Rõuge Maraton (Rõuge Trail Run) (2017)
16. Rõuge Maraton (Eesti) - 01. juuli, 2017 (laupäev)
Maratoni ametlik veebileht: http://www.trailrun.ee/
Koht/kaart/raja skeem: Google Earth
Raja profiil: profiil
Stardiaeg: 12:00
Osavõtjaid: 49
Korraldus: 5/5
Raja kirjeldus: Künklik ning keerukas rada.
Ilmaolud: 15 kraadi, pilves, seenevihma sai ka.
Statistika
Aeg / võitja aeg: 5:08:06 / 3:43:12 (Sander Lepik, EST)
Koht / lõpetajaid kokku: 24 / 49
Koht eestlaste seas / kokku: 24 / 49
Osalenud riikide arv: 2
Eelarve 2017.aasta põhjal (kui keegi plaanib osaleda)
*Vastavalt plaanile, kõiki kulusid Sul võib-olla ei tule
Registreerimine: 30 € (registreerimine 2 nädalat enne)
Transport (auto): 40 € (kütus lihtsalt)
Hotell (-): n/a
Ettevalmistus
Minu esimene. Minu esimene maraton Eestis. Juba eelmine aasta (2016), kui osalesin Rõuges 21K jooksul (siis oli ringi pikkuseks 10.5 km) sai mõtiskletud, et see võiks olla koht/rada, kus võiks oma esimese Eesti maratoni teha. Kuna selle aasta ürituse väljareklaamimisel 21K enam kavas polnud, ainult maraton või 2 x maraton, siis tuli see registreerumise otsus endalegi üsna ootamatult. Ehk siis 2 nädalat enne üritust. Lause, mis mind sõna otseses mõttes ära ostis, kirjeldas jooksu kui peaaegu asfaldivaba rada. Kokku ca 30m jagu asfalti, mis nii 5 sõidutee ületamisega formuleerus (lisaks oli üks parkla või asfaldiplatsi läbimine kui nüüd meenutada :).
Minune senine nn treeningjooksud ei olnud maratonist osavõttu silmas pidanud. Samal ajal sai registreeritud veidi varem toimuvale Võidupüha 21K jooksule. Sel hetkel mõtlesin, et ilmselt Võidupüha jooks näitab, kuidas vähemasti poolikut on joosta. Plaan oli selle järgselt teha pea samaväärse pikkusega jooks Jõulumäel (veits künklikumal maastikul). Sellest lähtuvalt ei olnud mul mitte mingisugused suuri eesmärke ega ettevalmistust Rõuge jooksule. Lihtsalt kulgeks läbi. Ajalimiidiks oli igati viisakas 8h (maratonide tavapärane on 6h), mille sisse ju ometi peaks jääma ka matkamisena (vahelduvalt joostes).
Aga joostud muidugi aasta algusest ikka oli. Ehkki korraga mitte üle 24 km. Selle eest kuulusid kevadiste jooksuürituste sekka juba klassikaks saanud osavõtud, kus toimusid minu veidi kiiremad etteasted. Talv/kevad perioodil neid niisama ikka ei tee aga vahel on vaja. Allpool siis kokkuvõte aasta alguse jooksumeetritest. Mai kuu on üsna üllatuslik ka mulle. Minu tavapärane maht jääb kindlasti alla 200 km/kuus.
Maratonile registreerimine oli sujuv ja sõbraliku hinnaga. Kuna seekordne start maratoni jooksjatele oli määratud kella 12:00 peale, siis võis mistahes Eesti nurgast ka hommikuse sõiduga kohale jõuda. Jah, tõsi, nüüd veidi hiljem mõtiskledes, miks ka mitte kuskil ööbida, kui sellisel tipp-hooajal veel kohta leidub (ja arvestades minu suhteliselt hilist reageerimist sellele üritusele). Ligi 3h autosõit ei pruugi kõige vahvam enne maratoni starti just olla. Aga minul see nii just tuli. Isegi veidi rohkem.
Laupäev - autosõit + maraton + autosõit
Tegemist oli ikkagi väga personaalse korraldusega maratoniga (arvestades osalejate arvu), hindasin, et kohale võiks jõuda ca 45 min enne starti. Jah, see tähendas minu jaoks peale 07:00 ärkamist ning juba varem mainitud üle 3h autosõitu. Aga kõik sujus. Suuremaid teetöid ees polnud (kunagi ei või teada), ja kella 11:15ks ma kohal olingi.
Järgnes numbri välja võtmine, mida ma muidugi eelnevalt ei olnud järgi vaadanud. Aga üllatus oli suur kui vastus, mida oleks pidanud ütlema, et "Number on see, mitmendat maratoni jooksma lähed". Väga lahe üllatus! Ja seda sa ei maininud registreerimise käigus, vaid korraldaja oli selle ise välja nuhkinud (ilmselt www.marathon100.com veebilehelt).
Seega numbriks 16. Ja see oli ka kõik, mis sulle koos haaknõeladega ulatati. Ei oodanudki, et nüüd vahetult enne maratoni pakuks keegi pastat Ööbikuoru rohelisemates nurkades.
Järgnes riiete vahetus ja varustuse komplekteerimine. Kuna korraldaja oli eelnevalt hoiatanud, et joogipunktides topse ei jagata ja oma enda joogitopsik peab jooksjal kaasas olema, mida saab siis vajaduse korral täita, siis olingi vahetult peale jooksule registreerumist endale soetanud kergemat sorti jooksu seljakoti koos eraldiseisvalt paigaldatava joogisüsteemiga (1L, aga sisse mahub ka suurem). Leidsin endale sobiva Matkaspordist, Ferrino X-Track 8.
Üks väiksemaid ja kergemaid (vestid või siis lihtsalt pudelihoidja/vöö on vast kergemad). Paras, et küljetaskutesse mahutada ka näiteks telefon või siis snäkid.
Selle koti sissejooksmine oli muidugi Pärnu Võidupüha poolmaratonil, kus esimest korda seda testisin. Suure õhinaga sai täidetud joogisüsteem spordijoogiga. Veidi eelnevalt ka testitud, et kas kätte ka saab ja kõik... starti. Aga asja lõpptulemus oli muidugi see, et egas ma sellest juua ei osanud. Just täpselt, nüüd tagasi vaadates, "Ei osanud juua" ja seega sai üsna sooja ilmaga joostud lihtsalt seljakott joogiraskusega seljas see 21K. Ja ise jooksu ajal mõeldes, et nui-neljaks aga kui enesetunne just väga ära ei keera, siis Pärnu Võidupüha distantsi joogipunktidest ma ka juua ei võta (olgugi, et teeninduspunktid paistsid oma valikutega vägagi ahvatlevad). Ei võtnudki. Ja tulemuseks siis pärast see, et paar piiska, mis ma sellest kotist kätte sain oligi minu kogu vedeliku tarbimine. Tõsi, ma olen ka ennem 21K joogita jooksnud. Seega ohtu polnud! Alloleval pildil siis sõrmeküüne jagu vähenenud jooginivoo (täitsin selle 1.0L märgini).
Kokkuvõte. Hea oli, et enne maratoni sai ikka joogi kättesaamine sellest instrumendist ära õpitud.
Sama päeva reis + maraton on minu puhul olnud vaid korra (2008ndal, Helsinki maraton, minu teine maraton, mis algas peale lõunat ja oli võimalik hommikuse laevaga sinna ilusti jõuda).
Foto: Võrumaa Spordiliit, http://lkylli.zenfolio.com
Ühesõnaga jooksu start oli antud. Algul tundus igatahes küll nii, et kõik jooksid kohe minust mööda. Mõtlesin vaid, et kui lõpus jaksu, siis küll ma nad kätte saan :).
Foto: Võrumaa Spordiliit, http://lkylli.zenfolio.com
Raja esimene ots oli veidikene tuttav (eelmise aasta 10K rajaga). Kuid mõne aja pärast see äratundmine muutus. Või siis lihtsalt enam ei mäletanud. Kui aus olla, siis teeninduspunktide ("mehitatud") täpseid kilomeetreid meelde ei jätnud. Lasin end üllatada. Esimene oli kuskil 10 km kandis. Ja korraldaja oli meid hoiatanud, et teeniduspunkti vahatahtlikud eesti keelt ei räägi. Mõni kesk-euroopa keel tuleks ilmselt kasuks. Sest kõik Eestimaa vabatahtlikud olid ju laulu- ja tantsupeol Tallinnas.
Teeniduspunktides pakutu mööda külge maha ei jooksnud. Aga meenutusena olgu veelkord öeldud, et jooki niisama ei saanud, kui polnud oma topsi. Mõni erand teeniduspunktide näol oli. Näiteks üks allikas, enne mida üks kolmene grupp minust lihtsalt mööda tuhises ja kellega siis all allika juures koos vett ahmisime... ja kadunud nad jälle olidki. Kahtlustan, et nood olid ultra ehk siis teise ringi jooksjad. Sest sellise tempoga naljalt niisama selja taga ei passitaks.
Ja üks punkt oli veel, kus siis said puhast vett tünnist läbi käe kumeruse juua (eelnevalt kapaga sinna valades). Kõik peenemad joogid jäid minule aga võõraks. Üks seik meenub veel, ca 29 km peal, minu seljataga jooksnu jõudis joogipunkti, käes ilmselt stardipaiga suveniiripoest ostetud max 4cl suurune "keraamiline kann", mida ta kasutas oma joogitopsina ja mida jooksu ajal kaasas kandis! Teeninduspunkti inimeste küsimuse peale, "Kas liiga väike pole?", vastas tema, et "Täpselt paras!".
Üldiselt oligi ca 30km peal tunne, et jooks pole just nauding ning see vaheldus aeg-ajalt kõnniga. Lausa nii, et kilomeetri aeg lähenes 10 minuti kanti. Selliseid ei olnud palju (vist 3 kokku, aga kindlasti oleks saanud vältida, kui mõni pikem jooks oleks alla varasemalt tehtud).
Oma enda snäkiga jäin vist veits hilja peale (tavaline müslibatoon, ei midagi peent ega geeljat). Sest selle söömine võttis aega (loe: ei tahtnud alla minna). Kuskil tundus, et olen söömise ajal midagi maha maganud, sest osad hakkasid mulle vastu jooksma... tegemist oli siiski "ükssarvega" ehk siis raja ainsama tasanduslõiguga, kus ca 700 meetri ulatuses joostigi edasi ja siis samas ka tagasi (Kahrila järve servas).
Tegelikult onju nii, et peale 30ndat kilomeetrit läheb "lõbusamaks". Eriti on seda tunda 35ndast. Ja no neljakümnes verstapost võetakse sisemise hurraaga juba vastu. Sest nüüd on vaid kahe näpu kilomeetrid jäänud.
Ei pingutanud. Pulssi vaatasin. Ja rada soodustas selle kiiret tõusu niipea kui olid mäge liiga innukalt alustanud. Tegelikkus oli muidugi see, et mäed võtsin väga ja väga rahulikult, sest üldine teadmine oli, et kus on "üks", tuleb ka "teine". Ja Rõugest võis seda uskuda.
Lõpuosas oli üks köite abil laskumine ja mäkke tõus. See rajalõik oli eelminegi aasta sees, mistõttu üllatusi ei pakkunud. Ei libastunud, ega ka kukkunud terve raja jooksul. Aga ilmselt seda seetõttu, et kui tundus libe, siis ülearu ei riskinud. Jah, sedakorda jooksin maastikusussiga. Üldiselt olen seda teinud väga vähestel kordadel. Maratoni distantsi mõistagi mitte. Seega ei teadnud ka seda, mida jalg selle peale ühel hetkel ütleb? Fakt oli see, et vasakpoolne jalg oli pidevalt kreenis, ja tundus, et jääbki peale jooksu kööbakaks. Sest päripäeva jooksmine ning üle niitude ja järvede ümbruse lippamine tähendas kallet paremale poole, mistõttu vasak jalg sai väga omalaadse koormuse. Eh, aga kõik lõppes hästi.
Finišis võttis korraldaja iga lõpetaja personaalselt vastu. Vähemasti mulle tundus nii.
Foto: Võrumaa Spordiliit, http://lkylli.zenfolio.com
Foto: Võrumaa Spordiliit, http://lkylli.zenfolio.com
Medal kaela ja auto poole riideid vahetama. Egas mingit suurt vaatamist selle finišipaiga telgi juures polnud. Ei teadnud ka seda, millal järgmine lõpetaja tuleb. Ja neid tuli teatavasti üksjagu veel.
Väga lahe jooks oli. Poole maa peal eeldasin, et ehk tuleb aeg alla 5h. Sest 21.1 km peal oli aeg 2.18. No väike kadu nagunii teises pooles oleks tulnud. Aga tegelikult tuli isegi rohkem, sest stopper löödi kinni mõned minutid peale 5h. Omamoodi kogemus olla rajal üle viie tunni. Varasemalt olen ühe korra jooksnud üle nelja tunni (Reykjavikis, 2014). Tookord oli asi samuti selles, et ehkki lihtne rada, siis pikemaid jookse polnud teinud.
Sellest hoolimata on omamoodi kogemus ka pingevabalt kulgemine, kus keegi ei hinga kuklasse ega pole vajadust mõnda jänest eespool kinni püüda. Pingevaba, sest kõik ajalised eesmärgid on sellise jooksu puhul mõttetud. Isegi olukorras, kus sa oleksid varem sellist rada jooksnud.
Mulle meeldis ennekõike rada ise. Jah, mõnikord tundsin puudust, et oleks tahtnud rüübata moodsaid jooke teeninduspunktides, kuid mida polnud, see oli oma joogitops. Raja tähistuse juures oli kõik super-hästi. Võis kuulda nurinaid, et need, kes kiiremini jooksid, justkui tikkusid eksima. Minul seda tunnet ei tekkinud. Märgistusi oli piisavalt.
Peale jooksu sai tehtud üks tunnine ringkäik ümbruses. Seejärel juba autosse ning koduteele. Väsimust kui sellist sõidu ajal ei tekkinud, sest emotsioonid olid laes. Kasvõi asjaolu, et ikkagi esimene maraton Eestis!
Uute lugudeni...
---
gorunning!