Dublin Marathon (2015)
12. Dublin Marathon (Iirimaa) - 26. oktoober, 2015 (esmaspäev)
Üldandmed
Maratoni ametlik veebileht: www.dublinmarathon.ie
Koht/kaart/raja skeem: Google Earth
Raja profiil: profiil
Rada: 42.195 km
Stardiaeg: 09:00 (First Wave), 9:10 (Second Wave), 9:20 (Final Wave)
Osavõtjaid: 12'917
Korraldus: 5/5
Raja kirjeldus: Tõusude lõikes lauge, asfalt, 1 ring
Ilmaolud: 12+ kraadi, pidev kerge vihm, lagedal tuulised kohad
Statistika
Aeg / võitja aeg: 3:48:11 / 2:14:01 (Alemu Gemechu, ETH)
Koht / lõpetajaid kokku: 3'834 / 12'917
Koht eestlaste seas / kokku: 2 / 7
Osalenud riikide arv: üle 40
Eelarve 2015.aasta põhjal (kui keegi plaanib osaleda)
*Vastavalt plaanile, kõiki kulusid Sul võib-olla ei tule
Registreerimine: 80 € (registreerimine augustis)
Transport (lennuk): 221 € (Lufthansa)
Hotell (3 ööd): 320 € (Morehampton Townhouse)
Ettevalmistus
Tõsisem ettevalmistus (ma mõtlen tõsisema all tõesti seda, et naljalt nädala pikk jooks vahele ei jäänud) algas peale registreerimist ehk 22.08.2015.
Kindlasti tekib küsimus, miks Dublin? Üheks lihtsaks kaalukeeleks sai tegelikult juba asjaolu, et olen proovinud 2011 Dublinis joosta, kuid siis jäi asi lihtsa, nn kütusekriisi taha, kui Frankfurtist Tallinna poole teel olnud lennuk Tallinna Lennujaamas maanduda ei tahtnud, sest siit polnud tema normide järgi kütust võtta. Ja maandus seega hoopis Helsingis, mis omakorda tähendas, et reis Tallinn - Frankfurt ning sealt edasi Frankfurt - Dublin jäi ära. Ehkki ma mäletan, et pakuti mingit umbmäärast järgmise päeva asenduslendu, ei olnud see kindel, kuidas Frankfurdist edasi Dublinisse saab, mistõttu otsustasin loobuda. Õnneks maksis tookord kindlustus kõik kinni (kusjuures reisikindlustus kattis ka maratoni registreerimistasu, mis ei ole ju väga odav, kuid vaid väike osa kogu reisikulust). Aga jah, nii-öelda tolle hetke ettevalmistus läks luhta, sest minu kiire asendusmaratoni leidmine ei kandnud vilja. Ainus, mida tol hetkel kaalusin ning seejärel nobedalt kontrollisin, oli Ateena klassikaline maraton. Kuid oktoobri lõpuks oli seal juba registreerimine suletud. Kevadeni hooleta! Seega läks tol hetkel käiku plaan B, ja jõudsin lennujaamast ilusti-täpselt sõbra sünnipäevale!
Aga tagasi ettevalmistuse juurde. Ettevalmistuse perioodiks jäi seega 2 kuud. Ja eelmine pikk jooks (üle 30 km) oligi eelmise aasta Reykjaviki maraton (augustis). Siiski on sellel aastal saanud aasta algusest peale joosta ca 40 km nädalas, nii et 2 kuud enne maratoni treenimist ei olnud tühja koha pealt. Seega, kuna pikematel distantsidel kui 15-16 km ei osale, siis trenni mõttes saidki kõige olulisemateks jooksudeks 20+ jooksud. Sedakorda tuli neid omajagu, 2x32 ning nii mõnedki 24-28 km, kus rõhk oli kiiremal viimasel kolmandikul. Kui eelmise aasta maratoni (Reykjaviki) ettevalmistuses ei mahtunud ühtegi üle 17 km jooksu, siis seekord võis nagu ettevalmistust kordaminekuks lugeda. Eesmärk polnud ju rekordeid jooksma minna, vaid pigem teha alla 4h maraton.
Laupäev - väljalend ning EXPO
Äratus 4:30. Lennujaamas 5:30. Varajane start. Ei istu sellised asjad. Väljalend õigeaegselt... ei mingit kriisi seekord. Lennupiletid sai broneeritud samuti 2 kuud enne reisi (Estraveli e-teenuse kaudu). Reis ise oli pagasi mõttes vägagi kompaktne, nn arvutikotiga (ei olnud nõus pagasi eest lisatasu maksma ja egas ma ei tea ka täpselt, palju selle eest küsiti, ilmselt paarkümmend eurot). Ehk siis, arvuti välja ja jooksusussid asemele ning muu esmatarbekaup, mõistagi jooksuriided. Arvestades suhteliselt kahtlast ilmaprognoosi, võtsin kaasa kõik kihid. Muideks, ma vist ei ole ka varasemalt kordagi reisinud jooksusussidega, ehkki see teeks pagasi veelgi kompaktsemaks aga mingid alternatiivsed jalanõud võiksid siiski kaasas olla, seetõttu siis nii...). Võib aimata, et kui sa näed samal lennul mõnda, kes on jooksusussidega, siis ta ilmselt (nii 99% tõenäosusega) läheb ka maratonile või on lihtsalt ülimalt "sportliku" eluviisiga. Õnneks Frankfurdis väga pikalt ootamist polnud, 2h ehk. Ja kella 11:15ks olin Dublinis. Eks 2h ajavahet mängib ka omajagu rolli ning samuti varajane lend aga kõike seda arvestades... siiski ütleme lõunaks Dublinis (seda ei saa kohe mitte kuidagi tagasilennu kohta öelda aga sellest hiljem). Üldiselt on selle viimase aasta jooksul (jep, eelmisest lennust oli aasta möödas) nagu palju muutunud. Mõlema otsa peal anti kerget einet hinna sees. Lend on kohe palju lühem. Ja mis eriti lahe, et kui nn võileiva ring tehtud, siis ikka on neid, kes erinevatel põhjustel lennujaama einet ei soovi või siis jääb mõni lennust maha, mis iganes. Ühesõnaga, peale üldist eineringi käis lennuassistent veel kandikuga ringi, et pakkuda ülejäänud ampse neile, kes iganes seda soovisid. Võib arvate, et egas nende realiseerimisaeg pikk pole ja neil lihtsalt pole mõtet neid endale hoida. Aga tõsi on, et varem sellist asja lühilendudel (2h ots) kohanud pole.
Majutuskohta jõudmine oli sellevõrra lihtsam, et taas esimest korda minu broneeringute jooksul (tegelikult juba kohe peal broneerimist) saadeti e-kiri, kus muuhulgas küsiti eeldatavat saabumisaega. Ilmselt selleks, et tuba oleks saabumisajaks valmis. Tol hetkel nagu väga vastata ei olnud mõtet, kuid päev enne reisi küll. Ja siis sai muuhulgas küsida erinevaid viise, kuidas lennujaamast majutuskohta jõuda: takso - 30 €, buss 6 - 8.5 € (tegemist on kesklinnast veidi allapoole jääva linnaosaga Ballsbridge). Võtsin muidugi bussiliini ja sellise, mis suudaks ümberistumiseta hotelli lähedusse viia (www.aircoach.ie). Hinnastamine sisuliselt peatuste arvu järgi. Kui oleks tahtnud kesklinnast jalutada (ca 30 minutit), oleks saanud 6 €, aga muidu 8.5 € ja 200 m majutuskohani. Ajakulu ca 30-45 minutit, sõltub kesklinna liiklusest, sest praktiliselt kesklinnast need bussiliinid läbi kihutavad. Ma eeldasin, et jõuan ca 13ks hotelli, kuid näed siis, jõudsin 12:30ks. Ja mõistagi vabandati, et tuba pole veel valmis, et liikugu ma lähedal asuvasse kohvikusse ja 20 minutiga on tip-top. Miks ka mitte.
Üldiselt on inglise keelses keskkonnas viibimine (eriti kui see tuleb kohalike suust) muusika minu kõrvadele. Meenus nii mõndagi...
... aga mitte Dublinist enesest, sest olen Dublinis ikkagi varasemalt viibinud. Aasta oli siis 2002. Ja ka hilisemate linna peal tiirutamiste (sealhulgas maratoni jooksmise vältel) ei löönud silme ette väga äratuntavaid kaadreid.
Hotelli toa võti käes. Pakkisin oma kompaktsuse lahti ja EXPO poole teele. Ma olen püüdnud hotelle valida selle järgi, et need jääks maratoni stardist ja/või EXPO-st hoomatavale kaugusele (eelistatult jala). Tihtipeale need (start ja EXPO) asuvad samas kohas, kuid mitte alati. Ja on tulnud ette olukordi, kus kauguse on korvanud hea ühistransport (loe: metroo olemasolu), nt Rooma.
EXPO, ehk koht, kus saad kätte oma numbri, vaatad niisama ringi, mida erinevad spordifirmad pakuvad, sööd ehk pastat ja mine tea, võibolla leiad ka järgmise maratoni eelinfo, kus osaleda. Neid viimaseid oli küll vähekese võitu, kes kohal ja kes end reklaamimas.
Maratonile registreerides pidid märkima, mis ajaga eeldatavasti jooksed ja selle baasil jagati sind, kas esimesse, teise või viimasesse stardigruppi. Stardigruppi, kus tõesti starditi ka erinevatel aegadel. Sedalaadi starte olen kogenud vaid Ljubljanas. Mujal on küll stardigrupid olnud, kuid start on ikka olnud ühine ja lõpp-tulemusena võetakse nii ehk naa arvesse sinu netoaeg. Mäletan, et Ljubljanas sain ma veel eespool startinud jooksumarssalid kätte ja teadsin, et mul on väike varu kui lõpus jõud raugeb.
Aga siin, Dublinis, eraldas stardigruppe 10 minutit. Ehk siis esimene kell 09:00, teine 09:10 ning viimane 09:20. Sellest lähtuvalt toimus jagunemine ka EXPO-l. Nimelt suunati esimese vooru startijad saali teisele korrusele ja nn auringile enne kui oma numbri jagamise lauani jõudsid. Sarnaselt Reykjavikile said ka siin oma numbri jooksva väljavõtu baasil. Sisuliselt tähendas see seda, et mida varem EXPO-l ringi kolasid, seda väiksema numbri said. Rõdult alla jõudnuna said muu nänni, välja arvatud maratoni t-särgi, mis siin jagatakse lõpetamisel, mitte stardimaterjalidega ühes. Kui särkide peale juba jutt läks, siis sellist reklaamsärgipoodi kui siin EXPO-l pole ma varem kohanud. Pea iga spordirõivaste reklaamija/müüja oli teinud oma versiooni Dublini maratoni särgist, mida siis igaüks võis endale soetada. Oli ka ametlik maratoniriiete stend, kus üldkujundusega hilbu võis iga soovija endale soetada (EXPO oli avatud kõigile, kes aga soovis)... Hinnad ikka tüüpilised.
Kui on pakutud või on olnud võimalik osta, siis olen seda teinud. Maratoni "ametlik" pasta. Siin lihtne, kahes valikus ja hinnaga 5 €. Kole hapu oli (penne variant). Ilmselt kastmega oli veidi mööda pandud. Aga mitte nii hull, et seda suhteliselt suurt portsu ära ei jaksaks süüa. Selline piiri peal variant ka mulle, kes ma tavaliselt alles midagi ei jäta.
Tagasi hotellis. Viskasin pilgu peale olulisemale infole, kuid mite infomaterjalile. Taas oli tegemist teistmoodi ajavõtu anduritega. Numbri tagaküljel, topelt ribad vasakus/paremas servas.
Näiteks tänasel päeval nii laialt kasutav suur pehmendatud ajakile numbri tagaküljel, mida kohtad Eestis nii 10 km kui pikemate distantside juures, nägin mina esimest korda 2009, Rooma maratonil. Siis see oli uudne. Näis, kas siis need kompaktsemad variandid jõuavad ka kunagi Eestisse. Aeg läks käima nyyt!
Endiselt on laupäev. Maraton aga esmaspäeval.
Miks esmaspäeval? Siin on see sügisene rahvuslik puhkepäev. Täpsemalt siis oktoobri viimane esmaspäev ja sellele päevale on sobitatud ka Dublini maratoni toimumine. Üsna tavaline, et sellele eelneb kella keeramise laupäev/pühapäev, millega oleme meie samuti oktoobri kuu viimase nädalavahetusega ju harjunud. Siin siis veel üks lisa puhkepäev, et kella keeramisega harjuda. Seda esmaspäeva seostatakse Iirimaal ka Halloweeniga, mida muu maailm peab tüüpiliselt 31.10. Seetõttu leiad kõrvitsaid ja nõidasid nii ustelt, akendelt kui puude otsast. Aga ka maratoni osalejate seas ning esmaspäeva õhtuti lihtsalt linna peal ringi kolamas.
Muideks, hotelli saabudes oli laua peal kenasti infolipik, et kella tuleks järgneval ööl keerata.
Läksin minagi linna peale kolama. Võtsin suuna "musta kulla" tehasesse. Võin ette ruttavalt öelda, et käisin seal ka 2002. Seetõttu oligi seekordne retk pigem mõeldud meenutusena. Etteruttavalt võib öelda, et 10+ aastaga oli alles vaid värav, mis meenus. järjekorrad olid nagu pikemad, vähe sellest, et väljas ootasid ca 10 minutit (no see ei olnud palju ju). Siis aga selgus, et sisse jõudes ootab sind alles kassajärjekord, kus nii 300 pead nagu lennujaama seakoridorides oma järge ootavad. Õnneks see väga pikalt ei kestnud. Ütleme alla 30 minuti. Oleks võtnud reklaammaterjali hotellis tõsisemalt, kus soovitati pilet broneerida, oleks seda ka teinud. Neile, broneerinutele, oli võimaldatud kiire sissepääs. Selleks õhtuks suuremaid eesmärke polnud. Seega tiirutasin need Guinnessi muuseumi korrused läbi ja kella seitsmest tagasi hotelli poole. Mõistagi jalgsi. Nii 45 minutit. Sirgelt, ei kõikunud.
Kuna hommik oli ülimalt vara alanud, siis uni tuli kergelt. Ja kestis pikalt.
Pühapäev - päev enne maratoni
Mitte aga nii pikalt, et oleks hotelli hommikusöögi maha maganud. Seda poleks vast andeks andnud. Sest valikus oli ka klassikaline iiri hommikusöök. Teadsin varasemast, millega tegemist, ja ehkki need vorstijupid võivad kord nii, kord naa olla, on tervik ülimalt mõnus värk. Seejärel väike lisapuhkehetk ja lähem tutvumine maratoni infomaterjaliga, just see, mida ma eelnevalt ei olnud viitsinud vaadata, veel vähem siis veebist lugeda.
Esimese asjana meenus, et oli see ju ka 2011 aasta programmis ning vist isegi plaanisin osaleda. Nimelt korraldatakse Dublinis ka maratonieelsel päeval soojendusjooks just välisriikidest osalejaid silmas pidades. Distantsi pikkuseks 4 km, algusajaks kell 09:30. Varasemalt nimetusega Breakfast Run nüüd sellest aastast Friendship Run. Eraldi stardimaksuga, 15 €, sisaldades nii meelelahutusprogrammi kui katsutavat nänni. Kuna ma lugesin seda kella 09:10 paiku, siis põhimõtteliselt olin sinna ka parima tahtmise korral hiljaks jäänud. Asukoht oli hotellist ca 4.5 km kaugusel ja olukorras, kus ma alles tutvusin linna sisetranspordi reeglitega, oli see liiast. Loobusin või siis õigem oleks öelda, et võtnud vedu. Aga ilmselt, kui oleks varem seda veebilehe kaudu endale meenutanud, siis küll. Sest jooks oli mul plaanis nagunii. Nii 3.2 km. Tüüpiline distants maratonieelsel päeval. Meetrid siia-tänna. Eks värskelt iiri hommikusöögilt tulnuna ei oleks see rahmimine midagist tarka teinud. Seega, võtsin rahulikult ja plaanisin oma ringi teha märksa hiljem nii 11:00 paiku (ehk vana kellaaja järgi 12:00).
Jätkasin tutvumist infomaterjaliga ja lugesin ka numbri tagust, kui järsku jõudsin äratundmiseni, et ma ei ole mitte kuskil tähele pannu, et EXPO-lt saadud materjalide hulgas numbri kinnitamiseks vajalikud haaknõelad oleksid. Numbri sain lahtiselt, kõik muu nänni kilekotti pakituna. Minu kompaktsuse juures ma ei kanna heast peast endaga haaknõelu kaasas, ka mitte igaks juhuks, ka mitte siis kui plaanin sõita 2000 kilomeetri kaugusele maratoni jooksma. Ei ole kasutanud nii-öelda õnne haaknõelu, mida alati jooksule sõites kasutada nagu mälu järgi inglise jooksjanna Paula Radcliffe on teinud.
Ühesõnaga kerge paanika. Kas küsida hotellist? Kõlab loogiliselt ja tõenäosena. Minna kohalikku poodi, võiks ju olla müügil? Või minna tagasi EXPO-le ja saada kinnitus, et ma unustasin need võtta?
Mõistagi läks käiku viimane mõte. Ja see sai sujuvalt liidetud minu jooksurajaga. Seega, Run for your pins sai alguse 15 minutit enne kella 11:00. EXPO ise asus hotellist ca 1 km kaugusel.
Võtsin siis suuna stardigruppidele 2 ja "ülejäänud" ja lahkelt lubati mind uuesti sisse kui olin muret lähemalt selgitanud :) Jooksuriietes! Numbrita! Tõendita!
Nüüd siis tegin alumisel korrusel auringi, mis muidugi ülemise korruse auringiga oli igav ja vägisi tahtsin seda jooksusammul läbida. Mõtle suurest saalist, kus sind lastakse ühest saali servast sisse ja sa liigud nüüd saali seina ja ajutise seinaga moodustatud koridori mööda ümber saali perimeetri (nimetamse seda siis auringiks) kuniks jõuad numbri jagamise laudadeni. Sealt edasi nännikottideni ja siis, juba eemalt, fokuseeris pilk haaknõela topsidele. Ühesõnaga, haagid käes! Ja ilmselt üks väheseid, kes läbis nii alumise kui ülemise korruse auringid. Ainsa vahega, et ülemise korruse auring oli põnevam, sest nägid linnulennult EXPO-l toimuvat.
Hoonest välja ja edasi. Mööda planeeritud rada, et ca 3+ km ring teha. Vahepeal selgus, et maratoni EXPO-le oli samas piirkonnas konkurent tekkinud. Rahvamasside "meelitamise" tähenduses. Sildid osutasid Ideaalkodu messile, kuhu kümned autod sel hommikusel tunnil voorisid läbi reguleerijate näpunäidete. Tegin ka mina sinna kiire sissepõike (nagu näha ka jooksukaardilt), lootes näha hinnainfot või kasvõi seda, millega üldjoontes tegemist. Välisperimeetril võis näha puitmajakeste väljapanekut (aiamajade tähenduses), messihalli sisse ei piilunud, ei tihkand, ikkagi jooksuriietes. Aga piletiraha seal küsiti, seda oli eemalt kuulda. Seega tagasi oma ringile ja hotelli naastes oli tiksunud veidi alla 4 km soojendusjooksu.
Peale mõningast mahajahtumist, võtsin tee taas kesklinna poole. Jalgsi. Umbes 3 km lugu aga avastasin veidi kaugemaidki nurkasid.
Kõige püsivam neist oli koer, tema närv ei kõikunud ühe mündi poetamisele või siis teise koera tutvumisringile. Paraku järgmiseks päevaks oli neist järgi vaid 4 + koer nagu neli tankisti ja koer. Ei tea, kas 2 jooksid maratoni ning ei jõudnud enam positsioonile?
Samale päeval olid end sättinud mitmed meeleavaldused. Kes siis "Iirimaa eest!", kes siis maailmas valitseva terrori vastu.
Mõlemad aeglustasid ikka kesklinna liiklust vägevalt. Sest kui sa liigud protestimarsina rahulikul sammul linna peatänavatel ja sinu seljataga liiguvad justkui üritust toetavad kahekordsed bussid, mis aga tegelikult on linna tavapärane transport, siis saad aru, et ühes riigis on protesti/toetuse marsid ajaloolisemad ja iseenesest mõistetavad kui mujal. Liiklus ei liikunud. Kõik oli tardunud, ootas oma järge kuni rahva järgi liikuvad masinad said oma kauaoodatud ärapöörde sooritada.
Ühesõnaga päev linna melus... kuniks kõrv haaras ka eesti keelt. Äratuntava kõnemaneeri. Muidugi oli see Margus Konnula. Muidugi seetõttu, et ma mäletan tema säutsu edasisäutsumist teiste sotsiaalmeedia kasutajate poolt nii, et ka minu silmadeni see lõpuks jõudis. See oli kevadel ja mälu järgi see registreerimine olla talle kingitud. Kevadel, kui mul veel kindlat plaani Dublinis osalemiseks polnud aga mingi mõttelõnga see mõistagi uuesti andis. Sest sügisel oli üks välismaraton plaanis joosta. Muideks, just kontrollisin, Margus lõpetas maratoni nagu lubas, alla 4:15. Loe lähemalt tema ajaveebist.
Olen püüdnud, kui võimalik, maratoni eelsesse päeva mahutada ühe pasta veel. Ilmselt mingi reklaami mõjutuste all, et maratoni eelsel päeval võiks pastat süüa ja sellest on tegelikult kas tahtlikult või siis sujuvalt tekitatud omaette sündmus ka maratoni korraldajate poolt, kus korraldataksegi pasta pidusid. Kuna minu, hapuka võitu, pasta sai pintslisse aetud juba laupäeval, siis tagasi hotelli poole liikudes püüdsin leida kohta, mis võiks selle nimelist rooga siiski pakkuda.
Leidsin. Ja kuratlikult hea oli. Pakun, et raudselt top kolme hulka kuuluv! Soovitan, kui lähedusse satute. Koht nimega Canal Bank Cafe, kus pastad pole otseselt põhitoit, vaid menüüs kirjena kui päeva pasta, mistõttu peaksid eelnevalt küsima, mida siis täna pakutakse?
Maratoni eelne öö algas vara. Teatav ärevus on alati, mistõttu uni on nii nagu neil puhkudel ikka. Ennekõike on häirivaks asjaoluks mõtlemine ilmast ja sellele vastavast riietusest.
Esmaspäev - maraton, Walburgi õhtu
Ilmaennustus esmaspäeva hommikuks ei olnud kõige optimistlikum, pigem segadust külvav. Jah, päeva peale lubas sooja 12 kraadi aga Dublini kohale ka üht tumedamast tumedamat vihmapilve ning tormi mõõtu tuult. Tuul ja vihm käsikäes ei ole just parim, mida kogeda. Ja eks see selleaastane tuuleannus ole ka Eesti kevadest/suvest täis saanud ammu. Enne varase stardiga jooksu söögiisu väga pole, ka mitte tunde enne. Aga siiski, ühe pudru kerge ebausuga sõin (pole lihtsalt varem omateada söönud nii tugevalt), paar rösti ka. Mahl, kohv. Kiire, kompaktsesse pagasisse mahutatud ja kodust kaasa võetud snäkk samuti.
Seitsme/kaheksa paiku temperatuuri kontrollides, näitas see juba 12 kraadi aga pilves ja tuuleiilidega. Vihmaga oli nii ja naa. Justkui tibutas aga...Sellest lähtuvalt läks käiku riietusskeem "lühike all" ja "üleval pikk ehk kile". Müts varuks tasku. Stardipaika oli arvestuslikult 15 minutit kõmpimist. Seega kell 08:00 hotellist välja, vahetusriided sedakorda kaasa!
Stardiala oli avar, kella 08:15 paiku veel tühjavõitu aga seda ka asjaolul, et enamus inimesi müras vahetänavatel, kuhu oli tehtud riiete äraandmise boksid (lageda taeva all ladustamine aga suhteliselt vihmakindlalt ikkagi, sest ladustamine oli lubatud vaid EXPO-lt saadud kilekottides, millele siis rinnanumbri kleeps kinnitatud). Mõistagi liikusin ma paljude teistega selles tänavas vastassuunas ja kui äraandmise boksid algasid numbriga 15000, siis oli 1000 juurde jõudmiseks paras tegu minna. Tagasi ka. Siiski, 08:35 stardikoridoris. Parkisin ennast 3:40 jooksumarssali juurde. Esimene laine ka sellega sisuliselt lõppes, kuid pigem marssalite tähenduses, sest rahvamass jätkus katkematult ka silmapiiri taga. Teine laine algas siis 3:50 tempomeistritega.
Külm oodata ei olnud, aga seda ka tänu massis olemisele. Üldiselt ei istu mulle alguses külmetamine ehk siis minna seda teed, et küll joostes sooja saab, seniks aga värise! Ma ei ole ka kasutanud äravisatavaid riideid, mida nii mõnedki teevad. Ilmselt ole igaühel kujunenud oma rutiin. See oli minu oma. Alustasin jooksu mütsiga ja sisuliselt lõpuni välja. Ei olnud ebamugav. Kile käised keerasin üles juba varsti, stardi järgselt.
Stardipaugu järgselt palju passimist polnud, nii ühe minuti pärast olid stardijoonel ja suhteliselt avatult sai kohe jooksma asuda. Jah, ma isegi panin kella peale eesmärgi, 3:49 (registreerimisel märkisid, kas jooksed alla 3:50 või mitte, mitte et see nüüd siduv oli aga selle järgi määrati sind ka stardigruppi). See tähendas ca 5:26 tempoga jooksmist. Püüdsin esimese poole kulgeda veidi kiiremini (5:15) aga mitte üle mõistuse.
Dublini maraton kulgeb ühe ringina ja see on väga tervitatav. Kasvõi selles tähenduses, et lihtsalt huvitavam ja ei pea üksteise vastu edasi-tagasi jooksma ja siis veel mitu ringi ka. Meenub Rooma maraton, kus oli (ja ilmselt on ka täna) samuti üks suur ring.
See oli minu esimene maraton, kus tähistus oli miilides.
Seega räägime 26.1 miilist ja mitte 42.2 kilomeetrist. Numbreid vähem, kiirem jooks? Nii ja naa. Siiski olid 5 km kaupa kilomeetri tähised samuti. Kella järgi jälgisin ma aga ikkagi 1 km vaheaegasid, et hoida tempot ja mitte alguses hoogu minna.
Meeletult rahvast. Ma isegi ei tea, mis neid pealtvaatajaid raja äärde tõi. Eks pealtvaatajate hulk ole otseses korrelatsioonis ka osalejate arvuga. Siin siis 12'000 reaalselt lõpetajat. Sama suurusjärk, mis Roomas.
Vilu ilm, pidev sadu (küll kergemat laadi), tuul. Aga ergutajaid meeletult. Ja seda üle terve pika raja. Jah, oli rahvast hõredamaid kohti, näiteks ühest pargist läbijooks, mis oli ikka äraütlemata pikk sirge (3+ kilomeetrit, Phoenix Park) aga selle eest jõudsidki kaasaelajate sõnumeid paremini lugeda, kus oli ka kirjanduslikke pärleid nagu "Run, you fools" (Gandalf), ehk interpretatsioon Sõrmuste isandast või siis muud filmiklassikat nagu "Chuck Norris never run a marathon", mille tõlgendamine ole igaühe enda teha.
Tühjemad kohad tasandati see eest kiiruskatsetele sarnaste pealtvaatajate massidega, kus teatud kurvides, lõikudel oli kogunenud hoomamatud inimgrupid. Rajalt väljalendamise ohtu seega polnud.
Rajamenüü oli lihtne. Vesi, energiajook ja alates 16 miilist ka geel, vist nii umbes täpselt 3 miili tagant. Aga ühest punktist said võtta ka varu kaasa kui seda oli kuhugi panna. Ma ei ole geeli fänn kunagi olnud. Aga on tulnud ette olukordi, kus olen seda tarbinud. Siiski rajalt saanuna. Seekord võtsin siis ise. Kogu raja peale 2 tükki. Ei tea, kas sellest tolku oli, organism igatahes sellest tõrkuma ei hakanud aga otsest pauerit ka ei tundnud. Jääb vägisi mulje (kasvõi stardis), et selles peitubki hea maratoni võti - ehk siis mida rohkem geele oled vöö vahele riputanud, seda lihtsam. Ilmselt sõltub, kellele kuidas. Kuna tavatrennina neid ei tarbi, siis ei ürita nendega üle pingutada ka maratonil endal. Dublinis lihtsalt muud energiat ei märganud. Kui nüüd ergutajad välja arvata, sest neilt võisid saada ilmselt kogu Candy kommivalikut, mida eales poes näinud. Kuskil panin tähele ka õnneküpsiste pakkujat!
Vesi oli pudelites. Energiajook samuti. Kindlasti mugavam juua kui lahtistest topsidest, kuid viimane pudel mille ma sain, nii 2 km enne lõppu, sellest tuli vedelikku lihtsalt jõuga välja imeda. Ilmselt oli umbes? Korki lahti keerama ei hakanud. Jaguski pikemalt! Rajateenindus oli igas punktis ikka piisava pikkusega ja/või mõlemal pool tee serva, mistõttu mingeid seisakuid ei tekkinud või inimtroppe.
Üldiselt oli jooks hea, vähemasti kuni 35 km-ni. Kuskil maal oli kerge rammestus aga see läks üle (enne poolt maad). Peale 30 km sai hakatud väsinud reiepealseid turgutama. Seda ole näha ka graafikult, kus on mõned venitusseisakud. Aga muus osas puhas jooks.
Kogu distantsi vältel andis indu juurde pidev ergutamine. Tundub, et osadele on see elustiil, nii nagu teistele jooksmine. Ja eks sa liikusid ka ise pidevas massis, mis samuti on midagi muud kui hõrenenud hanereas lippamine. Ei teagi, kumb on lihtsam, kas ergutajal, kes oma loosungit sirgetel kätel tundide kaupa hoiab või jooksjal?
Medal kaela ja sujuvalt paralleeltänavale, oma ära antud asjadele järgi. Mingit passima jäämist finišialale polnud lubatud. Ja egas väga ei kutsunud ka ringiga (peale riiete vahetust) finišialasse tagasi naasmist (tavapealtvaatajate sekka), sest taevalaotus oli endiselt selline pisaratihe. Mis muud kui hotelli poole, et sealt peale väikest kohendamist tagasi linna tulla.
See liikuma saamine oli veidi vaevaline. Ma mõtlen, et see lihtlabane käimine. Ehk siis kesklinna poole taas, jala, kuidas siis ikka. Nii kella kolmeks olin tagasi südalinnas, ülejäänutega, kes sel pühapäevasel esmaspäeval linna keset uudistama tulnud. Kerge eine, osalemine Temple Bar pubikontsertitel ning siis õhtuhämaruses ka Walburgi öö otsa komistanud.
Komistanud seetõttu, et mingil põhjusel jõudsin õhtuhämaruses tänava otsa, kus terve rood inimesi ootas. Mida ootas, seda silm ei seletanud. Sest nagu midagi näha polnud. Küsisin ühe vast kohaliku käest ja sain vastuseks, et paraad on tulemas. Tõlgitud versiooniga võis tema vastuse kokku võtta järgmised: "Vot sealt tulevad, sinna lähevad, ja siis sealt tulevad veel tagasi ka. Ehk siis siit peaks kaks korda neid nägema." Tundus ahvatlevana, jäin ootama... ja teisi ootajaid pildistama.
Pikalt ei olnud vajagi passida.
Aga kui nüüd aus olla, siis oli neid paraadis osalejaid vähe võitu. Hiljem siis selgus, et selliseid gruppe pidavat samal ajal linna peal ringi liikuma mitmes kohas. Osaliselt vist saavad kuskil ka kokku. Aga ei võtnud haneritta, et seda lõpuni uurida.
Ja sellega võis õhtu lõpule lugeda, tagasi hotelli. Ikka jala. Päevane liikumisstatistika (koos maratoniga) oli esinduslik. Mulle lihtsalt meeldivad numbrid. Pole midagi parata, seetõttu sedalaadi infot siia ka kleebin. Nagu kevadisel loengul Kristjan Port mainis, et igasugu vigureid, mis andmeid lindistab (kella, telefonid, käevõrud jne), on tänasel päeval meeletult. Aga nende andmete analüüsiga tegeletakse äärmiselt vähe. Võib öelda, et keegi ei oska järeldusi teha. Kes on see esimene, kes millegi geniaalsega selles osas välja tuleb? Kalorikulu ja keskmine pulss ei lähe lihtsalt arvesse. Ja võibolla, et teha keerukamaid analüüse, on vaja koguda ka midagi enamat. Mine tea. Aeg annab arutust. Aga minu maratonipäeva kokkuvõte järgmine.
On näha, et sõltuvalt liikumistasemest (iseloomust) kuvatakse erinevad kokkuvõtted (maratoni päev või siis ütleme liikumisega päev ning tavaline tööpäev, kus liigutud ainult lõunapausi ajal ja tööle/koju). Istuva eluviisi musternäidis.
Maratoni järgne uni oli kahetine. Veidi kange olemisega aga rahulik.
(päeva video lisandub hiljem)
Teisipäev - tagasilend
Teisipäevast, ehk koju naasmise päevast on vähe rääkida nagu alati. Kõike, mida maratonil või EXPO-l jagati ei jaksanud koju tassida. Loodan, et hotellipidajad leidsid sealt midagi vajalikku. Kasvõi haaknõelad, mida igaks juhuks tallele panna, et järgmise aasta osalejale vajadusel jagada.
Osaliselt ajavahe tõttu aga ka lennuplaanide sunnil on tüüpiline, et tagasiliikumiseks kulub terve päev ära (vastupidiselt saabumisele, kus lõunaks olid juba sihtpunktis). Ka tagasilend läks läbi Frankfurti. Keskööks Tallinnas.
PS! Dublini lennujaamas kohvi ostes sain siis teada, kuidas minu nime ka iiripäraselt kirjutatakse.
Ja lugu saigi taas otsa!
/Rýdo
Üldandmed
Maratoni ametlik veebileht: www.dublinmarathon.ie
Koht/kaart/raja skeem: Google Earth
Rada: 42.195 km
Stardiaeg: 09:00 (First Wave), 9:10 (Second Wave), 9:20 (Final Wave)
Osavõtjaid: 12'917
Korraldus: 5/5
Raja kirjeldus: Tõusude lõikes lauge, asfalt, 1 ring
Ilmaolud: 12+ kraadi, pidev kerge vihm, lagedal tuulised kohad
Statistika
Aeg / võitja aeg: 3:48:11 / 2:14:01 (Alemu Gemechu, ETH)
Koht / lõpetajaid kokku: 3'834 / 12'917
Koht eestlaste seas / kokku: 2 / 7
Osalenud riikide arv: üle 40
Eelarve 2015.aasta põhjal (kui keegi plaanib osaleda)
*Vastavalt plaanile, kõiki kulusid Sul võib-olla ei tule
Registreerimine: 80 € (registreerimine augustis)
Transport (lennuk): 221 € (Lufthansa)
Hotell (3 ööd): 320 € (Morehampton Townhouse)
Ettevalmistus
Tõsisem ettevalmistus (ma mõtlen tõsisema all tõesti seda, et naljalt nädala pikk jooks vahele ei jäänud) algas peale registreerimist ehk 22.08.2015.
Kindlasti tekib küsimus, miks Dublin? Üheks lihtsaks kaalukeeleks sai tegelikult juba asjaolu, et olen proovinud 2011 Dublinis joosta, kuid siis jäi asi lihtsa, nn kütusekriisi taha, kui Frankfurtist Tallinna poole teel olnud lennuk Tallinna Lennujaamas maanduda ei tahtnud, sest siit polnud tema normide järgi kütust võtta. Ja maandus seega hoopis Helsingis, mis omakorda tähendas, et reis Tallinn - Frankfurt ning sealt edasi Frankfurt - Dublin jäi ära. Ehkki ma mäletan, et pakuti mingit umbmäärast järgmise päeva asenduslendu, ei olnud see kindel, kuidas Frankfurdist edasi Dublinisse saab, mistõttu otsustasin loobuda. Õnneks maksis tookord kindlustus kõik kinni (kusjuures reisikindlustus kattis ka maratoni registreerimistasu, mis ei ole ju väga odav, kuid vaid väike osa kogu reisikulust). Aga jah, nii-öelda tolle hetke ettevalmistus läks luhta, sest minu kiire asendusmaratoni leidmine ei kandnud vilja. Ainus, mida tol hetkel kaalusin ning seejärel nobedalt kontrollisin, oli Ateena klassikaline maraton. Kuid oktoobri lõpuks oli seal juba registreerimine suletud. Kevadeni hooleta! Seega läks tol hetkel käiku plaan B, ja jõudsin lennujaamast ilusti-täpselt sõbra sünnipäevale!
Aga tagasi ettevalmistuse juurde. Ettevalmistuse perioodiks jäi seega 2 kuud. Ja eelmine pikk jooks (üle 30 km) oligi eelmise aasta Reykjaviki maraton (augustis). Siiski on sellel aastal saanud aasta algusest peale joosta ca 40 km nädalas, nii et 2 kuud enne maratoni treenimist ei olnud tühja koha pealt. Seega, kuna pikematel distantsidel kui 15-16 km ei osale, siis trenni mõttes saidki kõige olulisemateks jooksudeks 20+ jooksud. Sedakorda tuli neid omajagu, 2x32 ning nii mõnedki 24-28 km, kus rõhk oli kiiremal viimasel kolmandikul. Kui eelmise aasta maratoni (Reykjaviki) ettevalmistuses ei mahtunud ühtegi üle 17 km jooksu, siis seekord võis nagu ettevalmistust kordaminekuks lugeda. Eesmärk polnud ju rekordeid jooksma minna, vaid pigem teha alla 4h maraton.
Laupäev - väljalend ning EXPO
Äratus 4:30. Lennujaamas 5:30. Varajane start. Ei istu sellised asjad. Väljalend õigeaegselt... ei mingit kriisi seekord. Lennupiletid sai broneeritud samuti 2 kuud enne reisi (Estraveli e-teenuse kaudu). Reis ise oli pagasi mõttes vägagi kompaktne, nn arvutikotiga (ei olnud nõus pagasi eest lisatasu maksma ja egas ma ei tea ka täpselt, palju selle eest küsiti, ilmselt paarkümmend eurot). Ehk siis, arvuti välja ja jooksusussid asemele ning muu esmatarbekaup, mõistagi jooksuriided. Arvestades suhteliselt kahtlast ilmaprognoosi, võtsin kaasa kõik kihid. Muideks, ma vist ei ole ka varasemalt kordagi reisinud jooksusussidega, ehkki see teeks pagasi veelgi kompaktsemaks aga mingid alternatiivsed jalanõud võiksid siiski kaasas olla, seetõttu siis nii...). Võib aimata, et kui sa näed samal lennul mõnda, kes on jooksusussidega, siis ta ilmselt (nii 99% tõenäosusega) läheb ka maratonile või on lihtsalt ülimalt "sportliku" eluviisiga. Õnneks Frankfurdis väga pikalt ootamist polnud, 2h ehk. Ja kella 11:15ks olin Dublinis. Eks 2h ajavahet mängib ka omajagu rolli ning samuti varajane lend aga kõike seda arvestades... siiski ütleme lõunaks Dublinis (seda ei saa kohe mitte kuidagi tagasilennu kohta öelda aga sellest hiljem). Üldiselt on selle viimase aasta jooksul (jep, eelmisest lennust oli aasta möödas) nagu palju muutunud. Mõlema otsa peal anti kerget einet hinna sees. Lend on kohe palju lühem. Ja mis eriti lahe, et kui nn võileiva ring tehtud, siis ikka on neid, kes erinevatel põhjustel lennujaama einet ei soovi või siis jääb mõni lennust maha, mis iganes. Ühesõnaga, peale üldist eineringi käis lennuassistent veel kandikuga ringi, et pakkuda ülejäänud ampse neile, kes iganes seda soovisid. Võib arvate, et egas nende realiseerimisaeg pikk pole ja neil lihtsalt pole mõtet neid endale hoida. Aga tõsi on, et varem sellist asja lühilendudel (2h ots) kohanud pole.
Majutuskohta jõudmine oli sellevõrra lihtsam, et taas esimest korda minu broneeringute jooksul (tegelikult juba kohe peal broneerimist) saadeti e-kiri, kus muuhulgas küsiti eeldatavat saabumisaega. Ilmselt selleks, et tuba oleks saabumisajaks valmis. Tol hetkel nagu väga vastata ei olnud mõtet, kuid päev enne reisi küll. Ja siis sai muuhulgas küsida erinevaid viise, kuidas lennujaamast majutuskohta jõuda: takso - 30 €, buss 6 - 8.5 € (tegemist on kesklinnast veidi allapoole jääva linnaosaga Ballsbridge). Võtsin muidugi bussiliini ja sellise, mis suudaks ümberistumiseta hotelli lähedusse viia (www.aircoach.ie). Hinnastamine sisuliselt peatuste arvu järgi. Kui oleks tahtnud kesklinnast jalutada (ca 30 minutit), oleks saanud 6 €, aga muidu 8.5 € ja 200 m majutuskohani. Ajakulu ca 30-45 minutit, sõltub kesklinna liiklusest, sest praktiliselt kesklinnast need bussiliinid läbi kihutavad. Ma eeldasin, et jõuan ca 13ks hotelli, kuid näed siis, jõudsin 12:30ks. Ja mõistagi vabandati, et tuba pole veel valmis, et liikugu ma lähedal asuvasse kohvikusse ja 20 minutiga on tip-top. Miks ka mitte.
Üldiselt on inglise keelses keskkonnas viibimine (eriti kui see tuleb kohalike suust) muusika minu kõrvadele. Meenus nii mõndagi...
... aga mitte Dublinist enesest, sest olen Dublinis ikkagi varasemalt viibinud. Aasta oli siis 2002. Ja ka hilisemate linna peal tiirutamiste (sealhulgas maratoni jooksmise vältel) ei löönud silme ette väga äratuntavaid kaadreid.
Hotelli toa võti käes. Pakkisin oma kompaktsuse lahti ja EXPO poole teele. Ma olen püüdnud hotelle valida selle järgi, et need jääks maratoni stardist ja/või EXPO-st hoomatavale kaugusele (eelistatult jala). Tihtipeale need (start ja EXPO) asuvad samas kohas, kuid mitte alati. Ja on tulnud ette olukordi, kus kauguse on korvanud hea ühistransport (loe: metroo olemasolu), nt Rooma.
EXPO, ehk koht, kus saad kätte oma numbri, vaatad niisama ringi, mida erinevad spordifirmad pakuvad, sööd ehk pastat ja mine tea, võibolla leiad ka järgmise maratoni eelinfo, kus osaleda. Neid viimaseid oli küll vähekese võitu, kes kohal ja kes end reklaamimas.
Maratonile registreerides pidid märkima, mis ajaga eeldatavasti jooksed ja selle baasil jagati sind, kas esimesse, teise või viimasesse stardigruppi. Stardigruppi, kus tõesti starditi ka erinevatel aegadel. Sedalaadi starte olen kogenud vaid Ljubljanas. Mujal on küll stardigrupid olnud, kuid start on ikka olnud ühine ja lõpp-tulemusena võetakse nii ehk naa arvesse sinu netoaeg. Mäletan, et Ljubljanas sain ma veel eespool startinud jooksumarssalid kätte ja teadsin, et mul on väike varu kui lõpus jõud raugeb.
Aga siin, Dublinis, eraldas stardigruppe 10 minutit. Ehk siis esimene kell 09:00, teine 09:10 ning viimane 09:20. Sellest lähtuvalt toimus jagunemine ka EXPO-l. Nimelt suunati esimese vooru startijad saali teisele korrusele ja nn auringile enne kui oma numbri jagamise lauani jõudsid. Sarnaselt Reykjavikile said ka siin oma numbri jooksva väljavõtu baasil. Sisuliselt tähendas see seda, et mida varem EXPO-l ringi kolasid, seda väiksema numbri said. Rõdult alla jõudnuna said muu nänni, välja arvatud maratoni t-särgi, mis siin jagatakse lõpetamisel, mitte stardimaterjalidega ühes. Kui särkide peale juba jutt läks, siis sellist reklaamsärgipoodi kui siin EXPO-l pole ma varem kohanud. Pea iga spordirõivaste reklaamija/müüja oli teinud oma versiooni Dublini maratoni särgist, mida siis igaüks võis endale soetada. Oli ka ametlik maratoniriiete stend, kus üldkujundusega hilbu võis iga soovija endale soetada (EXPO oli avatud kõigile, kes aga soovis)... Hinnad ikka tüüpilised.
Kui on pakutud või on olnud võimalik osta, siis olen seda teinud. Maratoni "ametlik" pasta. Siin lihtne, kahes valikus ja hinnaga 5 €. Kole hapu oli (penne variant). Ilmselt kastmega oli veidi mööda pandud. Aga mitte nii hull, et seda suhteliselt suurt portsu ära ei jaksaks süüa. Selline piiri peal variant ka mulle, kes ma tavaliselt alles midagi ei jäta.
Tagasi hotellis. Viskasin pilgu peale olulisemale infole, kuid mite infomaterjalile. Taas oli tegemist teistmoodi ajavõtu anduritega. Numbri tagaküljel, topelt ribad vasakus/paremas servas.
Näiteks tänasel päeval nii laialt kasutav suur pehmendatud ajakile numbri tagaküljel, mida kohtad Eestis nii 10 km kui pikemate distantside juures, nägin mina esimest korda 2009, Rooma maratonil. Siis see oli uudne. Näis, kas siis need kompaktsemad variandid jõuavad ka kunagi Eestisse. Aeg läks käima nyyt!
Endiselt on laupäev. Maraton aga esmaspäeval.
Miks esmaspäeval? Siin on see sügisene rahvuslik puhkepäev. Täpsemalt siis oktoobri viimane esmaspäev ja sellele päevale on sobitatud ka Dublini maratoni toimumine. Üsna tavaline, et sellele eelneb kella keeramise laupäev/pühapäev, millega oleme meie samuti oktoobri kuu viimase nädalavahetusega ju harjunud. Siin siis veel üks lisa puhkepäev, et kella keeramisega harjuda. Seda esmaspäeva seostatakse Iirimaal ka Halloweeniga, mida muu maailm peab tüüpiliselt 31.10. Seetõttu leiad kõrvitsaid ja nõidasid nii ustelt, akendelt kui puude otsast. Aga ka maratoni osalejate seas ning esmaspäeva õhtuti lihtsalt linna peal ringi kolamas.
Muideks, hotelli saabudes oli laua peal kenasti infolipik, et kella tuleks järgneval ööl keerata.
Läksin minagi linna peale kolama. Võtsin suuna "musta kulla" tehasesse. Võin ette ruttavalt öelda, et käisin seal ka 2002. Seetõttu oligi seekordne retk pigem mõeldud meenutusena. Etteruttavalt võib öelda, et 10+ aastaga oli alles vaid värav, mis meenus. järjekorrad olid nagu pikemad, vähe sellest, et väljas ootasid ca 10 minutit (no see ei olnud palju ju). Siis aga selgus, et sisse jõudes ootab sind alles kassajärjekord, kus nii 300 pead nagu lennujaama seakoridorides oma järge ootavad. Õnneks see väga pikalt ei kestnud. Ütleme alla 30 minuti. Oleks võtnud reklaammaterjali hotellis tõsisemalt, kus soovitati pilet broneerida, oleks seda ka teinud. Neile, broneerinutele, oli võimaldatud kiire sissepääs. Selleks õhtuks suuremaid eesmärke polnud. Seega tiirutasin need Guinnessi muuseumi korrused läbi ja kella seitsmest tagasi hotelli poole. Mõistagi jalgsi. Nii 45 minutit. Sirgelt, ei kõikunud.
Kuna hommik oli ülimalt vara alanud, siis uni tuli kergelt. Ja kestis pikalt.
Pühapäev - päev enne maratoni
Mitte aga nii pikalt, et oleks hotelli hommikusöögi maha maganud. Seda poleks vast andeks andnud. Sest valikus oli ka klassikaline iiri hommikusöök. Teadsin varasemast, millega tegemist, ja ehkki need vorstijupid võivad kord nii, kord naa olla, on tervik ülimalt mõnus värk. Seejärel väike lisapuhkehetk ja lähem tutvumine maratoni infomaterjaliga, just see, mida ma eelnevalt ei olnud viitsinud vaadata, veel vähem siis veebist lugeda.
Esimese asjana meenus, et oli see ju ka 2011 aasta programmis ning vist isegi plaanisin osaleda. Nimelt korraldatakse Dublinis ka maratonieelsel päeval soojendusjooks just välisriikidest osalejaid silmas pidades. Distantsi pikkuseks 4 km, algusajaks kell 09:30. Varasemalt nimetusega Breakfast Run nüüd sellest aastast Friendship Run. Eraldi stardimaksuga, 15 €, sisaldades nii meelelahutusprogrammi kui katsutavat nänni. Kuna ma lugesin seda kella 09:10 paiku, siis põhimõtteliselt olin sinna ka parima tahtmise korral hiljaks jäänud. Asukoht oli hotellist ca 4.5 km kaugusel ja olukorras, kus ma alles tutvusin linna sisetranspordi reeglitega, oli see liiast. Loobusin või siis õigem oleks öelda, et võtnud vedu. Aga ilmselt, kui oleks varem seda veebilehe kaudu endale meenutanud, siis küll. Sest jooks oli mul plaanis nagunii. Nii 3.2 km. Tüüpiline distants maratonieelsel päeval. Meetrid siia-tänna. Eks värskelt iiri hommikusöögilt tulnuna ei oleks see rahmimine midagist tarka teinud. Seega, võtsin rahulikult ja plaanisin oma ringi teha märksa hiljem nii 11:00 paiku (ehk vana kellaaja järgi 12:00).
Jätkasin tutvumist infomaterjaliga ja lugesin ka numbri tagust, kui järsku jõudsin äratundmiseni, et ma ei ole mitte kuskil tähele pannu, et EXPO-lt saadud materjalide hulgas numbri kinnitamiseks vajalikud haaknõelad oleksid. Numbri sain lahtiselt, kõik muu nänni kilekotti pakituna. Minu kompaktsuse juures ma ei kanna heast peast endaga haaknõelu kaasas, ka mitte igaks juhuks, ka mitte siis kui plaanin sõita 2000 kilomeetri kaugusele maratoni jooksma. Ei ole kasutanud nii-öelda õnne haaknõelu, mida alati jooksule sõites kasutada nagu mälu järgi inglise jooksjanna Paula Radcliffe on teinud.
Ühesõnaga kerge paanika. Kas küsida hotellist? Kõlab loogiliselt ja tõenäosena. Minna kohalikku poodi, võiks ju olla müügil? Või minna tagasi EXPO-le ja saada kinnitus, et ma unustasin need võtta?
Mõistagi läks käiku viimane mõte. Ja see sai sujuvalt liidetud minu jooksurajaga. Seega, Run for your pins sai alguse 15 minutit enne kella 11:00. EXPO ise asus hotellist ca 1 km kaugusel.
Võtsin siis suuna stardigruppidele 2 ja "ülejäänud" ja lahkelt lubati mind uuesti sisse kui olin muret lähemalt selgitanud :) Jooksuriietes! Numbrita! Tõendita!
Nüüd siis tegin alumisel korrusel auringi, mis muidugi ülemise korruse auringiga oli igav ja vägisi tahtsin seda jooksusammul läbida. Mõtle suurest saalist, kus sind lastakse ühest saali servast sisse ja sa liigud nüüd saali seina ja ajutise seinaga moodustatud koridori mööda ümber saali perimeetri (nimetamse seda siis auringiks) kuniks jõuad numbri jagamise laudadeni. Sealt edasi nännikottideni ja siis, juba eemalt, fokuseeris pilk haaknõela topsidele. Ühesõnaga, haagid käes! Ja ilmselt üks väheseid, kes läbis nii alumise kui ülemise korruse auringid. Ainsa vahega, et ülemise korruse auring oli põnevam, sest nägid linnulennult EXPO-l toimuvat.
Hoonest välja ja edasi. Mööda planeeritud rada, et ca 3+ km ring teha. Vahepeal selgus, et maratoni EXPO-le oli samas piirkonnas konkurent tekkinud. Rahvamasside "meelitamise" tähenduses. Sildid osutasid Ideaalkodu messile, kuhu kümned autod sel hommikusel tunnil voorisid läbi reguleerijate näpunäidete. Tegin ka mina sinna kiire sissepõike (nagu näha ka jooksukaardilt), lootes näha hinnainfot või kasvõi seda, millega üldjoontes tegemist. Välisperimeetril võis näha puitmajakeste väljapanekut (aiamajade tähenduses), messihalli sisse ei piilunud, ei tihkand, ikkagi jooksuriietes. Aga piletiraha seal küsiti, seda oli eemalt kuulda. Seega tagasi oma ringile ja hotelli naastes oli tiksunud veidi alla 4 km soojendusjooksu.
Peale mõningast mahajahtumist, võtsin tee taas kesklinna poole. Jalgsi. Umbes 3 km lugu aga avastasin veidi kaugemaidki nurkasid.
Kõige püsivam neist oli koer, tema närv ei kõikunud ühe mündi poetamisele või siis teise koera tutvumisringile. Paraku järgmiseks päevaks oli neist järgi vaid 4 + koer nagu neli tankisti ja koer. Ei tea, kas 2 jooksid maratoni ning ei jõudnud enam positsioonile?
Samale päeval olid end sättinud mitmed meeleavaldused. Kes siis "Iirimaa eest!", kes siis maailmas valitseva terrori vastu.
Mõlemad aeglustasid ikka kesklinna liiklust vägevalt. Sest kui sa liigud protestimarsina rahulikul sammul linna peatänavatel ja sinu seljataga liiguvad justkui üritust toetavad kahekordsed bussid, mis aga tegelikult on linna tavapärane transport, siis saad aru, et ühes riigis on protesti/toetuse marsid ajaloolisemad ja iseenesest mõistetavad kui mujal. Liiklus ei liikunud. Kõik oli tardunud, ootas oma järge kuni rahva järgi liikuvad masinad said oma kauaoodatud ärapöörde sooritada.
Ühesõnaga päev linna melus... kuniks kõrv haaras ka eesti keelt. Äratuntava kõnemaneeri. Muidugi oli see Margus Konnula. Muidugi seetõttu, et ma mäletan tema säutsu edasisäutsumist teiste sotsiaalmeedia kasutajate poolt nii, et ka minu silmadeni see lõpuks jõudis. See oli kevadel ja mälu järgi see registreerimine olla talle kingitud. Kevadel, kui mul veel kindlat plaani Dublinis osalemiseks polnud aga mingi mõttelõnga see mõistagi uuesti andis. Sest sügisel oli üks välismaraton plaanis joosta. Muideks, just kontrollisin, Margus lõpetas maratoni nagu lubas, alla 4:15. Loe lähemalt tema ajaveebist.
Olen püüdnud, kui võimalik, maratoni eelsesse päeva mahutada ühe pasta veel. Ilmselt mingi reklaami mõjutuste all, et maratoni eelsel päeval võiks pastat süüa ja sellest on tegelikult kas tahtlikult või siis sujuvalt tekitatud omaette sündmus ka maratoni korraldajate poolt, kus korraldataksegi pasta pidusid. Kuna minu, hapuka võitu, pasta sai pintslisse aetud juba laupäeval, siis tagasi hotelli poole liikudes püüdsin leida kohta, mis võiks selle nimelist rooga siiski pakkuda.
Leidsin. Ja kuratlikult hea oli. Pakun, et raudselt top kolme hulka kuuluv! Soovitan, kui lähedusse satute. Koht nimega Canal Bank Cafe, kus pastad pole otseselt põhitoit, vaid menüüs kirjena kui päeva pasta, mistõttu peaksid eelnevalt küsima, mida siis täna pakutakse?
Maratoni eelne öö algas vara. Teatav ärevus on alati, mistõttu uni on nii nagu neil puhkudel ikka. Ennekõike on häirivaks asjaoluks mõtlemine ilmast ja sellele vastavast riietusest.
Esmaspäev - maraton, Walburgi õhtu
Ilmaennustus esmaspäeva hommikuks ei olnud kõige optimistlikum, pigem segadust külvav. Jah, päeva peale lubas sooja 12 kraadi aga Dublini kohale ka üht tumedamast tumedamat vihmapilve ning tormi mõõtu tuult. Tuul ja vihm käsikäes ei ole just parim, mida kogeda. Ja eks see selleaastane tuuleannus ole ka Eesti kevadest/suvest täis saanud ammu. Enne varase stardiga jooksu söögiisu väga pole, ka mitte tunde enne. Aga siiski, ühe pudru kerge ebausuga sõin (pole lihtsalt varem omateada söönud nii tugevalt), paar rösti ka. Mahl, kohv. Kiire, kompaktsesse pagasisse mahutatud ja kodust kaasa võetud snäkk samuti.
Seitsme/kaheksa paiku temperatuuri kontrollides, näitas see juba 12 kraadi aga pilves ja tuuleiilidega. Vihmaga oli nii ja naa. Justkui tibutas aga...Sellest lähtuvalt läks käiku riietusskeem "lühike all" ja "üleval pikk ehk kile". Müts varuks tasku. Stardipaika oli arvestuslikult 15 minutit kõmpimist. Seega kell 08:00 hotellist välja, vahetusriided sedakorda kaasa!
Stardiala oli avar, kella 08:15 paiku veel tühjavõitu aga seda ka asjaolul, et enamus inimesi müras vahetänavatel, kuhu oli tehtud riiete äraandmise boksid (lageda taeva all ladustamine aga suhteliselt vihmakindlalt ikkagi, sest ladustamine oli lubatud vaid EXPO-lt saadud kilekottides, millele siis rinnanumbri kleeps kinnitatud). Mõistagi liikusin ma paljude teistega selles tänavas vastassuunas ja kui äraandmise boksid algasid numbriga 15000, siis oli 1000 juurde jõudmiseks paras tegu minna. Tagasi ka. Siiski, 08:35 stardikoridoris. Parkisin ennast 3:40 jooksumarssali juurde. Esimene laine ka sellega sisuliselt lõppes, kuid pigem marssalite tähenduses, sest rahvamass jätkus katkematult ka silmapiiri taga. Teine laine algas siis 3:50 tempomeistritega.
Külm oodata ei olnud, aga seda ka tänu massis olemisele. Üldiselt ei istu mulle alguses külmetamine ehk siis minna seda teed, et küll joostes sooja saab, seniks aga värise! Ma ei ole ka kasutanud äravisatavaid riideid, mida nii mõnedki teevad. Ilmselt ole igaühel kujunenud oma rutiin. See oli minu oma. Alustasin jooksu mütsiga ja sisuliselt lõpuni välja. Ei olnud ebamugav. Kile käised keerasin üles juba varsti, stardi järgselt.
Stardipaugu järgselt palju passimist polnud, nii ühe minuti pärast olid stardijoonel ja suhteliselt avatult sai kohe jooksma asuda. Jah, ma isegi panin kella peale eesmärgi, 3:49 (registreerimisel märkisid, kas jooksed alla 3:50 või mitte, mitte et see nüüd siduv oli aga selle järgi määrati sind ka stardigruppi). See tähendas ca 5:26 tempoga jooksmist. Püüdsin esimese poole kulgeda veidi kiiremini (5:15) aga mitte üle mõistuse.
Dublini maraton kulgeb ühe ringina ja see on väga tervitatav. Kasvõi selles tähenduses, et lihtsalt huvitavam ja ei pea üksteise vastu edasi-tagasi jooksma ja siis veel mitu ringi ka. Meenub Rooma maraton, kus oli (ja ilmselt on ka täna) samuti üks suur ring.
See oli minu esimene maraton, kus tähistus oli miilides.
Seega räägime 26.1 miilist ja mitte 42.2 kilomeetrist. Numbreid vähem, kiirem jooks? Nii ja naa. Siiski olid 5 km kaupa kilomeetri tähised samuti. Kella järgi jälgisin ma aga ikkagi 1 km vaheaegasid, et hoida tempot ja mitte alguses hoogu minna.
Meeletult rahvast. Ma isegi ei tea, mis neid pealtvaatajaid raja äärde tõi. Eks pealtvaatajate hulk ole otseses korrelatsioonis ka osalejate arvuga. Siin siis 12'000 reaalselt lõpetajat. Sama suurusjärk, mis Roomas.
Vilu ilm, pidev sadu (küll kergemat laadi), tuul. Aga ergutajaid meeletult. Ja seda üle terve pika raja. Jah, oli rahvast hõredamaid kohti, näiteks ühest pargist läbijooks, mis oli ikka äraütlemata pikk sirge (3+ kilomeetrit, Phoenix Park) aga selle eest jõudsidki kaasaelajate sõnumeid paremini lugeda, kus oli ka kirjanduslikke pärleid nagu "Run, you fools" (Gandalf), ehk interpretatsioon Sõrmuste isandast või siis muud filmiklassikat nagu "Chuck Norris never run a marathon", mille tõlgendamine ole igaühe enda teha.
Tühjemad kohad tasandati see eest kiiruskatsetele sarnaste pealtvaatajate massidega, kus teatud kurvides, lõikudel oli kogunenud hoomamatud inimgrupid. Rajalt väljalendamise ohtu seega polnud.
Rajamenüü oli lihtne. Vesi, energiajook ja alates 16 miilist ka geel, vist nii umbes täpselt 3 miili tagant. Aga ühest punktist said võtta ka varu kaasa kui seda oli kuhugi panna. Ma ei ole geeli fänn kunagi olnud. Aga on tulnud ette olukordi, kus olen seda tarbinud. Siiski rajalt saanuna. Seekord võtsin siis ise. Kogu raja peale 2 tükki. Ei tea, kas sellest tolku oli, organism igatahes sellest tõrkuma ei hakanud aga otsest pauerit ka ei tundnud. Jääb vägisi mulje (kasvõi stardis), et selles peitubki hea maratoni võti - ehk siis mida rohkem geele oled vöö vahele riputanud, seda lihtsam. Ilmselt sõltub, kellele kuidas. Kuna tavatrennina neid ei tarbi, siis ei ürita nendega üle pingutada ka maratonil endal. Dublinis lihtsalt muud energiat ei märganud. Kui nüüd ergutajad välja arvata, sest neilt võisid saada ilmselt kogu Candy kommivalikut, mida eales poes näinud. Kuskil panin tähele ka õnneküpsiste pakkujat!
Vesi oli pudelites. Energiajook samuti. Kindlasti mugavam juua kui lahtistest topsidest, kuid viimane pudel mille ma sain, nii 2 km enne lõppu, sellest tuli vedelikku lihtsalt jõuga välja imeda. Ilmselt oli umbes? Korki lahti keerama ei hakanud. Jaguski pikemalt! Rajateenindus oli igas punktis ikka piisava pikkusega ja/või mõlemal pool tee serva, mistõttu mingeid seisakuid ei tekkinud või inimtroppe.
Üldiselt oli jooks hea, vähemasti kuni 35 km-ni. Kuskil maal oli kerge rammestus aga see läks üle (enne poolt maad). Peale 30 km sai hakatud väsinud reiepealseid turgutama. Seda ole näha ka graafikult, kus on mõned venitusseisakud. Aga muus osas puhas jooks.
Kogu distantsi vältel andis indu juurde pidev ergutamine. Tundub, et osadele on see elustiil, nii nagu teistele jooksmine. Ja eks sa liikusid ka ise pidevas massis, mis samuti on midagi muud kui hõrenenud hanereas lippamine. Ei teagi, kumb on lihtsam, kas ergutajal, kes oma loosungit sirgetel kätel tundide kaupa hoiab või jooksjal?
Sussi värv tuleb valida ikka finišivaiba värvi järgi!
See liikuma saamine oli veidi vaevaline. Ma mõtlen, et see lihtlabane käimine. Ehk siis kesklinna poole taas, jala, kuidas siis ikka. Nii kella kolmeks olin tagasi südalinnas, ülejäänutega, kes sel pühapäevasel esmaspäeval linna keset uudistama tulnud. Kerge eine, osalemine Temple Bar pubikontsertitel ning siis õhtuhämaruses ka Walburgi öö otsa komistanud.
(pildile on jäänud õhust õhem inimhing)
Komistanud seetõttu, et mingil põhjusel jõudsin õhtuhämaruses tänava otsa, kus terve rood inimesi ootas. Mida ootas, seda silm ei seletanud. Sest nagu midagi näha polnud. Küsisin ühe vast kohaliku käest ja sain vastuseks, et paraad on tulemas. Tõlgitud versiooniga võis tema vastuse kokku võtta järgmised: "Vot sealt tulevad, sinna lähevad, ja siis sealt tulevad veel tagasi ka. Ehk siis siit peaks kaks korda neid nägema." Tundus ahvatlevana, jäin ootama... ja teisi ootajaid pildistama.
Pikalt ei olnud vajagi passida.
Aga kui nüüd aus olla, siis oli neid paraadis osalejaid vähe võitu. Hiljem siis selgus, et selliseid gruppe pidavat samal ajal linna peal ringi liikuma mitmes kohas. Osaliselt vist saavad kuskil ka kokku. Aga ei võtnud haneritta, et seda lõpuni uurida.
Ja sellega võis õhtu lõpule lugeda, tagasi hotelli. Ikka jala. Päevane liikumisstatistika (koos maratoniga) oli esinduslik. Mulle lihtsalt meeldivad numbrid. Pole midagi parata, seetõttu sedalaadi infot siia ka kleebin. Nagu kevadisel loengul Kristjan Port mainis, et igasugu vigureid, mis andmeid lindistab (kella, telefonid, käevõrud jne), on tänasel päeval meeletult. Aga nende andmete analüüsiga tegeletakse äärmiselt vähe. Võib öelda, et keegi ei oska järeldusi teha. Kes on see esimene, kes millegi geniaalsega selles osas välja tuleb? Kalorikulu ja keskmine pulss ei lähe lihtsalt arvesse. Ja võibolla, et teha keerukamaid analüüse, on vaja koguda ka midagi enamat. Mine tea. Aeg annab arutust. Aga minu maratonipäeva kokkuvõte järgmine.
 |
 |
Maratoni päev
(rohke liikumisega päev) |
Tüüpiline tööpäev
(istuva eluviisi musternäidis)
|
Maratoni järgne uni oli kahetine. Veidi kange olemisega aga rahulik.
(päeva video lisandub hiljem)
Teisipäev - tagasilend
Teisipäevast, ehk koju naasmise päevast on vähe rääkida nagu alati. Kõike, mida maratonil või EXPO-l jagati ei jaksanud koju tassida. Loodan, et hotellipidajad leidsid sealt midagi vajalikku. Kasvõi haaknõelad, mida igaks juhuks tallele panna, et järgmise aasta osalejale vajadusel jagada.
Osaliselt ajavahe tõttu aga ka lennuplaanide sunnil on tüüpiline, et tagasiliikumiseks kulub terve päev ära (vastupidiselt saabumisele, kus lõunaks olid juba sihtpunktis). Ka tagasilend läks läbi Frankfurti. Keskööks Tallinnas.
PS! Dublini lennujaamas kohvi ostes sain siis teada, kuidas minu nime ka iiripäraselt kirjutatakse.
Ja lugu saigi taas otsa!
/Rýdo