, kes vast paarisaja meetri kaugusel meie mänguhõiskamistest telkisid). Õnneks siiski olid nad maganud kui notid ja väidetavalt magamatuse üle ei olevat kurtnud. Hea seegi. Aga võib-olla tegid nad meist salaja filmi? Mine tea.
Teisipäev, 08.07.2014
Teisipäevased loenguteemad ning õpitoad käsitlesid jooksukultuuri ning loovlammutamist. Mis see on, mis mõjutab minu igapäevast jooksu? Loenguprogrammile kohaselt tuli laagrimeeskonna liikmel Andrusel mõte luua üks eripärane jooksusündmus, mida siinkohal lihtsalt prügijooksuks võiks tembeldada. Tegelikult küll prügi korjamise jooksuks. Just täpselt, enne jooksu, mis tuli laagrist osalejatele üllatusena, jagati Rannakodu perenaise poolt kõigile 25L prügikotid ning soovijatele ka ühekordsed kummikindad. Eesmärk oli koguda lähiümbrusest niipalju prügi kui jaksati ja nii kiiresti kui jaksati, sest esimesele paarile (jah, prügikorjamisjooks toimus paarides ja kahepeale tuli siis ka kaks 25L kotti prügiga täita) oli välja pandud ka üllatusauhind. Aeg oli siiski teisejärguline, sest paljud jooksid hoopis kaugematesse lähiümbruse nurkadesse. Näiteks Kabli rannast leiti auto karburaatorit meenutav komponent, mille kaalukus ka kõige kõvemagi mehemuskli proovile paneb. Eriti juhul kui see laagriplatsi käsitsi tassida. Ei puudunud ka täitsa korralikud prillid ja ajast räsitud korvpalli-jooksususs. Juhtus nii, et meie paar võitis. Põhjus oli väga lihtne. Me lihtsalt leidsime Rannakodu väljasõidu teeäärsest metsatukast ajaloolise, ilmselt telkijate poolt maha jäetud, prügimaardla, mis siiski enamjaolt samblakihi alla mattunud klaaspudelitest koosnes. Ei fikseerinud neid kõiki silte. Siiski võis ära tunda nii mõnegi A.Le Coq õllepurgi, mis oma viimsegi värvitooni oli teda katvale samblale loovutanud. Ja sestap juhtuski, et me vast 10minutiga tagasi laagriplatsil olime ja jooksmisest ei saanud juttugi olla. Vast edasi-tagasi nii 400m. Peale prügi sorteerimist me läksime siiski väiksele järeljooksule (siis juba prügikottideta). Peale naasmist ja tulemuste teatavaks tegemist, ootas niiöelda võitjaid ka üllatusauhind - perenaise tehtud purukook, mida me mõistagi kõigi laagrilistega jagasime. Tahaks muuhulgas rõhutada, et kogu laagriliste peale korjasime me 750L prügi ja seda kõigest 1h jooksul! Kahju on teist, kes te siis auto-, jala-, või rattaga liikudes ei hooli oma ümbrusest ja oma prügist, kasvõi kõige väiksemastki, püüate lahti saada näpunipsu või lausa prügikoti matmisel näol. Kui aga purukoogi juurde tagasi tulla, siis minu teada on see ka Rannakodu menüüski. Sestap kui sinna satud, siis proovi järgi! Eelnev prügikorjamine ei ole kohustuslik, kuid miks ka mitte :)
Tundus, et laagri meeskonna loovlammutamine jätkus ka peale õhtusööki. Õhtusest üritusest räägiti küll juba veidi varem, sest see võis nii mõnelegi osalejale väikest mõtte-, ettevalmistuspausi tähendada. Nimelt, kuna Rannakodu puhketalu kompleksis sisaldub ka vabalava, siis viiski see meie mõtted laagriliste talendivooru korraldamisele. Täpsemalt siis eelvooru, sest finaal oli planeeritud toimuma reedel. Lava ette sai pingid laiali laotatud ning kutsutud olid ka kõik teised, mitte laagrilised aga samas kohas ööbijad. Seda küll vaataja rollis.
Foto: Ettevalmistus talendivooruks (Autor: erakogu)
Üks umbkeelne itaalia härra seda ka tegi. Neid oli veel teisigi ning osad nillisid sündmust veidi eemalt. Igatahes kestis meie talendivoor, mis sisaldas nii tantsu, tralli, luulet, laulu ka jalgpalli MMi poolfinaali (Saksamaa-Brasiilia) esimese poolaja. Sestap oli hämming suur kui kuulsime tagantjärgi, et Saksamaa juhib 5:0. Tuli kontrollida. Ja seda osad laagrilised ka tegid. Vaadates teist poolaega ja seal olnud väravatesadu juba oma silmaga.
Kolmapäev, 09.07.2014
Kolmapäev oli kava järgi välja kuulutatud kui spordipäev. Räägiti jooksust kui spordist ning ka tehti sporti. Viimane väljendus siis õhtuse jooksuga, kus algselt anti valida 34, 28, 22 ning 16 minutilise kestva pingutuse vahel. Enne õhtust sporti toimus ka kehaline töötuba, soojendusjooga. Selle käigus tundsin ma laagri jooksul ka esimest korda, kus mu alaselg hakkas valu mõttes järgi andma. Kokkuvõtvalt oli tegemist hea ettevalmistusega õhtuseks spordijooksuks, mille avapauk oli taas määratud kella 17:00 peale, kui päike alles mõnuga lõõmas. Spordijooksu eesmärki oli, oma võimeid mitte ülehinnates, valida ajaline grupp ning joosta paraja pingutuse faasis kogu valitud aeg. Rajaks oli Rannakodu territooriumil tehtud ca 400m ring, mis kaasas nii mätast, käbirada, kerget langu ja tõusu ja lõõmavat, kella viiest päikest. Peale soojendust otsustati siiski 34 minutiline grupp eemaldada. Seda just meeletu kuumuse tõttu. Eesmärk ei ole ennast lõhki joosta ega ka sellele õhutada. Siiski need, kes oma gruppi valisid, pidid tegema seda sihiga, et nad enne ettenähtud aega jooksmist ei lõpeta. Teisisõnu oli oluline osata oma jõuvarusid hinnata, püsida pingutusfaasis ning mitte esimese väsimustunde ajendil oma jooksu katkestada. Mõistagi keegi kätt ette ei pannud, kui tõesti tundsid end raskelt. Eks ka katkestamine annab oma õppetunni, mida hiljem vältida. Näiteks seda, et oled liiga kiirelt alustanud. Mina valisin 28 minutilise grupi. Esimesi ringe tehes selgus, et minu ringiaeg jääb 2 minuti kanti või siis veidi alla (1:57 - 1:59). Ja seda ma ka hoidsin. Kokku tegin veidi rohkem kui 14 täisringi. Täitsa hea tunne oli kui aeg otsa sai, sest minu pingutus (arvestades lõõmavat päikest) toimus siiski keskmise pulsiga 168 (max 180). Aga taastumine oli kerge ja ilmselt ka üks pikemaid, mida suudan meenutada. Mõtlen siis sellist lõõgastavat logelemist mõne uue venituse või harjutuse saatel, mida taas endale eelmisest laagrist meenutasin või eesnäitaja saatel kordasin. Peale õhtusööki õnnestus üle pika aja taas telefoni kiigata. Mis seekord näitas kuute vastamata kõne. Sain siiski teate veidi hiljem kätte. Nimelt pidin märksa varasemale ajale toodud arsti vastuvõtule sammud seadma. Enne veel kui ma aga laagrilistele aidaa ütlesin, toimus nii lõõgastav kontakttantsu tund, ühine päikeseloojangu nautlemine kui ka laagri teist peatuspaika kokkuvõttev ühine saunaõhtu, sest järgmise päeva hommikul lahkusid ülejäänud juba kolmandasse, viimasesse laagripaika.
Epiloog
Ma ei hakka siinkohal kirjutama laagri lõpupäevadest (10.-13.07.2014), kuna kogemuslik pool puudub ja lihtsalt hakata planeeritud tegevusi, sündmusi loetlema, - ei ole mõttekas. Pigem loodan, et mõni teine laagriline on tegemas seda sama, ja jagab oma seiklusi, nähtusi nii eelnevatest aga ka just neist lõpupäevadest ja mõistagi seiklusjooksust, Estonian Adventure Run (EAR), kus Jõulumäe ümbruses sai valida laagri kulminatsiooni, 16 või 33km raja vahel.
Järgmise laagrini!
Foto: Päikeseloojang Rannakodu puhketalus (Autor: erakogu)