Stirnu Buks (2022)

Stirnu Buks 2022 - Läti maastikujooksusari

Stirnu Buks (läti keelest tõlgituna: metskits/hirv) näol on tegemist Läti maastikujooksu sarjaga, millel üksjagu ajalugu (veebilehe järgi alates 2015). Sarja etapid toimuvad ühe ja sama aasta jooksul Läti erinevates piirkondades. Varasematel aastatel olnud 4-7 etappi. Aastal 2022 on neid planeeritud 6 etappi (aprill-oktoober, juuli on puhkekuu). 

Üldandmed

• Sarja ametlik veebileht: https://www.stirnubuks.lv/?en
• Koht/kaart/raja skeem: Erinevad Läti linnad ja nende ümbrus. Aastal 2022: (1) Mežaparks (Riia); (2) Riekstukalns (Kekava vald); (3) Gaizinkalns (Madona vald); (4) .... (5) ... (6) ...
• Raja profiil: Sõltub valitud rajast, asukohast - üldjuhul siiski keskmisest rohkem tõusumeetritega
• Rada: Erinevad, jagatud looma nime järgi klassidesse: (a) unihiir (~1km); (b) orav (4-6 km); (c) jänes (10-13 km); (d) hirv (18-23 km); (e) ilves (27-35 km) ... 2022. aastal tahan hoida ikka ilveste joont
• Stardiaeg: Sõltub valitud rajast (nii mõnelegi jõuab Eestist sama päeva hommikul sõitma hakates kui oled hommikuinimene)

Vali kiirelt 2022 osavõistlus: 

(1) Mežaparks

(2) Riekstukalns

(3) Gaizinkalns

1. Mežaparks - 16.04.2022

• Koht/kaart/raja skeem: Mežaparks 2022
• Raja profiil: ca 480 tõusumeetrit, ehk 2 tugevat Nõmme tõusu trenni
• Rada: (e) ilves (~27 km) aga minul tuli 25.5 km!
• Stardiaeg: 11:30 (koos metskitse rajaga)
• Aeg / võitja aeg: 2:42:45 / 1:41:17 (Kristaps Kaiminš, LAT)
• Koht / lõpetajaid kokku: 184 / 238
• Koht eestlaste seas / kokku: 2 / 2

Eelarve 2022.aasta põhjal (kui keegi plaanib osaleda)

*Vastavalt plaanile, kõiki kulusid Sul võib-olla ei tule

Registreerimine: 25 € (toimumisele eelneval nädalal)
Transport (auto): /kütusekulu/
Hotell: 0

Kui lühidalt alustada, sest pikemalt kirjutamine võtab aega aga tuleb siia jooksvalt (seega kontrolli aeg-ajalt uuesti), siis oli ju selge, et kui eelmine aasta oli see üritus poolik (kuna koroona jne ja alustati alles juulis), siis sai mõeldud, et võiks vähemasti esimese etapi ka see aasta kaasa teha. Pealegi, iga jooks selles võistlussarjas on erinevas kohas. Aga see kõige esimene, selle aasta esimene oli sisuliselt Riia linnas. Kuna minu jaoks oli start Pärnust, siis sõiduaega 2:20 ja seega samal hommikul kohale. Arvestusegta, et ca 10:00 oleks sealses autoparklas. Tõsi, see parkla paistis taas kaugel, kaugel stardikohast. Ma ei ole elektritõuksi fänn, aga seekord oleks see ära tasunud. Sest 3 korda edasi-tagasi siiberdamist muutus ühel hetkel tüütuks. Esimene kord - stardimaterjalide väljavõtmine. Kõmpimist nii 1+1 km jagu (edasi-tagasi). Siis varustuse korrigeerimine ja stardipaika. Jooks. Ja peale jooksu tagasi. Jälle see 2 km kokku. Ja peale jooksu see 1 km kõmpimist ei ole mõnuga võetav. Nooh, ja siis kolmas kord, sest kolm on ju kohtuseadus. Selleks et finiši alasse tagasi minna ja kaeda, mis seal peale jooksu veel toimub. Jälle 1+1 km kõmpimist.

Kohaleminek oli tavapärane. Google Maps aitas. Stardipaigas planeeritud hetkel. Nii kella 10:00ks. Egas väga pikemalt ka ei venitaks, sest järjekorrad võivad muutuda ebamugavalt pikaks, et numbrit kätte saada. Too esimene osavõistlus toimus Riia külje all olevas ja hiilgama suures pargis, mille teises otsas oli suur laulukaar.

Nagu ikka sai ka seekord Polari kella oma rada laadida. Nii igaks juhuks. Paraku tuli pettuda, et see ei lähe alati käima kui määratud stardipaigast kasvõi 50m eemal oled. Olgu, elame üle. Jookseme taas teiste järgi ja loodame sellele, et nemad juba ei eksi. 

Mingil põhjusel oli seekordne start selline väsitav. Riideid oli ehk ka palju. Aga see ei ole minu puhul määrav, sellega kohaneb. Pulss oli siiski kohe alguses laes ja seda mitte seetõttu, et esimene kilomeeter või nii oli asfaldil jooksmine. Ja väsitavam oli see jooks ka ülejäänud distantsil. Ei olnud tuju oma tempot tõsta, samas nägid, et kilomeetrite keskmised ajad olid sellised 6 minuti juurde. Minu varustus oli hooaja algusele kohane. Tõsi, seekord siis esmakordselt oma uue seljakotiga (Salomon Adv Skin 12). Kompaktsem, oluliselt mugavamate ehk ligipääsetavamate taskutega. Tõsi, taha saab panna ka joogimahuti, kuid piisab täiesti kahest 500 ml pläskust, mis olid komplektis ja mida saab vajadusel ka suhteliselt lihtsalt täita joogipunktides (sest selle sarja jooksudel on joogipunktides just nimelt veepaagid, mitte topsidega jook). Eks eelmine seljakott jääb selleks puhukus kui peaks olema vajadus rohkem varustust kaasa tassida.

Aga jooksu juurde tagasi. Kuna tõusumeetreid väga palju prognoositud ei olnud, siis otsustasin joosta tavasussiga. Ja probleeme ei olnud. Rada oli kuiv, isegi mitte mudaseid lõike ei olnud. Rääkimata nüüd tõusudest, kus oleks pidanud 4x4 vedu olema. Sellele jooksule eelnevalt ei olnud väga suurt trenni jõudnud teha. Maastikujookse 0. Või noh, kui siia alla võtta näiteks Kõrvemaa Kevadjooks (siis see lükati ju edasi), Jõulumäele ei olnud ka jõudnud. Võimalik, et sellest ka selline keskmiselt loium jooks. Joogipunkte kasutada polnud vaja. Piisas kaasavõetud kahest geelist ja 500 ml mineraalveest + 500 ml fantast. Ma ei tea, mis selle fantaga on, aga miski teistmoodi jook võiks kaasas olla. Joogipunktidest mööda kõõritades panin tähele, et see aasta pakuti sealt pudelist ka näiteks Coca-Colat. Aga veelkord, seda said valada enda joogipudelisse ja mitte juua koha peal. Seega sellega pidid arvestama, et joogitops, pudel jmt pidi endal olema. Olgu, jook joogiks. Lisaks oli ka 2 geeli, kuna arvestasin, et nii ca 10K ja 20K võiks neid võtta. Rada ise oli üldiselt hästi tähistatud. Lahknemiskohti teavitati eelnevalt ette (erinevad loomad erinevates suundades). Märgikeel oli selline kompaktne. Traditsiooniline. Valge nool sinisel taustal + valge rist punasel taustal kohtades, kui oleksid vales suunas pannud (mingil lahknemiskohas).

Väsimusmärke võis tunda juba enne 20K jõudmiseni. Otseselt käimiseks ei läinud, kuid need vähesed tõusunukid olid rahulikus tempos, käies kui mitte lonkides. Olles nii umbes 22K läbinud tuli taas suunamisega koht, kus oli ka üks jooksudelegaat. Niipalju kui läti keelt hooman ütles ta, "palju pole jäänud, ainult 6K". Tegin mõtetes kiire arvutuse. Selge, eeldatav ja korraldaja poolt antud rajakaart näitas 27 km. Nüüd siis 28 km. Olgu, elame üle, mõtlesin. Aga varsti peale seda osa sattusin kokku jänestega. Eks siin võistlusel ole ikka nii, et ilmselt aeglasemad või need, kes seal ca 50% piiril (lõpetajate mõttes), satuvad kokku teiste jooksude võistlejatega, kus siis stardid antakse hiljem ning just lõpuosad on kõigil samad. See ei saanud ju vale koht olla, kus mina oleks pidanud teist joont järgima? Seega jooksin sõna otseses mõttes nende sisse ja jätkasin juba massis jooksmist. Rada jätkus. Kilomeetrid läksid aga suht aeglalselt Siiski oli varsti kuulda stardipaiga läheduse helisid. Või siis finišipaiga helisid, vahet pole. Sinna lähedale jõudes (loe: laulukaare taha) teavitas Polar mind rõõmsalt, et ta leidis nüüd stardipaiga. Oeh. Aga kui nüüd seda laulukaart tagant poolt sai joosta, siis tekkis vägisi tunne, et see ka lõpeb üsna pea. Samas distantsi oli vaevu 25 K. Oleks seda teadnud, oleks ehk suutnud veidikene rohkem talluda. Aga egas see midagi väga muutnud poleks. Pigem rohkem "haiget teinud", sest lõppu oli korraldaja jätnud üllatuse. Nimelt oli vaja see laulukaare vastas ehk pealtvaatajate poolne kaar võtta tõusuna, ühest servast üles ja teisest siis sujuvalt alla finišisse. Ja nagu ikka mäkkejooksu ajaga ehk siis omaette aja arvestus, mille eest jagatakse lisaks lõpuajale ka boonuspunkte ja millega on võimalik ka kohta parandada. No seda kaart alustades ma veel endiselt ei uskunud ja pigem mõtlesin, et kas kuskil lõikasin või nii. Miks 25+ kilomeetrit. Aga mingeid üllatusi ei olnud ning laskudes piki seda laulukaart allapoole, oli ka finiš. Kokku 25.5 kilomeetrit. Aeg sai kirja ja seega pidi see ametlik distants olema. Muideks, korraldajal on kombeks päris mitmes kohas vaheaega võtta (omaette väravad, ja neid võib kogu distantsi peale olla sinna 5 või nii). Mõnel juhul tehakse ka käsitsi skaneerimist joogipunktis. Lõpp hea, kõik hea. Või kuidas sa seda ikka kokku võtad, eriti siis kui näed, et lõpuaeg ka fikseeritud.

 

Peale lõpetamist sai kõmbitud tagasi auto juurde ja siis omakorda uuesti ka finišipaika. Ühe kindla alameesmärgiga. Nimelt hankida endale jooksusarja jaoks loodud kesvamarjukest (ikka kaasaostmiseks), mida reklaamiti järgmiselt.

Paraku oli selleks ajaks otsa saanud, mistõttu tuli see edasi lükata järgmisele etapile ja siis juba teine strateegia valida (näiteks soetada see enne starti). Aga sellest juba järgmise etapi juures.

2. Riekstukalns - 21.05.2022

• Koht/kaart/raja skeem: Riekstukalns 2022
• Raja profiil: ca 860 tõusumeetrit (samas Strava järgi 450 m, Polari järgi 390 m)
• Rada: (e) ilves (~26 km)
• Stardiaeg: 11:30 (koos metskitse rajaga)
• Aeg / võitja aeg: 2:37:28 / 1:48:15 (Kristaps Magone, LAT)
• Koht / lõpetajaid kokku: 98 / 187
• Koht eestlaste seas / kokku: 1 / 1

Eelarve 2022.aasta põhjal (kui keegi plaanib osaleda)

*Vastavalt plaanile, kõiki kulusid Sul võib-olla ei tule

Registreerimine: 30 € (toimumise nädalal)
Transport (auto): /kütusekulu/
Hotell: 0

Kui lühidalt alustada, siis ka seekord piisas kui sama päeva hommikul startida (Pärnust), et stardipaika ca 10:00 jõuda. See tähendas, et äratus 06:30 ja autosse 07:00. Ehk siis ühes kahe väikese pausiga (kohv ning veidi hiljem, siis juba Lätis, rehvide pumpamine) ca 3h sõiduaega. Aga aeg läks kiirelt. Selline 1.5h varem jõudmine on juba oluline, et mõistlik parkimiskoht leida. Tõsi, see sõltub paljustki ka kohast. Kui meenutada eelmist, ehk esimest etappi, siis seal väga variante ei olnud. Parkla lihtsalt oli vääääga kaugel stardist ja nõudis pea 10 minutit lonkimist. Seekord oli see siiski stardipaiga külje alla, mis tähendas ehk 2 minutit max. Aga hiljem kui tagasiteele asus, nägi, et hilisemad tulijad parkisid juba 1 km eemal. Seega sama, ca 10 min kõmpimist või nii. 

Juba ilmateade, mida ikka aeg-ajalt seiras, näitas taas sellist taiga-moodi laupäeva. Ehkki reede oli ilus ja pühapäev lubas ilusat, siis laupäevaks ennustati ühel hetkel juba vihma ja ainult vihma. Ja eks see nii oligi, et autoga poolele maale jõudes hakkasid klaasipuhastid rõõmsalt high-five tegema. Vihm oli alanud. See jätkus ka stardipaigas kui numbrit võtma läks. Aga õnneks oli see selline seenevihm, mitte padukas. Sooja oli ca 12 kraadi. Riietuses ei olnud suurt küsimust. Lühikestega - pigem mitte. Pikemad jooksusokid aga mitte "säärekompressioone" (ehkki ka nendega on joostud aga siis pigem trauma järgselt, mida niisama ei pea vajalikuks - mine tea, äkki peaks meelt muutma). Pikad püksid. Kile. Maastikususs. Täpselt nii nagu korraldaja oma FB postituses läti keelselt soovitas ja mida Google siis tõlkis. 

Selline 1.5h varem jõudmine tähendab üldiselt seda, et kõike saab teha rahulikumas tempos. Järjekorrad numbri välja võtmiseks pigem õhukesed. Ehk 5 min ootamist. Samas kui need kasvavad kiires tempos. Midagi muud väga vihmaga seal teha ka pole. Sestap riiete vahetus ja siis ehk 20 minutit autos passimist (loe: vihmavarjus). Ahjaa, seekord olin nutikam, seekord soetasin n-ö ametliku õlle-neliku juba enne starti, et sellest taas hiljem ilma ei jääks. Nimelt on Valmiermuiža õlletehas teinud jooksusarjale kohase õlle. Kangust 5.2. Maitselt pehme. Võibolla maitsemeel pettis aga kergelt mekilt magusam. Aga mitte segadusse sattuda, kindlasti ei ole tegemist kirsi- või meeõllega.

Seda autosse tarides tundsin, et üks asi on juba enne starti tehtud! Poed seda ei müü, võimalik et kuskilt seda saab veel, näiteks tehasepoest ehk Valmierast. Ühesõnaga, veetsin need 20 minutit autos. Aga mitte üksi. Üks oli veel. Verd täis imenud sääsk. Kui eelnevalt riideid vahetasin, siis oli tunda, et ma ei ole üksi. Minu ümber tiirutas nii 10 sääske. Tundus, et neile selline ilm meeldis. Aga tagasi autos olles ei teadnud ma, mis selle verd-täis-imenud sääsega nüüd teha. Mõtlesin, et las hõljub. Hõljus ja saatis mind terve tagasitee. Rohkem pole teda näinud. 

Kell 11:10 kolisin välja, et stardi poole minna. Kell tööle. Või siis GPSi otsima. Ja siis see eelnevalt salvestatud rada. No ausalt öeldes, võtke ette midagi Polar selle funktsionaalsusega. Ära tüütab selline suhtumine, kui ei oska raja juures arvestada sellega, et stardid etteantud punktist veidi eemal ja seega suunad kogu jooksu vältel stardipaika tagasi, et saaks nagu "ühelt joonelt alustada" ja alles siis mulle rada näitama hakata. Päriselt? Miks ei suuda aru saada, et ma olen juba rajal ja võtta "jälg ülesse" nagu koerte puhul öeldakse. Mul on mõned üksikud korrad õnnestunud, kus rada on kohe ette tulnud. Meenub Jõulumäe, meenub Rõuge maraton. Aga no viimased korrad on täielik bläck. 

Võib etteruttavalt öelda, et ära ma seekord ei eksinud. Ilmselt jääb see lause ühel või teisel moel mu blogi sissekannet nüüd alatiseks saatma, sest esimesel Stirnubuks jooksul see ju juhtus. 

Nii nagu ikka, kui võimalik, siis osalen Ilvese mõõtu rajal. Seekord oli raja pikkuseks ennustatud 26 km, ja nii see ka tuli. Start siiski koos metskitsedega, nii et kokku startis meid ca 550. 

Start algas kohe tõusuga. Esimene neist. Esimene suusanõlva tõus. Ei olnud see kerge. Ehkki esimese otsa sellest sai joosta aga siis tundus väga ebamõistlik nii jätkata. Ei jäänud see viimaseks. 

Mulle tundub, et pean oma maastikusussi välja vahetama. Eks need ole olnud ka juba aga kilometraaži kui sellist väga pole. Samas on mul nendega ikka mingi kiiks, sest üks neist (parem) hakkab hoobilt hõõruma. No olgu, seekord olid toekamad sokid (ja vähemasti kannast auguvabad). Võibolla see veits päästis. Aga nii umbes 5+ km juures tundisn, et midagi nagu seal toimub. Paar korda kohendasin sokki. Tõmbasin ka sussi paremini või toekamalt kinni (ca 14 km juures). Seejärel võis edasi lasta ilma, et peaks kontrollima, mis elu seal soki all käib. Ehk siis elas üle selle kerge märku andmise. Mõistagi kui lõpetasin ja siis soki jalast ära võtsin, laiutas seal "lai naeratus". "Naeratus". mis lausa kutsus end plaastri järele. Tõsi, võimalik et toorelt maastikusussiga jooksma minnes, nii juhtubki. Et peaks jalga selles veidi harjutama. Aga võiks ka ilma saada. Paistab, kas on julgust uut sussi osta. Tagasi jooksu juurde.

Minu varustus nägi ette 2x500ml juua (mineraalvesi + fanta) ning kahte geeli. Jõin mõõdukalt aga lõpuks jäi ikka üle. Joogipunktidest vaatasin mööda. Mõnes kõõritasin, et mis saadaval. Paistis ka mingeid apelsini viile. Aga jah, loobusin neis peatumast. Pigem imesin oma geeli ja lasin edasi. Esimene nii umbes 13+ km juures. Ja teine 20+ km juures. Täpselt enam ei mäleta aga sidusin need vahetult joogipunkti saabumisega (ehk siis 200 m eelhoiatusega, et nüüd see tuleb, ehkki mõnel juhul oli see pigem 50 m, aga see selleks) selleks, et prügi kohe ka ära visata. Vot nii.

Rada ise oli esialgu nauditav. Tõsi, eks rivis jooksmine tõmbas ehk alguses tempo maha. Aga ma ka ei kiirustanud kuhugi. Oli väga lahedaid singleid, mis meenutasid Saku Trail radasid kui see veel toimus. Oli tõuse aga raja keskosas mitte nii kohutavaid. Pigem lõpuosas ehk alates 5 km enne lõppu või nii.

Kahel korral sattus ka ummikutesse. Esimene neist oli juba üsna varakult. Mõned kilomeetrid peale starti. Ehk 5 või 6 või nii. Siis tulid miskid koolilapsed keset kitsast rabateed ette. Neist mööda jooksmine oli võimalik aga vajas lisapingutust ning hoolivust, et ei vigastaks ennast ega teisi. Teine ummik oli ennustatust isegi veidi varem. Jah, tõsi, see oli ette teada, et jänesed satuvad ühel hetkel sinu rajaga kokku (hilisem start ja neile kohaselt nad ju lõikavad). Seekord oli see lausa 7-8 km juures enne lõppu. Ja kuna minu tempogi oli keskmiselt seekord suurem kui eelmine kord, siis olid need, kellega ma kokku sattusin, indu täis ja lendasid lausa mööda. Ei morjendand see mind, et ma ei suuda neile järgi võtta. Pigem avardas silmapiiri, sest peale metskitsede kadumist sai ju joostud üsna väheste ilvestega. Samas mõni neist oli alati silmapiiril. Mõni neist kihutas aeg-ajalt mööda, kelle ma siis tõusul jälle ära võtsin. 

Rada ise oli maastikusussile kohane. Need suusamäe tõusud, need kohe kindlasti. Aga rajal oli ka teisi tõuse ning ka mudaseid lõike. Siiski mitte selliseid, mis oleks liugu kutsund laskmas (nagu Siguldas, 2021). Aga siis tuli see lõpuosa. Ütleme siis ca 5 km enne lõppu kui jõudsime taas stardipaiga lähedusse ning aeg-ajalt võis kuulda ka stardipaigast kuulutatud helisid. Siis tulid taas need suusanõlvad, mida üles joosta ei olnud kindlasti lõpuni võimalik. Vähemasti mitte minul. Korduvalt. Üles, alla ja jälle üles ja alla. Ja siis ühel allaminekul sain teada, et minu vasak põlv on erroris. Seda pole varem olnud. Aga ilmselt kuna laskuda ei oska, siis tekitas see ühel hetkel pinge, mis andis lõpuks märku. Peale eelmist ehk esimest etappi, oli pigem tavatrennide juurde naastes tunda, et põlv pole päris see aga jooksu järgselt soojenes üles. Nüüd tuleb vaadata, kas ja mis. Kas peab tegema pausi või saab ikka jätkata. Mõistlikkuse piires muidugi. 

Viimane üllatus oli veel üks tõus+langusega finišisse. See tõus oli alt ülesse ajavõtuga. Nii nagu ikka siin sarjas, osad punktid tulevad just selle tõusu jookmise ajast. Mina suutsin esimese otsa joosta aga mitte teist. Samas kui korraldajad jooksid sinu kõrval ja läti keeles ergutasid. Oleks vaid aru saanud, ehk oleks rohkem pingutanud. Aga summa-summaarum, kui minu üldkoht oli 98., siis mäkkejooksulõigus oli see 75. koht ajalises mõttes. Minu aeg 2:10, kiireim aeg 1:04. See nüüd on vist korraldaja uus tava, et see mäe- või muud moodi pingutuslõik pannakse lõppu. Näiteks 2021. seerias see nii ei olnud. Aga selle aasta omades mõlemal korral just lõpus.

Igatahes, finiš! Medal kaela. Kontroll, et õige looma nimi ka kirjas! Jogurt + vesi lisaks. Vesi vist on endiselt kuskil vedelemas. Ehk siis taara, mida siin nagunii vastu ei võetea. Aga vee joon ma ükshetk ikka ära. Ja siis kogesin fööni-maailma võlusid (loe: Iphone võlusid). Kuna telefon oli mul joostes kaasas, ehkki kasutasin seda vaid stardis, siis finišialas seda taskust välja võttes avastasin midagi uut, mida pole oma fööniajastu jooksul veel kohanud. 

No minu puhul oli märge mingi 37 minutit või nii. Kuna võõras asi, siis tegin restardi. Tore, see ütles, et "proovi uuesti" 1h pärast. Ma ei teadnud, mida see tähendab, ammugi polnud võimalik guugeldada, mida see tähendab. Mistõttu nii jäigi, et lõpetamisest pilte pole kui just ei leia korraldaja poolt tehtut. Aga elab üle. Hiljem lugesin, et selle 1h juurde võib jõuda kui paned "security code" nii 10 korda valesti. Seega võis eeldada, et see telefon, mis mul seekord nii igaks juhuks ühes väikeses kilekotis oli ja siis taskus (jooksukoti rinnataskus) vedeles oli ühel hetkel soovinud ennast avama hakata. Näotuvastust polnud võimalik teha ja siis hakkas paugutama koodi sisestamise nõuet. Ja nii siis 10+ korda jutti. Muud selgitust ma sellele ei oska anda. Eelmises ehk esimeses etapis oli mul ka sama telefon kaasas. Siis vist kül ka lisaümbrisese ja alles siis kilekotis. Jääb mulje, et igaks juhuks tasub telefon jooksu ajaks välja lülitada. Aga lisaselgust sain juba tagasisõidul. Kuna olin korduvalt telefonile teinud restardi (tegelikult 2 korda), siis nullisin ära selle loenduri. Seega taas 1h. Ja umbes 30 min stardipaigast eemal olles avanes mulle lõpuks võimalus, et mis juhtub siis kui mulle näidatakse 1 minute või siis et nüüd on aeg proovida. Ei midagi erilist. Küsitakse uuesti salakoodi. Ja kui õigesti paned siis kõik OK. Telefon jälle töökorras. Aga kerge pettumus, et sellised asjad saavad juhtuda. Et mingil moel siis nupud pinges või mis iganes selle telefoni avamise nõude seal taskus esile kutsuvad.

Lõpp hea kõik hea! Jooks tehtud. Kergelt parema keskmise tempoga kui esimene sarja jooks (kuu tagasi). Mägesid oli rohkem aga treenitust oli ka veidi rohkem all. Sellest ehk ka see tulemus. Ehkki see aeg ei olnud eraldi eesmärk. Siin ei ole. Siin võiks veidi keskenduda ka rajale ja selle ümbrusele. On ju tore kui korraldaja iga kord ja iga aasta neid osavõistlusi erinevates Läti paikades korraldab. Järgmine kord tuleb juba Läti kõrgeima tipu ümbruses. Parem ei mõtle, mis tõus seal ees võivad oodata. Aga tagasitee võis alata, sest vihmaga ei viitsinud väga passima jääda. Söögijärjekorrad olid ka taas pikad. Ühesõnaga, mina näljasena ja mu sääsk täis sööduna (äärmiselt ebavõrdne, eksole) asusid Pärnu poole tagasi sõitma. Eeldatav tagasisõiduaeg ikka sama. alla 3h. 

Ahjaa, korraldaja teeb ka iga võistluse eel väikese raamatukese. Kahjuks läti keeles aga kaasa tasub ikka võtta. Lehitseda ja pilte vaadata. Selle aasta särki saab ka erinevates värvitoonides ning igati korralik, Salomoni oma. Aga maksab ka.

Sääsk ja mina jõudsid tagasi Pärnu ca 18:45 paiku. Oli 12+ tunnine tööpäev. Teistmoodi küll aga ikkagi tööpäev. Toda sääske ei ole rohkem kohanud.

3. Gaizinkalns - 18.06.2022

• Koht/kaart/raja skeem: Gaizinkalns 2022
• Raja profiil: ca 870 tõusumeetrit (samas Strava järgi 839 m, Polari järgi 760 m)
• Rada: (e) ilves (~32.5 km)
• Stardiaeg: 12:30 (koos metskitse rajaga)
• Aeg / võitja aeg: 4:04:22 / 2:26:30 (Kristaps Kaimiņš, LAT)
• Koht / lõpetajaid kokku: 157 / 203
• Koht eestlaste seas / kokku: 2 / 2

Eelarve 2022.aasta põhjal (kui keegi plaanib osaleda)

*Vastavalt plaanile, kõiki kulusid Sul võib-olla ei tule

Registreerimine: 25 € (toimumise eelneval nädalal)
Transport (auto): /kütusekulu/
Hotell: 0

Selle aasta kolmas etapp tundus teistmoodi. Esmalt nägi rajakorraldus ette Läti kõrgema tipu vallutamist (vähemasti selle küljelt) ja teiseks, mingil põhjusel tõmmatakse joon alla eelmisel aastal alanud (4 jooksu) ja selle aasta esimese kolme pealt summa-summaarum punktiseis. Kas nüüd seetõttu, et eelmine aasta neid plaanitust vähem korraldati või muul põhjusel (võibolla on ka varasematel aastatel just nii tehtud). Seega, tuli ju osalema minna, et saada tervik kokku.

Märkus. Üks medalitest kuulub metskitse klassi (ülemine, sestap ka väiksem), kuna Siguldas ei olnud ilvese jooksu ja see oli asendatud hundi rajaga, mis algas Võnnust (Cesis) ja oli pikkusega ca 80+ km. Veits pikk veel minu jaoks.

Tegelikult valitakse lõpparvestusse 7-st jooksust 4 paremat. Mistõttu võis eeldada, et antud jooks sellele väga ei pretendeeri, kuna pikemal (ilvese rajal) tavaliselt niisama (ettevalmistuseta) jooksjad ei osale ja pigem olen olnud alati lõpparvestuse (jooksu tähenduses) teises pooles. Asja teeb aga huvitavamaks asjaolu, et jooksule eelneva päeva õhtul lugesin korraldaja FB-st, et seoses ilmaoludega, on muudetud radasid (kuna kõik varasemalt planeeritud kohad pole läbitavad - loe: muda). Kui nii mõnigi lühem distants muutus veelgi lühemaks, siis pikem distants (ilvese rada) muutus hoopis pikemaks. Ja seda lausa 6K võrra (ehk varasema 26K asemel 32K). Nagu korraldaja märkis, "sama raha eest palju rohkem looduse nautlemist". Ja eks see nii ka kujunes, kui puhtalt keskmise tempo järgi analüüsima hakata. Aga kõigest järjekorras.

Positiivse asjaoluna oli seekordne etapp 1h hilisema algusajaga, mistõttu sai Pärnu kandist startida täiesti mõistlikul ajal (sõiduaega ca 3h), arvestusega olla kohal ca 1.5h varem. Tegelikult oli paigal ca 10:45. Parkimine oli veidi eemal, aga elas üle (5+ minutit kõmpimist). Teadjamad leidsid koha muidugi ka lähemal. See Gaizinkalns asub ise üsna "kruusaaugus". Mina pidin umbes 15K sõitma neid Ott Tänakule sobivaid kruusateid. Võimalik, et mingi nurga alt pääseb Läti kõrgemaile tipule ligi ka "puhtamalt".

Nädala keskel vaadatud ilmaennustus tõotas taas vihma aga vähemasti sooja ilma (18 kraadi kanti). Ja üks päev varem vaadatuna, näidati väga väikest vihmavõimalust kuid kindlasti selle ohuga või siis pives ilma. Sellest lähtuvalt tuli korraldaja poolt ka hoiatus, et "muda saab" (loe: kõiki mudalõike nad rajalt "eemaldada" ei suutnud).

Siiski-siiski, vähemasti enne starti olev aeg oli täitsa päikeseline. Kui numbrivõtt oli mäejalamil, siis stardipaik/EXPO/finiš/kontsert juba mäe otsas. 

Seda mäge sai võetud korduvalt nii enne jooksu (esimene väisamine peale numbrivõttu ja teine väisamine starti ronimine) kui ka peale jooksu (kontserdi kuulama). Ka numbri väljavõtul hoiatati, et rada 6K pikem. Mis-seals ikka, on nagu on. Jooksev ilmaennustus näitas, et vihma võib tulla aga minimaalselt. Nii ka enam-vähem läks. Korra kuskil tuli väike sabin, pilvisust oli, seega see suurem vihm jäigi rohkem ähvarduseks.

Start lühikestes. Säärekaitsed ka igaks juhuks üle pika aja peale. Jooksuvest selga. Nagu ikka, ühes joogipudelis mineraalvesi, teises nafta (loe: fanta). Kaks geeli taskutesse. Aga kuna selle aasta esimestel kordadel oli näha ka kerget toitlustust rajal, siis mõtlesin ka mina, et võtab ampsu siin ja võtab ampsu seal. Rada ka tavaliselt pikem. 

Start taas koos metskitsedega, kelle distants jäi vaatamata muutunud rajaoludele samaks, 20K (roheline number). Aga ilvestel (lilla number) 26K asemel 32K. 

Muidugi oleme tavaliselt jooksnud päris üksjagu maad koos (metskitsedega), aga seekord toimus lahknemine juba 1K juures. Vaatasin kaarti ilmselt valesti ja eeldasin, et me teeme esmalt metskitse raja ära (20K) ja siis pöörame lisaringile (12K). Tegelikult oli just vastupidi. Mitte et see peas kõike segamini lõi aga sellest ma sain lõplikult aru ehk hetkel kui ärapöördepunkti (12K) jõudis ja hapukurki järasin, mis sai fotograafi (Mareks Gaļinovskis) poolt ka jäädvustatud.

Üks korraldajast muidugi tegi nalja, et kas juba lõpetamas? Nooh, "not yet" või midagi sarnast kõlas minu suust. Kõlas ka nende poolt õpitud sõna "aitäh". See esimene 12K läks paljuski kordamisele, umbes 9K mahus aga enne veel metskitse rajale (roheline rada alloleval pildil). 

Tegelikult oligi mõstilik, et ilvesed said selle esimese ringi teha rahus üksinda. Seda mudas snorgeldamist oli aga mõistagi olid need lõigud algul vähem tallatud. Võib etteruttavalt öelda, et sama rada hiljem, teistkordselt, oli selline metssea poolt snorgeldatud rada. Polegi vist niipalju saanud mudas mürgeldada ja eks see enam-jaolt kandis, kui vaatasid kuhu astud, seega üle poole sääre vast kuhugi sisse ei astunud, suss jäi ka jalga. Ilmselt veidi sellist mudaraja kogemust tuleb kasuks. Teistkordselt võtsin ehk ka mina juba julgemalt, kuid siis oli see tempo pigem jooks-kõnd. Ja ei hakanud neid sekundeid enam mudas laveerides püüdlema (oluliselt tehnilisem oleks nagunii olnud). 

Eks ka teisel ringil, too metskitse roheline, ka seal oli mudaseid lõike. Ka põllupealsetest ojadest ülehüppeid. Need olid kindlasti kohad, kus hüppel oleks võinud valesti astumise korral ka jala ära lükata. Aga kõik läks hästi. Joomisega ma rajal tagasi ei hoidnud, kuna võis eeldada, et kaasavõetud joogist ei piisa ja seega oli vaja neid teeninduspunktides täita. Mõnes punktis oligi vaid vesi, mõnes teises ka coca-cola (seda sai võetud lõpuotsas, korra). Teeninduspunktides (aga mitte kõigis) oli ka hammustamiseks üht-teist. Hapukurgiga olete juba tuttavad. Banaani võtsin vast korra. Mingi värvilisest marmelaadist suhkruuss oli ka, mida korra proovis. Näris ära aga rohkem ei tahtnud (ei mäleta ka, kas enam pakuti, see oli samuti tolles 12K ärapöörde kohas). Kuna hammustada sai, võtsin oma esimese geeli vast 18K juures ning teise 29K kandis. Ma ei ole mingit suurt plaani nende geelidega teinud, et nüüd kindlal kilomeetril. Tihtipeale arvestan ka selle järgi, kus veevõtu punkt, siis saab ka prügi ära visata, ning ei pea kuskile kotti või pükstesse toppima. 

Kuna teistega lahknemine oli üsna kohe peale starti, oli seekordne jooks üsna "üksildane". Enam-jaolt oli keegi silmapiiril või siis kuklas. Ja ei olnud ka ühtegi liitumist teiste jooksudega. Peamiselt seetõttu, et ilvese rada oli raskem ja teised stardid varasemad (ja ka lühemad). Muidu on ikka mingil hetkel (enne lõppu 4-6K) sattunud kokku teiste, lühema distantsi jooksjatega. 

Tõuse oli, millest nii mõnigi oli üsna pikk kõndimine, sinka-vonka üles. Muda oli. Hea oli, et maastikusussiga sai mindud. Ühe korra tekkis laskumisel libimisemiseoht, aga jalg sai tänu mustrile ikkagi pidama, mistõttu korraks ehmatas. 

Aga suss vajaks väljavahetamist. Seekord sai ennatlikult parema jala kanna plaasterdatud, mistõttu see hoidis vast hullema ära, sest vähemasti esimese otsa pidas see plaaster end paigal ja hiljem läks omateed, mingit hõõrdumistunnet väga ei tekkinud. Väike kanna närimine parema sussi poolt oli peale jooksu siiski märgatav. 

Nagu sellel aastal juba tavaks, on mäepunktide teenimise lõik jäänud lõppu. Distants ei olnud pikk, aga alt üles. Alt, punasest väravast, ülesse, sinise väravani.  

Suutsin esimese otsa joosta, lõpumeetrid ka. Mäearvestuses oli seega koht mõnevõrra parem ja seega punktide osas sai üksjagu kohti võidetud. Aga võrdlusena, kiireim mäkketõusja oli 33 sekundit, minul 1min 16s (koha mõttes 74.). Kui võtta arvesse vaid põhidistantsi punkte, siis oleks olnud koht 169, koos mäkketõusu punktidega paranes koht 10+ võrra, 157. Tegemist oli samas etapiga, kus ma lõpetasin viimases veerandis. Saamaks poole peale, mis võiks maastikujooksu juures olla minu eeldatav koht, oleks tulnud ca 20+ minutit kiiremini joosta. See ehk olekski tähendanud nii 45 sekundit kiiremat tempot (aga seda keskmiselt). Kiiremat just neil lõikudel, kus see oleks olnud lihtsam teostada. Aga kuna distants oli pikem, siis pigem hakkasin ennast hoidma ja mitte "suruma". Peaelgi ei olnud mäetrenne ka viimase kuu jooksul teinud. Ühe 21K treeningjooksu sai teha (5:15 tempos) aga sellest pole suurt tolku kui tehnilisema raja kogemust ei harjuta. 

Summa-summaarum läheb 7-st jooksust arvesse 4 paremat. Praegune ei olnud kindlasti üks neist. Aga lõppude lõpuks jäi selles seerias (mis algas eelmisel aastal ja lõppes nüüd) minu kohaks 84. Seda meeste arvestuses, kuna naiste arvestuses toimus omaette punktiarvestus aga kui need arvesse võtta, siis ca 20 naist olid paremad. 

On muidugi tähelepanuväärne, et isegi kui jooksid näiteks 3 etappi, võis punktisumma ületada ikkagi neid, kes tegid kaasa vähemalt 4 etappi. Meeste puhul oli sellised 3, kes minust eespool ka kolme jooksu arvestuses. Nad jäid kohale kuni 60+. No ja muidugi oli sellisel juhul tegemist tipp-jooksjatega, kes teenisid punkte just tänu sellele, et neist kolmest jooksust nii mõnigi oli võidujooks ja seega ühe jooksu eest saadav punktisumma 1000 + mäepunktid. Punktiarvestus oligi nii, et võidu eest sai 1000 + mäepunktid (teised siis vastavalt ajale vähem punkte). Naistest oli 3 jooksuga minust eespool 2 jooksjat. Aitab nüüd statistikast.

Nüüd tuleb üks kuu pausi, juulis jooksu selles sarjas ei ole, mistõttu järgmine augustis. Eks paistab, kas ka mind seal võib kohata. 

Seerkordse jooksu lõpetas ka väike kontsert. Nimelt astus ca 1h kavaga üles bänd Jauno Jāņu Orkestris. Ehkki lätikeelne muss, siis osad lood on vägagi energilised/kaasakiskuvad või siis rockilikud.

---

 

All Runners Are Beautiful !
gorunning !