Reykjavik Marathon (2014)
11. Reykjavik Marathon (Island) - 23. august, 2014 (laupäev)
Üldandmed
Maratoni ametlik veebileht: http://www.marathon.is/reykjavik-marathon
Koht/kaart/raja skeem: Google Earth
Raja profiil: profiil
Rada: 42.195 km
Stardiaeg: 08:40
Osavõtjaid: 889
Korraldus: 5/5
Raja kirjeldus: Tõusude lõikes väga lauge, asfalt
Statistika
Aeg / võitja aeg: 4:08:13 / 2:18:00 (Matthew Pelletier, USA)
Koht / lõpetajaid kokku: 465 / 889
Koht eestlaste seas / kokku: 5 / 9
Osalenud riikide arv: ...
Eelarve 2014.aasta põhjal (kui keegi plaanib osaleda)
*Vastavalt plaanile, kõiki kulusid Sul võib-olla ei tule
Registreerimine: 69 € (registreerimine mais)
Transport (lennuk): 244 € (Finnair)
Hotell (5 ööd): 186 € (Neli erinevat peatuspaika, vaata teksti)
Autorent (3 ööpäeva): 77 €, koos kütusega 100 € (läbitud distants üle 1000km)
Reede - väljalend ning EXPO
Ma olen vist eelnevalt vaid paar korda (Riia, Vilnius) startinud välismaa maratonile sellele eelneval päeval ja ühel korral ka sama päeva hommikul (Helsingi). Nüüd tuli üks kord juurde. Sellesse eelneva päeva sektsiooni. Veidi harjumatu aga teisalt nüüd tagasivaadatuna isegi täitsa pingevaba kui lennuplaan ning EXPO külastus toimivad kui valatult. Üldiselt olen soovinud veidi sisse elada ja sestap teinud seda 2 päeva varem. Aga mida sa ikka siin ette valmistad kui ettevalmistust väga polegi olnud. Jep, seekordne maraton oli eriline seetõttu, et paraku ei olnud võimeline sõna otseses mõttes treenima ning minu pikkasid jookse võib kahe näpuga loetleda. Üks, mis oli 14km ja tehtud Elujooksu laagris (juuli alguses). Teine, Muhu jooks (17km), mis siis oli maratoni niiöelda proovikiviks ja seda vaid 1 nädal enne maratoni. Niru jah. Aga öeldakse ju, et maratoni jooksmine on kinni pigem mõtlemises kui treeningus. Ei-ei, ma ei taha nüüd selle jutuga kuidagi julgustada joosta maratoni treenimata. Vastupidi. Pikad jooksud on olulised kui sa tahad natukenegi enda kohta teada saada, millal ja kuidas väsid, kui palju on sul tahtejõudu jätkata jooksmist väsinuna jne. Siiski, ma olen eelnevalt maratone jooksnud ja sestap ma ülearuseid riske ei võtnud. Aja peale ei olnudki kavatsust joosta.
Seekordne reis oli eriline seetõttu, et meid (loe: Eestist) oli palju. Kui veidi täpsemaks minna, reisisin ma Elujooksu seltskonnaga. Kokku kogunes meid sinna 13. Mitte kõik küll ei reganud end maratonile - mõned poolikule ja mõned kümpale. Aga see ei olnudki nii oluline, sest lisaks jooksule oli meil planeeritud ka korralik Islandi avastusretk. Kõik koos, üheskoos. Aga kõigest järjekorras.
Reykjaviki saab nii ja naapidi. Ühe või kahe vahemaandumisega. Suurem osa meist läksid läbi Helsingi, siis Oslo ja Reykjavik. Tagasi tulles oli veelgi lihtsam. Piisas vaid ümberistumisest Helsingis. Aga kõik sõltub reisipäevast. Ma olen kindel, et leiad ka variandi, mis mõlemal suunal vahemaandumisi optimeerida lubab. Piletid sai broneeritud juba märtsis, mistõttu lennu hind on ikka üpris soodne. Lennukis küll peale joogi midagi tasuta ei antud aga sai hakkama. Egas nüüd lennukisse sööma ju ei tulnud.
Islandi peamine lennujaam asub Reykjavikist ca 50km edelas. Tramme egas muid rööbasmasinaid Islandilt ei leia, mistõttu pead leppima bussi või taksoga, et end kesklinna kupatada. Või võtta lennujaamast kohe rendiauto ja seda kasutada. Meie rendiautotuur algas pühapäeval ja sestap reedesel päeval tuli leida bussiliin. Neid on erinevaid ja erinevad on hinnadki. Üks soodsamaid on lennujaamast veidi eemal (alla 1km), autorendifirma poolt pakutav bussiteenus. Üks ots 8€. Kui sedakorda oli Islandil veel oma kroon (kursiga ca 140krooni = 1euro), siis bussipileti ostmine oli vist ainus kord, kus said maksta nii eurodes kui islandi kroonides. Eks me oma reisiseltskonnaga lõime selle väikebussi ka täis, vist 1-2 teist reisijat oligi meiega. Ja ehkki meie korduvatest püüdlusest niiöelda bussijuht ära rääkida, et ta meid järgnevatel päevadel sõidutaks, see ei õnnestunud. Aga me saime niiöelda ekspresssõidu EXPO alale, kuhu muidu oleks vast paar kilomeetrit kõmpimist kui oleksime leppinud bussijaama kui lõpppeatusega.
EXPO toimus spordikompleksis. Suhteliselt tüüpiline stardimaterjalide väljavõtt. Ainus, mida võiks välja tuua oli see, et numbreid jagati selle järgi, kuidas sa parasjagu järjekorras olid. Teisisõnu ei fikseerinud sa oma stardinumbrit maratonile registreerimise hetkel (arvestades ka näiteks oma eeldatava lõpetamise ajaga), vaid just nimelt EXPO-l. Numbrid olid kenasti nii umbes täpselt saja kaupa pakis. Ja kui minu järjekorras olev eelmine sai numbri 700, mina 699 jne. Loomulikult pidid seejärel minema oma kiibi üle kontrollima, kas ikka see kiirregistreerimine toimis. Ei näinud kedagi, kel see oleks midagi muud näidanud kui tema enda nime. Maratoni särk on disainilt veidi igav. Oleks võinud ehk rohkem värvi olla. Suhteliselt lakooniline punane ja tekst/pilt. Küll jah spordisärk aga vaevalt ma seda sportimiseks kasutan. Neid on nagunii omajagu juba seismas ja leiavad kasutust niisama. Ilmselt üks mõttetumaid asju meie kui seltskonna terviku mõttes oli see, et igaühele anti ka näkileiva pakike. Mõttetu seetõttu, et paljudel (kaasa arvatud minul) jäid need peale Islandilt lahkumist lihtsalt järgi. No ei jõudnud neid ka kamba peale ära süüa. Kui oleksid reisinud ehk üksinda, siis veel. Paar koorest šokolaadijooki ja sisuliselt kõik. Ei mingit pasta prallet, mis on teistel maratonidel olnud siiski pigem traditsioon kui erand. Võisid osta ca 5-6 euro eest ühe külmpasta. Nälga oleks see ehk kustutanud aga mina seda ei võtnud.
Väga pikalt seal EXPO-l ei passinud ning peatselt asus esimese majutuspunkti poole teele. Umbes 2.5km kõmpimist kesklinna suunal (Hostel B47). Majutuskohaks hosteli tüüpi 5-8 inimese toad. Väga viks ja viisakas magala. Eriliselt tahaks rõhutada koha puhtust. Ja kuna me vallutasime oma seltskonnaga 2 tuba, puudus ka rahvuste paabel. Puhas oma seltskond. Ühe öö hinnaks 42€. Hommikusöögita, kuid kõik võimalused olemas, et ise seda valmistada. Me ööbisime selles 2 ööd. Julgemad (mina kaasa arvatud) läksid õhtusele pasta tuurile, mis lõpuks õnnestus. Lõpuks seetõttu, et esimene leitud koht lihtsalt kubises inimestest (mitte, et koht väga suur oleks olnud), ja optimistlikult meelestatult lootis, et äkki kesklinna poole liikudes on kohti rohkem ja inimesi vähem. Aga teps mitte see nii ei olnud. Mõnes kohas oli lausa 1h ootejärjekord ja ootama pidid sellisel juhul mõistagi kohapeal, mitte linna peal tuiates. Tagasi esimesse, veidi nurgatagusesse kohta, kuid ehedasse, itaaliapärasesse restorani. Pasta hinnaklass 2300-2800 krooni ehk 18 euro kanti. Maitses väga hästi. Ja egas esimene päev või siis maratonile eelnev päev nii õhtusse veereski. Uneaega ca 7 tundi.
Laupäev - maraton, turbiini jahutusvee basseinid ning kultuuriõhtu
Maratoni stardiajaks oli välja kuulutatud 8:40. Ei ole just levinuim stardiaeg, mida kohanud olen. Põhimõtteliselt saaks ju minna veel veidramaks. Näiteks 8:37? Ei tea seda tausta, miks nii, ja egas siin sügavat vahet pole. Meie majutus stardipaigast oli ca 15min kõmpimise kaugusel. Sestap oli äratus 07:00 ja majutuskohast väljumine 8:00. Täpselt paras, et veidi sooja teha ning seejärel juba stardijoonele end sättida. Maraton muideks startis koos poolmaratoniga, mistõttu seda rahvast nii väga vähe ei olnudki nagu ehk statistikast võib esialgu tunduda. Kolmetuhande tuuri. Paras mass, kus trügimiseks ei lähe aga üksi jooksmistunnet ka ei teki. Stardieelset palavikku ei tekkinud.
Otsustasin esialgu võtta eesmärgiks joosta tempos 5:20-5:30. Ja sellega kesta vähemasti poolmaratonini. Niipalju võis ette ennustada, kuna nagu eelnevalt sai juba mainida, siis pikki distantse on väga vähe tehtud ja jalgade (aga mitte ainult) väsimus oli peale poolt maad garanteeritud. Selles võtmes läks esimene pool hästi. Vahepealsed joogipunktid võtsin rahulikult. Neid oli laotatud iga 4km tagant. Ehkki mingi hetk see korrapära kadus. Mitte, et joogipunktid kadusid aga lihtsalt tundus, et algusest peale need 4km tagant ei olnud. Jooginälga ei jäänud, kuna ilm ise oli vastav. Umbes 10 kraadi, pilves, kohati tuuline. Mina jooksin kilega, sest veidi kartsin maratoni teist poolt kui tuleb sisse kõndimismeetrid, et kas lühikesest piisab. Sestap minu valik oli kile. Enamus meist jooksid siiski lühikese särgiga. Võin kinnitada, et kindlasti kile all higistad sa rohkem, mistõttu see tuule faktor, kus sa justkui tunned, et kilega on hea joosta, võib olla petlik. Seega ei maksa nagu üht välistada teisele.
Rada ise kulges ca 19 km koos poolmaratonlastega. Seejärel toimus pööre ja meid lasti suuremale Reykjaviki avastusretkele, mis oli tõesti põnev. Kordumatud pargivahelised teed, vahel sekka põhiteede kõnniteed ja kohati esimese kümne kilomeetri kordus, kuid märksa suurema kaarega ning märksa mere (loe: ookeani) poolsemast servast kui seda oli esimene 10 km.
Minu suurem väsimusmoment tekkis 30 km paiku. Jah, 25 kestsin enam vähem, sest 17 oli ju siiski hiljuti läbitud ja sellest piisas, et kesta veel mõned kilomeetrit ilma, et peaks "alla andma". Aga 30 km paiku sai kestev jaks otsa ja minu jooks vaheldus kõnnimeetritega. Ehk ca 1 - 1.5 km jooksu ja vahele vast nii 100-200 meetrit kiiremat kõndi. Ehkki jooksmise ajal oli tempo endiselt 5:30 tuuri, siis üldist kilomeetri keskmist mõjutas mõistagi kõndimispausid. Aga ma olin oma mõtetes täiesti välistanud selle, et ma peaks jooksma stiilis "maksku, mis maksab". Kuna varasemalt pole ma maratone sedamoodi läbinud, siis oli täitsa mõnus mõtisklemine ja ülejäänud jooksjate aga ka ümbruse vaatlus sel kõnniperioodil, mis siis vahepealseid jooksusamme asendasid. Need jalutamislõigud tõid minu pulsi nii-öelda maa peale tagasi. Sest üle 170 ikka on veits palju, et suruda tavapäraseid jooksukilomeetreid. Jällegi selge märk, et pikki distantse on vähe tehtud. Muidu oleks võinud ennustada pulssi sinna 160 alla (sama tempoga joostes).
Rada ise oli suhteliselt tasane. Meenutamist väärib vaid üks tõusu moodi tõus, mis loogeldes meid taas sõidutee tasandile viis. Ehk 10m vertikaalis või veidi rohkem aga ei midagi erilist, kuna teepikkust oli tõusu kohta omajagu. Rada kulges enamasti asfaldil, mis mulle iseenesest meeldib, sest jooksusamm on mul siis puhtam kui mõnel pehmel (loe: läbivajumist soodustaval) rajal.
Joogipunktides tarbisin ma enamasti nii jõujooki kui vett. Kui esimese 10 km peale hakkas vaikselt tekkima sama tunne, mis Madridi maratonil, et rajal ainult juua pakutaksegi, siis mingis mõttes õnneks see suhtumine muutus, sest juba 15 km alates oli aeg-ajalt laual ka banaan, korra sai ka šokolaadi. See maraton jääb kindlasti meelde sellega, et proovisin esimest korda manustada energiageeli. Kui sa arvad, et ma ise võtsin selle rajale kaasa, siis eksid. Kui sa arvad, et seda pakuti joogipunktis ja ma haarasin selle, siis sa samuti eksid. Õige vastus on hoopis see, et selle ulatas mulle enne 30 km üks minu meelte järgi rootslase moodi jooksja, kes minust möödudes enda varusid jagas. Võib-olla oli ajendiks see, et ma kandsin Stockholmi maratoni nokatsit, võib-olla see, et ma nägin lihtsalt jõuetu välja. Vot ei tea :) Aga tänades ma selle vastu võtsin ja mõistagi ei visanud ma seda ära. Kordan, ma lihtsalt ei ole energiageeli mõttekust varem mõistnud ja sestap pole seda tarbinud. Isegi mitte joogipunktis nagu seda pakuti Madridi maratonil, ca 30 km kandis. Aga nüüd, kus see näppude vahel oli, püüdsin samal ajal ise joostes pihta saada, kas see tuleb sisse võtta nüüd veega või piisab niisama neelatamisest. Ausalt öelda, pihta ei saanudki. Sestap ootasingi seda joogipunkti, mis minu arvestuse järgi oleks pidanud tulema kah 29-30 km juures ehk pea samas kohas, kus ma selle sain. Aga teps mitte see nii ei olnud. See juhtus paar kilomeetrit hiljem. Enne joogipunkti avasin ma selle pakendi ja ütleme nii, et esimene geeli kogemus ei olnud just väga mõnus. Ei, ei - mitte et alla neelamisel oleks mingi tõrge tekkinud. Seda ei olnud. Maitselt oli vist miski water melon. Aga magus ja vett sai veits peale võtta, et kurgu puhtaks saaks.
Ei teagi, kas see geel mind nüüd aitas või mitte. Pigem tõstis üldist motivatsiooni geeli mulle ulatamise hetk kui selle tarbimise moment. Ma ei ole õnneks siiani kordagi tunda saanud lihaskrampe. Vähemasti selle jutu põhjal, mida mulle räägitakse ja mis tunde see tekitab - lahterdan mina oma "krambid" lihtsalt lihasväsimuse alla, sest jooksmist need otseselt ei ole takistanud või siis jällegi pole nende tõttu kukkuma pidanud. Ühesõnaga, geel geeliks. Väsimus oli alles ja minu maraton jätkus nii nagu eelnevalt sai mainitud.
Üks eriline kaasaelamisviis pealtvaatajateltki, mida tasub samuti mainida. See oli mõistagi tähelepanuväärsem esimesel 10 km kui kaasaelamine väljendus selles, et terve perekond oli oma koduuksel ning kolistasid potte/panne/köögiriive ja mis iganes köögist kättesaadav oli. Ja seda tegi nii pereisa kui väike pesamuna. Väga liigutav ja tervitatav kaasaelamine, mida mujal pole kohanud. Raja peal mõistagi oli sellist klassikalist kaasaelamist märgata. Nii high-five stiilis kui lihtsalt hõisates. Nagu igal spordivõistlusel oli ka Reykjaviki maratonil täita oluline roll vabatahtlikel. Enamasti noored inimesed aga nende suutlikkus ergutada pea igat möödujat oli liigutav. Tõesti, uskuge mind, mõnel üritusel on kas rahvusest või mõnest muust aspektist lähtuvalt need kollavestides inimesed nagu soolasambad. Ime, et üldse elavaks inimeseks pead. Ilus.
Oeh, ilus on vaadata neid rajatähiseid, mis kuulutavad juba 37ndat või 38ndat kilomeetrit. Mitte, et sa seda juba 30ndast ei suudaks ette kujutada, et siit on vaid lõpuni minna tühine maa ja iga kilomeeter viib sind finišile lähemale (milline elegantne loogika, kas pole?!). Aga jah, 38 km paiku hakkad sa ootama seda maagilist 40ndat märki, kus on aeg hakata juba soengut korrigeerima, et lõpetamine ikka viks ja viisakas oleks :)
Finiši joone ületamine on alati midagi erilist. Ka seekord. Eriti olukorras, kus nagu pole väga kindel oma vastupidavuses olnud. Mitte otseselt katkestamise võimalikkuse võtmes, vaid pigem üldise enesetunde võtmes. Minu esimene maraton, mis üle nelja tunni tiksus. Selles mõttes muidugi piire murdev, et järgmistel kordadel ei teki seda meeleseisundit, kus pead ilmtingimata alla nelja tunni jooksma, sest kõik eelmised korrad on ju nii tehtud. Vastupidi, selles, üle nelja tunni jooksus oli momente, mida muidu ei koge. See üldine fiiling, kus sa endiselt oled rajal ja lased kiirkõnniga oma pulsil veidi langeda, et seejärel uuesti jooksusammule tõusta - see oleks nagu tagasituleku moment. Üldiselt me paneme ju väsinud olekus asju vähem tähele. Minu väsimusest tingitud kõnnipausid aga pakkusid just nimelt seda teist poolt, kus sai tulla tagasi sellesse ümbrusesse, mida sa parasjagu olid läbimas. Sestap on treenitult maratoni jooksmisel (mida minul ei olnud) ning vahepealse tempo mahavõtmisel (mida mina kasutasin) ühiseid jooni.
Lõpetamisel riputati mõistagi medal kaela (üsna kuldse välimusega sedakorda aga õbluke). Sai fooliumkilegi ümber võtta ja sisuliselt selle all peidus olla, et mitte korrata seda, mida eelmise aasta Madridi maratoni lõpetamisel, kus suutsin korralikult end ära külmetada. Oma lollusest muidugi. Vähemasti selle jutuvoo kirjutamise hetkel võin kinnitada, et maratonil ja sellele järgneval perioodil ma seekord külma ei saanud. Hea töö, kas pole!
Taastumisalas, mis oli üsna pisike, sai näksida ühe banaani, soolasepoolse saiapikukese. Puhkehetkel suutsid korraldajad minu sussi küljest ajavõtu kiibi lahti harutada, mida mul on kombeks üsna sügavale jooksupaeladesse põimida. Paelad sidusin kiibi äravõtmisel kokku siiski ma ise, nii et täisteenusest ma viisakalt keeldusin :)
Meid, elujooksjaid, lõpetas maratoni kokku kaheksa. Teisisõnu, kõik kes alustasid, ka lõpetasid. Teiste tulemustest võib vaid niipalju rääkida, et meie grupi kiireim sai naiste üldarvestuses auväärse kuuenda koha. Oli ka neid, kellel lihtsalt jooksmine oli liiga lihtne ja rada läbiti korvpalli põrgatamisega. Ilmselt saame me seda kogeda (loe: näha) selle aasta Tallinna maratonilgi.
Veidi hinge tõmmanuna ja oodates oma grupi vahetult teisi lõpetajaid suundusime majutuskohta. Finiši alasse tagasi ei jõudnudki. Ehkki oleks ju võinud.
Selle asemel võtsime me hoopis suuna kuumaveeallikatesse või nagu mõni meist oli harjunud seda nimetama - turbiini jahutusvee basseinidesse :) Eks viimases ole iva ju sees, sest tõepoolest Island toodab oma energiavajaduse just nimelt kuumaveeallikatest väljuva kuuma vee arvelt.
Maratonile registreerimine sisaldas niisiis ühte vabapääset vabalt valitud kuumaveeallika basseini/spaasse. Meie esialgne plaan jõuda kõige lähimasse (meie majutuskohast vast 150 meetrit) aga luhtus. Ja võibolla hea oligi, et luhtus, sest selle tulemusel valisime meist ca 2.5km kaugusel oleva ja EXPO-ga samas linnaruumis paikneva basseini kompleksi. See oli uhke. Ehkki sinna kõmpimine oli veidi väsitav. Siiski on see maratoni järgne kõmpimine ka kasulik, sest olles küll väsitav, aitab see kindlasti veidi kiiremat taastumist ja basseinides vedelemine omakordagi.
Basseine oli erinevaid, kuni 42 kraadini välja. Ja viimane oli neist lausa mere ehk soolase veega varustatud. Ma ei ole siiani kordagi endale mingit vaseliini kuskile määrinud (jooksuga kaasneva võimaliku hõõrdumise ärahoidmiseks), sest pole lihtsalt vajadust olnud. Aga uskuge mind, kui sa lähed soolasesse mereveesse, leiab see vesi üles kõige nähtamatumadki hõõrdunud kohad üles nii, et vees olemine on väga ja väga piinarikas. Sestap ma seal väga pikalt ei viibinudki.
Tagasi majutuse poole liikudes tegime ühise söögipausi. sedakorda Vietnami kõrtsis. See oli ka ainus kord, kus ma Islandil endale väljas õlut lasin välja valada. Proovimise mõttes. Kui nüüd aus olla, siis vahetult enne basseinide poole liikumist võtsin ma majutuskohast ka ühe automaadist kättesaadava purgiõlle. Aga sel hetkel ma veel ei teadnud, et nii toidupoodidest kui ka lihtsamatest majutuskohtadest saad sa vaid kuni 2.25% õlut. Hea külm oli, aga mida ei olnud, see oli maitse. Seda lihtsalt ei olnud. Või siis, oli küll aga pigem justkui jäävee maitse. Vietnami kõrtsis tellisin ma aga ühe täisverelise, ehk sellise klassikalise 5% õlle. See oli ütleme nii, et normaalne. Ei midagi põrutavat aga hea.
Vietnami kõrtsis tellisin mina endale lammast. Lammas on Islandil selline püha söök. Seda pakutakse ikka siin ja sealpool linnatänavat ja mõistagi ei jäänud see ainsamaks korraks.
Reykjaviki maraton toimub linna aastapäeval (seotud 18nda augustikuu laupäevaga või sellele järgneva laupäevaga). See aga omakorda tähendab, et kõik maratonil osalejad saavad samuti osa värvikast after-party-st, mis linnatänavatel juba lõunast võimu võtab (vaata näiteks: http://menningarnott.is/ või http://visitreykjavik.is/). Oleks soovinud veidi varem kesklinna tagasi jõuda aga eks kõik, ka turbiini jahutusvee basseiniveed oli vaja ära proovida. Juhtus nii, et linna peale jõudis meist enamus enne kella kümmet õhtut.
Üldine melu oli võimas. Ma julgeks isegi veidi paralleele tõmmata Pärnu augustikuu unetusega, ent rahvast oli Reykjavikis märksa rohkem. Ainus kord, kus vist kogu Island ühte kohta kokku koguneb. Massid, massid ja veelkord massid, mis linnas liikusid.
Ei puudunud suvalises tänavanurgas toimuvad muusikalised etteasted ega ürituse lõppu kuulutav ilutulestik, mis kohati vulkaani purset visuaalset imiteeris.
Õhtu leidis oma lõpu peale kahteteist öösel. Unetumad :) teadsid rääkida, et ma olin toda ööd maganud mitte küll norsates aga lihtsalt mingi hetk häälekalt hingates. Ilmselt oli tegemist pingest vabastava hetkega, et üks maraton oli taas edukalt läbitud, hoolimata kõikidest takistustest, mis justkui püüdsid seda tõkestada.
Pühapäev - autode rent, retk läänerannikule
Meie usinad autojuhid lahkusid majutuskohast juba seitsme paiku hommikul. Bussiga lennujaama, ehk ca 50 km kaugusele, kust nii autod kätte anti ning kuhu me need ka ära viisime. Mina ei olnud põhiautojuht, sestap kella seitsme ajal ma veel põõnasin. Aga kümne ajal olime kõik valmis teele asuma. Pakituna kahte, üsna uude masinasse. Ühte 6 ja teise 5. Üks masinatest, see mahtuniversaal oli üsna tutikas. Vaid 20000 km sõitnud (kas nüüd Islandi võtmes, ei teagi kohe öelda, sest Island ise ju samuti väike) aga juba olid esimesed armid küljes. Ühest levinumast armi saamise võimalusest meid ka hoiatati. Nimelt tagumised uksed võivad suhteliselt lihtsalt Islandi tuulte käes tagurpidi lennata ja sellega endale (uksele) korraliku mölgi saada. Eks me püüdsime seda erilise tähelepanuga järgida ja lisaturvajat kaasata, kui uksi sisenemisel/väljumisel kasutasime.
Ma olin reisiks valmistudes otsustanud, et ma suudan oma kaasavõetava kola taas ühte seljakotti (nii-öelda läpaka seljakotti) ära mahutada. Ja kui nüüd aus olla, hästi tehtud, sest egas neis masinates ikka ülearu pagasiruumi ei olnud. Arvestades asjaoluga, et selles mahtuniversaalis sai kasutusele võtta üks kolmanda rea istekoht, mis vähendas oluliselt pagasiruumi mahtu. Nii et pagas sai suhteliselt punnitatuna masinatesse suruda, sest enamus meist olid nagunii reisimas äraantava pagasiga ja seega ruumi üle just ei olnud.
Islandi reisi sõidumarsruut sai mõistagi eelnevalt koos majutuskohtade valikuga planeerida. Meie esimese päeva sihtpunkt: Snaefellsjökull'i mäe poolsaar (läänerannik). Vahepealsetes peatustes mekkisid osad meist kohalikku kalasuppi (väikerestoran, 2000 islandi krooni ports) või kohv ja koogi tükike (kokku ca 1400 islandi krooni).
Ronisime miski vulkaani otsa. Või kes neil vulkaanidel ja mitte vulkaanidel ikka vahet teeb, üks suur vulkaan ju kõik see Island. Parajalt tuuline oli.
Seilasime veel siin ja sealpool ookeaniääri, et kohalike vaatamisväärsustega tutvuda. Ühes kohas jäi meelde sakslaste reisumobiil, kust vist saunakorsten välja ulatub :)
Üldiselt võib öelda, et autod on siin huvitavad. Ja mitte ainult autod, vaid needki, millega reise korraldatakse. Üks kõrgem kui teine.
Muuhulgas leidsime miski looduslikult karboniseeritud veeallika, mis küll olekski peaaegu jäänud märkamatuks kui poleks näinud üht maa seest väljaulatuvat kraani. Jah kraani. Keeratavat ja puha. Siiski leidsime tutvustavad sildid aga ega palju puudu ei jäänud, kui oleks lihtsalt tühjade kätega sellest ümbrusest väljunud. Muideks mineraalainete sisalduseks tuleb üle 4000mg/l, Vytautasele jääb alla aga suur number ikkagi. Maitses nagu iga teine gaseeritud vesi.
Seejärel juba järgmisesse ööbimiskohta Golden Circle piirkonnas (Golden Circle Apartments). Väga viisakas koht. Majutus korteri tüüpi. Sisenemine eelnevalt saadetud koodide alusel. Meie majutused: 2 tuba + elutuba/köök. Sestap mahutasime 5-6 ühte korterisse väga ilusti ära. Ühe öö hinnaks 31€.
Esmaspäev - tsivilisatsioonist välja
Mõne jaoks möödus esmaspäevane varahommik juba uute jooksusammudega. Minul mitte. Küll aga sai hiljem tagasisidet, et meie ööbimiskoha lähedal on koht, kus saab niisama geisrispaa mõnusid võtta. Siiski (kuulu järgi) jäi see neile, kes nii vara hommikul suutsid reageerida, too mõnu üürikeseks. Ilmselgelt oli tegemist tasulise spa vabaõhu supluskohaga, kus nagu aia tagant tulijaid väga ei soositud (ehkki see koht ei olnud sel kella ajal veel lahti). Unimütsid tegid mõnevõrra hiljem jalutuskäigu sinna samasse kohta. Ja tõepoolest, hoiatusmärgid 100 ºC veega olid täiesti asjakohased. Ei kontrollinud, kas tõesti oli ka 100 ºC.
Meie hommik jätkus juba kuldse ringi vaatamisväärsustega, millest nii Geysir (ilmselt kuulsaim geiser) kui Gullfoss (juga) kaetud sai. See piirkond oli üks väheseid, kus rohelisemat ala oli märksa rohkem kui tavaliselt. Pigem põõsapuhmaste mõistes.
Seejärel suund Seljalandsfoss ning Skógafoss peale. Mõlemate näol tegemist jugadega, mis põhimaanteele ära paistavad.
Vahepeale jäi öökulli vulkaani "vaateplatvorm" (Eyjafjallajökull vulkaan).
Enne majutuskohta teele asumist tegime ühes tee peale jäävas restos (Gamla Fjósid) korraliku eine. Viimast küll pigem hinna mõttes. Kogus oli sellisele viisakale restoranile kohane. Võib vaid märkida, et kui purks maksis 1500 kohalikku raha, siis kohalikud põhiroad juba 6000 kanti. Mina maandusin kuskile vahepeale. Leidsin menüüst külmad kohalikud suupisted, kuhu kuulusid erinevad lihad (lammas, hobune) aga ka kala.
Nii umbes peale kaheksat õhtul aga võtsime suuna majutuskoha poole. See pidi asuma Thorsmork'is, kuhu osaliselt niiöelda F-rada läheb (sõidutee mõistes), mida vast kõige lihtsam oleks kõrvutada meie kruusateega aga kivid on märksa suuremad ja vahepeal võivad olla (ja nagu selgus, ka olid) veetakistused. Jah, meil olid tavalised sõiduautod, mitte maasturid. Aga see ei heidutanud meil proovimast, kas majutuskohani jõuame või mitte. Umbes poole peal (põhimaanteest ehk 10-15km) hakkasid ilmuma liiklusmärgid, mis selgelt väitsid, et tavalise sõiduautoga sõites võiks otsa ümber pöörata ja vaid maasturiga jätkata. Nimelt oli liiklusmärkidele visandatud ka jõgede/üleujutuskraavide läbisõidud. Ja nii ka juhtus, et ühel hetkel tervitas meid esimene veetakistus, millest ka parema tahtmise juures poleks vähemasti rendiautot silmas pidades üle julgenud sõita. Ja kes see ütles, et neid takistusi veel ei tule? See oli alles ju esimene, mida nägime. Ja tagasi oleks pidanud järgmine päev nii-et-naa sõitma. Seega veidi võttis nagu värisema. Otsust oli suhteliselt lihtne teha, et sellest ööbimiskohast peame loobuma (hind ühele 25 eurot + soovi korral 18 € voodipesu eest). Majutuskohta helistades pakuti bussiteenust, või tegelikult niiöelda regulaarliini, mis pidavat põhimaantee otsast väljuma ja kuhu me ilmselt oleks hea tahtmise juures jõudnud. Rendiautod oleks pidanud jätma parklasse aga see hind, mida too bussiteenus oleks kaasa toonud, kõlas tiba palju. Üks ots 4000. Seega edasi-tagasi 8000, mis teeb ca 55 eurot/inimese kohta. Jah, me oleksime saanud järgmisel päeval matkata liustikele lähemal, kuid arvestades hinda me siiski loobusime ja liikusime lähimasse asulasse (Hvolsvöllur). Esimesse kodumajutusse maandununa (ca kella 10 ajal õhtul) ajas omanik oma sõbrad/tuttavad kokku, kelle kodumajutustes veel oli ruumi. Tal endal olid lihtsalt ruumid täis. No tegelt vaid kahte majutuskohta vajasimegi. Ühte mahutasime end üheksakesi ning teise kahekesi. Üldiselt võib öelda, et selle asendusmajutusega läks väga ja väga hästi. Ajaliselt lihtsalt vedas, et nii ruttu leidsime ja hinna mõttes tuli see ühele inimesele summa-summaarum 19 eurot. Seega sisuliselt me rahas ei kaotanud, sest vähemasti mina oleks kindlasti soovinud selles algses kohas ka voodipesu rentida. Öö võis võtta rahulikult.
Teisipäev - öökulli otsingul
Ideeliselt võiks iga Islandi reis sisaldada Skogar-Thorsmork raja läbimist ehk matkamist (vähemalt üks suund, emba-kumba pidi). Kui meie algne plaan oli teha miski matk Thorsmork'i ümbruses, seal kus oleks ööbinud, tuli seoses majutuskoha muutusega rada ümber mõelda. Kõige lihtsam oli mõistagi alustada Skogar'ist ning liikuda mööda seda sama matkarada, mida kõik soovitavad. Kogu 24.5km me siiski ei kavatsenudki läbida, vaid teha ca 1.5h pärast tagasipööre. Ja eks see ilm oli veidi vesine. Ennekõike just siis kui umbes 300m üle merepinna jõudsime. Lihtsalt udu-vihma-pilves matkamine leotas meid vaikselt ent kindlalt. Kokku saime ca 10km ja hellitavalt võis seda nimetada öökulli otsinguks, ehk ideeliselt ja ilusama ilmaga oleks vast Eyjafjallajökulli tipp kätte paistnud. Tagasi raja algusesse jõudnuna võttis enne lennujaama poole teele asumist kerge eine (või noh, korralik lammas oli ikka).
Mis nii mõneski söögikohas ehk veidi üllatas oli see, et kui sa võtad kohvi, siis tassi uuesti täitmine on tasuta. Mitte, et ma seda nüüd vee asemel jooma oleks hakanud aga nii oli, et tasuta. Söönuna ja joonuna juba lennujaama poole, sest kolmapäevane äralend oli üsna varajane ja sestap oli ööbimiskoht valitud lennujaama vahetus läheduses, Keflavikis (Motel Alex). Ühe öö hinnaks (arvestatuna 5 inimest/toas) 28 eurot. See oli ainus majutus, kus selle hinna eest pakuti hommikusööki. Meie viimases majutuslinnas tundsin ma ennast tõelise staarina. Ma nimelt sain varumehepingilt väljakule, ehk siis korraks ka autorooli. Tunne oli umbes sama nagu meie keskmisel jalgpalli väravavahil välisliigas. Tasus ootamist :) Aga seda ei tohi kõva häälega tegelikult mainida, sest registreeritud autojuhte oli meil siiski igas masinas üks.
Kolmapäev - tagasilend
Kolmapäevast on väga vähe rääkida, sest lend väljus juba 07:30 hommikul. Autod rentnikule tagasi, teadeolevalt ilma lisakriimudeta ning seejärel juba väljalendu ootama. Ahjaa, muideks autorendikulust paar sõna. Me otsustasime autode rendi jagada vennalikult, seega ei hakka siin välja tooma, palju maksis mahtuniversaal ja palju tavaline universaal eraldiseisvalt. Auto rent 77 € (kolmeks ööpäevaks ehk pühapäeva hommikust kolmapäeva hommikuni), kütus ning tunnelimaksud kokku 23 € ühele. Seega 100 € summa summaarum autokuluna, mis ei ole ju palju aga arvestada tuleb sellega, et meie masinad olid puupüsti täis. Ruumi puudust reisides ei tundnud ja sirutamisruumi oli piisavalt aga hinda mõjutab reisijate arv ikka omajagu. Kes suudab tagasiarvutust ise teha, see võib nüüd sellega alustada, ülejäänutele annan vihje, et kaks masinat kokku (puhas rendihind) läks 840 eurot.
Vot selline lugu sai seekord!
Üldandmed
Maratoni ametlik veebileht: http://www.marathon.is/reykjavik-marathon
Koht/kaart/raja skeem: Google Earth
Rada: 42.195 km
Stardiaeg: 08:40
Osavõtjaid: 889
Korraldus: 5/5
Raja kirjeldus: Tõusude lõikes väga lauge, asfalt
Statistika
Aeg / võitja aeg: 4:08:13 / 2:18:00 (Matthew Pelletier, USA)
Koht / lõpetajaid kokku: 465 / 889
Koht eestlaste seas / kokku: 5 / 9
Osalenud riikide arv: ...
Eelarve 2014.aasta põhjal (kui keegi plaanib osaleda)
*Vastavalt plaanile, kõiki kulusid Sul võib-olla ei tule
Registreerimine: 69 € (registreerimine mais)
Transport (lennuk): 244 € (Finnair)
Hotell (5 ööd): 186 € (Neli erinevat peatuspaika, vaata teksti)
Autorent (3 ööpäeva): 77 €, koos kütusega 100 € (läbitud distants üle 1000km)
Reede - väljalend ning EXPO
Ma olen vist eelnevalt vaid paar korda (Riia, Vilnius) startinud välismaa maratonile sellele eelneval päeval ja ühel korral ka sama päeva hommikul (Helsingi). Nüüd tuli üks kord juurde. Sellesse eelneva päeva sektsiooni. Veidi harjumatu aga teisalt nüüd tagasivaadatuna isegi täitsa pingevaba kui lennuplaan ning EXPO külastus toimivad kui valatult. Üldiselt olen soovinud veidi sisse elada ja sestap teinud seda 2 päeva varem. Aga mida sa ikka siin ette valmistad kui ettevalmistust väga polegi olnud. Jep, seekordne maraton oli eriline seetõttu, et paraku ei olnud võimeline sõna otseses mõttes treenima ning minu pikkasid jookse võib kahe näpuga loetleda. Üks, mis oli 14km ja tehtud Elujooksu laagris (juuli alguses). Teine, Muhu jooks (17km), mis siis oli maratoni niiöelda proovikiviks ja seda vaid 1 nädal enne maratoni. Niru jah. Aga öeldakse ju, et maratoni jooksmine on kinni pigem mõtlemises kui treeningus. Ei-ei, ma ei taha nüüd selle jutuga kuidagi julgustada joosta maratoni treenimata. Vastupidi. Pikad jooksud on olulised kui sa tahad natukenegi enda kohta teada saada, millal ja kuidas väsid, kui palju on sul tahtejõudu jätkata jooksmist väsinuna jne. Siiski, ma olen eelnevalt maratone jooksnud ja sestap ma ülearuseid riske ei võtnud. Aja peale ei olnudki kavatsust joosta.
Seekordne reis oli eriline seetõttu, et meid (loe: Eestist) oli palju. Kui veidi täpsemaks minna, reisisin ma Elujooksu seltskonnaga. Kokku kogunes meid sinna 13. Mitte kõik küll ei reganud end maratonile - mõned poolikule ja mõned kümpale. Aga see ei olnudki nii oluline, sest lisaks jooksule oli meil planeeritud ka korralik Islandi avastusretk. Kõik koos, üheskoos. Aga kõigest järjekorras.
Reykjaviki saab nii ja naapidi. Ühe või kahe vahemaandumisega. Suurem osa meist läksid läbi Helsingi, siis Oslo ja Reykjavik. Tagasi tulles oli veelgi lihtsam. Piisas vaid ümberistumisest Helsingis. Aga kõik sõltub reisipäevast. Ma olen kindel, et leiad ka variandi, mis mõlemal suunal vahemaandumisi optimeerida lubab. Piletid sai broneeritud juba märtsis, mistõttu lennu hind on ikka üpris soodne. Lennukis küll peale joogi midagi tasuta ei antud aga sai hakkama. Egas nüüd lennukisse sööma ju ei tulnud.
Islandi peamine lennujaam asub Reykjavikist ca 50km edelas. Tramme egas muid rööbasmasinaid Islandilt ei leia, mistõttu pead leppima bussi või taksoga, et end kesklinna kupatada. Või võtta lennujaamast kohe rendiauto ja seda kasutada. Meie rendiautotuur algas pühapäeval ja sestap reedesel päeval tuli leida bussiliin. Neid on erinevaid ja erinevad on hinnadki. Üks soodsamaid on lennujaamast veidi eemal (alla 1km), autorendifirma poolt pakutav bussiteenus. Üks ots 8€. Kui sedakorda oli Islandil veel oma kroon (kursiga ca 140krooni = 1euro), siis bussipileti ostmine oli vist ainus kord, kus said maksta nii eurodes kui islandi kroonides. Eks me oma reisiseltskonnaga lõime selle väikebussi ka täis, vist 1-2 teist reisijat oligi meiega. Ja ehkki meie korduvatest püüdlusest niiöelda bussijuht ära rääkida, et ta meid järgnevatel päevadel sõidutaks, see ei õnnestunud. Aga me saime niiöelda ekspresssõidu EXPO alale, kuhu muidu oleks vast paar kilomeetrit kõmpimist kui oleksime leppinud bussijaama kui lõpppeatusega.
EXPO toimus spordikompleksis. Suhteliselt tüüpiline stardimaterjalide väljavõtt. Ainus, mida võiks välja tuua oli see, et numbreid jagati selle järgi, kuidas sa parasjagu järjekorras olid. Teisisõnu ei fikseerinud sa oma stardinumbrit maratonile registreerimise hetkel (arvestades ka näiteks oma eeldatava lõpetamise ajaga), vaid just nimelt EXPO-l. Numbrid olid kenasti nii umbes täpselt saja kaupa pakis. Ja kui minu järjekorras olev eelmine sai numbri 700, mina 699 jne. Loomulikult pidid seejärel minema oma kiibi üle kontrollima, kas ikka see kiirregistreerimine toimis. Ei näinud kedagi, kel see oleks midagi muud näidanud kui tema enda nime. Maratoni särk on disainilt veidi igav. Oleks võinud ehk rohkem värvi olla. Suhteliselt lakooniline punane ja tekst/pilt. Küll jah spordisärk aga vaevalt ma seda sportimiseks kasutan. Neid on nagunii omajagu juba seismas ja leiavad kasutust niisama. Ilmselt üks mõttetumaid asju meie kui seltskonna terviku mõttes oli see, et igaühele anti ka näkileiva pakike. Mõttetu seetõttu, et paljudel (kaasa arvatud minul) jäid need peale Islandilt lahkumist lihtsalt järgi. No ei jõudnud neid ka kamba peale ära süüa. Kui oleksid reisinud ehk üksinda, siis veel. Paar koorest šokolaadijooki ja sisuliselt kõik. Ei mingit pasta prallet, mis on teistel maratonidel olnud siiski pigem traditsioon kui erand. Võisid osta ca 5-6 euro eest ühe külmpasta. Nälga oleks see ehk kustutanud aga mina seda ei võtnud.
Väga pikalt seal EXPO-l ei passinud ning peatselt asus esimese majutuspunkti poole teele. Umbes 2.5km kõmpimist kesklinna suunal (Hostel B47). Majutuskohaks hosteli tüüpi 5-8 inimese toad. Väga viks ja viisakas magala. Eriliselt tahaks rõhutada koha puhtust. Ja kuna me vallutasime oma seltskonnaga 2 tuba, puudus ka rahvuste paabel. Puhas oma seltskond. Ühe öö hinnaks 42€. Hommikusöögita, kuid kõik võimalused olemas, et ise seda valmistada. Me ööbisime selles 2 ööd. Julgemad (mina kaasa arvatud) läksid õhtusele pasta tuurile, mis lõpuks õnnestus. Lõpuks seetõttu, et esimene leitud koht lihtsalt kubises inimestest (mitte, et koht väga suur oleks olnud), ja optimistlikult meelestatult lootis, et äkki kesklinna poole liikudes on kohti rohkem ja inimesi vähem. Aga teps mitte see nii ei olnud. Mõnes kohas oli lausa 1h ootejärjekord ja ootama pidid sellisel juhul mõistagi kohapeal, mitte linna peal tuiates. Tagasi esimesse, veidi nurgatagusesse kohta, kuid ehedasse, itaaliapärasesse restorani. Pasta hinnaklass 2300-2800 krooni ehk 18 euro kanti. Maitses väga hästi. Ja egas esimene päev või siis maratonile eelnev päev nii õhtusse veereski. Uneaega ca 7 tundi.
Maratoni stardiajaks oli välja kuulutatud 8:40. Ei ole just levinuim stardiaeg, mida kohanud olen. Põhimõtteliselt saaks ju minna veel veidramaks. Näiteks 8:37? Ei tea seda tausta, miks nii, ja egas siin sügavat vahet pole. Meie majutus stardipaigast oli ca 15min kõmpimise kaugusel. Sestap oli äratus 07:00 ja majutuskohast väljumine 8:00. Täpselt paras, et veidi sooja teha ning seejärel juba stardijoonele end sättida. Maraton muideks startis koos poolmaratoniga, mistõttu seda rahvast nii väga vähe ei olnudki nagu ehk statistikast võib esialgu tunduda. Kolmetuhande tuuri. Paras mass, kus trügimiseks ei lähe aga üksi jooksmistunnet ka ei teki. Stardieelset palavikku ei tekkinud.
Otsustasin esialgu võtta eesmärgiks joosta tempos 5:20-5:30. Ja sellega kesta vähemasti poolmaratonini. Niipalju võis ette ennustada, kuna nagu eelnevalt sai juba mainida, siis pikki distantse on väga vähe tehtud ja jalgade (aga mitte ainult) väsimus oli peale poolt maad garanteeritud. Selles võtmes läks esimene pool hästi. Vahepealsed joogipunktid võtsin rahulikult. Neid oli laotatud iga 4km tagant. Ehkki mingi hetk see korrapära kadus. Mitte, et joogipunktid kadusid aga lihtsalt tundus, et algusest peale need 4km tagant ei olnud. Jooginälga ei jäänud, kuna ilm ise oli vastav. Umbes 10 kraadi, pilves, kohati tuuline. Mina jooksin kilega, sest veidi kartsin maratoni teist poolt kui tuleb sisse kõndimismeetrid, et kas lühikesest piisab. Sestap minu valik oli kile. Enamus meist jooksid siiski lühikese särgiga. Võin kinnitada, et kindlasti kile all higistad sa rohkem, mistõttu see tuule faktor, kus sa justkui tunned, et kilega on hea joosta, võib olla petlik. Seega ei maksa nagu üht välistada teisele.
Rada ise kulges ca 19 km koos poolmaratonlastega. Seejärel toimus pööre ja meid lasti suuremale Reykjaviki avastusretkele, mis oli tõesti põnev. Kordumatud pargivahelised teed, vahel sekka põhiteede kõnniteed ja kohati esimese kümne kilomeetri kordus, kuid märksa suurema kaarega ning märksa mere (loe: ookeani) poolsemast servast kui seda oli esimene 10 km.
Minu suurem väsimusmoment tekkis 30 km paiku. Jah, 25 kestsin enam vähem, sest 17 oli ju siiski hiljuti läbitud ja sellest piisas, et kesta veel mõned kilomeetrit ilma, et peaks "alla andma". Aga 30 km paiku sai kestev jaks otsa ja minu jooks vaheldus kõnnimeetritega. Ehk ca 1 - 1.5 km jooksu ja vahele vast nii 100-200 meetrit kiiremat kõndi. Ehkki jooksmise ajal oli tempo endiselt 5:30 tuuri, siis üldist kilomeetri keskmist mõjutas mõistagi kõndimispausid. Aga ma olin oma mõtetes täiesti välistanud selle, et ma peaks jooksma stiilis "maksku, mis maksab". Kuna varasemalt pole ma maratone sedamoodi läbinud, siis oli täitsa mõnus mõtisklemine ja ülejäänud jooksjate aga ka ümbruse vaatlus sel kõnniperioodil, mis siis vahepealseid jooksusamme asendasid. Need jalutamislõigud tõid minu pulsi nii-öelda maa peale tagasi. Sest üle 170 ikka on veits palju, et suruda tavapäraseid jooksukilomeetreid. Jällegi selge märk, et pikki distantse on vähe tehtud. Muidu oleks võinud ennustada pulssi sinna 160 alla (sama tempoga joostes).
Rada ise oli suhteliselt tasane. Meenutamist väärib vaid üks tõusu moodi tõus, mis loogeldes meid taas sõidutee tasandile viis. Ehk 10m vertikaalis või veidi rohkem aga ei midagi erilist, kuna teepikkust oli tõusu kohta omajagu. Rada kulges enamasti asfaldil, mis mulle iseenesest meeldib, sest jooksusamm on mul siis puhtam kui mõnel pehmel (loe: läbivajumist soodustaval) rajal.
Joogipunktides tarbisin ma enamasti nii jõujooki kui vett. Kui esimese 10 km peale hakkas vaikselt tekkima sama tunne, mis Madridi maratonil, et rajal ainult juua pakutaksegi, siis mingis mõttes õnneks see suhtumine muutus, sest juba 15 km alates oli aeg-ajalt laual ka banaan, korra sai ka šokolaadi. See maraton jääb kindlasti meelde sellega, et proovisin esimest korda manustada energiageeli. Kui sa arvad, et ma ise võtsin selle rajale kaasa, siis eksid. Kui sa arvad, et seda pakuti joogipunktis ja ma haarasin selle, siis sa samuti eksid. Õige vastus on hoopis see, et selle ulatas mulle enne 30 km üks minu meelte järgi rootslase moodi jooksja, kes minust möödudes enda varusid jagas. Võib-olla oli ajendiks see, et ma kandsin Stockholmi maratoni nokatsit, võib-olla see, et ma nägin lihtsalt jõuetu välja. Vot ei tea :) Aga tänades ma selle vastu võtsin ja mõistagi ei visanud ma seda ära. Kordan, ma lihtsalt ei ole energiageeli mõttekust varem mõistnud ja sestap pole seda tarbinud. Isegi mitte joogipunktis nagu seda pakuti Madridi maratonil, ca 30 km kandis. Aga nüüd, kus see näppude vahel oli, püüdsin samal ajal ise joostes pihta saada, kas see tuleb sisse võtta nüüd veega või piisab niisama neelatamisest. Ausalt öelda, pihta ei saanudki. Sestap ootasingi seda joogipunkti, mis minu arvestuse järgi oleks pidanud tulema kah 29-30 km juures ehk pea samas kohas, kus ma selle sain. Aga teps mitte see nii ei olnud. See juhtus paar kilomeetrit hiljem. Enne joogipunkti avasin ma selle pakendi ja ütleme nii, et esimene geeli kogemus ei olnud just väga mõnus. Ei, ei - mitte et alla neelamisel oleks mingi tõrge tekkinud. Seda ei olnud. Maitselt oli vist miski water melon. Aga magus ja vett sai veits peale võtta, et kurgu puhtaks saaks.
Ei teagi, kas see geel mind nüüd aitas või mitte. Pigem tõstis üldist motivatsiooni geeli mulle ulatamise hetk kui selle tarbimise moment. Ma ei ole õnneks siiani kordagi tunda saanud lihaskrampe. Vähemasti selle jutu põhjal, mida mulle räägitakse ja mis tunde see tekitab - lahterdan mina oma "krambid" lihtsalt lihasväsimuse alla, sest jooksmist need otseselt ei ole takistanud või siis jällegi pole nende tõttu kukkuma pidanud. Ühesõnaga, geel geeliks. Väsimus oli alles ja minu maraton jätkus nii nagu eelnevalt sai mainitud.
Üks eriline kaasaelamisviis pealtvaatajateltki, mida tasub samuti mainida. See oli mõistagi tähelepanuväärsem esimesel 10 km kui kaasaelamine väljendus selles, et terve perekond oli oma koduuksel ning kolistasid potte/panne/köögiriive ja mis iganes köögist kättesaadav oli. Ja seda tegi nii pereisa kui väike pesamuna. Väga liigutav ja tervitatav kaasaelamine, mida mujal pole kohanud. Raja peal mõistagi oli sellist klassikalist kaasaelamist märgata. Nii high-five stiilis kui lihtsalt hõisates. Nagu igal spordivõistlusel oli ka Reykjaviki maratonil täita oluline roll vabatahtlikel. Enamasti noored inimesed aga nende suutlikkus ergutada pea igat möödujat oli liigutav. Tõesti, uskuge mind, mõnel üritusel on kas rahvusest või mõnest muust aspektist lähtuvalt need kollavestides inimesed nagu soolasambad. Ime, et üldse elavaks inimeseks pead. Ilus.
Oeh, ilus on vaadata neid rajatähiseid, mis kuulutavad juba 37ndat või 38ndat kilomeetrit. Mitte, et sa seda juba 30ndast ei suudaks ette kujutada, et siit on vaid lõpuni minna tühine maa ja iga kilomeeter viib sind finišile lähemale (milline elegantne loogika, kas pole?!). Aga jah, 38 km paiku hakkad sa ootama seda maagilist 40ndat märki, kus on aeg hakata juba soengut korrigeerima, et lõpetamine ikka viks ja viisakas oleks :)
Finiši joone ületamine on alati midagi erilist. Ka seekord. Eriti olukorras, kus nagu pole väga kindel oma vastupidavuses olnud. Mitte otseselt katkestamise võimalikkuse võtmes, vaid pigem üldise enesetunde võtmes. Minu esimene maraton, mis üle nelja tunni tiksus. Selles mõttes muidugi piire murdev, et järgmistel kordadel ei teki seda meeleseisundit, kus pead ilmtingimata alla nelja tunni jooksma, sest kõik eelmised korrad on ju nii tehtud. Vastupidi, selles, üle nelja tunni jooksus oli momente, mida muidu ei koge. See üldine fiiling, kus sa endiselt oled rajal ja lased kiirkõnniga oma pulsil veidi langeda, et seejärel uuesti jooksusammule tõusta - see oleks nagu tagasituleku moment. Üldiselt me paneme ju väsinud olekus asju vähem tähele. Minu väsimusest tingitud kõnnipausid aga pakkusid just nimelt seda teist poolt, kus sai tulla tagasi sellesse ümbrusesse, mida sa parasjagu olid läbimas. Sestap on treenitult maratoni jooksmisel (mida minul ei olnud) ning vahepealse tempo mahavõtmisel (mida mina kasutasin) ühiseid jooni.
Lõpetamisel riputati mõistagi medal kaela (üsna kuldse välimusega sedakorda aga õbluke). Sai fooliumkilegi ümber võtta ja sisuliselt selle all peidus olla, et mitte korrata seda, mida eelmise aasta Madridi maratoni lõpetamisel, kus suutsin korralikult end ära külmetada. Oma lollusest muidugi. Vähemasti selle jutuvoo kirjutamise hetkel võin kinnitada, et maratonil ja sellele järgneval perioodil ma seekord külma ei saanud. Hea töö, kas pole!
Meid, elujooksjaid, lõpetas maratoni kokku kaheksa. Teisisõnu, kõik kes alustasid, ka lõpetasid. Teiste tulemustest võib vaid niipalju rääkida, et meie grupi kiireim sai naiste üldarvestuses auväärse kuuenda koha. Oli ka neid, kellel lihtsalt jooksmine oli liiga lihtne ja rada läbiti korvpalli põrgatamisega. Ilmselt saame me seda kogeda (loe: näha) selle aasta Tallinna maratonilgi.
Veidi hinge tõmmanuna ja oodates oma grupi vahetult teisi lõpetajaid suundusime majutuskohta. Finiši alasse tagasi ei jõudnudki. Ehkki oleks ju võinud.
Selle asemel võtsime me hoopis suuna kuumaveeallikatesse või nagu mõni meist oli harjunud seda nimetama - turbiini jahutusvee basseinidesse :) Eks viimases ole iva ju sees, sest tõepoolest Island toodab oma energiavajaduse just nimelt kuumaveeallikatest väljuva kuuma vee arvelt.
Maratonile registreerimine sisaldas niisiis ühte vabapääset vabalt valitud kuumaveeallika basseini/spaasse. Meie esialgne plaan jõuda kõige lähimasse (meie majutuskohast vast 150 meetrit) aga luhtus. Ja võibolla hea oligi, et luhtus, sest selle tulemusel valisime meist ca 2.5km kaugusel oleva ja EXPO-ga samas linnaruumis paikneva basseini kompleksi. See oli uhke. Ehkki sinna kõmpimine oli veidi väsitav. Siiski on see maratoni järgne kõmpimine ka kasulik, sest olles küll väsitav, aitab see kindlasti veidi kiiremat taastumist ja basseinides vedelemine omakordagi.
Basseine oli erinevaid, kuni 42 kraadini välja. Ja viimane oli neist lausa mere ehk soolase veega varustatud. Ma ei ole siiani kordagi endale mingit vaseliini kuskile määrinud (jooksuga kaasneva võimaliku hõõrdumise ärahoidmiseks), sest pole lihtsalt vajadust olnud. Aga uskuge mind, kui sa lähed soolasesse mereveesse, leiab see vesi üles kõige nähtamatumadki hõõrdunud kohad üles nii, et vees olemine on väga ja väga piinarikas. Sestap ma seal väga pikalt ei viibinudki.
Tagasi majutuse poole liikudes tegime ühise söögipausi. sedakorda Vietnami kõrtsis. See oli ka ainus kord, kus ma Islandil endale väljas õlut lasin välja valada. Proovimise mõttes. Kui nüüd aus olla, siis vahetult enne basseinide poole liikumist võtsin ma majutuskohast ka ühe automaadist kättesaadava purgiõlle. Aga sel hetkel ma veel ei teadnud, et nii toidupoodidest kui ka lihtsamatest majutuskohtadest saad sa vaid kuni 2.25% õlut. Hea külm oli, aga mida ei olnud, see oli maitse. Seda lihtsalt ei olnud. Või siis, oli küll aga pigem justkui jäävee maitse. Vietnami kõrtsis tellisin ma aga ühe täisverelise, ehk sellise klassikalise 5% õlle. See oli ütleme nii, et normaalne. Ei midagi põrutavat aga hea.
Reykjaviki maraton toimub linna aastapäeval (seotud 18nda augustikuu laupäevaga või sellele järgneva laupäevaga). See aga omakorda tähendab, et kõik maratonil osalejad saavad samuti osa värvikast after-party-st, mis linnatänavatel juba lõunast võimu võtab (vaata näiteks: http://menningarnott.is/ või http://visitreykjavik.is/). Oleks soovinud veidi varem kesklinna tagasi jõuda aga eks kõik, ka turbiini jahutusvee basseiniveed oli vaja ära proovida. Juhtus nii, et linna peale jõudis meist enamus enne kella kümmet õhtut.
Üldine melu oli võimas. Ma julgeks isegi veidi paralleele tõmmata Pärnu augustikuu unetusega, ent rahvast oli Reykjavikis märksa rohkem. Ainus kord, kus vist kogu Island ühte kohta kokku koguneb. Massid, massid ja veelkord massid, mis linnas liikusid.
Ei puudunud suvalises tänavanurgas toimuvad muusikalised etteasted ega ürituse lõppu kuulutav ilutulestik, mis kohati vulkaani purset visuaalset imiteeris.
Õhtu leidis oma lõpu peale kahteteist öösel. Unetumad :) teadsid rääkida, et ma olin toda ööd maganud mitte küll norsates aga lihtsalt mingi hetk häälekalt hingates. Ilmselt oli tegemist pingest vabastava hetkega, et üks maraton oli taas edukalt läbitud, hoolimata kõikidest takistustest, mis justkui püüdsid seda tõkestada.
(kokkuvõttev video reedest-laupäevast)
Pühapäev - autode rent, retk läänerannikule
Meie usinad autojuhid lahkusid majutuskohast juba seitsme paiku hommikul. Bussiga lennujaama, ehk ca 50 km kaugusele, kust nii autod kätte anti ning kuhu me need ka ära viisime. Mina ei olnud põhiautojuht, sestap kella seitsme ajal ma veel põõnasin. Aga kümne ajal olime kõik valmis teele asuma. Pakituna kahte, üsna uude masinasse. Ühte 6 ja teise 5. Üks masinatest, see mahtuniversaal oli üsna tutikas. Vaid 20000 km sõitnud (kas nüüd Islandi võtmes, ei teagi kohe öelda, sest Island ise ju samuti väike) aga juba olid esimesed armid küljes. Ühest levinumast armi saamise võimalusest meid ka hoiatati. Nimelt tagumised uksed võivad suhteliselt lihtsalt Islandi tuulte käes tagurpidi lennata ja sellega endale (uksele) korraliku mölgi saada. Eks me püüdsime seda erilise tähelepanuga järgida ja lisaturvajat kaasata, kui uksi sisenemisel/väljumisel kasutasime.
Islandi reisi sõidumarsruut sai mõistagi eelnevalt koos majutuskohtade valikuga planeerida. Meie esimese päeva sihtpunkt: Snaefellsjökull'i mäe poolsaar (läänerannik). Vahepealsetes peatustes mekkisid osad meist kohalikku kalasuppi (väikerestoran, 2000 islandi krooni ports) või kohv ja koogi tükike (kokku ca 1400 islandi krooni).
Ronisime miski vulkaani otsa. Või kes neil vulkaanidel ja mitte vulkaanidel ikka vahet teeb, üks suur vulkaan ju kõik see Island. Parajalt tuuline oli.
Seilasime veel siin ja sealpool ookeaniääri, et kohalike vaatamisväärsustega tutvuda. Ühes kohas jäi meelde sakslaste reisumobiil, kust vist saunakorsten välja ulatub :)
Muuhulgas leidsime miski looduslikult karboniseeritud veeallika, mis küll olekski peaaegu jäänud märkamatuks kui poleks näinud üht maa seest väljaulatuvat kraani. Jah kraani. Keeratavat ja puha. Siiski leidsime tutvustavad sildid aga ega palju puudu ei jäänud, kui oleks lihtsalt tühjade kätega sellest ümbrusest väljunud. Muideks mineraalainete sisalduseks tuleb üle 4000mg/l, Vytautasele jääb alla aga suur number ikkagi. Maitses nagu iga teine gaseeritud vesi.
Seejärel juba järgmisesse ööbimiskohta Golden Circle piirkonnas (Golden Circle Apartments). Väga viisakas koht. Majutus korteri tüüpi. Sisenemine eelnevalt saadetud koodide alusel. Meie majutused: 2 tuba + elutuba/köök. Sestap mahutasime 5-6 ühte korterisse väga ilusti ära. Ühe öö hinnaks 31€.
(kokkuvõttev video pühapäevast)
Esmaspäev - tsivilisatsioonist välja
Mõne jaoks möödus esmaspäevane varahommik juba uute jooksusammudega. Minul mitte. Küll aga sai hiljem tagasisidet, et meie ööbimiskoha lähedal on koht, kus saab niisama geisrispaa mõnusid võtta. Siiski (kuulu järgi) jäi see neile, kes nii vara hommikul suutsid reageerida, too mõnu üürikeseks. Ilmselgelt oli tegemist tasulise spa vabaõhu supluskohaga, kus nagu aia tagant tulijaid väga ei soositud (ehkki see koht ei olnud sel kella ajal veel lahti). Unimütsid tegid mõnevõrra hiljem jalutuskäigu sinna samasse kohta. Ja tõepoolest, hoiatusmärgid 100 ºC veega olid täiesti asjakohased. Ei kontrollinud, kas tõesti oli ka 100 ºC.
Meie hommik jätkus juba kuldse ringi vaatamisväärsustega, millest nii Geysir (ilmselt kuulsaim geiser) kui Gullfoss (juga) kaetud sai. See piirkond oli üks väheseid, kus rohelisemat ala oli märksa rohkem kui tavaliselt. Pigem põõsapuhmaste mõistes.
Vahepeale jäi öökulli vulkaani "vaateplatvorm" (Eyjafjallajökull vulkaan).
Enne majutuskohta teele asumist tegime ühes tee peale jäävas restos (Gamla Fjósid) korraliku eine. Viimast küll pigem hinna mõttes. Kogus oli sellisele viisakale restoranile kohane. Võib vaid märkida, et kui purks maksis 1500 kohalikku raha, siis kohalikud põhiroad juba 6000 kanti. Mina maandusin kuskile vahepeale. Leidsin menüüst külmad kohalikud suupisted, kuhu kuulusid erinevad lihad (lammas, hobune) aga ka kala.
(kokkuvõttev video esmaspäevast)
Teisipäev - öökulli otsingul
Ideeliselt võiks iga Islandi reis sisaldada Skogar-Thorsmork raja läbimist ehk matkamist (vähemalt üks suund, emba-kumba pidi). Kui meie algne plaan oli teha miski matk Thorsmork'i ümbruses, seal kus oleks ööbinud, tuli seoses majutuskoha muutusega rada ümber mõelda. Kõige lihtsam oli mõistagi alustada Skogar'ist ning liikuda mööda seda sama matkarada, mida kõik soovitavad. Kogu 24.5km me siiski ei kavatsenudki läbida, vaid teha ca 1.5h pärast tagasipööre. Ja eks see ilm oli veidi vesine. Ennekõike just siis kui umbes 300m üle merepinna jõudsime. Lihtsalt udu-vihma-pilves matkamine leotas meid vaikselt ent kindlalt. Kokku saime ca 10km ja hellitavalt võis seda nimetada öökulli otsinguks, ehk ideeliselt ja ilusama ilmaga oleks vast Eyjafjallajökulli tipp kätte paistnud. Tagasi raja algusesse jõudnuna võttis enne lennujaama poole teele asumist kerge eine (või noh, korralik lammas oli ikka).
Mis nii mõneski söögikohas ehk veidi üllatas oli see, et kui sa võtad kohvi, siis tassi uuesti täitmine on tasuta. Mitte, et ma seda nüüd vee asemel jooma oleks hakanud aga nii oli, et tasuta. Söönuna ja joonuna juba lennujaama poole, sest kolmapäevane äralend oli üsna varajane ja sestap oli ööbimiskoht valitud lennujaama vahetus läheduses, Keflavikis (Motel Alex). Ühe öö hinnaks (arvestatuna 5 inimest/toas) 28 eurot. See oli ainus majutus, kus selle hinna eest pakuti hommikusööki. Meie viimases majutuslinnas tundsin ma ennast tõelise staarina. Ma nimelt sain varumehepingilt väljakule, ehk siis korraks ka autorooli. Tunne oli umbes sama nagu meie keskmisel jalgpalli väravavahil välisliigas. Tasus ootamist :) Aga seda ei tohi kõva häälega tegelikult mainida, sest registreeritud autojuhte oli meil siiski igas masinas üks.
(kokkuvõttev video teisipäevast)
Kolmapäev - tagasilend
Kolmapäevast on väga vähe rääkida, sest lend väljus juba 07:30 hommikul. Autod rentnikule tagasi, teadeolevalt ilma lisakriimudeta ning seejärel juba väljalendu ootama. Ahjaa, muideks autorendikulust paar sõna. Me otsustasime autode rendi jagada vennalikult, seega ei hakka siin välja tooma, palju maksis mahtuniversaal ja palju tavaline universaal eraldiseisvalt. Auto rent 77 € (kolmeks ööpäevaks ehk pühapäeva hommikust kolmapäeva hommikuni), kütus ning tunnelimaksud kokku 23 € ühele. Seega 100 € summa summaarum autokuluna, mis ei ole ju palju aga arvestada tuleb sellega, et meie masinad olid puupüsti täis. Ruumi puudust reisides ei tundnud ja sirutamisruumi oli piisavalt aga hinda mõjutab reisijate arv ikka omajagu. Kes suudab tagasiarvutust ise teha, see võib nüüd sellega alustada, ülejäänutele annan vihje, et kaks masinat kokku (puhas rendihind) läks 840 eurot.
Vot selline lugu sai seekord!