Tondiraba sisemaraton (2018)
18. Tondiraba sisemaraton (Eesti) - 21. jaanuar, 2018 (pühapäev)
Maratoni ametlik veebileht: http://www.stamina.ee/
Koht/kaart/raja skeem: Google Maps
Raja profiil: triikis, mis triikis ehk null meetrit kõrguste vahet
Stardiaeg: 10:00
Osavõtjaid: 59
Korraldus: 5/5
Raja kirjeldus: 167 ringi, à 252.67 m; rada suuremas osas betoon (stardikoridoris veidi kummi ka!)
Ilmaolud: Ilmaga tõesti vedas (südatalv ju)
Statistika
Aeg / võitja aeg: 3:38:58 / 2:45:38 (Sergei Rjabõškin, EST)
Koht / lõpetajaid kokku: 19 / 59
Koht eestlaste seas / kokku: 15 / 35
Osalenud riikide arv: 5
Eelarve 2018.aasta põhjal (kui keegi plaanib osaleda)
*Vastavalt plaanile, kõiki kulusid Sul võib-olla ei tule
Registreerimine: 35 € (registreerimine 2 nädalat enne)
Transport (auto): n/a
Hotell (-): n/a
Ettevalmistus
See oli puhtalt emotsiooni pealt otsustatud, et miks ka mitte osaleda. Tundus piisavalt hullumeelne mõte kütta 167 ringi, et maraton täis saada. Ja kui mõte ning esimene pilguheit võis jääda eelmisesse aastasse, sinna jõulude paiku, siis teostus ehk registreerimine sai tehtud 2 nädalat enne. Sisuliselt sai otsustatud Pääsküla raba maratoni järgselt (06.01.2018), kus ma siis ühe pooliku jooksin väga hea enesetundega. Ehk siis mahtu oli tehtud, pikkasid jookse mitte, aga see-eest just püsivalt mahtu ehk igapäevast jooksu.
Elu "kiireim" maraton. Sõnade mängu tähenduses mõistagi. Ehk siis maratonile sõit, jooks ise ning tagasisõit - see kõik jäi poole päeva sisse. Selliseid ühe päevaseid maratone on siiani veel vaid 2 olnudki (Rõuge ning Helsinki).
Äratus kella seitsme paiku. Maru unine hommik oli aga sai ikka jalad alla. Stardipaika jõudsin veidi peale kella 09:00. Numbrivõtt, küsiti veel üle, ega ma 6 h joosta ei taha :). Jah, tõsi, võimalus oli valida nii maratoni kui 6 h jooksu vahel, kusjuures viimase valimisel võeti siis ka maratoni aeg eraldi. Jäin siiski 42 km peale.
Rada ise kulges jäähalli ülemisel väliperimeetril (egas alumist vist väga ka pole, aga igatahes nende postide tagant ustest paistis "auk", kus siis jäähall ise). Betoonrada sisaldas ka veidi kummi, lausa 55 m. Ehk siis ca 1/5 oli veidi "pehmemat pinnast". Aga egas sellest aru ei saanud. Ma lülitasin jooksu ajal ennast korduvalt välja ja mõtlesin korduvalt, poole ringi peal olles, "Oot, kui palju seda betooni nüüd siin ikkagi on ja kas midagi muud ka oli?"
Foto: Stamina
Stardi nimekiri löödi lukku kui oli 60 registreerunut täis. Vast ca 1 nädal enne jooksu sai see piir kätte. Mäletan, et mõned päevad (enne Pääsküla raba maratoni) ma ikka kiikasin, et egas nimekiri veel täis pole ja kui nägin numbrit 52 ja Pääsküla jooks ka tehtud oli, siis enam ei pidanud vastu, ja regasin end ära. Kuulsin, et eelmine aasta oli see olnud 40+ (kas väiksem piirarv või väiksem huvi, ei tea öelda). Oli ka neid, kes kõik korrad käinud ja veidi n-ö kartsid, et egas see 60 nüüd väga suureks pole aetud. Ja mõistan olukorras, kus oled oluliselt kiirem jooksja ja pead hakkama pidevalt triblama. Aga polnud hullu midagi, joosti rekordeid nii et nalja.
Start kell 10:00. Väga suurt emotsioone see start ei tekitanud. Tavaline start. Eesmärke suuri ei seadnud. Teisisõnu võtsin sellise 5:05 min/km taktika vähemasti esialgu. Ja nii need ringid peale hakkasid. Kohe peale ringi lõppu, - kohe on muidugi suhteline mõiste, kuna ring naa lühike, - aga jah, joogipunkt oli ringi lõppedes naa umbes 50 m kaugusel. Ja eks ikka mõtlesin mingile taktikale, kasvõi selles mõttes, et millal esimese joogi teen.
Aga esimesed aina vuhisesid ja vuhisesid... mööda, ikka minust mööda!
Tuli välja, et minu esimene peatus oli ca kolmandikul distantsil (50 ringi). Seejärel hakkasin tasapisi seda numbrit vähendama. Järgmine 84.ndal. Siis juba 107. Aga endiselt kaalutledes mingit mustrit, et ei hakkaks niisama joogipause tegema. Joogipunkt oli rikkalik. Spordijooki, vett, banaani, rosinaid ja kurki ja soola... lõpu poole ka kokat. Kui sada ringi sai täis, oli ikka veits teine pilk juba nende ringide täitumist vaadata. Ikkagi kolmekohaline number. Mingit sellist väga suurt väsimust või loidust ei tekkinud. Kogu masinavärk töötas normaalselt. Pulssi ei vaadanud, aga vöö muidugi peal oli. Ainus asi, millele mõõdikutest keskendusin, oli tempo vaatamine, et lihtsalt kontrollida väsimusemärkide tekkimist ja püüda hoida ühtlast tempot.
Aga esimesed aina vuhisesid ja vuhisesid... mööda, ikka minust mööda!
Kolmekümnes kilomeeter oli peatselt käes. Tavaliselt mõtlen sellele hetkel, et kui enesetunne hea, siis lõpuni pole enam palju jäänud. Aga joomistaktika muidugi muutus. Nüüd 127, seejärel küll mõtlesin, et teen jälle 20 ringi. Aga loobusin. Tegin varem. Seega 142 ning 157. Ringides oli kuidagi lihtsam arvestada, sest egas neid kilomeetreid tegelikult väga ei vaadanudki. Ikka mõtlesid pigem ringidele, mida siis iga ringi läbimisel näitas üks suuremat sorti ekraan, kus näha ka ringi aeg, joostud ringide arv ning läbitud distants. Ringi aeg oli enam-jaolt 1:16 - 1:18 kanti. Aga egas sellel mingit väga suurt tähendust pole.
Aga mis neist ringidest. Rajal oli ka teisi fanatte. Kes ei jooksnud, küll aga olid püsti pannud oma isikliku fotostuudio ja pildistamine käis peaaegu et iga ring. Professionaalide värk. Mõned pildid leitavad ka Stamina FB albumist (fotograaf: Indrek Mänd). Ja ilmselt ka minu puhul vist üks edukamaid pildile jäämiste arv. Aitäh.
Aga esimesed aina vuhisesid ja vuhisesid... mööda, ikka minust mööda!
Aga kui need esimesed lõpetasid, hakkas ka neil aeglasematel jooksjatel (ikka mina) ringid kohe kiiremini minema, sest enam ei pidanud välisringil jooksma, et neile teed anda :)
Mina muidugi magasin selle ülla ürituse maha. Aga enne jooksu (ca 6 päeva enne) oli igal osalejal võimalus saata oma 2 n-ö lemmiklugu, mida jooksu ajal kõlaritest esitada (stardijoone läheduses). Aga polnud hullu, tuli nii "Master of Puppets" kui ka üks minu ilmselt soovimata jäänud aga siiski soovilugu "I'm Gonna Be (500 Miles)". Ja see tuli ikka väga parajal momendil, kui minul oli jäänud veel viimane "push" ehk 5 ringi joosta. Põhjus miks just see lugu oleks valituks osutunud, tulenes ilmselt sellest, et see oli üks plaat, mis viimasel nädalal (koos teistega) on plaadimasinas keerelnud (jah, lugesid õigesti, CD pealt!). See heli laias laastus oli kuuldav küll vast 1/3 ringist. Võib-olla oli isegi hea, et üle terve ringi seda mussi täiel võimsusel ei kuulnud. Puhkehetk ja siis ka üllatusmoment, et mis lugu uuele ringile minnes tuleb? Muideks, soovilood ikka teavitati ka korrektselt nende soovija nimega välja. Seega rajal saladusi ei olnud.
Tegelikult oli lõpetada päris mõnus. Jalad olid muidugi "pakud" aga seekord teistest kohtadest kui vast siiani. Nimelt mitte niivõrd reie pealsed, vaid just reie välisküljed (külgmine pakslihas?).
Foto: Indrek Mänd
Medal oli teistsugune. "Klaasist". Jääd meenutav. Medalile jäi üks koht parem kui hilisemas protokollis. Ei tea, kes siis veel mööda tuhises...
Jooksujärgne programm teab mis pikk polnud. Sauna sai. Ja seejärel juba minekut. Ahjaa, jäähalli lokaalis sai tellitud ka üks alkoholivaba õlu. Ilmselt asukohast sõltuv või siis oli minu keel jooksmisest liiga pehme, aga väga hästi aru ei saadud, mida ma soovin :). Kätte ma selle sain, ja üsna krõbeda hinnaga.
Uute lugudeni...
---
gorunning!