Athens Marathon. The Authentic (2016)
15. Athens Marathon (Kreeka) - 13. november, 2016 (pühapäev)
Maratoni ametlik veebileht: http://www.athensauthenticmarathon.gr/
Koht/kaart/raja skeem: Google Earth
Raja profiil: profiil
Stardiaeg: 09:00 (plokkide kaupa)
Osavõtjaid: 13'790
Korraldus: 5/5
Raja kirjeldus: Pikad lauged tõusud kuni 31 km-ni. Seejärel sisuliselt vaid laskumine.
Ilmaolud: 19 kraadi (stardihetkel veidi vähem), päike
Statistika
Aeg / võitja aeg: 3:59:58 / 2:12:49 (Luka Rotich Lobuwan, KEN)
Koht / lõpetajaid kokku: 3'524 / 13'790
Koht eestlaste seas / kokku: 8 / 16
Osalenud riikide arv: 100+
Eelarve 2016.aasta põhjal (kui keegi plaanib osaleda)
*Vastavalt plaanile, kõiki kulusid Sul võib-olla ei tule
Registreerimine: 45 € (registreerimine septembris)
Transport (lennuk): 228 € (Adria / Aegean)
Hotell (3 ööd): 173 € (Zappion Hotel)
Ettevalmistus
Miks Ateena? Selline plaan, et see võiks sügisel kõne alla tulla, oli juba kevadel, kui sai joostud Viini. Ehk siis Ateena sobituks kalendrisse kui aasta kolmas maraton ja vahele jääks Oslo. Kolm maratoni aastas olin varasemalt jooksnud vaid oma esimesel maratonide aastal (2008), siis olid nendeks Riia, Helsinki ning Lissabon.
Aga Ateena valikust veel niipalju, et olen ühel korral varemgi sellele mõelnud. See oli siis kui Dublini maraton katse (2011) juba väljalennuga seoses katkes (kütusekriis). See oli oktoobri lõpp, kui sai kiirelt asendusmaratoni otsitud. Aga Ateena registreerimine oli siis juba lukus. Ma ei ole nüüd 100% kindel aga tundub, et see aasta midagi nii hullu polnud, sest osalejate arvu piirmäära on pidevalt kasvatatud ja seepärast ka maratoni korraldustiim teeb rõõmuhõiskeid, et jällegi osalejate rekord! No loomulikult see kasvab kui piirmäära maratoni juures pidevalt tõsta ning jällegi jõutakse selleni, et üks kuu või rohkemgi enne toimumist tuleb osalejate piirang kätte. Viimasel hetkel otsustajaid on nagunii omajagu, mistõttu kõik ei suuda regada esimese kellakõlina peale. Sellelgi aastal räägime ca 100+ riigist, kust osaleti. Ei hakanud käsitsi üle lugema.
Mina tegin regamise 01.10.2016, ehk siis ca 1.5 kuud enne toimumist. Ateena maratoni registreerimine ei ole kallimate killast. Tegelikult lausa üks odavaimaid (Riia/Vilnius, kui ajaloost järgi vaadata, on olnud siiski 1 € odavam :). Ehk siis, Ateena registreermist sai isegi 30 EUR-i eest teha. Ja kusjuures, hind oli tähtaegadeta! Khm, mis need hinnad Eestis nüüd ongi? Aga tegelikult oli ka kallimaid pakette (50 EUR, 100 EUR), kus hinnas siis ametlik nänn (särk) või ka linnaliini transport ning isegi soodustusega Acropolis muuseumi külastus. Muuseumi siis, mitte aga "Akropolise küngas" - sellest polnud sõnagi selles paketis juttu. Võibolla mõni eestlane ka selle valis, tasub järelpärimine teha!
Oli ka kallimaid pakette, mille hinnad ulatusid juba 2200 € välja, sisaldades 4*/5* hotelli (5 ööd), kultuuriprogramme, eratransporti (ei tea, kas limuga?) jpm. Pakettidel oli muidugi sellised äratuntavad nimed: Athena, Zeus, Hermes. Paku, mis kõige kallim oli? Olen kindel, et selliseid pakette niisama koostatud pole, ja see on niiöelda "kõigile midagi variant", mis on loodud vastavalt nõudlusele.
Ühesõnaga, mina võtsin keskmise paketi (50 €). Särk hinna sees ja endiselt suhteliselt odav registreerimine. Ärgem nüüd Osloga hakka võrdlema, eksole. Ja kui nüüd keegi särab ja ütleb, et välismaratonide registreerimise tasu on tühine võrreldes reisikuluga, siis tal on kindlasti õigus. Ehk siis selle numbriga pole väga mõtet hõisata, et said 10 või 30 € odavamalt kui mujal. Aga ikkagi, fakt jääb faktiks.
Kui varasemalt on suhteliselt momentaalselt tulnud vastus sinu regamise õnnestumise kohta. Ateena oma aga ei tulnud ega tulnud. Muideks, kui mina regamist tegin, oli veebileht ikka selline maailma ime. Täpselt ei kontrollinud aga kui kogemate üks päev enne väljalendu tegin veel veebilehe seire, oli see saanud korraliku facelifti. See selleks, ühesõnaga, ma ei lasknud ennast sellest heidutada ja nagu ikka, tegin ka ülejäänud broneeringud ära (lend, hotell, kindlustus). Üks nädal hiljem saatsin ma korraldajatele e-kirja ja sain suhteliselt nobedalt vastuse, et kõik korras. Nende väitel oleks regamise osas automaatne kinnitus kindlasti tulema. Lahkesti saadeti see uuesti.
Hotellist ka paar sõna. Nagu ikka olen püüdnud selle esmajärjekorras valida stardipaiga lähedusse, mis enamikel puhkudel kattub ka finiši paigaga (tüüpiline linnamaraton algab ja lõpeb samas kohas, aga mitte näiteks Viinis - lausa oluline distantsi vahe). Nüüd Ateenas polnud stardi paiga lähedusele mõtet väga mõelda, sest selle start on ca 40 km kaugusel, Marathon linnast. Seega, keskendusin finišile. Ja üsna lihtsa vaevaga leidsin ühe väiksema hotelli, Zappion nimeks. Aga hotellitubade pakkumised olid huvitavad. Huvitavad, et lausa testida. Nimelt oli minu valitud hinnaklassi juures märgitud, et need toad asuvad keldris, kus puuduvad aknad. No kuna ka Eestis on noobelitesse kortermajadesse projekteeritud akendeta magamistubasid, siis mõtlesin ennekõike nende peale, ja broneerisin endalegi need kolm ööd just nimelt keldrisse. Kusjuures, oli võimalik valida selline kelder, kus siis pidavat olema ka väike aken ruumi ülaservas - illuminaator? Hind (3 öö kohta) oli ca 20 € kallim. Mõtlesin, et "Ei", kui kelder, siis kelder.
Nüüd lennuplaanist. Ilmselgelt on otselendu palju tahta kui sa just charter lendu Kreekasse ei tee. München/Viini kaudu üldiselt see lend läheb. Vahepeatuse aeg talutav. Minnes 2 h ja tagasi 3.5 h. Mõlemad lennuotsad vägagi võrreldavad pikkuse tähenduses (ca 2 h). Seega, kui hommikul startida, siis 2-3 paiku päeval võiks kohal olla, jääb veel Ateenasse sõit, sest lennujaam asub jupi maad kaugemal.
Kui lennupiletite eest tuleb kohe maksta ja ma mingeid vahetuspakette väga juurde ei osta, siis majutuskoha juures tasub ikka uurida, kuidas seal need tühistamisõigused on. Kui läheb õnneks, et saad tühistada 1 päeva enne saabumist, siis super. Minul oli paar päeva enne võimalik tühistada, mis ka pole paha. Nii mõnedki pakkumised, mis siis booking.com vahendusel saadaval, tühistamise võimalust ei paku. Kui soovid, siis hinnad võivad kasvada sama ruumi ja perioodi eest kordades.
Ja jõuamegi nüüd teise põhilise ettevalmistusetapi juurde, ehk siis jooksude juurde. Kuna eelnev maraton oli värskelt selja taga, ja nii mõnedki Eesti rahvaspordijooksud oli veel ees seismas, siis oligi mõttes teha vaid mõned pikemad jooksud. Üks õnnestuski, 25 km, mis jäigi kõige pikemaks kahe maratoni vahelisel perioodil.
Kui ülaloleva graafiku esimene nädal jäi mõistetavatel põhjustel madala füüsilise tegevusega (puhkus peale eelmist maratoni), siis nädal enne Ateenat polnud see kindlasti plaanis või siis polnud plaanis sellises mahus treeninguid vähendada. Põhjuseks oli hoopis külmetus, mis 6-ks päevaks nullis igasuguse jooksu (neljapäevast - teisipäevani). Nii oligi, et vahetult enne väljalendu (täpsemalt kolmapäev) sai tehtud üks 3.5 km ring kui selline jooksu meeldetuletamine peale voodis vedelemist ja kõik. Lihtne see polnud. Isegi sellise lühikese distantsi peale pani pulss vupsti üles. Nojah, tegemist oli ka lumiste oludega, kuid siiski. Võibolla need ärajäänud jooksud ei olnudki nii olulise tähendusega, sest puudu jäi põhimõtteliselt üks 19-20 km jooks nädal enne maratoni. Saamaks sellise poole distantsi tunnet kenasti nädal enne maratoni veel lihastesse ja vaimu. Pigem (arvan täna nii) mõjutas külmetus üldist valmisolekut tervikuna kui see ärajäänud jooks. Vähemasti olin triksis-traksis enesetundega väljalennule minemas (näiliselt külmetuse nähtudeta).
Reede - väljalend, EXPO
Oi kuidas ma ei seedi varajasi ülesärkamisi. Ja varajase all mõtlen ma ikkagi juba enne kella 07:00 ärkamist. Paraku minu väljalennu aeg 07:00 tähendas seda, et ülestõusmine oli määratud 04:45 peale. No see ei ole lihtsalt võimalik, et äkki suudad end magama sättida nii kell 10 õhtul kui nagu väga väsimust ka pole. Ja isegi kui mõtled, et võiks nüüd öösel magada ka, siis mingi kiiks on nende varajaste kellaaegade, mis tähendab, et ülliharva tuleb öö jooksul üldse uni peale. Õnneks ei ole harjumust ka pidevalt kella vaadata, kuid uneks seda sellegipoolest nimetada ei saanud. Lennule registreerimise jätsin lennujaama hoolde, ehkki nüüd sai Nordica lennule regada ka juba veebist eelmise päeva õhtul. Ühesõnaga, lennujaama registreerimisel sain ma (nagu hiljem selgus) mõlemad kohad (nagu viimastele reganutele kohane) lennuki kõige viimasesse ritta ja akna alla. Isegi ei küsitud, mis kohta eelistad, sest ilmselt polnud neid enam valikus. Lennule minek sujus, ja pugesin oma viimasesse ritta kenasti akna alla ja tundsin sellest kohast isegi rõõmu, sest pead sai kenasti vastu seina toetada. Puuduseks muidugi see, et tooli (ehkki ma seda võimalust väga harva kasutan nii ehk naa) allapoole lasta siin lennukis ei saanud. Juba unistasin sellest, kuidas ma lennu ajal "norskan", ja korvan unenägudeta ööd aga...
Aga mingil hetkel hakkasid lennusaatjaid inimesi ette ridadesse kupatama (ja just tagumistest ridadest). Teesklesin, et mul on siin liiga hea olla (minu kõrvaliste oli ka vaba!), et kohe mitte ei taha end nihutada. See plaan siiski läbi ei läinud. Peatselt olin samuti sunnitud kolima. Teise ritta. Akna alla. Ja põhjuseks toodi (miks siis tagumised istmeread tühjaks tehti), et lennukit paremini tasakaalustada. Ma tundsin ennast tõsiselt ülekaalulisena sel hetkel. Kusjuures, omast arust nagu ei ole. Ülekaaluline siis. Aga no mis see omast arust siin loeb. Lennuk ei olnud rahvast paksult täis, muidu poleks ju saanud seda vangerdust ka teha. Miks seda ei tehtud juba lennule registreerimise käigus, seda ei oska öelda? Väideti, et nad pidid registreerimise tegema käsitsi. Mida iganes see siis tähendas ja just selle pärast peavad nüüd inimesi ümber istutama. Hommik oli paras miinuskraadid, mistõttu lennukile tehti jäätõrjet. Võibolla oli põhjus selles? Ehk siis tagumise otsa külmumisohust (jäätumisest) põhjustatud võimalikku lisakaaluefekti reisijate ümberpaigutamisega vähendada? Ei tea neid detaile/nüansse.
Ja üksi ma oma teise ritta ka ei jäänud (vähe sellest, et siin akna all polnud külgseinalt nii head tuge saada kui tagumises reas). Minu kõrvale "sajatati" Ott (Järvela). Enamus teab teda kui jalgpalliajakirjanikku. Mina ka EÜS-ist. Vot siis milline kokkusattumus. Tema rändas ringiga Brüsselisse, et pühapäevast Eesti-Belgia väravate valangut kaeda, kuid mitte töökohustusena, vaid seekord erandkorras puhkusena. Mõtisklesin temaga nii lennukis kui hiljem Müncheni lennujaamas kerget saksa rüübet võttes võimalikke mängu stsenaariume. Mina ei ole professionaalne jalgpalli huviline, mistõttu olin selles osas pigem kuulaja rollis. Aga varasematest mängudest oli selge, et panuseid pole väga mõtet Eestile teha ja pigem on küsimus, et kas suudame mängu lõpetada alla 3 meile löödud värava (mis siis tolle hetkeni oli Belgiaga mängides max) või mitte. Kuna Ateenas seda mängu ma teleka vahendusel vaadata ei saanud, siis lõppseis jõudiski minu kõrvu alles tagasi Eestis olles (ehk esmaspäeva õhtul, kuna ei tulnud ka pähe seda tulemust päeva jooksul otsima hakata). Üllatus oli pehmelt öeldes rabav.
Münchenist jätkasin mina reisi Ateenasse. Vaheootamine oli selline 2.5 h ringis. Olles jõudnud lennuvärava juurde ja ka järjekorra koht sisse võtta, kuulsin poole kõrvaga, et nagu oli minu nimi (perekonnanimi), mida väravast teiste nimedega ühes hõigati. Esialgu ei reageerinud. Kui mõne aja pärast tuli ka teine kord, siis mõtlesin, et no mis üllatus mind nüüd seal eest ootab, või kuhu mind tahetatakse taas tõsta? Pole veel ju lennukisse jõudnudki. Ja pealegi, mul juba on sellelgi lennul viimase rea aknaalune koht, et mis siis nüüd jälle? Sammusin siis värava laua juurde, lehvitasin ID kaarti ja ainus asi mida minu käest küsiti, et "Ega mul Tallinnast äraantavat pagasit ei olnud?" Ütlesin, et ei olnud. "Aa, no selge, et ega me rohkem midagi teada ei tahagi." Umbes nii, et "Istu, viis". Miks seda oli vaja ekstra osade käest üle küsida? Ei tea. Lonkisin tagasi oma järjekorda ja sujuvalt libistasin endisesse asukohta. Muideks, Ateena otsa teenendas selline lennufirma nagu Aegean Airlines (peaks olema kohalik kraam ja kõlab nagu meie kellabränd Aegaon). Nende infoedastus oli ka muus osas omapärane. Nimelt meeldis neile pidevalt sulle e-kirju saata, kus siis teadvustati näiteks "Sinu lennuvärav on...", ja järgmine e-kiri mõne aja pärast, "Pardale minek on nüüd avatud...". Vaatasin siis etteulatuvalt (oma järjekorrast) ettepoole ja no ei näinud, et oleks olnud avatud. Ju siis e-kiri oli lihtsalt omaast ajast ees. Ahjaa, ma otseselt ei kurda nende e-kirjade üle (sama asi kordus ka tagasilennul), oleks saanud seda asendada ka telefoni äpiga. Aga ei viitsi igasuguseid äppe kohe hakata installima, kui need vaid (pigem) ajutiselt kasutust leiavad.
See lend oli 3+3 istmelise linnuga. Viimases reas oli hea mugav vedeleda, kuna keskmine iste jäi ka tühjaks ning siin lennukis võisid südamerahuga ka viimases reas seljatoe nii alla lasta kui vähegi võimalik, kartmata, et see kedagi võiks häirima hakata. Kui Nordica pakkus sulle oma lennul tasuta vaid kohvi/teed, siis siin sai ikka ka sooja toitu. Selline kõigile sobiv pasta oli alumiiniumtopsi surutud. Ei nurisenud.
Lend möödus plaanipäraselt ja turvakontrolli (passi/ID) tehti juba selles lennuki ja lennujaama vahelises lõõtsas. Imelik. Veider. Pole varem jälle sellist usinust kohanud. Esimest korda oli tunda (lõõtsa vahelt), et siin (loe: Ateenas) on soe! Ikka palju soojem kui Eestis.
Ateena lennujaam asub jupi maad linnast eemal. Aga ole mureta. Raudteetransport viib sind mugavalt kesklinna (tõsi, see võib olla ka aeg-ajalt umbes, mis tähendab, et pead püsti seisma). Lennujaamast saad suhteliselt vihma- või päikesekindlalt metroojaama liikuda (üks taksosid täis tänav tuli lõõskava päikese all ületada). Sealt saad ka automaadist osta ühe otsa pileti. Hinnaks 10 EUR. Võrdluseks, taksoreis pidavat maksma 40-50 EUR tuuri. Saab ka bussiga, aga sellesse ei hakanud isegi mitte süvenema. Pilet tasub igaks juhuks valideerida, muidu see väidetavalt ei kehti! Valideerimine annab sulle õiguse seda kasutada kokku 1.5 tundi (sh lennujaama ots) mistahes edasisel linnatranspordi liigil. Raudtee juures tasub tähele panna, et Ateenasse saad nii tavalise rongiga (linnalähirongiga) kui ka siis metrooga (Metro Line 3). Tasub muidugi metroo valida, saad ümberistumiseta ja kesklinna sõidab see 40-45 minutit.
Hotell oli üsna kesklinnas. No päris ei olnud, 10 minutit vast jalutamist Akropolise künka jalamini või siis kaubandus-restode piirkonda. Ei olnud meeles (no ei olnud) Google Maps offline versiooni alla laadida, mistõttu navigeerisin mobiilse andmeside baasil (aga hiljem hotelli wifis olles, tegin ka alla laadimise ära). See oli mõnusalt soe jalutamine. Kuuma nii 18-20 kraadi tuuri.
Hotelli sisseregamine läks ludinal aga kuna see eeldas adminil ka käsitsi tšekiraamatu lehe täitmist, siis veidi kauem kui tavaliselt. Oli kuulda ka kerget admini poolset ohet, et mis parata, seda peab lihtsalt tegema. Mingil kergel rõõmuhõiskel ütles seejärel admin, et "Oo, olete broneerinud keldri toa!"... "No lähme siis alla, ma näitan..." "Siin see on... akent pole, aga kõik muu on olemas nagu tavaline tuba!"
Huvitav, et välisuks oli seestpoolt polsterdatud mingi vahtkummiga. Kas nüüd just seepärast, et kiputakse vastu ust jooksma või mingil muul põhujusel, ei oska öelda.
Oli muidugi muus osas tavaline tuba. Kõik muu, peale akna, olemas! Tegin kerge pausi, lahtipakkimise. Aga eesmärgiks oli EXPO-l ära käia, et oma number reede õhtul välja võtta, et laupäev jääks linnaga tutvumise peale. Jah, see oli nüüd jälle selline maraton, kus EXPO oli viidud "uugametsale". Teisisõnu, sinna oli vaja ikka reisida kohe. Jalutamine ei tulnud kõne alla, sest kaardilt mõõtes oleks see kujunenud ca 6.3 km. Ja x2 kui ka tagasi. Mõtlesin, et säästan ja kuna väljas polnud ca kella 17:00 paiku ka enam kõige teravam valgus, oleks see kujunenud öiseks matkaks, mille käigus linna nagunii ei näeks. Väga suurt kodutööd ei olnud selles osas teinud, et kuidas sinna EXPO-le kõige lihtsamini saab. Nii võtsingi jutuotsa taas üles adminiga, ja ütlesin, et "Vot, tahan siia minna. Kuidas saab?". Vist lähenesin vale nurga alt, sest mingil hetkel tuli jutuks rong/metroo ja admin võttis sellest kui sõnasabast kinni ja eeldas, et ma just nimelt, iga hinna eest, tahangi sinna rongiga/metrooga minna. No olgu. Näitas siis ära, et vot siit-siit ja siit ja siis siin lähed maha ja siis oledki kohal.
Tegelikkus oli see nii, et see "siin lähed maha ja oledki kohal" tähendanuks ikkagi 4 km kõmpimist EXPO toimumiskohta (osalt ka seetõttu, et mereäärne kiirtee oli ees ja selle ületamiseks pidi tegema konna haake. Muideks, linnatranspordi pilet on 1.4 EUR ja jällegi on see universaalne pilet, mis peale valideerimist kehtib 1.5 tundi bussis/trammis/metroos/rongis. Ostsin igaks juhuks kohe 2 tükki. Tagasisõiduks ka ühe valmis. Mine tea, mis seal mere ääres toimub või kust neid pileteid hankida saab või ei saa.
Hästi, otsustasin plaane mitte muutma hakata, ehkki leidsin, et hüppan rongist ühe peatuse võrra varem maha, ja loodetavasti teen sellega väiksema ringi. Ei teinud. Ikka ca 4 km. Ja egas pimedas väga midagi muud näha ei olnud kui ainult oma mobla kaarti ja seda liikuvat täppi oma soovitud sihtpunktist. Kuna sisuliselt juba rongist maha astudes oli pimedus käes, siis sellele järgneski suhteliselt igav (kuid endiselt mõnusas soojas) kõmpimine. Käis juba mõte läbi, et äkki katkestaks selle ürituse ja tulen päevavalges ja näen ka mereäärset piirkonda veidi avaramalt? Ei. Jätkasin. EXPO pidavat olema avatud kella 20:00. Aega veel oli. Ning 18:30 olin ma seal lõpuks platsis. Hotellist väljusin ca 17:15. Ütleme, et teoreetiliselt oleks hotellist "otse" ka sihtpunkti selle ajaga ära kõmpinud (poleks mingit rongiteemat üldse vaja olnud). Aga juba selle 4 km, kuid suhteliselt intensiivse kõmpimise käigus tekkis tunne, et "Hei hopsti, kas tõesti ma saan villid?" Ma eelistan minimeerida jooksusussiga liikumist jooksuvälistel ajal. Mis aga tähendab mõistagi seda, et kui nüüd teed tavapärasest pikemaid kingaringe, siis on tõepoolest oht, et ei tea kust võid saada üsna nüridasse kohta villid. Need ei pruugi hilisemat jooksu segada, kuid ärritust tekitavad ikkagi. Igatahes etteruttavalt võin öelda, et laupäevasel päeval ma igaks juhuks plaasterdasin need ohukohad juba kinni. Ville siiski ei tekkinud. Aga õhetust/puna oli esimesest õhtust märgata küll (kanna osas just).
EXPO toimus suures hallis, kuhu oli rajatud lasteaia sigala stiilis (tead küll neid aedu, kust ühest otsast sisse ja teisest välja) ühesuunaline pendeldamine läbi kõikide EXPO stendide.
Kõige pealt number. Siis mõnisaada meetrit EXPO stende. Siis särk. Siis pasta söömine (lisatasu eest, 6.5 EUR + 3 EUR gaseeritud jook).
Ja siis väljumine. Ei olnud seal väga midagi pikemalt teha, mis tähendas, et poole kaheksa paiku olin sealt väljas. Püüdsin infolauast uuesti uurida, et kas nagu kesklinna mingi otsetee ka on? "Jaa, ikka on. Et siit ca 500 m kaugusel on peatus, ja siis saadki." Väga täpset juhist nagu anda ka ei osatud. Ilmselt küsisin vale inimese käest. Jalutasin hallist välja ja võtsin suuna teisele poole kui tulles. Suhteliselt umbes, kuid märkasin trammiliine, ja ehkki need panid silma järgi täiesti teises suunas kui kesklinn, järgnesin inimmassidele (tegelikult paarile inimesele). Eh, enne veel küsisin ka korravalvuritelt, et mis nemad sellest "500 m" arvavad, et kuhu suunda see jääb. No neil oli kergelt probleeme inglise keelega. Ühtteist nad siiski poetasid, aga suunda ikka kätte ei andnud.
Olgu. Trammipeatusesse ma jõudsin. See oli tõesti ca 500 m või vähem. Trammi sõidutrajektooridest ei olnud vähematki aimu. Intuitsioon tahtis öelda, et mine teisele poole, et see suund võiks nagu kesklinna jaoks olla loogilisem. Aga ei läinud. Sattusin hoopis jutuotsale ühe Argentiinast pärit jooksusemuga, kes üritas peatuse automaadist piletit osta. Paberraha see vastu võtta ei tahtnud aga müntide eest sai ta siiski selle lõpuks kätte. Pidi olema perega 1-kuulisel Euroopa tuuril ja muuhulgas jooksma ka Ateena maratoni. Tema neljas. Pariisis ka jooksnud. Tunnistas, et Argentiinas on linnad üksteisest nii kaugel, et lihtsam on Euroopas maratone joosta :) Teeb reisimise mõttes sama välja. No ja siis jõudsime koos arusaamale, et me oleme ikka õigel pool. Ma sain ka oma Google Maps kaartidelt lõpuks aru, et hoolimata sellest, et see tramm paneb täiesti vales suunas, teeb ta siiski ühel hetkel ülesse otsa pöörde ja sõidab lõpuks, küll suure kaarega, kesklinna (muidugi kui õige liini numbri valid). Hästi, see oli nüüd korras. Ja trammipeatustes on tegelikult ka elektroonilised infotablood, mis siis üheselt selle kesklinna lõpp-peatust märkisid. Aga trammini oli aega veel 15 minutit. Seega juttu jätkus kauemaks. Mõistagi nii ilmast, Trumpist kui sellest, kus siis Eesti asub. Ta eelistas kohe moblast selle asukoha ära fikseerida. Muidugi juba -3 °C peale (mis oli hetke Eesti temperatuur) ütles ta, et kuidas me üldse sellises külmas elada saame. "Saame, saaame, ja see pole veel lagi", ütlesin mina. See sõit oli ikka pikk. Üle poole tunni kindlasti. Aga no iga natukese aja tagant vaja ju ka peatus taas teha. Hotelli ma lõpuks jõudsin ja ses mõttes sai eesmärk täidetud, et EXPO-l käidud.
Kuna hotelli broneering hommikusööki ei sisaldanud, siis otsustasin selle laupäeva hommikuks ette tellida (see oli kohustus, et oleks teadmine ja oskaks ette valmistada). Hinnaks 7 €.
Kuna viimane öö oli unetu öö, siis polnud vaja pikalt mõelda, et uni tuleks. Unejutu asemel jäin vaid vaagima, et miks teleka pult toidukilesse on pakitud. Ja ega välja ei mõelnudki, enne tuli uni peale.
Laupäev - päev enne maratoni
Äratus 08:30. Uni oli hea, ehkki see keldris ööbimine tähendas, et kui on hõredam uni või külje pööramine, siis võid kuulda "vee kolinat". Eks see veidi häiris, kuid raskema une korral pole väga vahet. Soovitan sellest lähtuvalt siiski selles konkreetses hotellis keldris mitte ööbida! Hommikusöök kell 09:00. Väike koht, ja kommuuni tunnet ei pea kaua ootama. See tekib hetkega. Selgus, et kõik, kes sel hetkel hommikust näksisid olid siin sama eesmärgiga, joosta maratoni. Üks oli Itaaliast, aga ameeriklane. Kaks olid Belgiast (jooksnud 3 ja 4 maratoni). Hommikusöök ise oli kergemat sorti. Kreekapärased pisikesed soojad küpsetised erinevate täidistega. Imeliku maitsega (tõesti imeliku maitsega) kohv, mida teendidaja ise välja valas ja ka soovi korral juurde valas. Röstsai, juust, rohelist/punast, puuvilja, müslit.
Minu päevakava nägi ette lühikest jooksu. Ei viitsinud seda teha enne hommikusööki, mis aga tähendas, et peale hommikusööki oli vaja veidi aega keldris vedeleda, enne kui rajale minna. Plaanipäraselt ca 3-3.5 km ringi. Juhtus siis nii, et tegin ringi ümber finiši ala, ehk ümber Panathenaic staadioni.
Peale jooksu pidin end loputama vast elu kõige väiksemas duššinurgas. No ma ei tea, 40x40 cm? Umbes pakun. Ja seejärel peatselt linna tiirule. Eks ma mõtlesin, et võiks uurida seda "Akropolise küngast" lähemalt ja kui aega jääb siis ka niisama lisaks hulkuda. Akropolise künka piletihind on päris korralik ehk 20 €. Kuna müüdi ka kombineeritud piletit (Akropolise muuseum ja veel mõned väiksemad kohad) hinnaga 30 € ja ma olin suhteliselt optimistlik, et pühapäev lähen teistesse kohtadesse, siis nii otsustasingi. Võtsin kombineeritud pileti. Samas tuleb arvestada, et nii mõnigi koht suletakse juba kell 14 või 15, mis jätab ikka väga väikese ajaakna.
Peale Akrpolise foto/video shuuti võtsin vanalinna piirkonnas kerge pastaeine (ei olnud tõesti tahtmist olla originaalne ja süüa midagi kohalikku, jätsin selle võimaluse järgmiseks päevaks). Hinnaks 9.5 €.
Pikalt linna peale jääda polnud plaanis ja seega juhtuski nii, et kuueks õhtul olin taas oma keldripesas. Administraator veel küsis, et kas hommikusöök ka? Mõtlesin mõnda aega ja kalkuleerisin ühe brüssellasega, mis see aeg võiks olla. "Kell 05:00", vastas tema. "Mkm, selgelt vara, et süüa", ütlesin mina adminile ja loobusin. Plaanisin läbi ajada poest ostetud paari banaani, ning müslibatoonidega.
Jah tõsi, uneaega see hommikusöögist loobumine ei pikendanud, sest maratoni start oli ju ca 40 km kaugusel ja sinna oli korraldatud ametlik transport (mitte hotelli poolt). Mis tähendas kindlate reeglite järgimist ja seega ka soovitavalt 06:00 paiku vajalikus peatuses olemist. Sellest lähtuvalt paljud ka kella 05:00 hommikusööki soovisid ja hotellil polnud selle vastu midagi, et erandkorras seda valmistada (küll nad ole selle üritusega seoses ennegi seda välja pakkunud/teinud), ehkki tavapärane hommikusöök algas kell 07:30.
Pühapäev - maraton
Suht õudukas, aga nagu eelnevalt juba mainitud, siis taas unetu öö. Äratuseks 05:00. Nii karmi maratoni ei ole ikka olnud. Kolmel hommikul neljast vaja tõusta 05:00 ringis. Ehk siis ärasõidu hommiku äratus 04:45, maratonipäeva hommiku äratus 05:00 ja tagasisõidu hommiku äratus 05:45. Puhkuseks ma kindlasti seda ei nimetaks.
Transport Marathoni linna oli korraldatut teatud metroojaamade lähedusest (kokku 5-st) ja seda siis bussidega. Oluline, mida korraldajad rõhutasid, et see toimub vahemikus 05:30 - 06:45. Kusjuures peale 06:45 vastutad ise, kuidas stardipaika jõuad. Sellest hoiatusest lähtuvalt saigi otsustatud, et võiks 06:00 paiku olla bussipeatuses. Otsustasin selle sama peatuse kasuks, kus ma tegelikult ka lennujaamast tulles maandusin ja seega rada oli tuttav. Ehk siis ca 10 minutit kõmpimist, ametlik nöörikott üle õla. Hommik oli kergelt kõhe.
Ja nüüd mõned müstilised numbrid veel. Teatavasti oli reganute arv ca 18'000. Jah, kõik starti ei jõudnud ning ilmselt nii mõnedki hoolitseid transpordi eest ise. Aga lihtne arvutus näitab, et kui me võtame 15'000 osalejat ja selliseks keskmiseks bussi istekohtade arvu - 50? 60?, siis saame ca 300 bussi, mis ei sõida edasi-tagasi korduvalt, sest selleks neil pole lihtsalt aega, kuna ühe otsa läbimiseks kulub juba 40 minutit. Ja seega pidi kogu see 300 bussi arsenal olema korraga välja käia. See ongi müstiline.
Ööpimeduses peatusesse saabudes, ega peale busside midagi muud väga ei vuranudki.
Väga matemaatiliseks minnes räägime me 75 minutist ja 300-st bussist. Ehk siis 4 bussi minutis Marathoni linna poole. Ikka selleks, et kõik reganud stardipaika viia.
Võtsin seekordsele reisile ekstra kaasa oma teise, uunikumist telefoni Nokia E7 (kuid siiski alles 1.5 aastat tagasi igapäevases kasutuses olnud vidina), et see maratoni päeval kotti pista ja enne starti mõned pildid teha ning seejärel äraantavasse pagasisse poetada. Eks see ikka hämaras väga pilte ei tee. Omal ajal piisava valguse korral oli korralik pildi/video tegemise loom. Täna on tehnoloogia lihtsalt edasi arenenud. Aga tänu sellele on nii mõnegi pildi/video jäädvustus, mida muidu oleks pidanud veel tekstina püüdma seletada. Veab sul, vähem lugemist!
Kogu bussisõidu vältel lasti lindi pealt kohustuslikku juttu stardipaiga toimingutest ja eriti rõhutati, et oma riidepambu võiksid ikka kohe peale bussist väljumist ära anda. Siiski enamus seda mõistagi ei teinud.
Kohale jõudes oli taevas kergelt juba valgenenud. Kellajaks - 06:45. Ja rahvamassid olid siis veel tühised.
Aga busse aina voolas ja voolas. Kõmpimist stardipaika oli vast veel nii 500+ meetrit. Enne stardipaika olid reastatud ka DHL masinad, kuhu oodati sinu pampusid vastavalt numbri vahemikule. Tabasin hetke, kus väga nagu elektroonikat oma pampu panna ei tahtnud, sest vähemasti ühe suurema masina juures olnud jõmpsik tegi nende pampudega kuulitõuget, kettaheidet ja odaviset - ehk siis viskas neid auto tagumistesse otstesse. Võimalik, et äraandmisel said ka valida, et mis olümpiaala stiilis soovid oma pampu lendamas näha! Õnneks niipalju ma märkasin, et minu numbrivahemiku buss oli sellist Ford Transit mõõtu ja seal olümpiaaladega väga harrastada ei saanud.
Marartoni põhistart oli kell 09:00 (eliit). Mina kuulusin kolmandasse gruppi, kelle start 09:02 ja kuhu kuulusid osavõtjad 1000 - 2200. Mitte numbri järgi vahemik, vaid siis selle järgi, mis aja sa regamisel oma viimaseks maratoniks märkisid. Minul läks 3:36 ja Oslos joostud väga hea enesetundega maraton. Aga start kell 09:02 ja mis kell hetkel näitas? Hakkas saama 07:00. Johhaidii. Siis tuligi õõtsuda seal stardipaigas see 2h. Riided olid mul vahetatud. Ainult kile oli peal ja pamp üle õla, mille ma plaanisin ära anda 08:00 paiku, sest viimane tärmin oli selleks väidetavalt 08:20.
Pistsin veel ühe müslibatooni kinni, tegin staadionil paar jooksuringi, et lisasooja saada. Pambu äraandmiseks pidid paarsada meetrit stardipaigast jooksu suunas tagasi liikuma ja seda siis tõesti juba massis sumpamisena. Nüüdseks hetkeks, ehk siis kella 08:00ks pidi olema iga viimnegi buss juba oma "sõdalased" kohale toonud. Ei see sumpamine nüüd nii hull ka polnud. Eks ka korraldajad ise ju püüdsid pidevalt neid masse ohjeldada, ka selles mõttes, et soovitati oma pambud anda kohe kui seda enam vaja pole, sest hilisem tagasi liikumine on igal juhul raskendatud. Aga polnud hullu. Järjekorda kui sellist polnud. Antud ja tagasi staadionile. Aga stardini ikkagi veel oma 55 minutit. Oeh.
Aeg lendas siiski märkamatult ja 08:45 anti järgmine hoiatus, et nüüd pead olema oma stardikoridoris või muidu sind starti ei lastagi. Gruppe oli tegelikult lausa 10. Viimane neist kiirkõndijate grupp, kelle start oli 09:30 paiku. Viimased grupid said startida staadionilt, teised aga selle kõrval olevalt ja noolsirgelt peatänavalt.
Stardihetkeks oli päike juba triikis taevas, ehkki kerge vine taga aga mõne aja pärast kadus ka see. Rada kulges sisuliselt pika sirgena Ateenasse, ca 4 km peale starti oli väike paun, mis andis ajaloolisele 40 km-le kaks lisakilomeetrit juurde, et vastaks tänapäevasele maratonile. Tõepoolest, algselt ehk siis 1896 joosti 40 km. Aga siis ei olnud ka asfalteeritud bulvareid.
Allikas: https://en.wikipedia.org/wiki/Athletics_at_the_1896_Summer_Olympics_%E2%80%93_Men%27s_marathon
Üldiselt ma suuri plaane jooksu tempole ei teinud. Jah, joosta lõpuni, seda muidugi aga millise ajaga, selle jätsin lahtiseks. Igatahes alguses proovisin võtta tempoks 5:05 - 5:10. Mis oleks andnud lõpuajaks vast 3:40 - 3:45 (arvestades mõningast tempo langust viimasel kümnel kilomeetril). Umbes nii jooksin ma ka Oslos (septembris). Nii see ka 18 kilomeetri jagu õnnestus. Siis hakkas tempo kukkuma ja seda ilmselt väga mitmetel asjaoludel.
Aga enne veel ka jooksu stseenist, menüüst. Kuna suurte gruppidena starditi, ja ainult maratoni jooksjad, siis kulgemine oli sellises mõnusas grupis. Kuna teed olid laiad, ja joogipunktid vähemasti distantsi esimeses pooles mõlemal pool rada, siis ummikuid ei tekkinud. Mõlemal pool jooksurada paistsid taamal kõrgendikud (mäed?). Ilm oli ju ilus ja panoraam samuti nauditav. Minu plaan nägi ette, et esimese joogipunkti teen 10 km peal. Tegelikult oli neid omajagu, ja IAAF-i reeglite järgi võib esimene punkt olla 5 km kaugusel ja seejärel iga 2.5 km tagant. Ausalt, siin jooksul ka nii oli. "Nagu kella" või tuleb öelda "nagu meetri" värk.
Seega 10 km. Vaheldumisi oli vett ja jõujooki (tavaline lilla vesi, powerade vist nimeks). Jagamine toimus nii topsides kui pudelites. Pudelitel oli mõnikord kork maha võetud, mõnikord kinnisena. See ei seganud, lihtsalt püüan visuaali edastada.
Algne kava nägi ette, et peale kümnendat kilomeetrit iga 5 km tagant võtta juua ning võimalusel haugata banaani või muud pakutavat. Seda viimast vist oli minu puhul kogu distantsi peale 1-2 korda. Täpselt ei suuda meenutada. Siiski vist üks kord. Ei tahtnud rohkem.
Jah, 15 km juures oli esimene energiageeli võtmise punkt. Võtsin. Mingi apelsini/mango variant, ja põhimõtteliselt esimese imemisega tekkis pigem selline tunne, et kogu sisikond tuleb välja. Aga siiski püüdsin mõelda muule, ja selle sisse võtta (vist väike jupike jäi põhja). See siis eeldas ka vee joomist. Muidu oleks selline liiga siirup olnud. Ma ei tarbi geele, aga mingi hääl ütles, et no võta kui pakutakse. Oleks võinud vabalt ka ilma olla. Rohkem ma neid geele ei näinud ja poleks kindlasti ka võtnud. Müslibatoone pakuti ka. Nustikuid samuti (mitte igas punktis). Selle juurde ma läksin distantsi teises pooles, kui ikka tundsid, et palav on. Samas oli kogu distantsi vältel ka lahtist tuult, ja külmast kliimast tulnuna ei pruugi see sooja käes liputamine hästi lõppeda. Eriti olukorras, kus ka veel end veega kastad.
Eh, ma mingil hetkel kallasin pähe (tegelikult jooksin nokatsiga) ka vett otse pudelist. See aitas. Kindlasti veidi jahutas. Ma ei tahagi väita, et ilm nüüd ülikuum oleks olnud, a'la 25 või 30, aga jahutamist vajas ka too 19 kraadine päikesepaiste.
Kui nüüd raja profiili vaadata, siis mina ei arvanud, et see jooks ikkagi lõpp-kokkuvõttes nii väsitavaks kujuneb (ja ilmselt polnud raja profiil ka selles üksinda süüdi). Jah, nagu alguses mainitud võib selles nii-öelda süüdi olemises olla mitu erinevat asjaolu (sh vahetu külmetus, ühe kontrolljooksu ära jäämine). Kui esimene sats pikkasid laugeid tõuse kestsid 10 - 16.5 km-ni, siis hullem oli ikkagi ees. Sest esimeses otsas suutsin ma plaanitud tempot hoida veel hea enesetundega (kui selle geeli tarbimisest tingitud refleksid välja arvata).
Oli selge, et vägisi tempot hoida pole mõtet. Teadsin raja profiilist, et peale 31 km hakkab ainult langus. Aga enne seda. Oeh, 18 - 31 km oluliselt pikem ülesmäge rühkimine kui enne (hinnanguline kõrguste vahe 200 m). See ei klassifitseeru mitte kuidagi mägimaratoniks kui selliseks, aga ka selline kõrguste vahe võttis ikka rammu ära ja niimoodi ära, et allamäge jooksmine olukorda lihtsamaks ei teinud. Annan väikese ettekujutuse minu mõnest treeningust. Kes on Nõmme terviseradadega sina peal, see teab asfalteeritud tõusu Glehni lossi juurde. Kõrguste vahe ca 40 m. Soojemal perioodil on saanud teha neid ülesjookse (mõõduka tempoga) kuni 14 korda. Kõrguste vahe kokku juba 560 m. Aga need on lühikese aja jooksul tehtud pingutused. Maratoni tõusumeetrid kestsid lihtsalt pikemalt ja lauged tõusumeetrid + teekonna pikkus, mille vältel sa ju otseselt puhata ei saa (ei hakka ju vahepeal tagasi jooksma) see koormabki rohkem kui kõrguste võrdlemine "Maraton" vs "Nõmme".
Ja seda on ka ju räägitud, et egas allamäge jooksmine nõuab samuti pingutust ning jalgadele olev koormus ei ole teps mitte kerge.
Ühesõnaga, peale 31 km olid jalad ikkagi väsinud. Nüüd tegin joogipunkti peatusi iga 2.5 km tagant. Tempo mõistagi kukkus, aga ma ei hoolinud sellest.
Vesi. Spordijook. Nustik. 2.5 km. Vesi. Spordijook. Nustik. 2.5 km jne. Umbes selliselt kuni lõpuni välja. Ükskõik kui väsinud sa pole, õnneks need kilomeetrid ikkagi vahetuvad peale 30ndat mõnevõrra positiivsemalt, ehk siis sa jõuad aina lähemale sellele numbrile 40. No hästi, 37-st kilomeetrist alates, kui sa ikkagi vähegi jaksad veel joosta, siis lõpuni sa ka jõuad. Väsinult aga see pigem vormistamise küsimus. Igasugused ajalimiidid olid selleks ajaks peast minema visatud.
Räägime veidi kaasaelajatest ka. Aeg-ajalt olid rahvakoridorid, kus pealtvaatajad ergutasid mõlemal pool jooksurada. Enne starti teadvustati, et neid olla lausa 8. Ja ehkki oli ka muudes raja lõikudes pealtvaatajaid ja ergutajaid, siis need olid nii ehk naa veidi erilisemad.
Maratoni viimane kilomeeter (või veidi vähem) oli võimas. Pealtvaatajad olid nüüd juba tihedalt üksteisega lõimunud ja mõõduvaid jooksiad ergutamas. Mõnisada meetrit enne lõppu avaneb imeline vaade Panathenaic-i staadioni tribüünidele, mis siis ennekõike päikesepoolsest küljest oli samuti pealtvaatajatega vooderdatud. Nägin eemalt, et ajakell on tiksunud veidi üle 4 tunni. Kuna ma ei mõelnud ega arvutanud jooksu kestel aega kui sellist, siis veidi tuli see isegi üllatusena. Arvasin, et pigem ehk 3:50-3:55? Aga jah, kuna viimase 10 km tempo oli ikka rohkem kui aeglane, siis ju nii oli. Siiski võib öelda, et ma jooksin raja läbi :)
Finiš oli staadioni vasaku raja lõpus. Seejärel jalutasid staadioni poolkaare ja lõpetaja medalid riputati kaela juba vastasharu peal. Ilus.
1896:
Allikas: https://en.wikipedia.org/wiki/Athletics_at_the_1896_Summer_Olympics_%E2%80%93_Men%27s_marathon
2016:
On ilmselge, et jooks oli väsitav. Kohe üldsegi mitte võrreldav septembris tehtud Oslo jooksuga. Seda oli tunda ka päevi hiljem, kus siis jalad olid üliväsinud. Aga sellest hoolimata olid emotsioonid (ja on siiani) laes.
Läksin oma pampu otsima ja enne kui hotelli taarusin, tegin ca 1 h puhkepausi. Aeg-ajalt haarasin pambust oma Nokia E7 ja tegin veel mõne uduse pildi. Juua väga ei tahtnud. Süüa ka mitte. Töö tegemine peabki olema väsitav, et selle lõpus rõõmu tunda, et nüüd on see tehtud.
Usun, et üks tunnikese kobasin hotellis ja siis juba taas linna peale, mõistagi finiši alast läbi, et püüda veidi paremaid kaadreid. Juba peale maratoni lõpetamist võisid pealtvaatajate alas näha erinevaid müügimehi, kes üsna ahvatleva välimusega saiakesi pakkusid. Siis ei viitsinud oma kombust rahatömpu otsima hakata. Aga hiljem ma enam tungile vastu ei saand. Seega võtsin kohe kaks.
Ühe nn suhkrusaia ja teise veidikese rõngiku maitsega (seemnetega) aga väga mõnus ja pehme. Oeh, juua polnud küll kuskilt peale saada, ja nii need kuivalt sisse keerasin. Ei ole väga suur saia sõber, aga no mõnikord härdun. Siis kui soovid pigem kohaliku kultuuriga veidi lähemaks saada ja mu arust need saiad seda kindlasti olid.
Kuna minuga rändas endiselt kaasa ka varasemalt ostetud Akropolise künka + teiste muusemite/ vanalinna alade piletipakk, siis selle mõtte matsin ma nüüd küll maha, et ma viitsin kuskile muuseumisse minna (siiski Akropolise muuseumis võiks ära käia, sest seal on väidetavalt üsna palju originaalmaterjali, mis erinevatel põhjustel ka Akropolise künka otsas on esitatud koopiatena). Kuna kellaeg oli selles mõttes hiline (15:00+), siis jällegi ei õnnestunud minna hängima ka suletud vanalinna arheoloogilise hõnguga aladele (nt Ancient Agora of Athens). Need suletakse (võibolla suveperioodil on avatud kauem) ca 14:00 - 15:00 vahemikus.
Mis muud kui võtsin kerge eine.
Burger kreekapäraselt (kitsejuust? ja miski teravam valge ollus veel). Kohalik õlu on Fix Dark. Kuramus, see oli ikka janu kustutamiseks kange. Just maitselt. Tunda oli sellist Eestile omast ja tüütavat ning suhtelist ühetaolist käsitööõlle nüansse, aga mitte nii tugevalt. Samas kangu numbri järgi polnud nagu miskit erilist (5.2%). Kusjuures hea tulemus oli juba see, et see polnud täpselt 5%, sest mu arust, kui lihtsalt statistika huvides teha kokkuvõtteid, oli kirjade järgi enamus kreeka kohalike õllesid täpselt 5 pügala peal. Ja maitselt sellised pigem alkoholimaitselised (erandiks too Fix Dark).
Ja õhtupimeduses tagasi hotelli. Rahvast oli linnas ikka palju. Ja arusaadavalt, sest turistide kontsentratsioon oli maratoni arvestades vägagi suur.
Esmaspäev - tagasilend
Oeh, jälle varajane äratus. Nüüd 05:45. Plaaniga jõuda esimesele lennujaama viivale metroo rongile, mis minule lähimast peatusest seal 06:35 paiku võis juhtuda. Kuna sõiduajaks oli ju ca 45 minutit, siis jätsin lihtsalt väikese varu, kui esimesest maha peaks jääma. Aga kõik toimis ning 07:20 olin lennujaamas. Masineeritud lennule registreerimine ja seejärel võis alata kojusõit. Ehkki sedakorda vahepeatusega Viinis, kus tuli muuhulgas sisustada 3.5 tundi. Haigutama ajas.
Minu lennuplaan sujus tagasitulles suurepäraselt. Jällegi pakuti Ateena - Viini otsal kerget einet (kreekapärast, sellised pisikesed soojad pirukad, mida sai ka hotelli hommikusöögiks) ning Viini - Tallinna otsal lihtsalt kohvi. Mõnikord piisab ka lihtsatest asjadest! Olgem ausad, Eestis maad puudutades, tervitas sind taas see masendav lumi. Ma ei ole teab mis lumesportlane, sellest ka minu kriitilisus.
Aga jutu lõpetuseks minu peatuspaigaks olnud hotelli maratonijooksjate edetabel!
Uute lugudeni...
---
gorunning!