Aasta 2016 kokkuvõte

Aasta 2016 oli erinevatest jooksudest ikka väga pungil. Lippasin nii traditsioonidega jooksudel kui ka alles alustanud ja loodetavasti uuel aastalgi jätkuvatel jooksudel. Jooksupäevade arv (treeninguid arvestades) oli oluliselt väiksem (163 vs 211) kui aastal 2015, kuid keskmine jooksudistants oli üllatavalt lausa 12.6 K. Aasta parimate aegade kokkuvõte (marathon100.com andmetel):


Muideks, marathon100.com peab arvestust ka aasta võistluskilomeetrite edetabeli näol.


Ehkki liidrite sekka ei satu, ka mitte nuusutama (arvuta ise, kui selle aasta maratonide arvu osalust juhitakse 44 osavõtuga, mis annab võistluskilomeetrite tähenduses juba pea 1900 K), siis omalt poolt, eelmise aastaga võrreldes, üle 200 K rohkem. Numbrimaagia on numbrimaagia!

Aga aasta jooksudest lähemalt.

Veebruar. Esimene võimalus jalad kõhu alt välja võtta ja teha sorts kiirem jooks Saku talvejooksu raames (10 K). Toimus esmakordselt ja kui ma ei eksi siis sellest on nii kevad-, suve- kui sügisjooks olemas ja kõik samal rajal ja samadel distantsidel (10 K, 21 K, 42 K). Talvise perioodi ja kohatise libeduse tõttu oli täitsa hea tulemus (foto: Marathon100.com).


Seejärel aasta esimene maraton. Viinis

Ilmselt juba aasta alguses sai registreeritud ka 2 Silla klubi kolmiküritusele, millest esimene on Luitejooks (aprilli keskpaik). Ehkki olid kõlakad, et see tuuakse Jõulumäele, siis vähemasti 2016 see nii veel ei olnud. 

Viimaste aastate klassikaks on olnud osaleda Kõrvemaa kevadjooksul. Kui hästi läheb, siis õhus on tunda juba kevadet, kuid seekord jääb seda meenutama pigem kõle ilm.

Mais oli aga hoopis teistmoodi jooks, talgute raames. Nimeks Prügijooks ja oi neid musti prügikotte, mis siis selle jooksu raames kokku täitis. Lisaks meenutab seda ka aasta esimene päikesepõletus.


Kohe järgmisel päeval aga osalemine Saku Trail Run jooksul. Ehkki kahe võrdse ringina ja kokku 16 km, siis see on saanud klassikaks. Jooks friikidele. Osalejaid on esiteks juba paarikümne ringis! Sedalaadi jookse võiks olla Eestis rohkem. Maastikke meil jagub! Minu ainus jooks, mida siiani maikaga jooksnud (võistlusena, trenni mõttes meenub üks veel, Elujooksu laagri raames Audru poldritel - 2013). Saku Trail Run jooksu esimesel kilomeetril oleks peaaegu sohu lennanud, peale seda kui kitsal metsarajal otsustas minust eespool olev teha nii-öelda full-stop-i ja paelu siduma hakata. Aga kõik lõppes õnnelikult (loe: ei vajunud sohu). Fotod: Porterracing.



Oh imestust, aga järgmine jooks (mai lõpp) peale Saku Trail Run-i oli analoogne, esimest korda toimunud Tallinn City Trail. Soovitan, oi kuidas soovitan. Väga lahe jooks, ja kohati ka korralik ronimine (teine pilt peakski olema tehtud mäkke ronimise ajal). Jooks, kus sai selgelt üleriietatud (otsustasin, et panen kile peale, - võtme hoidmiseks :). Kuna juba Saku Trail Run raames oli mul arusaam, et lühikestes pükstest mul taskut pole ja võti sai sõbra autosse poetatud, siis sama teadmine jätkus ka Tallinn City Trail raames. Muidugi, muidugi mainin ma seda vaid sellepärast, et nii kuu või kaks hiljem avastasin ma siiski pükstest ühe salatasku. Ja sinna hakkas edaspidi mahtuma ka võtmeke. Avastamist kui palju, kas pole. Tallinn City Trail jooksu tegi eriliseks veel asjaolu, et start on õhtune (fotod: ACE Adventure Racing Team).



Ja hakkabki juba poole peale jõudma. Juuni. Minu selle aasta lemmik distantsiks Eestis oli 21 K. Seda lihtsalt pakuti nii mitmes erinevas jooksuprogrammis. Seega võtsin osa esimest korda Pärnu Võidupüha poolmaratonist. Seda plaanisingi kiiremalt joosta. Rekordiplaane siiski sihiks ei võtnud (foto: Alberto Sillaste).
  

Kui Tallinn City Trail 21 K jooks oli superlahe, siis parimaks 21 K distantsiks sel aastal oli ikkagi Rõuge Trail Run. Sellise nime all esimest korda. Pigem oli see suunatud ultrajooksu huvilistele, ja lühim distants, mis arvesse läks oli 21 K. Kahel ringil, tõuse rohkem kui tahta võiksid soovida. Aga see eest midagi totaalselt erinevat. Teise ringi lõppedes sattusin metsas korralikku äikesetormi, kuid seda vaid tuule ja kott-pimeduse näol. Sadama hakkas veidi hiljem, kui olin peitu saanud pugeda.

Juuli lõpus juba järgmine 21 K. Südasurve maratoni raames. Toimumiskohaks Võsu. Polnudki sinna ennem sattunud. Võsusse siis (võssa olen küll). Väike ja ilus koht. Ja eks see seab piirid ka rajameistrile, mistõttu jagunes rada lausa 3 ringi vahel ära, mis enamjaolt kordus.

Järvejooksude raames samuti üks osalemine. Täpsemalt juuli lõpus toimunud Saadjärve jooks. Seda jooksu jäävad meenutma üsna pikad (ent lauged) tõusud, mis ei tee seda just kõige lihtsamaks jooksuks (foto: Risto Võsaste).


Augustis on saanud kohati klassikaks joosta Muhu ühest otsast teise. Ehk siis Muhu jooks (foto: Kalmer Saar). 


September pole september ilma Jüri Jaansoni Kahe Silla jooksuta. Osalemiskordade tähenduses üks rekordilisi (konkureerib Viljandi linna jooksuga ja ilmselt ka Vana-aasta jooksuga).

Aasta teine maraton. Oslo

Rekordkordi osalemise tähenduses on ka Viljandi linnajooks. Oktoobri alguses. Ehkki nüüd juba paaril aastal veidi lühemal distantsil, on see minu kindel eelistus Viljandi jooksudest (seega on jäänud tahaplaanile osalemine Viljandi järvejooksul, mis mai algul).

Kolmikürituse viimane osavõistlus. Rannajooks. Seekord uues kohas, uus distants. Seega esmakordne kogemus. Märksõnana meenub vilisev tuul.

Taas üks friikide jooks. Oktoobri lõpus, Nõmme-Harku metsajooks. Ühelt poolt rajal, mida jookseb niigi, aga miks mitte siis ka ajavõtuga. 

Aasta kolmas maraton. Ateena.

Minu rekordarv osalemisi on sisuliselt aasta viimanegi jooks, Vana-aasta jooks. Ilm soosis. Paar kraadi üle plussi. Lumevaba. Oli üks hea olemine jooksurajal (foto: Algis Laane).


Uute lugudeni!