Vienna City Marathon (2016)
13. Vienna City Marathon (Austria) - 10. aprill, 2016 (pühapäev)
Üldandmed
Maratoni ametlik veebileht: http://www.vienna-marathon.com/
Koht/kaart/raja skeem: Google Earth
Raja profiil: profiil
Rada: 42.195 km
Stardiaeg: 09:00 (plokkide kaupa)
Osavõtjaid: 6'491
Korraldus: 5/5
Raja kirjeldus: Tõusude lõikes lauge, asfalt, ca 10 km kattuvaid lõike
Ilmaolud: 9+ kraadi stardis, pilves kuid paar korda näitas end ka päike, kohati tuulised kohad
Statistika
Aeg / võitja aeg: 3:44:30 / 2:09:48 (Robert Chemosin, KEN)
Koht / lõpetajaid kokku: 2'369 / 6'491
Koht eestlaste seas / kokku: 9 / 25
Osalenud riikide arv: ?
Eelarve 2016.aasta põhjal (kui keegi plaanib osaleda)
*Vastavalt plaanile, kõiki kulusid Sul võib-olla ei tule
Registreerimine: 92 € (registreerimine jaanuaris)
Transport (lennuk): 235 € (Adria/Lufthansa)
Hotell (3 ööd): 169 € (Lenas Donau Hotel)
Ettevalmistus
Registreerimine maratonile sai tehtud 02.01.2016. Sellest lähtuvalt siis just sellised hinnad nii registreerimise/lennu kui hotelli osas. Lend/hotell ikka vana hea booking.com, mille baasil seda teinud. Miks just Viin? Tundus, et selline aprilli kuu oleks just paras üks maraton teha. Eelmisest kevadisest maratonist oli ka jupp aega möödas. Kippusid teised pigem sinna suve lõppu või sügisesse jääma. Kui aasta alguses valima hakkas, siis sai kiigatud võimaliku alternatiivina Praha maratoni veebilehte. Aga sellega peab olema nobe. Paistab, et registreerimine läheb lukku lausa sügisel. Ehk siis Viin. Vormi timmimiseks täpselt 3 kuud.
Kogu ettevalmistus tehtud ikka väljas. Miinimumprogramm sai täidetud. Ehk 1-2 pikemat jooksu (30+ km) oleks võinud veel olla. Pikemate jooksudena võiks arvestada 25+29+32+29 km. Lisaks siis kahel korral veidi kiiremas tempos 21 km. Aasta esimene nii-öelda võistlus sai tehtud juba veebruaris, Saku talvejooks (06.02.2016), kus 10 K ja talvise ilma ning libeduse kohta oli särtsu küll. Paras turgutus, sest tüüpiliselt sellise 0 kraadi ümbruses ikka kiiremaid otsi (või lõike) muidu ei taha teha.
Reede - väljalend ja EXPO
Algse plaani järgi oli minek planeeritud otselennuna. Jaanuari lõpus potsatas aga postkasti teavitus pealkirjaga "Tähelepanu! Lennuaega on muudetud..". Algselt tundus pealkiri veidi ehmatav aga siiski, kirja sisu oli neutraalne. Endiselt otselend ja väljumise aeg vaid veidi nihkes (+30 minutit).
Lend ise oli minu jaoks Adria egiidi all esmakordne. Väike lennuk, 2+2 istmereaga aga koht oli chekc-in tegemisel varuväljapääsu real, mistõttu jalgade ruumi oli rohkem kui limusiinis. PS! Sel hetkel ise veel lennule regada ei saanud, pidi tegema seda teenindaja juures. Aga lennust veidi ka. Eestikeelne teenindus, pole paha. Süüa tasuta ei anta, see on paha. Aga kohvi anti ja niisama, ja see oli üllatavalt hea. Ikka mustana, mismoodi muidu seda headust hinnata saakski. Olgu etteruttavalt öeldud, et tagasilennul, kus lennufirmaks Austrian Airlines, siis seal oli see ikka ... ütleme siis, et paha. Lend Viini püsis graafikus. Lõunaks Viinis.
Esimene asi, mis metroostunud linnas teada saada oli vaja, kas ja mis kujul müüakse mitme-päeva pileteid (tunnistan, olin laisk, veebist eelnevalt väga ei otsinud). Eelnevalt olin välja luuranud, et ühe korra metroo pilet maksab 2.20 €. Aga kuna metroo lennujaamani ei ulatu, siis oli esimeseks küsimuseks, kuidas kesklinna jõuda. Selleks on sisuliselt kaks head moodust. Üks odavam ja teine kallim. Aga mõlema ühine nimetaja on rong. Odavam maksab 4.40 € ots ning kallim julgelt üle 10 € aga sõidab väidetavalt kaks korda kiiremini ehk siis ilma vahepeatumisteta. Aeglasem ja odavam sirutub kesklinna 30 minutiga. Ei ole hullu, istuda saab kui soovid ning aknast näeb ka välja (loe: ei ole udused).
Juhul kui plaanid aga osta päeva või mitme päeva metroo piletit, siis proovi leida see ostukoht enne rongi pileti ostmist. Sest sellisel juhul saad ka rongi pileti 2 korda odavamalt ehk siis 2.20 €. Kuna mina seda ei teadnud, siis ma ei saa 100% olla kindel, kas see metroo või siis 72-tunni pileti oleks pidanud olema eelnevalt aktiveeritud kui seda allahindlust saad või mitte. Ilmselt küll, muidu ei oleks loogiline ju. Taas etteruttavalt, näiteks tagasi lennujaama sõites sain pileti 2 korda odavamalt, kuna minu varem ostetud 72-tunni linna-transpordi pilet veel kehtis.
Üldiselt lennujaamast navigeerimine rongi peale ei ole keeruline. Ka pileti "lennujaamast-linna" ostsin mingist automaadist ja kaardiga.
Oeh, aga need itaallased. Esiteks nad räägivad ainult mingis arusaamatus keeles ja teiseks ajavad ka teistel pea sassi. Ühesõnaga, olles ilusti lennujaama rongijaamas rongile astunud kui sattusin grupi itaallaste päringute ohvriks, kes järjekorras ja ükshaaval tahtsid teada saada, kas see rong ikka läheb Viini kesklinna. Ma võisin kehakeelest vaid aru saada, et nad seda küsisid ja visuaalis oli selgelt näha, et tegemist on samuti maratonile minejatega. Nii, peale seda kui ma vastasin inglise keeles, et "Tahaks loota" ja samal ajal oodates, ... millal see rong siis lõpuks sõitma hakkab, muutusid itaallased veelgi rahutumateks. Märgitud stardiajast oli juba 15 minutit möödunud... minugi kannatus katkes. Ning läksin ühes itaallastega rongist välja. Perrooni infotabloolt võis siiski lugeda, et see rong Viini kesklinna siiski plaanib sõita. Aga millal? Jah, see siiski juhtus, aga paar minuti peale itaalia gängi ja minu väljumist. Võib eeldada, et see rong oleks siiski olnud õige rong.
No pole hullu, kui peaksid ka maha jääma. Mis iganes põhjusel, siis tea, et ca 30 minuti tagant on uus rong ees (see aeglasem ja odavam) ning saad uue katse. Seekordne oli konkreetsem. Väljus õigeaegselt, isegi piletikontroll oli peal ja ka tema jaoks sobis see pilet, mille olin varasemalt soetanud. Ehk siis õige suund ja õige pilet ja õige rong. Ahsoo, no võrdluseks toon Stockholmi reisi aastaid tagasi (linnast > lennujaama), kus ma istusin suuna mõttes küll õigele rongile aga mingile vale hinnaklassi omale. Ühesõnaga, piletikontrolör nagu kergelt vaatas viltu aga siiski muigas kergelt ja lubas ikka sihtpunkti ehk lennujaama jõuda.
Aga tagasi Viini juurde. Kolmkümmend minutit ja kohal. Jooksvalt uurisin veel rongis metrooplaani ning tegin väikese muudatuse maha astumise mõttes. Ehk siis ei läinud välja Wien Mitte peatuses, vaid üks peatus hiljem, Praterstern, kuna siis sain liikuda oma hotelli poole ühe metroo istumisega.
Mitte, et see nüüd väga probleem oleks kahe metroo liini vahel ümber istuda aga tundus nagu väikse eel-testina, kas saan ikka metroo-liinide skeemist õigesti aru. Jah, sain. Kõik töötas ja reis sai jätkuda, aga eelnevalt uurisin, kus saab siis selle mitme-päeva metroopileti soetada. Selles osas tuleb leida lihtsalt linna liinide piletipunkt ikka rongijaamas olles (võimalik, et saad ka automaadist soetada). Leidsin. Maksis 16.50 € ja seda siis 72 tunnina (saab ka vähema tundide arvuga, aga mulle see sobis ideaalselt reedest - esmaspäevani). Tegemist oli vaid linnatsooni hõlmava piletiga. Ehk siis hotellides ja ma arvan, et ka piletipunktides, saad soetada koos muuseumite jne soodustusega turistikaarti ka. Selle hind on ca 5 € kallim aga kui plaanid ohtralt uudistada/osaleda, siis tasub kindlasti ära. Kui nüüd väga piinlikku matemaatikat teha tagantjärgi, siis eeldades, et sa sõidad päevas kaks korda metrooga ja kokku nelja päeva jooksul (72-tunni seas siiski), siis võiks ju öelda, et see 16.50 € ei tasu ära. Aga mul tuli ka mõni päev, kus ma siis tegin rohkem sõite ja tegelikult eeldades, et sa liigud linna äärealade vaatamisväärsuste juurde ikka metrooga, siis tasub see kuhjaga ära + soodustus lennujaama naasva rongipileti pealt.
Selle 72-tunni kaardi pead esmakordsel metroo sisenemisel ka elektroonsest tembeldusmasinast läbi laskma. Mina suutsin seda teha kolm korda. Esmalt valelt poolt (ilmselt poleks pidanud sellest hoolima) ja see siis esimene kord. Pöörasin aga pileti ümber ja märkamatult suutsin väristada piletit enda käes niimoodi, et lausa kaks korda sinnapoole see tempel läks. See templite pilt läks seega pileti peal päris kirjuks. Igaks juhuks vedasin endaga kaasas 72-tunni pileti ostutšekki, et vajadusel saaksin näidata, kui kontrolöril pileti peale vaadates fookust ei teki.
Metroostunud linnadesse sattudes ega muud keerulist pole, kui et tee ennast tuttavaks, milline liin sind kodu ehk hotelli poole viib ja milline vastupidi ehk linna peale kolama. Minu puhul oli kodupoolseks liiniks "Leopoldi" liin (täpsemalt siiski Leopoldau).
Reede oli selline vihmane ja tuuline. Aga hotelli ma jõudsin, mis siis asus kesklinnast summa-summaarum ca 15-20 minuti kaugusel (arvestades jalutamist metroopeatuseni + rongisõitu). Selle hotelli ma valisin ikka ja jälle maratoni stardiplatsi lähedusest. Viinis algab ja lõpeb maraton teatavasti erinevatest kohtadest (vähemasti sel ja vist ka eelnevatel aastatel) ja need punktid on ikka ca 30 minuti metroosõidu võrra eemal (arvestades ümberistumist jne). Eelistasin, et peatuspaik oleks stardipaiga lähedal, kuna siis hea lihtne, jalgsi minek stardijoonele. Hotell ise oli minu arust väga hea hinnaklassiga. Lift on vast veidi aeglane kui kipud "katusekorteris" ehk siis 5. korrusel tuba omama.
Aga väga hea teenindus. Hommikusöök, tõsi, on eraldi hinnaga. Vähemasti minu puhul oli, kui ma booking.com vahendusel seda broneerisin. Aga otsustasin hotellis olles hommikusöögi eraldi juurde osta. Ühe päeva kohta 7 €. Ei olnud palju. Või siis teise nurga alt vaadatuna, väga vinks-vonks hommikulaud oli. Jah, teades, et ma maratoni hommikul väga palju ei kipu sööma, siis ehk oleks võinud ühel hommikul loobuda. Samas luristasin ka tol hommikul nii kohvi kui üht teist tahkemat. Näiteks võis hotellis igal hommikul kogeda ka austria klassikalisi keekse. Olen midagi sarnast varem saanud. Ilmselt Bratislavas? Või siis Ljubljanas? Väga head on, ei olegi muud lisada. Ja tüüpiliselt proovid ikka kõiki. Nelja või nii korraga.
Algselt maksin kahe päeva hommikusöögi eest aga tegin seda väljaregistreerimise päeval samuti, kuna lend oli alles õhtune.
Kuna ma hotelli broneerisin üsna varakult, siis vast mõni nädal enne väljalendu tuli ka booking.com aadressilt kiri, et kas ei soovi oma hotellituba äppgreidida (parema vastu vahetada). Hinnaks 60 €. Ütlen ausalt, et klikkinud e-kirjas oleval lingil, et uurida, millega täpsemalt tegemist, sest panin pimesi panused enda tolleaegsele broneeringule. Nagu pildilt ka näha, sai selle raha eest ühe keskpärase laiusega voodi. Olen oluliselt kitsamates asemetes (hotelli tähenduses siis) unelenud. See oli veel tip-top. Ei olnud ohtu maha veeremiseks.
Toa puhtus oli samuti esinduslik. Ei ole tõesti millegi üle nuriseda. Aknast välja paistis aga umbes selline pilt.
No, kas hakkasid neelud tööle? Mul mitte! Akna avatud praost siiski kinnitust polnud võimalik saada, millega tegemist (lõhnagurmaanide tähenduses).
Selle hotelli vastas on muideks ka üks täitsa korralik toidupood, kui peaksid eelistama ise midagist hommikupoolikuks või õhtuks soovima osta. Samas tasub rõhutada, et juba laupäev on see pood lahti vaid kella 18:00ni. See ei ole erand ka veidi kaugemate toidupoodide osas. Nädala sees saab arvestada 20:00ga. Aga arvesta sellega, et igas riigis lihtsalt kõik poed ei ole lahti 22ni nagu meil kipub olema.
Mälu järgi püüan meenutada mõne hinna numbri. Baguette ehk meie keeli pigem "pikk sai" oli ca 1.8 €. Ma ei söö nisu (või siis lihtsalt saia) just väga tihti. Aga seekord tegin proovi. Korraga läks ära. Ja seda siis reede õhtu. Ehk siis turvaliselt enne maratoni toimumise päeva (pühapäev), kui oleks pidanud miskit umbe lööma või nii. See oli muidugi liialdusega juba öeldud. Õlle võisid poest saada alla euro pudel/purk. Hotellis üldjuhul ca 3-3.5 eurot ja kesklinnas sinna 4.5 euro kanti. Veepudeli aga vähem kui euroga, seega kokkuvõttes, väga sarnased hinnad, mis Eestis.
Igatahes. Peale kiiret turgutamist hotellis sai siht võetud maratoni EXPO-le. See on siis koht, kust saad kätte oma numbri ja ilmselt ostad endale mõne riidehilbu või lihtsalt korrigeerid oma energiageeli varusid maratoni päevaks. Mina ei teinud üht ega teist. Ehk siis keskendusin vaid numbri kättesaamisele.
EXPO ise toimus kesklinna servas, seega minu hotellist ikka eemal. Aga mitte kaugel. Ja olles endale metrooskeemi selgeks teinud, siis väga hästi ligipääsetavas kohas. Üks suur hall ühest veel suuremast hallist. Nii võib seda kohta nimetada. Reedene päev oli seal üsna rahulik. Ei olnud pikki järjekordasid ja said oma numbri ikka väga ruttu kätte.
Number nagu number ikka. Ajavõtu kiip oli selline roheline "kolakas", mis oli vaja riputada jooksusussi paelte vahele. Peale numbri kättesaamist püüdsin pihta saada maratoni-särgi teemale. Olen ennegi kogenud seda, kus siis maratonile registreerudes (veebis) pakutakse sulle ka särgi etteostu võimalust. Mina seda pole kunagi teinud, sest varem on vähemasti lõpetajale alati sellelaadne meene antud. Seekord, nagu tegelikult ka viimati Dublini maratonil, võisid siis ettetellijad endale jooksusärgi lunastada juba EXPO raames. Kas siis eelneva ettetellimisega või veel kohapealt ostes. Mina seda ses mõttes tõsiselt ei võtnud ja justkui eeldasin, et ka lõpetajad saavad selle või mingi muu nagunii. Aga paraku seekord oli siis esimene kord, kui see nii just ei olnud. Seega hoia silmad/kõrvad lahti kui peaksid soovima just särki mälestusena maratonist tahtma. Minu jaoks oli see esimene kord, kui seda ei saanud. Aga ma ei nukrutse ka. Mul on sisuliselt kapp täis, ja niisama seisma pole mõtet neid lihtsalt koguda. Näitust ka ei plaani teha. Samas, kui ma oleks teadnud, et see on ainus viis, siis ma arvan, et oleksin siiski selle eelnevalt ostnud. Aga veelkord, praegu neid ridasid kirjutades, puudust ei tunne.
Aga muust ka EXPO tähenduses. Üldiselt võisid sealt igasugu asju kokku osta. Ütleme siis nii, et põhilised jooksu-spordi-elektroonika esindused olid samuti kohal (nt Garmin, Polar, ....). Kõikse uuemad mudeli olid olemas ja ostetavad. Hindasid ei oska siinkohal öelda ega võrrelda.
Oli ka teiste riikide/linnade maratonide reklaamstende. Või siis lihtsalt jooksu-teibi-geeli-ja-nii-edasi müüjaid.
Üle pika aja nägin siin neid niinimetatud "Welcome to Estonia" tüüpi stende, kus siis reklaamiti just nimelt riiki kui turismi sihtpunkti. Näiteks ühe Kaug-Ida turismimagnetit reklaamiti ääretult suure massaaži alana (võisid lasta ennast mudida, tasuliselt mõistagi aga mitte nüüd röögatu hinnaga).
Ahaa, EXPO-l oli ka suur õllelett. Erdinger nimeks ja olgu kohe öeldud, et üks parimaid alkoholivaba õllesid, mida elus mekkinud. Seda siis eelneva Eesti poe kettide baasil juba. Aga kuna tegemist ei ole iga-poe õllega, siis sain veelkord sellele ka kinnitust. EXPO-l pidid toobi eest maksma 2 €. Aga janu kustutajana sobis väga hästi.
Juba klassikaks saanud sõnumistend oli ka siin. Oma suhteliselt klassikalise kirje kritseldasin samuti seinale.
EXPO-t iseloomustas selle aasta maratoni deviis "theatre of emotions", mille raames üllitati raamat erinevate jooksualaste (maratoni) mõtete/ütlustega. Raamatut ma siinkohal ei ostnud aga nii mõnigi repliik (inglise keeles) jookseb siin kirjutuses läbi.
Eh, egas see EXPO ala nüüd teab mis suur polnud. Kella viie paiku õhtul ma sinna jõudsin. Ja peale kella kuute ma sealt jalga lasksin. Ei olnud plaanis linna peale õhtut pikendama minna, vaid pigem hotelli tagasi. Ja siis sealt hotelli lähedal olevast kohalikust poest läbi, mida juba varasemalt mainisin.
Varane päeva õhtusse veeretamine. See mulle sobib, sest lõpp-kokkuvõttes võis neid päevi ikka puhkusena võtta. Ei mingit arvutit, ei mingit paberitööd. Telekast tulev oli enamjaolt saksakeelne, üht teist saab aru (ikkagi keskkoolis õppinud :) aga leidis ka inglise keelseid uudiskanaleid või siis lihtsalt muusikat.
Esimese päeva õhtu veeres seega ootamatult vara uniseks.
Laupäev - päev enne maratoni
Laupäev võis tegelikult alata üsna vara. Sest nagu öeldakse, vara magama, siis ka vara üles. Esimene proov piletiga hommikusöögist. Veidi sai seda teemat juba varem avatud, mistõttu ei hakka seda enam rohkem siinkohal lahkama. Kohvi oli OK. Vabandust, aga minu arust on kohv üks lihtsamaid asju, mille järgi söögi/joogi pakkujat analüüsida. See oli ikka aastate eest, nii umbes 10 aastat tagasi, kui ma vast esimest korda mingi muu ürituse raames Viinis ja selle ümbruses viibisin. Siis oli nii, et esimesel kohtumisel, kus viisakusest pakuti ka juua, ja sai valitud apelsinimahl... siis lõpp-tulemusena said tegelikult väga ja väga lahjendatud apelsini maitselise joogi. Mis oh-ülllatust-üllatust, viis põhja alt, kus seda ja teist. Vaevu pidasin tookord hotellini vastu. Osad väidavad, et see oli tingitud lahjendusallikast, ehk veest. Võimalik. Usu või ära usu, ma mõtlesin tookordsele häppeningile ikka iga kord kui ma hotelli mahlaautomaadist mahla võtsin. Oli ka siin see suhteliselt lahjendatud kujul aga üldiselt võib kokkuvõttena siiski öelda, et mikrofloorat see ei mõjutanud.
Kuna maraton ise pühapäev, siis minu klassikaline plaan näeb ette, et üks päev enne väike kerge sörk, et tutvuda hotelli lähiümbrusega. Kuna hommikul sai aga rohkelt söödud, siis sai varuda ca 2h kosumisaega enne kui rajale minna sai. Tüüpiliselt teen 3.2 K, mitte vähem aga ega ka rohkem. Oligi just võimalus joosta maratoni stardipaiga poole, teha seal väikese ringiga tagasipööre ja siis tagasi üle selle mitmeharulise Doonau, mis keset ja Viini äärealadel laiutab. Laupäeva hommik oli sombune, mõne piisa sai ka kaela, aga üldiselt parem kui reedene päev.
Eh, usu või ära usu, aga tundub, et sellest on saamas juba klassika, et minu maratonid saavad joostud mingis arktilisel mõõnaperioodil. Ehk siis, temperatuur kukub maratonipäevaks oluliselt ja siis tõuseb jälle mäkke kui see läbi saab. Näiteid ei ole vaja kaugelt otsida. Lihtsalt sirvi minu viimaste maratonide sissekandeid. Enne väljalendu näitas ilmaprognoos järgmist pilti.
Valus kukkumine, kas pole? Ma ei ole viitsinud ilmaennustust enne täpsemalt uurida kui vahetult enne väljalendu ehk siis hetkel kui hakkab asju pakkima. Mõtlesin veel, et kas võtan lühikesed püksid kaasa või mitte. Oleks võtnud, kui oleks üles leidnud. Teadsin, et ühed lühikesed, lisaks auklikele, millega olen nii mõnegi maratoni jooksnud (siis veel aukudeta), on veel kuskil. Aga no ei silmanud.
Ühesõnaga, mõnikord (ja pigem nüüdseks juba nii mõnigi aasta jutti) tundub, et Kesk-Euroopas on ootustele vaatamata külmem kui samal ajal Põhja-Euroopas. Ja seda siis just stardipäeva ümbruses. Ka Viinis hakkas temperatuur taas tõusma peale maratonipäeva ja lennujaama jõudes (esmaspäev) oli sisuliselt siniselge taevas. Eh, aga äkki peakski seda kõike võtma positiivse külje pealt. Häda ju midagi polnud. Räägime sellest veidi hiljem täpsemalt. Pikad püksid ei sega ju jooksmast kui ülevalt poolt toimub normaalne õhuvahetus... Siiski, mõnikord tahaks lihtsalt joosta ka lühikeses. Ma ei ole lihtsalt nii proff, et ma hakkaks timmima iga väiksemat detaili ja et iga hinna eest panen kasvõi aukliku riietuse selga, peaasi, et lühike. Ma pean ennast pigem selliseks külmakartlikuks ja eelistan ennekõike startida veidi rohkemas riietuses kui vähem.
Soojendusjooks tehtud. Tuli veidi rohkem kui 3.2 K. Aga rahulik lippamine. Ei miskit erilist. Väike tuul oli, mütsiga jooksmine, mis muud. Ma lihtsalt ei riski enam päev enne end vägisi lühikeses jooksma, kui ilm seda ikka ei luba. Väga hästi on meeles Rooma maraton, kus sai see 3.2 K tehtud nii-öelda võistlusdressis (lühikeses). Ja ehkki temperatuur maratoni päeval oli OK, siis päev enne oli päris korralik tuul ning ma sain maratonipäevaks hommikuse kurguvalu just seetõttu, et riietus oli valitud vale. Õnneks maratoni ennast see kurguvalu ei seganud aga pärast õhtul oli ikka sant olla.
Laupäevane jooks tehtud, veidi lõõgastumist hotellis ja taas kesklinna, sest finiši ala läheduses sai toimuma, nagu ikka, pasta-party. Algusega kell 14:00 kuni 19:00. Nojah, eks selle koha-arvestusega panin veidi mööda. Käisin nagu kass ümber palava pudru. Kell oli juba kolme ligi ja mina ikka mõtlesin, et kas tõesti asi nagu niimoodi hilineb? Kui ma ei eksi, siis üks suuremaid ootamisi oli minu esimesel maratonide aastal. Täpsemalt Lissabonis (2008), kus pidid ootama, millal pasta-party valmis saab. Ootasid ja ootasid. Sisuliselt sama ka nüüd, Viinis. Aga lõpuks selgus, et ma lihtsalt ei osanud üles leida õiget hoone külge, kust siseneda.
Olgu siinkohal öeldud, et sel aastal oli see esimene kord, kui pasta-party toimus linna raekojas (Rathaus).
Väga uhke koht.
Mõistagi olin eelnevalt selle ümber korduvalt tiirutanud, aga mitte sissepääsu leidnud. Ja alguses, mingil põhjusel, ei eeldanud ka, et see just seal sees toimub. No pole hullu, ikka juhtub, seiklust peab olema.
Pasta-party söögi/joogi tähenduses ei kuulunud maratoni registreerimise hinna hulka. Seda on ka teistel maratonidel ette tulnud. Siin, Viinis, oli selle pasta hind aga üsna kõrge. Sissepääs raekotta oli kõigile prii. Programmist, kus oli nii liivaga-joonistajaid kui klassikalist elavat muusikat - see oli kõigile sisseastunutele tasuta. Sellest hoolimata oli ruumi piisavalt.
Tulemuseks, kohalikku päritolu pannkoogid! Polnud paha valik ju? Maitses hästi aga ma olin peale esimest maitsmist juba veendunud, et pasta võtan siis pärast. Võtsin ka.
Mõlemate hinnad olid 10 € tükk. Kes tahtis juua ka peale võtta, siis veel 3.5 €. Mingi X komplektina sai vist neid odavamalt. Äkki siis 12 €. Aga see läheks nii-ehk-naa juba liiga detailseks kirjeldamiseks.
Ühesõnaga, sain oma pasta kätte, Väga hea oli. Nagu ka pannkoogid. Mistõttu jäin üritusele veidi pikemalt ehk siis nägin/kuulsin erinevaid etteasteid, sealhulgas nn tänavatantsijate etteastet, mis siis ennekõike demonstreeris ühel hetkel seda finišeerimise eufooriat ja väga laheda aeglustusega.
Kell võis olla selline neljane peale lõunat. Kella viiest olid algemas lastejooksud (4.2 K ning 2 K). Mõtlesin, et lõdisen selle aja ära. Väga soe nüüd ei olnud. Ilm oli ikkagi selline niruda võitu. Aga siiski, tasus ootamast, sest emotsioone neis "Get Active" jooksudes oli omajagu. Oli neid, kes põhimõtteliselt lõpetasid jooksu käies. Mitte, et see keelatud oleks, aga huvitav on lihtsalt tabada ja mõelda kaasa neile emotsioonidele, mis valdab inimest, kui finiši joon on käega katsutav. Justkui võiks eeldada, et - "No olgu, ma siis jooksen nüüd veel." Aga võib-olla oligi nutikas otsus, ja enese tõestamine oli juba ammu enne seda finišit tehtud?
Sellega sisuliselt lõppes ka laupäev. Lootuses, et hotelli lähedane toidupood veel lahti on, ja osta seal pudel vett või nii. Aga ei olnud. Ei olnud ka mõnevõrra kaugemalolev toidupood seda enam.
Teadmata kui hea uni enne maratoni on, eelistan ka sellele eelneval õhtul varast unele sättimist. Puhas puhkus!
Pühapäev - maraton
Maratoni start (koos poolikuga) oli määratud 09:00. Minul hotellist stardipaika ca 10 minutit, mitte rohkem. Aga ajaplaneerimist häiris veidi eelinfo, et riiete pambu saad ära anda kuni 08:15ni. Kõlas nagu liiga varaselt, et olla tõsi. Aga selle järgi panin hommikuse äratuse. Äratus seega 06:30. Hommikusöök. Mõõdukas, ma ütleks. Viimased korrad olen hakanud lihtsalt maratoni päeva hommikul veidi rohkem sööma.
Ilmateade lubas endiselt ca 8 kraadi maksimum stardihetkel ja lootusega, et lõunaks on see 10 kraadi ligi. Lühikesi pükse, nagu varasemalt juba korduvalt maininud, kaasas polnud ja sellise sombuse ilmaga poleks ka jalga tõmmanud. Ilm oli pilves, kuid siiski vähemasti ennustuse järgi sadama ei lubanud hakata. Pikk dress, kaks kihti ülal. Vähemalt alguses ka õhuke müts. Kindaid mitte, ehkki hotellist välja astudes tundus juba, et äkki võtaks? Ei võtnud. See riiete äraandmise furgoonirivi algas tegelikult stardirivi tagant juba. Ma pakun, et ma olin vast juba enne kella 08:00 oma riidekaubiku juures. Ootasin seda niinimetatud 08:15 aega, et siis ülaõlakott (ikka EXPO-l saadud varianti ainult aktsepteeriti) ära anda. Seejärel stardikoridori poole, mis tegelikult oli ühel ja sel samal alleel. Jaotuna kaheks. Vasak ning parem pool ja ka start siis kergelt nihkes (oli vist minuti kaupa need stardigrupid). Mina sattusin teise gruppi (vasakpoolsesse) ja mis seal muud teha oligi, kui et liikuda oma stardikoridori platsi. Ühel hetkel tuli teavitus, et kottide viimane äraandmise aeg on 08:35. Ilmselt poleks olnud mitte mingit põhjust tulla kohale juba 08:00ks kui see aeg oleks märgitud ka materjalidesse. Mingi kartus ikka on, et äkki... Muideks Madridis (kus ma teatavasti vahetusriideid kaasa ei vedanud ega ära andnud), siis seal jooksis nii mõnigi selle sama ülaõlakotiga, mida ta ilmselt ära ei jõudnud anda. Pole vast kõige mugavam?
Stardikoridoris külm oodata ei olnud. Massid aina kogunesid. Ühel hetkel haaras kõrv ka eesti keelt. Kristjan ja Stanislav (eratreening.ee). Läksid püüdma aega nii 3:18 ringi, varasemad rekordid 3.20-ga. Seega, kõlas loogilisena. Minu jaoks lootusetult kiire tempo. Stardikoridori sponsorit kiigates jõudsime aga ühisele arusaamisele, et on ikka uhke küll koduvärvides grupist startida. Ehk siis, kust mujalt need eestlased siis veel saavad startida kui BMW värvitoonides grupist (nad olid üks suursponsoreid). Ja igal grupil oli siis oma suursponsor. Väike detail aga ikkagi.
Stardipauk kõlaski. Võtsin sellise 5:15 - 5:20 tempo. Kindlasti oleks võinud ka kiiremini alustada, kuid polnud põhjust, rekordeid püüdma ju ei läinud, ehk siis sellist võimekust ettevalmistusega polnud tehtud. Start nagu eelnevalt mainitud oli kahel eraldi allee osal (vasak, parem). Rangelt eraldusjoonega või siis haljasribaga. Kuna vasakpoolne rida (kus ka minu grupp oli) lõikas peale paari kilomeetrist Doonau ületamisi sisekurvi, siis startisime me mõnevõrra tagant poolt.
Umbes täpselt kolmandal kilomeetril loobusin ma ka mütsist. Käised ülesse ja kruiisima!
Pealtvaatajate ennustus oli tehtud ühele miljonile. Aga nagu ka eelneval õhtul sai loetud ühte lihtsat arvutust, siis miljon pealtvaatajat kõlab ikka absurdina. Teeme siin analoogse arvutuse. Eeldame, et üks inimene võtab raja ääres seistes ca 50 cm laiuseruumi. Seega saame, et 42 km kohta mahub mõlemale poole teed ca 85'000. Seega kui oleks ühtlane mass ühe "kihina" raja ääres, siis see teeks kokku 170'000. Miljon tähendaks aga seda, et meil oleks 5-6 rida selliseid üksteise taha pakitud inimridasid. Olgem ausad, tihtipeale ei maksa loota sellist massi ka finiši sirgel, rääkimata siis kogu raja ulatuses. Lisaks kahandab seda numbrit tegelikult ka asjaolu, et Viini maraton on osaliselt korduvate rajalõikudega (kas siis alleel edasi tagasi või puututakse kokku nii-öelda teisel ringil mõne kilomeetri ulatuses sama lõiguga). Kokkuvõttes, kindlasti on tore kirjutada sellistest suurtest numbritest aga pakun, et siin võis pigem arvestada ehk ka kodus telekast/arvutist vaatajaid. Ilm ei olnud teab mis suurem asi, mistõttu võis seegi pealtvaatajate arvu kahandada. Võrreldes nüüd Dublini maratoniga, kus oli ikka massid raja kõrval (aga mitte nüüd ka miljonites), siis Viinis oli vähe. Aga see-eest jooksjaid oli palju ning seda ka peale 21 km jooksjate "eemaldumisega" rajalt. Eks massidele aitas kaasa ka teatemaratoni olemasolu (jagatud neljaks lõiguks, esimene võis olla ca 16 km, teised siis lühemad).
Rada ise kulges linnatänavatel. Joogipunktides oli nii vesi kui hiljem energiajook ning koka. Teises pooles tuli ka banaan. Minu esimene joogipunkt võis olla 8-9 km kanti. Siis juba iga 5 km tagant. Ilm ju soe polnud, seega vedelikupuudust otseselt ei saanud nii lihtsalt tekkida (tüüpiliselt on trennina saanud 21 km veeta joosta).
Esimesed 21 km läks mõnuga. Pooliku aeg 1:50:15 (treeninguna olin siis talv/kevad teinud tempos ka 1:48 ja korraliku vammusega, ehk siis 3 kihiga). Vahepeal tõesti tundus, et pidurdan hoogu maha. Aga ei andnud sellistel hetkedel end kiirustamise ahvatlustele alla. Seega jätkus kuni 30 km endises hoos, 5:15 tempos. Kord ehk mõni sekund rohkem ja siis jälle vähem.
Mingitel hetkedel olid rajal pikemad "muusikalõigud" (tuli ka roki klassikat), kus siis vast paari-saja meetri ulatuses olid kõlarid sätitud laiali, et see sind veidi pikemalt saadaks. Varem sellist asja kohanud pole. Pargi alleel oli see vast kõige mõjusam. Mingis osas sai varasemalt veebis ka hääletada, mis muusikat soovid seal kuulda.
Võis eeldada, et peale 30 km minu reiepealsed hakkavad väsima (olen seda ka varem maininud). Mistõttu alustasin siis 5 km tagant kerget venitust (30-45 s). See mõistagi aitas ja tegi sammu taas kergemaks. Võrreldes nüüd eelnevalt joostud Dublini maratoniga (mis sai joostud eelmisel sügisel), vahetusid kilomeetripostid üsna ruttu, aga eks Dublinis olid need ka "miilides" :)
Umbes 41 km juures suutsin eristada juba tuttava riietuse. See oli Kristjan. Miski oli tema tempo peale 26 kilomeetrit ära nullinud ning oli nüüd võtmas rahulikult. Tempo võis olla 5:30. Proovisin teda kaasa tirida aga arvas, et lasku ma minna, jõuad enne 3:45 ilusti finišisse. Tundsin sel hetkel vast tõesti, et olgu. Teeme nii. Jalad uuesti kõhu alt välja ja finišis ma olingi, 3:44:30. Kokkuvõtteks võiks seda pidada üsna ühtlaseks jooksuks. Esimese ja teise poole erinevus oli 4 minutit.
Medal. Pilt. Nännikott. Üle pea käiv tuulekile. Riiete vahetus. See kõik sujus. Ei olnud suuri ummikuid, ehkki, eks see enne nelja tundi lõpetamine on üks suuremaid masse. Aga kõik toimis. Peale riiete vahetust tahtsin veel kerge ringi taastumisalal teha, enne kui hotelli poole liigun. Taastumisalas oli mõistagi rahvast palju, aga see oli ka avatud kõigile soovijatele (raekoja esisel platsil).
Kuna enesetunne oli väga hea, siis mõtlesin et lähengi hotelli (ca 30 minutit metroo+kõmpimine) ja ilmselt jõuan 6h lõpetamiste jaoks tagasi. Jõudsingi. Rada oli vist tegelikult avatud 6h35minutit (algse 6h asemel, ehk siis tundus, et paljud asjad olid siin kavas kirjutatust nihkes :)
Pühapäeva õhtupoolik linnas oli slow-motion. Ja egas ilm polnud endiselt väga muutunud. Ei sadanud, kuid pigem eelistasid viibida sees kui väljas. Kerge eine (iiripäraselt) ja ringiga tagasi hotelli.
Maratonijärgne öö on selline pidev jalgade unes sirutamine (venitamine). Lihtsalt ei leia õiget asendit neile.
Esmaspäev - tagasilend
Minu tagasilend oli kella viie paiku õhtul. Seega polnud hommikuga kiire. Aga kella poole seitsme paiku oli uni läinud. Ja seitsmest olin juba soetamas endale hommikusöögi-piletit (varasemalt olin ostnud kahele eelnevale). Tundus üldiselt mõistlik valik, eeldades, et plaan linna peal veel ringi kolada. Vähemalt kaheni või nii (lennujaama sõitmise peale arvestasin koos metrooga ca tunnikese). Linnas ukerdades mõtlesin, kas sööks midagi veel või ei? Ah, piirdusin ühe topelt-espressoga.
Üldine emotsioon maratonist suurepärane. Kui nüüd see ilmafaktor välja jätta. Mis muud kui järgmise korrani!
If people were
possessed by reason,
running marathons
would not work. But
we are not creatures of
reason. We are creatures
of passion.
/Noel Carroll/
Üldandmed
Maratoni ametlik veebileht: http://www.vienna-marathon.com/
Koht/kaart/raja skeem: Google Earth
Rada: 42.195 km
Stardiaeg: 09:00 (plokkide kaupa)
Osavõtjaid: 6'491
Korraldus: 5/5
Raja kirjeldus: Tõusude lõikes lauge, asfalt, ca 10 km kattuvaid lõike
Ilmaolud: 9+ kraadi stardis, pilves kuid paar korda näitas end ka päike, kohati tuulised kohad
Statistika
Aeg / võitja aeg: 3:44:30 / 2:09:48 (Robert Chemosin, KEN)
Koht / lõpetajaid kokku: 2'369 / 6'491
Koht eestlaste seas / kokku: 9 / 25
Osalenud riikide arv: ?
Eelarve 2016.aasta põhjal (kui keegi plaanib osaleda)
*Vastavalt plaanile, kõiki kulusid Sul võib-olla ei tule
Registreerimine: 92 € (registreerimine jaanuaris)
Transport (lennuk): 235 € (Adria/Lufthansa)
Hotell (3 ööd): 169 € (Lenas Donau Hotel)
Registreerimine maratonile sai tehtud 02.01.2016. Sellest lähtuvalt siis just sellised hinnad nii registreerimise/lennu kui hotelli osas. Lend/hotell ikka vana hea booking.com, mille baasil seda teinud. Miks just Viin? Tundus, et selline aprilli kuu oleks just paras üks maraton teha. Eelmisest kevadisest maratonist oli ka jupp aega möödas. Kippusid teised pigem sinna suve lõppu või sügisesse jääma. Kui aasta alguses valima hakkas, siis sai kiigatud võimaliku alternatiivina Praha maratoni veebilehte. Aga sellega peab olema nobe. Paistab, et registreerimine läheb lukku lausa sügisel. Ehk siis Viin. Vormi timmimiseks täpselt 3 kuud.
Reede - väljalend ja EXPO
Algse plaani järgi oli minek planeeritud otselennuna. Jaanuari lõpus potsatas aga postkasti teavitus pealkirjaga "Tähelepanu! Lennuaega on muudetud..". Algselt tundus pealkiri veidi ehmatav aga siiski, kirja sisu oli neutraalne. Endiselt otselend ja väljumise aeg vaid veidi nihkes (+30 minutit).
Lend ise oli minu jaoks Adria egiidi all esmakordne. Väike lennuk, 2+2 istmereaga aga koht oli chekc-in tegemisel varuväljapääsu real, mistõttu jalgade ruumi oli rohkem kui limusiinis. PS! Sel hetkel ise veel lennule regada ei saanud, pidi tegema seda teenindaja juures. Aga lennust veidi ka. Eestikeelne teenindus, pole paha. Süüa tasuta ei anta, see on paha. Aga kohvi anti ja niisama, ja see oli üllatavalt hea. Ikka mustana, mismoodi muidu seda headust hinnata saakski. Olgu etteruttavalt öeldud, et tagasilennul, kus lennufirmaks Austrian Airlines, siis seal oli see ikka ... ütleme siis, et paha. Lend Viini püsis graafikus. Lõunaks Viinis.
Instinct, desire, myth
Anticipation, exertion,
passion, euphoria, pride
42 K stage
42,000 performers
One million viewers
Setting: Vienna
The play: "Marathon"
Runners from all over the
world, regardless of nation,
skin colour and belief,
experience moments of deep
emotion and are part of a
ground performance.
/Intro to Vienna Marathon/
Esimene asi, mis metroostunud linnas teada saada oli vaja, kas ja mis kujul müüakse mitme-päeva pileteid (tunnistan, olin laisk, veebist eelnevalt väga ei otsinud). Eelnevalt olin välja luuranud, et ühe korra metroo pilet maksab 2.20 €. Aga kuna metroo lennujaamani ei ulatu, siis oli esimeseks küsimuseks, kuidas kesklinna jõuda. Selleks on sisuliselt kaks head moodust. Üks odavam ja teine kallim. Aga mõlema ühine nimetaja on rong. Odavam maksab 4.40 € ots ning kallim julgelt üle 10 € aga sõidab väidetavalt kaks korda kiiremini ehk siis ilma vahepeatumisteta. Aeglasem ja odavam sirutub kesklinna 30 minutiga. Ei ole hullu, istuda saab kui soovid ning aknast näeb ka välja (loe: ei ole udused).
Juhul kui plaanid aga osta päeva või mitme päeva metroo piletit, siis proovi leida see ostukoht enne rongi pileti ostmist. Sest sellisel juhul saad ka rongi pileti 2 korda odavamalt ehk siis 2.20 €. Kuna mina seda ei teadnud, siis ma ei saa 100% olla kindel, kas see metroo või siis 72-tunni pileti oleks pidanud olema eelnevalt aktiveeritud kui seda allahindlust saad või mitte. Ilmselt küll, muidu ei oleks loogiline ju. Taas etteruttavalt, näiteks tagasi lennujaama sõites sain pileti 2 korda odavamalt, kuna minu varem ostetud 72-tunni linna-transpordi pilet veel kehtis.
Üldiselt lennujaamast navigeerimine rongi peale ei ole keeruline. Ka pileti "lennujaamast-linna" ostsin mingist automaadist ja kaardiga.
Oeh, aga need itaallased. Esiteks nad räägivad ainult mingis arusaamatus keeles ja teiseks ajavad ka teistel pea sassi. Ühesõnaga, olles ilusti lennujaama rongijaamas rongile astunud kui sattusin grupi itaallaste päringute ohvriks, kes järjekorras ja ükshaaval tahtsid teada saada, kas see rong ikka läheb Viini kesklinna. Ma võisin kehakeelest vaid aru saada, et nad seda küsisid ja visuaalis oli selgelt näha, et tegemist on samuti maratonile minejatega. Nii, peale seda kui ma vastasin inglise keeles, et "Tahaks loota" ja samal ajal oodates, ... millal see rong siis lõpuks sõitma hakkab, muutusid itaallased veelgi rahutumateks. Märgitud stardiajast oli juba 15 minutit möödunud... minugi kannatus katkes. Ning läksin ühes itaallastega rongist välja. Perrooni infotabloolt võis siiski lugeda, et see rong Viini kesklinna siiski plaanib sõita. Aga millal? Jah, see siiski juhtus, aga paar minuti peale itaalia gängi ja minu väljumist. Võib eeldada, et see rong oleks siiski olnud õige rong.
No pole hullu, kui peaksid ka maha jääma. Mis iganes põhjusel, siis tea, et ca 30 minuti tagant on uus rong ees (see aeglasem ja odavam) ning saad uue katse. Seekordne oli konkreetsem. Väljus õigeaegselt, isegi piletikontroll oli peal ja ka tema jaoks sobis see pilet, mille olin varasemalt soetanud. Ehk siis õige suund ja õige pilet ja õige rong. Ahsoo, no võrdluseks toon Stockholmi reisi aastaid tagasi (linnast > lennujaama), kus ma istusin suuna mõttes küll õigele rongile aga mingile vale hinnaklassi omale. Ühesõnaga, piletikontrolör nagu kergelt vaatas viltu aga siiski muigas kergelt ja lubas ikka sihtpunkti ehk lennujaama jõuda.
Aga tagasi Viini juurde. Kolmkümmend minutit ja kohal. Jooksvalt uurisin veel rongis metrooplaani ning tegin väikese muudatuse maha astumise mõttes. Ehk siis ei läinud välja Wien Mitte peatuses, vaid üks peatus hiljem, Praterstern, kuna siis sain liikuda oma hotelli poole ühe metroo istumisega.
Mitte, et see nüüd väga probleem oleks kahe metroo liini vahel ümber istuda aga tundus nagu väikse eel-testina, kas saan ikka metroo-liinide skeemist õigesti aru. Jah, sain. Kõik töötas ja reis sai jätkuda, aga eelnevalt uurisin, kus saab siis selle mitme-päeva metroopileti soetada. Selles osas tuleb leida lihtsalt linna liinide piletipunkt ikka rongijaamas olles (võimalik, et saad ka automaadist soetada). Leidsin. Maksis 16.50 € ja seda siis 72 tunnina (saab ka vähema tundide arvuga, aga mulle see sobis ideaalselt reedest - esmaspäevani). Tegemist oli vaid linnatsooni hõlmava piletiga. Ehk siis hotellides ja ma arvan, et ka piletipunktides, saad soetada koos muuseumite jne soodustusega turistikaarti ka. Selle hind on ca 5 € kallim aga kui plaanid ohtralt uudistada/osaleda, siis tasub kindlasti ära. Kui nüüd väga piinlikku matemaatikat teha tagantjärgi, siis eeldades, et sa sõidad päevas kaks korda metrooga ja kokku nelja päeva jooksul (72-tunni seas siiski), siis võiks ju öelda, et see 16.50 € ei tasu ära. Aga mul tuli ka mõni päev, kus ma siis tegin rohkem sõite ja tegelikult eeldades, et sa liigud linna äärealade vaatamisväärsuste juurde ikka metrooga, siis tasub see kuhjaga ära + soodustus lennujaama naasva rongipileti pealt.
Selle 72-tunni kaardi pead esmakordsel metroo sisenemisel ka elektroonsest tembeldusmasinast läbi laskma. Mina suutsin seda teha kolm korda. Esmalt valelt poolt (ilmselt poleks pidanud sellest hoolima) ja see siis esimene kord. Pöörasin aga pileti ümber ja märkamatult suutsin väristada piletit enda käes niimoodi, et lausa kaks korda sinnapoole see tempel läks. See templite pilt läks seega pileti peal päris kirjuks. Igaks juhuks vedasin endaga kaasas 72-tunni pileti ostutšekki, et vajadusel saaksin näidata, kui kontrolöril pileti peale vaadates fookust ei teki.
Metroostunud linnadesse sattudes ega muud keerulist pole, kui et tee ennast tuttavaks, milline liin sind kodu ehk hotelli poole viib ja milline vastupidi ehk linna peale kolama. Minu puhul oli kodupoolseks liiniks "Leopoldi" liin (täpsemalt siiski Leopoldau).
Reede oli selline vihmane ja tuuline. Aga hotelli ma jõudsin, mis siis asus kesklinnast summa-summaarum ca 15-20 minuti kaugusel (arvestades jalutamist metroopeatuseni + rongisõitu). Selle hotelli ma valisin ikka ja jälle maratoni stardiplatsi lähedusest. Viinis algab ja lõpeb maraton teatavasti erinevatest kohtadest (vähemasti sel ja vist ka eelnevatel aastatel) ja need punktid on ikka ca 30 minuti metroosõidu võrra eemal (arvestades ümberistumist jne). Eelistasin, et peatuspaik oleks stardipaiga lähedal, kuna siis hea lihtne, jalgsi minek stardijoonele. Hotell ise oli minu arust väga hea hinnaklassiga. Lift on vast veidi aeglane kui kipud "katusekorteris" ehk siis 5. korrusel tuba omama.
Aga väga hea teenindus. Hommikusöök, tõsi, on eraldi hinnaga. Vähemasti minu puhul oli, kui ma booking.com vahendusel seda broneerisin. Aga otsustasin hotellis olles hommikusöögi eraldi juurde osta. Ühe päeva kohta 7 €. Ei olnud palju. Või siis teise nurga alt vaadatuna, väga vinks-vonks hommikulaud oli. Jah, teades, et ma maratoni hommikul väga palju ei kipu sööma, siis ehk oleks võinud ühel hommikul loobuda. Samas luristasin ka tol hommikul nii kohvi kui üht teist tahkemat. Näiteks võis hotellis igal hommikul kogeda ka austria klassikalisi keekse. Olen midagi sarnast varem saanud. Ilmselt Bratislavas? Või siis Ljubljanas? Väga head on, ei olegi muud lisada. Ja tüüpiliselt proovid ikka kõiki. Nelja või nii korraga.
Algselt maksin kahe päeva hommikusöögi eest aga tegin seda väljaregistreerimise päeval samuti, kuna lend oli alles õhtune.
Kuna ma hotelli broneerisin üsna varakult, siis vast mõni nädal enne väljalendu tuli ka booking.com aadressilt kiri, et kas ei soovi oma hotellituba äppgreidida (parema vastu vahetada). Hinnaks 60 €. Ütlen ausalt, et klikkinud e-kirjas oleval lingil, et uurida, millega täpsemalt tegemist, sest panin pimesi panused enda tolleaegsele broneeringule. Nagu pildilt ka näha, sai selle raha eest ühe keskpärase laiusega voodi. Olen oluliselt kitsamates asemetes (hotelli tähenduses siis) unelenud. See oli veel tip-top. Ei olnud ohtu maha veeremiseks.
Toa puhtus oli samuti esinduslik. Ei ole tõesti millegi üle nuriseda. Aknast välja paistis aga umbes selline pilt.
No, kas hakkasid neelud tööle? Mul mitte! Akna avatud praost siiski kinnitust polnud võimalik saada, millega tegemist (lõhnagurmaanide tähenduses).
Selle hotelli vastas on muideks ka üks täitsa korralik toidupood, kui peaksid eelistama ise midagist hommikupoolikuks või õhtuks soovima osta. Samas tasub rõhutada, et juba laupäev on see pood lahti vaid kella 18:00ni. See ei ole erand ka veidi kaugemate toidupoodide osas. Nädala sees saab arvestada 20:00ga. Aga arvesta sellega, et igas riigis lihtsalt kõik poed ei ole lahti 22ni nagu meil kipub olema.
Mälu järgi püüan meenutada mõne hinna numbri. Baguette ehk meie keeli pigem "pikk sai" oli ca 1.8 €. Ma ei söö nisu (või siis lihtsalt saia) just väga tihti. Aga seekord tegin proovi. Korraga läks ära. Ja seda siis reede õhtu. Ehk siis turvaliselt enne maratoni toimumise päeva (pühapäev), kui oleks pidanud miskit umbe lööma või nii. See oli muidugi liialdusega juba öeldud. Õlle võisid poest saada alla euro pudel/purk. Hotellis üldjuhul ca 3-3.5 eurot ja kesklinnas sinna 4.5 euro kanti. Veepudeli aga vähem kui euroga, seega kokkuvõttes, väga sarnased hinnad, mis Eestis.
Igatahes. Peale kiiret turgutamist hotellis sai siht võetud maratoni EXPO-le. See on siis koht, kust saad kätte oma numbri ja ilmselt ostad endale mõne riidehilbu või lihtsalt korrigeerid oma energiageeli varusid maratoni päevaks. Mina ei teinud üht ega teist. Ehk siis keskendusin vaid numbri kättesaamisele.
EXPO ise toimus kesklinna servas, seega minu hotellist ikka eemal. Aga mitte kaugel. Ja olles endale metrooskeemi selgeks teinud, siis väga hästi ligipääsetavas kohas. Üks suur hall ühest veel suuremast hallist. Nii võib seda kohta nimetada. Reedene päev oli seal üsna rahulik. Ei olnud pikki järjekordasid ja said oma numbri ikka väga ruttu kätte.
Number nagu number ikka. Ajavõtu kiip oli selline roheline "kolakas", mis oli vaja riputada jooksusussi paelte vahele. Peale numbri kättesaamist püüdsin pihta saada maratoni-särgi teemale. Olen ennegi kogenud seda, kus siis maratonile registreerudes (veebis) pakutakse sulle ka särgi etteostu võimalust. Mina seda pole kunagi teinud, sest varem on vähemasti lõpetajale alati sellelaadne meene antud. Seekord, nagu tegelikult ka viimati Dublini maratonil, võisid siis ettetellijad endale jooksusärgi lunastada juba EXPO raames. Kas siis eelneva ettetellimisega või veel kohapealt ostes. Mina seda ses mõttes tõsiselt ei võtnud ja justkui eeldasin, et ka lõpetajad saavad selle või mingi muu nagunii. Aga paraku seekord oli siis esimene kord, kui see nii just ei olnud. Seega hoia silmad/kõrvad lahti kui peaksid soovima just särki mälestusena maratonist tahtma. Minu jaoks oli see esimene kord, kui seda ei saanud. Aga ma ei nukrutse ka. Mul on sisuliselt kapp täis, ja niisama seisma pole mõtet neid lihtsalt koguda. Näitust ka ei plaani teha. Samas, kui ma oleks teadnud, et see on ainus viis, siis ma arvan, et oleksin siiski selle eelnevalt ostnud. Aga veelkord, praegu neid ridasid kirjutades, puudust ei tunne.
Aga muust ka EXPO tähenduses. Üldiselt võisid sealt igasugu asju kokku osta. Ütleme siis nii, et põhilised jooksu-spordi-elektroonika esindused olid samuti kohal (nt Garmin, Polar, ....). Kõikse uuemad mudeli olid olemas ja ostetavad. Hindasid ei oska siinkohal öelda ega võrrelda.
Oli ka teiste riikide/linnade maratonide reklaamstende. Või siis lihtsalt jooksu-teibi-geeli-ja-nii-edasi müüjaid.
Üle pika aja nägin siin neid niinimetatud "Welcome to Estonia" tüüpi stende, kus siis reklaamiti just nimelt riiki kui turismi sihtpunkti. Näiteks ühe Kaug-Ida turismimagnetit reklaamiti ääretult suure massaaži alana (võisid lasta ennast mudida, tasuliselt mõistagi aga mitte nüüd röögatu hinnaga).
We all have
the same
feeling at the
start - nervous,
anxious,
excited.
/Grete Waitz/
Juba klassikaks saanud sõnumistend oli ka siin. Oma suhteliselt klassikalise kirje kritseldasin samuti seinale.
EXPO-t iseloomustas selle aasta maratoni deviis "theatre of emotions", mille raames üllitati raamat erinevate jooksualaste (maratoni) mõtete/ütlustega. Raamatut ma siinkohal ei ostnud aga nii mõnigi repliik (inglise keeles) jookseb siin kirjutuses läbi.
What exactly do I think
about when I'm running?
I don't have a clue. I just
run. I run in a void. Or
maybe I should put it the
other way: I run in order
to acquire a void.
/Haruki Murakami/
Eh, egas see EXPO ala nüüd teab mis suur polnud. Kella viie paiku õhtul ma sinna jõudsin. Ja peale kella kuute ma sealt jalga lasksin. Ei olnud plaanis linna peale õhtut pikendama minna, vaid pigem hotelli tagasi. Ja siis sealt hotelli lähedal olevast kohalikust poest läbi, mida juba varasemalt mainisin.
Varane päeva õhtusse veeretamine. See mulle sobib, sest lõpp-kokkuvõttes võis neid päevi ikka puhkusena võtta. Ei mingit arvutit, ei mingit paberitööd. Telekast tulev oli enamjaolt saksakeelne, üht teist saab aru (ikkagi keskkoolis õppinud :) aga leidis ka inglise keelseid uudiskanaleid või siis lihtsalt muusikat.
Esimese päeva õhtu veeres seega ootamatult vara uniseks.
Laupäev - päev enne maratoni
Laupäev võis tegelikult alata üsna vara. Sest nagu öeldakse, vara magama, siis ka vara üles. Esimene proov piletiga hommikusöögist. Veidi sai seda teemat juba varem avatud, mistõttu ei hakka seda enam rohkem siinkohal lahkama. Kohvi oli OK. Vabandust, aga minu arust on kohv üks lihtsamaid asju, mille järgi söögi/joogi pakkujat analüüsida. See oli ikka aastate eest, nii umbes 10 aastat tagasi, kui ma vast esimest korda mingi muu ürituse raames Viinis ja selle ümbruses viibisin. Siis oli nii, et esimesel kohtumisel, kus viisakusest pakuti ka juua, ja sai valitud apelsinimahl... siis lõpp-tulemusena said tegelikult väga ja väga lahjendatud apelsini maitselise joogi. Mis oh-ülllatust-üllatust, viis põhja alt, kus seda ja teist. Vaevu pidasin tookord hotellini vastu. Osad väidavad, et see oli tingitud lahjendusallikast, ehk veest. Võimalik. Usu või ära usu, ma mõtlesin tookordsele häppeningile ikka iga kord kui ma hotelli mahlaautomaadist mahla võtsin. Oli ka siin see suhteliselt lahjendatud kujul aga üldiselt võib kokkuvõttena siiski öelda, et mikrofloorat see ei mõjutanud.
Sometimes I think that
I've never been so free
as during that couple of
hours when I'm trotting
up the path out of the
gates and turning by that
bare-faced, big bellied oak
tree at the lane end.
/Alan Sillitoe/
Kuna maraton ise pühapäev, siis minu klassikaline plaan näeb ette, et üks päev enne väike kerge sörk, et tutvuda hotelli lähiümbrusega. Kuna hommikul sai aga rohkelt söödud, siis sai varuda ca 2h kosumisaega enne kui rajale minna sai. Tüüpiliselt teen 3.2 K, mitte vähem aga ega ka rohkem. Oligi just võimalus joosta maratoni stardipaiga poole, teha seal väikese ringiga tagasipööre ja siis tagasi üle selle mitmeharulise Doonau, mis keset ja Viini äärealadel laiutab. Laupäeva hommik oli sombune, mõne piisa sai ka kaela, aga üldiselt parem kui reedene päev.
Eh, usu või ära usu, aga tundub, et sellest on saamas juba klassika, et minu maratonid saavad joostud mingis arktilisel mõõnaperioodil. Ehk siis, temperatuur kukub maratonipäevaks oluliselt ja siis tõuseb jälle mäkke kui see läbi saab. Näiteid ei ole vaja kaugelt otsida. Lihtsalt sirvi minu viimaste maratonide sissekandeid. Enne väljalendu näitas ilmaprognoos järgmist pilti.
Valus kukkumine, kas pole? Ma ei ole viitsinud ilmaennustust enne täpsemalt uurida kui vahetult enne väljalendu ehk siis hetkel kui hakkab asju pakkima. Mõtlesin veel, et kas võtan lühikesed püksid kaasa või mitte. Oleks võtnud, kui oleks üles leidnud. Teadsin, et ühed lühikesed, lisaks auklikele, millega olen nii mõnegi maratoni jooksnud (siis veel aukudeta), on veel kuskil. Aga no ei silmanud.
Ühesõnaga, mõnikord (ja pigem nüüdseks juba nii mõnigi aasta jutti) tundub, et Kesk-Euroopas on ootustele vaatamata külmem kui samal ajal Põhja-Euroopas. Ja seda siis just stardipäeva ümbruses. Ka Viinis hakkas temperatuur taas tõusma peale maratonipäeva ja lennujaama jõudes (esmaspäev) oli sisuliselt siniselge taevas. Eh, aga äkki peakski seda kõike võtma positiivse külje pealt. Häda ju midagi polnud. Räägime sellest veidi hiljem täpsemalt. Pikad püksid ei sega ju jooksmast kui ülevalt poolt toimub normaalne õhuvahetus... Siiski, mõnikord tahaks lihtsalt joosta ka lühikeses. Ma ei ole lihtsalt nii proff, et ma hakkaks timmima iga väiksemat detaili ja et iga hinna eest panen kasvõi aukliku riietuse selga, peaasi, et lühike. Ma pean ennast pigem selliseks külmakartlikuks ja eelistan ennekõike startida veidi rohkemas riietuses kui vähem.
Soojendusjooks tehtud. Tuli veidi rohkem kui 3.2 K. Aga rahulik lippamine. Ei miskit erilist. Väike tuul oli, mütsiga jooksmine, mis muud. Ma lihtsalt ei riski enam päev enne end vägisi lühikeses jooksma, kui ilm seda ikka ei luba. Väga hästi on meeles Rooma maraton, kus sai see 3.2 K tehtud nii-öelda võistlusdressis (lühikeses). Ja ehkki temperatuur maratoni päeval oli OK, siis päev enne oli päris korralik tuul ning ma sain maratonipäevaks hommikuse kurguvalu just seetõttu, et riietus oli valitud vale. Õnneks maratoni ennast see kurguvalu ei seganud aga pärast õhtul oli ikka sant olla.
Laupäevane jooks tehtud, veidi lõõgastumist hotellis ja taas kesklinna, sest finiši ala läheduses sai toimuma, nagu ikka, pasta-party. Algusega kell 14:00 kuni 19:00. Nojah, eks selle koha-arvestusega panin veidi mööda. Käisin nagu kass ümber palava pudru. Kell oli juba kolme ligi ja mina ikka mõtlesin, et kas tõesti asi nagu niimoodi hilineb? Kui ma ei eksi, siis üks suuremaid ootamisi oli minu esimesel maratonide aastal. Täpsemalt Lissabonis (2008), kus pidid ootama, millal pasta-party valmis saab. Ootasid ja ootasid. Sisuliselt sama ka nüüd, Viinis. Aga lõpuks selgus, et ma lihtsalt ei osanud üles leida õiget hoone külge, kust siseneda.
Olgu siinkohal öeldud, et sel aastal oli see esimene kord, kui pasta-party toimus linna raekojas (Rathaus).
Väga uhke koht.
Mõistagi olin eelnevalt selle ümber korduvalt tiirutanud, aga mitte sissepääsu leidnud. Ja alguses, mingil põhjusel, ei eeldanud ka, et see just seal sees toimub. No pole hullu, ikka juhtub, seiklust peab olema.
Pasta-party söögi/joogi tähenduses ei kuulunud maratoni registreerimise hinna hulka. Seda on ka teistel maratonidel ette tulnud. Siin, Viinis, oli selle pasta hind aga üsna kõrge. Sissepääs raekotta oli kõigile prii. Programmist, kus oli nii liivaga-joonistajaid kui klassikalist elavat muusikat - see oli kõigile sisseastunutele tasuta. Sellest hoolimata oli ruumi piisavalt.
Menüü nägi ette kahte erinevat valikut. Kui ma varem mainisin, et ma olen saksa keelt keskkoolis õppinud, siis nüüd, kahe söögi vahel valides, läks mõte rändama, ja valisin selle, mille kohta mingit aimdust tegelikult polnud, mis see on aga tundus pildi järgi huvitava väljanägemisega.
Tulemuseks, kohalikku päritolu pannkoogid! Polnud paha valik ju? Maitses hästi aga ma olin peale esimest maitsmist juba veendunud, et pasta võtan siis pärast. Võtsin ka.
Mõlemate hinnad olid 10 € tükk. Kes tahtis juua ka peale võtta, siis veel 3.5 €. Mingi X komplektina sai vist neid odavamalt. Äkki siis 12 €. Aga see läheks nii-ehk-naa juba liiga detailseks kirjeldamiseks.
Ühesõnaga, sain oma pasta kätte, Väga hea oli. Nagu ka pannkoogid. Mistõttu jäin üritusele veidi pikemalt ehk siis nägin/kuulsin erinevaid etteasteid, sealhulgas nn tänavatantsijate etteastet, mis siis ennekõike demonstreeris ühel hetkel seda finišeerimise eufooriat ja väga laheda aeglustusega.
Kell võis olla selline neljane peale lõunat. Kella viiest olid algemas lastejooksud (4.2 K ning 2 K). Mõtlesin, et lõdisen selle aja ära. Väga soe nüüd ei olnud. Ilm oli ikkagi selline niruda võitu. Aga siiski, tasus ootamast, sest emotsioone neis "Get Active" jooksudes oli omajagu. Oli neid, kes põhimõtteliselt lõpetasid jooksu käies. Mitte, et see keelatud oleks, aga huvitav on lihtsalt tabada ja mõelda kaasa neile emotsioonidele, mis valdab inimest, kui finiši joon on käega katsutav. Justkui võiks eeldada, et - "No olgu, ma siis jooksen nüüd veel." Aga võib-olla oligi nutikas otsus, ja enese tõestamine oli juba ammu enne seda finišit tehtud?
Sellega sisuliselt lõppes ka laupäev. Lootuses, et hotelli lähedane toidupood veel lahti on, ja osta seal pudel vett või nii. Aga ei olnud. Ei olnud ka mõnevõrra kaugemalolev toidupood seda enam.
Teadmata kui hea uni enne maratoni on, eelistan ka sellele eelneval õhtul varast unele sättimist. Puhas puhkus!
Each race a drama, each
race a challenge, each
race stretching me in one
way or another, and each
race telling me more about
myself and others.
/George Sheehan/
Pühapäev - maraton
Maratoni start (koos poolikuga) oli määratud 09:00. Minul hotellist stardipaika ca 10 minutit, mitte rohkem. Aga ajaplaneerimist häiris veidi eelinfo, et riiete pambu saad ära anda kuni 08:15ni. Kõlas nagu liiga varaselt, et olla tõsi. Aga selle järgi panin hommikuse äratuse. Äratus seega 06:30. Hommikusöök. Mõõdukas, ma ütleks. Viimased korrad olen hakanud lihtsalt maratoni päeva hommikul veidi rohkem sööma.
The body has
to run, the body
has to sweat!
A day without
running is not
a good day.
/Haile Gebrselassie/
Ilmateade lubas endiselt ca 8 kraadi maksimum stardihetkel ja lootusega, et lõunaks on see 10 kraadi ligi. Lühikesi pükse, nagu varasemalt juba korduvalt maininud, kaasas polnud ja sellise sombuse ilmaga poleks ka jalga tõmmanud. Ilm oli pilves, kuid siiski vähemasti ennustuse järgi sadama ei lubanud hakata. Pikk dress, kaks kihti ülal. Vähemalt alguses ka õhuke müts. Kindaid mitte, ehkki hotellist välja astudes tundus juba, et äkki võtaks? Ei võtnud. See riiete äraandmise furgoonirivi algas tegelikult stardirivi tagant juba. Ma pakun, et ma olin vast juba enne kella 08:00 oma riidekaubiku juures. Ootasin seda niinimetatud 08:15 aega, et siis ülaõlakott (ikka EXPO-l saadud varianti ainult aktsepteeriti) ära anda. Seejärel stardikoridori poole, mis tegelikult oli ühel ja sel samal alleel. Jaotuna kaheks. Vasak ning parem pool ja ka start siis kergelt nihkes (oli vist minuti kaupa need stardigrupid). Mina sattusin teise gruppi (vasakpoolsesse) ja mis seal muud teha oligi, kui et liikuda oma stardikoridori platsi. Ühel hetkel tuli teavitus, et kottide viimane äraandmise aeg on 08:35. Ilmselt poleks olnud mitte mingit põhjust tulla kohale juba 08:00ks kui see aeg oleks märgitud ka materjalidesse. Mingi kartus ikka on, et äkki... Muideks Madridis (kus ma teatavasti vahetusriideid kaasa ei vedanud ega ära andnud), siis seal jooksis nii mõnigi selle sama ülaõlakotiga, mida ta ilmselt ära ei jõudnud anda. Pole vast kõige mugavam?
Stardikoridoris külm oodata ei olnud. Massid aina kogunesid. Ühel hetkel haaras kõrv ka eesti keelt. Kristjan ja Stanislav (eratreening.ee). Läksid püüdma aega nii 3:18 ringi, varasemad rekordid 3.20-ga. Seega, kõlas loogilisena. Minu jaoks lootusetult kiire tempo. Stardikoridori sponsorit kiigates jõudsime aga ühisele arusaamisele, et on ikka uhke küll koduvärvides grupist startida. Ehk siis, kust mujalt need eestlased siis veel saavad startida kui BMW värvitoonides grupist (nad olid üks suursponsoreid). Ja igal grupil oli siis oma suursponsor. Väike detail aga ikkagi.
Start and finish
Sometimes Start and Finish
chat with each other.
Finish says:
'If I weren't here---you wouldn't
have a finish!'
And Start says:
'That's quite true; but consider:
if I had no finish---what then?'
'That would mean death for me'
Thereupon Start smiles:
'Ah well--that's life, Dear Cousin!'
/Sporting Fairy Tales, Odon von Horvath/
Stardipauk kõlaski. Võtsin sellise 5:15 - 5:20 tempo. Kindlasti oleks võinud ka kiiremini alustada, kuid polnud põhjust, rekordeid püüdma ju ei läinud, ehk siis sellist võimekust ettevalmistusega polnud tehtud. Start nagu eelnevalt mainitud oli kahel eraldi allee osal (vasak, parem). Rangelt eraldusjoonega või siis haljasribaga. Kuna vasakpoolne rida (kus ka minu grupp oli) lõikas peale paari kilomeetrist Doonau ületamisi sisekurvi, siis startisime me mõnevõrra tagant poolt.
Umbes täpselt kolmandal kilomeetril loobusin ma ka mütsist. Käised ülesse ja kruiisima!
He no longer
struggles to
breathe when
he runs, he
runs effortlessly
/Martin Prinz/
Pealtvaatajate ennustus oli tehtud ühele miljonile. Aga nagu ka eelneval õhtul sai loetud ühte lihtsat arvutust, siis miljon pealtvaatajat kõlab ikka absurdina. Teeme siin analoogse arvutuse. Eeldame, et üks inimene võtab raja ääres seistes ca 50 cm laiuseruumi. Seega saame, et 42 km kohta mahub mõlemale poole teed ca 85'000. Seega kui oleks ühtlane mass ühe "kihina" raja ääres, siis see teeks kokku 170'000. Miljon tähendaks aga seda, et meil oleks 5-6 rida selliseid üksteise taha pakitud inimridasid. Olgem ausad, tihtipeale ei maksa loota sellist massi ka finiši sirgel, rääkimata siis kogu raja ulatuses. Lisaks kahandab seda numbrit tegelikult ka asjaolu, et Viini maraton on osaliselt korduvate rajalõikudega (kas siis alleel edasi tagasi või puututakse kokku nii-öelda teisel ringil mõne kilomeetri ulatuses sama lõiguga). Kokkuvõttes, kindlasti on tore kirjutada sellistest suurtest numbritest aga pakun, et siin võis pigem arvestada ehk ka kodus telekast/arvutist vaatajaid. Ilm ei olnud teab mis suurem asi, mistõttu võis seegi pealtvaatajate arvu kahandada. Võrreldes nüüd Dublini maratoniga, kus oli ikka massid raja kõrval (aga mitte nüüd ka miljonites), siis Viinis oli vähe. Aga see-eest jooksjaid oli palju ning seda ka peale 21 km jooksjate "eemaldumisega" rajalt. Eks massidele aitas kaasa ka teatemaratoni olemasolu (jagatud neljaks lõiguks, esimene võis olla ca 16 km, teised siis lühemad).
There is nothing quite
so gentle, deep and
irrational as our running
- and nothing quite so
savage, and so wild
/Bernd Heinrich/
Rada ise kulges linnatänavatel. Joogipunktides oli nii vesi kui hiljem energiajook ning koka. Teises pooles tuli ka banaan. Minu esimene joogipunkt võis olla 8-9 km kanti. Siis juba iga 5 km tagant. Ilm ju soe polnud, seega vedelikupuudust otseselt ei saanud nii lihtsalt tekkida (tüüpiliselt on trennina saanud 21 km veeta joosta).
Cities are recognizable
by their gait like people,
in the way movement
goes back and forth in
the streets.
/Robert Musil/
Esimesed 21 km läks mõnuga. Pooliku aeg 1:50:15 (treeninguna olin siis talv/kevad teinud tempos ka 1:48 ja korraliku vammusega, ehk siis 3 kihiga). Vahepeal tõesti tundus, et pidurdan hoogu maha. Aga ei andnud sellistel hetkedel end kiirustamise ahvatlustele alla. Seega jätkus kuni 30 km endises hoos, 5:15 tempos. Kord ehk mõni sekund rohkem ja siis jälle vähem.
Mingitel hetkedel olid rajal pikemad "muusikalõigud" (tuli ka roki klassikat), kus siis vast paari-saja meetri ulatuses olid kõlarid sätitud laiali, et see sind veidi pikemalt saadaks. Varem sellist asja kohanud pole. Pargi alleel oli see vast kõige mõjusam. Mingis osas sai varasemalt veebis ka hääletada, mis muusikat soovid seal kuulda.
Võis eeldada, et peale 30 km minu reiepealsed hakkavad väsima (olen seda ka varem maininud). Mistõttu alustasin siis 5 km tagant kerget venitust (30-45 s). See mõistagi aitas ja tegi sammu taas kergemaks. Võrreldes nüüd eelnevalt joostud Dublini maratoniga (mis sai joostud eelmisel sügisel), vahetusid kilomeetripostid üsna ruttu, aga eks Dublinis olid need ka "miilides" :)
Umbes 41 km juures suutsin eristada juba tuttava riietuse. See oli Kristjan. Miski oli tema tempo peale 26 kilomeetrit ära nullinud ning oli nüüd võtmas rahulikult. Tempo võis olla 5:30. Proovisin teda kaasa tirida aga arvas, et lasku ma minna, jõuad enne 3:45 ilusti finišisse. Tundsin sel hetkel vast tõesti, et olgu. Teeme nii. Jalad uuesti kõhu alt välja ja finišis ma olingi, 3:44:30. Kokkuvõtteks võiks seda pidada üsna ühtlaseks jooksuks. Esimese ja teise poole erinevus oli 4 minutit.
The marathon is a
charismatic event. It has
everything. It has drama.
It has competition. It
has camaraderie. It has
heroism. Every jogger
can't dream of being an
Olympic champion, but he
can dream of finishing a
marathon
/Fred Lebow/
Medal. Pilt. Nännikott. Üle pea käiv tuulekile. Riiete vahetus. See kõik sujus. Ei olnud suuri ummikuid, ehkki, eks see enne nelja tundi lõpetamine on üks suuremaid masse. Aga kõik toimis. Peale riiete vahetust tahtsin veel kerge ringi taastumisalal teha, enne kui hotelli poole liigun. Taastumisalas oli mõistagi rahvast palju, aga see oli ka avatud kõigile soovijatele (raekoja esisel platsil).
Kuna enesetunne oli väga hea, siis mõtlesin et lähengi hotelli (ca 30 minutit metroo+kõmpimine) ja ilmselt jõuan 6h lõpetamiste jaoks tagasi. Jõudsingi. Rada oli vist tegelikult avatud 6h35minutit (algse 6h asemel, ehk siis tundus, et paljud asjad olid siin kavas kirjutatust nihkes :)
Pühapäeva õhtupoolik linnas oli slow-motion. Ja egas ilm polnud endiselt väga muutunud. Ei sadanud, kuid pigem eelistasid viibida sees kui väljas. Kerge eine (iiripäraselt) ja ringiga tagasi hotelli.
Maratonijärgne öö on selline pidev jalgade unes sirutamine (venitamine). Lihtsalt ei leia õiget asendit neile.
Most runners run
not because they
want to live longer,
but because they
want to live life to
the fullest.
/Haruki Murakami/
Esmaspäev - tagasilend
Minu tagasilend oli kella viie paiku õhtul. Seega polnud hommikuga kiire. Aga kella poole seitsme paiku oli uni läinud. Ja seitsmest olin juba soetamas endale hommikusöögi-piletit (varasemalt olin ostnud kahele eelnevale). Tundus üldiselt mõistlik valik, eeldades, et plaan linna peal veel ringi kolada. Vähemalt kaheni või nii (lennujaama sõitmise peale arvestasin koos metrooga ca tunnikese). Linnas ukerdades mõtlesin, kas sööks midagi veel või ei? Ah, piirdusin ühe topelt-espressoga.
Tegelikult tulin kesklinna jala. See oli päris pikk ring aga siiski lühem kui maraton. See-eest nägi juhuslikult nii mõndagi (mul mingit konkreetset atraktsioonide nägemise plaani ei olnud tehtud). Näiteks üks värviline maja jäi ühel hetkel tee peale ette. Täiesti pooljuhuslikult ja pigem seetõttu, et seal oli ka teisi uudistajaid olevat.
Kella 14ks metroorägastikku ning lennujaama rongile. Tagasilend nägi ette vahemaandumist Frankfurdis, mistõttu nii lihtsalt Tallinna kui sealt Viini polnud võimalik saada. Ikka selline klassikaline kesköine saabumine. Aga õnneks ei olnud ka Frankfurdis see ooteaeg väga pikk (2h).
Üldine emotsioon maratonist suurepärane. Kui nüüd see ilmafaktor välja jätta. Mis muud kui järgmise korrani!
If you want to
run, run a mile.
If you want to
experience a
different life, run
a marathon.
/Emil Zatopek/