Fifty Shades of Grey ...
... jooksupäeva (running days in a row). Jutti. Kord päevas. 50 päeva. Veelkord, jutti. Ja olgem ausad, sellisel perioodil, 24.12.2017 - 11.02.2018 võib päikest kohata haruharva, mistõttu sellest ka pealkiri. Siiski olen ühe päeva kohta enda jooksupäevikusse märkinud järgmist:
Just. Vajab veidi otsimist, kas pole? Aga fikseeritud, et vähemasti sel päeval ja sel hetkel, kui mina jooksin, võis joostes ka päikest võtta!
See ei ole esmakordne, kui sellist "kampaaniat" enesejaoks korraldan. Tegelikult on sellest küll üksjagu möödas. Esimesest korrast. Aastast 2011 üleminek 2012.ndasse. Tõsi, tookord oli eesmärk 42 päeva ja sellest ka tookordne pealkiri, mille jooksuloole siit ka tagasiviide "42 päeva vs 42 kilomeetrit". Kust siis seekordne idee, et miks 50 päeva?
Tead küll, inimeseloom tahab ikka end "ületada". Ja 42 oleks olnud ju igav, ehkki sümboolne number. Järjest jooksma asudes nii suuri eesmärke tegelikult ei teinud, et just VIISKÜMMEND.
Alguses olid väga väikesed eesmärgid. Kuna 24.12 ehk jõululaupäev oli pühapäev, ja sellele järgnesid nagunii söömapühad, siis oli mõistlik, et jooksusussid sõlmiti jalga ka järgnevatel päevadel, millest kerkis juba visioon, et OK, miks mitte teha üks terve nädal. Ja nagu kirss tordil oli see ju ka aasta viimane nädal, ehk siis 31.12 oli pühapäev. Seega, imeline võimalus teha üks terve nädal väikestviisi sporti iga päev. Oeh, ja see ei kujunenud lihtsalt 4 km/päevas sörgiks või nii. Ilm oli siis veel hea. Lund ei olnud näha. Ilm ka pigem soojavõitu. Mistõttu kujunes nii, et tolle aasta viimane nädal kujunes lisaks ka minu jooksuajaloo rekordnädalaks. Otse loomulikult, mitte juhuslikult. Vaid ühel hetkel sai "skrollitud" oma jooksupäevikuid ja leitud, et eelmine rekord pärines aastast 2008. Siis oli ühe terve nädala pikkus 103 km.
Oeh, näed siis. On ikka hea, kui kõik kirjas. On, mida meenutada ja taga ajada. Nüüd tolle aja "rekord" oli pigem põhjuslikkuses seoses minu korrapärase treeningplaaniga, kus ma tõesti treenisin maratonideks ja programmi põhiselt. Ja seal oli ikka nii, et kord nädalas ka üks ülipikk jooks. Mingil põhjusel ma ühel pühapäeval seda pikka jooksu ei teinud ja lükkasin selle esmaspäevaks. Seega tuligi nii välja, et kaks pikka jooksu sattus sellele nädalale ning mõned nädalakesksed jalgade sirutamised veel... andiski kokku 100+ km.
Tolle eelmise numbri kontrolli tegin ma kuskil nädala keskel, mis tähendas, selleks et rekordit üritada, tuli neli päeva jutti ca 15 km lipata. Need olid sellised jalgade sissetöötamise päevad, sest kui nädala alguses oli tehtud 21 km, ja siis veel peale ja peale. Mõistagi olid jalad vahepeal väsinud, aga sellest väsimusest sai 2 päevaga üle, mistõttu oli valmisolek edasiseks olemas.
Seega esimene eesmärk sai justkui täidetud. Aastast 2008 püsinud "rekord "purustatud "võimsalt". Lausa 2+ kilomeetriga. Tasa ja targu. Ei ole ju vaja korraga ülearu neid ajaloolisi numbreid purustada. Äkki tuleb mõni kord tulevikus veel kihk seda üritada? Summa summaarum see 105 km pole ju midagi erilist. Kõigest 15 km päevas ja 7 päeva jutti. Olgu etteruttavalt öeldud, et kõige rohkem väsimust jalgade tähenduses kogeski esimesel nädalal. Siis kulgesid juba niisama. 6 nädalat jutti veel.
Seega jätkus järjepanu jooks ka uuel aastal. Ei jäta ju vahele 01.01.2018. Vaikest viisi hakkas arenema mõte, et miks mitte jätkata. Ehk saab ka neist talve hallidest päevadest kiiremini jagu ja mine tea, äkki hoiab ka tervist korras?
Päevad lendasid... mingil hetkel hakkas vilksama "Kanal 2" ekraanil, selle logo all, mitu päeva on jäänud Olümpiani? Mitte, et ma seda sporti telekast viitsiks vaadata, pigem see number kiskus täpselt sinna kanti, kus minu järjest päevade arv tahtis kattuda 50 päevaga. Aga ilmselt suurem mõjufaktor oli asjaolul, et kui eelmine kord sai need 42 päeva tehtud aastavahetusega, siis nüüd, kus eelmine aasta oli tehtud 8 päeva, siis oli ju ideaalne .... lausa ideaalne numbrite mäng, 42 päeva uuel aastal ja kokku seega 50. Nii lihtne see matemaatika ongi. Võrdled neid numbreid nii ja naapidi ja teed otsuseid.
Aga ei olnud just lihtne mõelda, et 6 nädalat või siis 5 nädalat veel. Aga sellest ei peagi mõtlema. Üldjuhul on lihtsam (kui tervis korras) minna igapäevaselt kui et otsida vabandust, miks täna mitte minna. Seega väsimus (tööväsimus) ei olnud siin argumendiks. Vastupidi, vaimu väsitamist pidi ka füüsiliselt tasakaalustama. Ja see tegelikult töötas üsna hästi. Mõnel päeval olen märkinud päevikusse (väga harva, ausõna) midagi sellist:
Jah, tõsi. Minu 50 päeva sisse langes üks mitte-ametlik poolmaraton (ehk siis niisama joostud 21.1 km) aga ka üks ametlik poolmaraton (Pääsküla rabamaratoni raames), mis läks väga hästi ja mis andis julgust registreeruda ka oma esimesele sisemaratonile.
Aga enne veel tuli susse vahetada. Sest neid ikka kulub kui niipalju joosta.
Tavaliselt on maratoni nädalal minu koormus oluliselt kukkunud. Ja egas seekord polnud erand. Mis tähendas, et vahetult enne maratoni, sai jooksupäevana kirja ka 3.2 km. Olgu, kui enne maratoni võid ka veidi rohkem lipata, siis peale maratoni jooksmine on juba teine teema. Ehk siis kohe järgmisel päeval, mida ma siiani pole varem teinud, jälle rajale. Pole ju põhjust olnud! Aga seekord pidi jätkuma katkematu jada. Leia allolevalt pildilt "maraton"?
Keskmine päevane distants tuli seega 11.3 km. Pulsivööd ma kandsin vaid viimasel nädalal, et lihtsalt uurida, mis nüüd see süda siis teeb? Selgus, et enne kui ma pulsivööd ei kandnud, sain ma koormuse (lihtsalt tempo ja distantsi järgi arvutatuna/hinnatuna) üle mõistuse. Pidevalt justkui käisin väljas pea laiali otsas jooksmas ja naasnuna oli keel vesti peal (ingl very strained).
On selge, et tegelikult see nii polnud. Põhjus oli lihtsalt selles, et pelgalt tempo pealt sinu väsimust ikka ei hinda. Ja mitte, et see pulss nüüd ütleb kõike. Ei ütle, aga üht teist annab juurde ikka. Minu tavaline jooks neil päevadel oli ikka väga rahulik. Ja kui nüüd viimasel nädalal ka pulsivöö uuesti peale panin, siis olin väga üllatunud. Sest pulss lihtsalt "ei löönud", kui võrrelda tavapärase teadmisega. Hästi, tuksus ikka, aga oluliselt madalamal tasemel, kui ma olin seda harjunud nägema. Ja olukorras, kus on ühelt poolt talvele kohaselt rohkem riideid seljas, mis ka justkui pulssi veidi tõstab. Minu keskmine pulss, sellel viimasel nädalal, oli ikka 15 palli madalam kui tavaliselt (mis on peaaegu võrdne ühe koormustsooniga). Ja ehkki iga päev jooksmas käies (too viimane nädal siis), oli minu koormusnäidik nüüd "alatreenitud" tasemele kukkunud. Hoobilt. Mnjah, ütleme et siis "nullilähedane" energiakulu või siis oluliselt väiksem kui tavaliselt. Aga süüa tahtis ikka tavapäraselt.
Mul ei olnud vähematki plaani seda päevade arvu suurendada, olgu selleks siis "EW100" või midagi muud. Mulle sellest piisas. Ja tegelikult 50 on ju "pool" sellest "sajast", ehk siis kui tervet ei jõua, tee pool! See sai tehtud. Ja ülejäänud "poole" võid siis puhata. No ja kui tervet ei jõua (loe: "puhata"), siis võid muidugi ka varem jooksma uuesti minna. Aga igatahes plaanin ma nüüd nii mõnegi päeva puhkust võtta, sest peale maratoni ma seekord seda ju teinud! Peaks olema seega kõik vabandused olemas, et seda nüüd teha!
PS! Numbrimaagiat ja visualiseeringuid neist 50 päevast on tulemas veel. Ootan põnevusega!
Uute lugudeni...
---
gorunning!
See ei ole esmakordne, kui sellist "kampaaniat" enesejaoks korraldan. Tegelikult on sellest küll üksjagu möödas. Esimesest korrast. Aastast 2011 üleminek 2012.ndasse. Tõsi, tookord oli eesmärk 42 päeva ja sellest ka tookordne pealkiri, mille jooksuloole siit ka tagasiviide "42 päeva vs 42 kilomeetrit". Kust siis seekordne idee, et miks 50 päeva?
Tead küll, inimeseloom tahab ikka end "ületada". Ja 42 oleks olnud ju igav, ehkki sümboolne number. Järjest jooksma asudes nii suuri eesmärke tegelikult ei teinud, et just VIISKÜMMEND.
Alguses olid väga väikesed eesmärgid. Kuna 24.12 ehk jõululaupäev oli pühapäev, ja sellele järgnesid nagunii söömapühad, siis oli mõistlik, et jooksusussid sõlmiti jalga ka järgnevatel päevadel, millest kerkis juba visioon, et OK, miks mitte teha üks terve nädal. Ja nagu kirss tordil oli see ju ka aasta viimane nädal, ehk siis 31.12 oli pühapäev. Seega, imeline võimalus teha üks terve nädal väikestviisi sporti iga päev. Oeh, ja see ei kujunenud lihtsalt 4 km/päevas sörgiks või nii. Ilm oli siis veel hea. Lund ei olnud näha. Ilm ka pigem soojavõitu. Mistõttu kujunes nii, et tolle aasta viimane nädal kujunes lisaks ka minu jooksuajaloo rekordnädalaks. Otse loomulikult, mitte juhuslikult. Vaid ühel hetkel sai "skrollitud" oma jooksupäevikuid ja leitud, et eelmine rekord pärines aastast 2008. Siis oli ühe terve nädala pikkus 103 km.
Oeh, näed siis. On ikka hea, kui kõik kirjas. On, mida meenutada ja taga ajada. Nüüd tolle aja "rekord" oli pigem põhjuslikkuses seoses minu korrapärase treeningplaaniga, kus ma tõesti treenisin maratonideks ja programmi põhiselt. Ja seal oli ikka nii, et kord nädalas ka üks ülipikk jooks. Mingil põhjusel ma ühel pühapäeval seda pikka jooksu ei teinud ja lükkasin selle esmaspäevaks. Seega tuligi nii välja, et kaks pikka jooksu sattus sellele nädalale ning mõned nädalakesksed jalgade sirutamised veel... andiski kokku 100+ km.
Tolle eelmise numbri kontrolli tegin ma kuskil nädala keskel, mis tähendas, selleks et rekordit üritada, tuli neli päeva jutti ca 15 km lipata. Need olid sellised jalgade sissetöötamise päevad, sest kui nädala alguses oli tehtud 21 km, ja siis veel peale ja peale. Mõistagi olid jalad vahepeal väsinud, aga sellest väsimusest sai 2 päevaga üle, mistõttu oli valmisolek edasiseks olemas.
Seega esimene eesmärk sai justkui täidetud. Aastast 2008 püsinud "rekord "purustatud "võimsalt". Lausa 2+ kilomeetriga. Tasa ja targu. Ei ole ju vaja korraga ülearu neid ajaloolisi numbreid purustada. Äkki tuleb mõni kord tulevikus veel kihk seda üritada? Summa summaarum see 105 km pole ju midagi erilist. Kõigest 15 km päevas ja 7 päeva jutti. Olgu etteruttavalt öeldud, et kõige rohkem väsimust jalgade tähenduses kogeski esimesel nädalal. Siis kulgesid juba niisama. 6 nädalat jutti veel.
Seega jätkus järjepanu jooks ka uuel aastal. Ei jäta ju vahele 01.01.2018. Vaikest viisi hakkas arenema mõte, et miks mitte jätkata. Ehk saab ka neist talve hallidest päevadest kiiremini jagu ja mine tea, äkki hoiab ka tervist korras?
Päevad lendasid... mingil hetkel hakkas vilksama "Kanal 2" ekraanil, selle logo all, mitu päeva on jäänud Olümpiani? Mitte, et ma seda sporti telekast viitsiks vaadata, pigem see number kiskus täpselt sinna kanti, kus minu järjest päevade arv tahtis kattuda 50 päevaga. Aga ilmselt suurem mõjufaktor oli asjaolul, et kui eelmine kord sai need 42 päeva tehtud aastavahetusega, siis nüüd, kus eelmine aasta oli tehtud 8 päeva, siis oli ju ideaalne .... lausa ideaalne numbrite mäng, 42 päeva uuel aastal ja kokku seega 50. Nii lihtne see matemaatika ongi. Võrdled neid numbreid nii ja naapidi ja teed otsuseid.
Aga ei olnud just lihtne mõelda, et 6 nädalat või siis 5 nädalat veel. Aga sellest ei peagi mõtlema. Üldjuhul on lihtsam (kui tervis korras) minna igapäevaselt kui et otsida vabandust, miks täna mitte minna. Seega väsimus (tööväsimus) ei olnud siin argumendiks. Vastupidi, vaimu väsitamist pidi ka füüsiliselt tasakaalustama. Ja see tegelikult töötas üsna hästi. Mõnel päeval olen märkinud päevikusse (väga harva, ausõna) midagi sellist:
Jah, tõsi. Minu 50 päeva sisse langes üks mitte-ametlik poolmaraton (ehk siis niisama joostud 21.1 km) aga ka üks ametlik poolmaraton (Pääsküla rabamaratoni raames), mis läks väga hästi ja mis andis julgust registreeruda ka oma esimesele sisemaratonile.
Aga enne veel tuli susse vahetada. Sest neid ikka kulub kui niipalju joosta.
Tavaliselt on maratoni nädalal minu koormus oluliselt kukkunud. Ja egas seekord polnud erand. Mis tähendas, et vahetult enne maratoni, sai jooksupäevana kirja ka 3.2 km. Olgu, kui enne maratoni võid ka veidi rohkem lipata, siis peale maratoni jooksmine on juba teine teema. Ehk siis kohe järgmisel päeval, mida ma siiani pole varem teinud, jälle rajale. Pole ju põhjust olnud! Aga seekord pidi jätkuma katkematu jada. Leia allolevalt pildilt "maraton"?
Oeh, peale maratoni jooksma saamine (ehk siis esmaspäev ja ka teisipäev) polnud lihtne. Ja ma mõtlen ennekõike seda, et jalad uuesti koostööd hakkaks tegema. Seda võib ju kergelt "lõhkumiseks" nimetada, aga tõesti, esimene päev peale maratoni saigi eesmärgiks seatud 3.2 km ja kõik. Selline sümboolne number, mida olen tavaliselt jooksnud ka vahetult enne maratoni. Nii-öelda sisse-elamise päev. Nüüd siis "välja-elamise" päev? Oo-jaa. Nii see oli.
Aga kolmapäev oli juba hea päev. Jooksmiseks. Jalad olid töökorras, ja distants võis jätkuda. Teatud mõttes ma järgisin kerget põhimõtet, et nädala distants võiks ikkagi minimaalselt kokku tulla 70 km. Ehk siis keskmiselt 10 km päevas. Aeg ei olnud teema. Tunde järgi.
Vahepeal ehmatas ka ilm. Kus tuulekülmaga oli -18 kraadi kanti. Aga polnud hullu. Ikka läks. Ikka tegi. Ikka jooksis ja ikka oli pärast jooksu väga hea ja värske olemine. Ma pole niipalju teed enne joonud kui selle 50 päeva jooksul. Selline klassika oli, et peale jooksu oli esimeseks järel tegevuseks tee joomine.
Päevad tiksusid, ja 50 lähenes pidurdamatult. Ja olgu siis lisatud selle 50 päeva kogudistants. Sest ütleme nii, et numbrid mulle meeldivad. Või vähemasti vaadata nende kokkuvõtteid ja numbrimaagiat.
On selge, et tegelikult see nii polnud. Põhjus oli lihtsalt selles, et pelgalt tempo pealt sinu väsimust ikka ei hinda. Ja mitte, et see pulss nüüd ütleb kõike. Ei ütle, aga üht teist annab juurde ikka. Minu tavaline jooks neil päevadel oli ikka väga rahulik. Ja kui nüüd viimasel nädalal ka pulsivöö uuesti peale panin, siis olin väga üllatunud. Sest pulss lihtsalt "ei löönud", kui võrrelda tavapärase teadmisega. Hästi, tuksus ikka, aga oluliselt madalamal tasemel, kui ma olin seda harjunud nägema. Ja olukorras, kus on ühelt poolt talvele kohaselt rohkem riideid seljas, mis ka justkui pulssi veidi tõstab. Minu keskmine pulss, sellel viimasel nädalal, oli ikka 15 palli madalam kui tavaliselt (mis on peaaegu võrdne ühe koormustsooniga). Ja ehkki iga päev jooksmas käies (too viimane nädal siis), oli minu koormusnäidik nüüd "alatreenitud" tasemele kukkunud. Hoobilt. Mnjah, ütleme et siis "nullilähedane" energiakulu või siis oluliselt väiksem kui tavaliselt. Aga süüa tahtis ikka tavapäraselt.
Mul ei olnud vähematki plaani seda päevade arvu suurendada, olgu selleks siis "EW100" või midagi muud. Mulle sellest piisas. Ja tegelikult 50 on ju "pool" sellest "sajast", ehk siis kui tervet ei jõua, tee pool! See sai tehtud. Ja ülejäänud "poole" võid siis puhata. No ja kui tervet ei jõua (loe: "puhata"), siis võid muidugi ka varem jooksma uuesti minna. Aga igatahes plaanin ma nüüd nii mõnegi päeva puhkust võtta, sest peale maratoni ma seekord seda ju teinud! Peaks olema seega kõik vabandused olemas, et seda nüüd teha!
PS! Numbrimaagiat ja visualiseeringuid neist 50 päevast on tulemas veel. Ootan põnevusega!
Uute lugudeni...
---
gorunning!