Stirnu Buks (2021)

Stirnu Buks 2021 - Läti maastikujooksusari

Stirnu Buks (läti keelest tõlgituna: metskits/hirv) näol on tegemist Läti maastikujooksu sarjaga, millel üksjagu ajalugu (veebilehe järgi alates 2015). Sarja etapid toimuvad ühe ja sama aasta jooksul Läti erinevates piirkondades. Varasematel aastatel olnud 5-7 etappi. Aastal 2021 oli neid 4, kuna etappidega hakati COVID tõttu peale hiljem (alates juulist 2021 kui muidu on algus olnud aprillis). 

Üldandmed

  • Sarja ametlik veebileht: https://www.stirnubuks.lv/?en
  • Koht/kaart/raja skeem: Erinevad Läti linnad ja nende ümbrus. Aastal 2021: (1) Smiltene; (2) Sigulda; (3) Kandava; (4) Ogre
  • Raja profiil: Sõltub valitud rajast, asukohast - üldjuhul siiski keskmisest rohkem tõusumeetritega
  • Rada: Erinevad, jagatud looma nime järgi klassidesse: (a) unihiir (~1km); (b) orav (4-6 km); (c) jänes (10-13 km); (d) hirv (18-23 km); (e) ilves (27-35 km) ... 2021. aastal oli ühe etapi ilvese asemel ka (f) hunt (60+ km), mistõttu sellest ma loobusin ja võtsin hirve raja, muidu olin ilveste sõber
  • Stardiaeg: Sõltub valitud rajast (nii mõnelegi jõuab Eestist sama päeva hommikul sõitma hakates kui oled hommikuinimene)

1. Smiltene - 24.07.2021


  • Koht/kaart/raja skeem: Smiltene 2021
  • Raja profiil: ca 1160 tõusumeetrit, ehk siis tõuse jagus
  • Rada: (e) ilves (~34 km) aga minul tuli 45 km!
  • Stardiaeg: 11:30 (koos metskitse rajaga)
  • Aeg / võitja aeg: 5:53:51 / 2:28:51 (Artūrs Pauliņš, LAT)
  • Koht / lõpetajaid kokku: 129 / 131
  • Koht eestlaste seas / kokku: 2 / 2
Eelarve 2021.aasta põhjal (kui keegi plaanib osaleda)

*Vastavalt plaanile, kõiki kulusid Sul võib-olla ei tule

Registreerimine: 30 € (toimumise nädalal, muidu 25 €)
Transport (auto): /kütusekulu/
Hotell: 0

Otsus Smiltenes joosta tuli sisuliselt eksprompt. Tean, et olen seda sarja varem vaadanud, kuid ei ole valinud, kuna pole olnud maratoni distantsi. Ehk siis sisuliselt pole välismaal ju teisi distantse jooksnud (kui kunagi ammu, aastal 2006, minu esimene poolmaraton Exeteris, UK). Ja ilmselt just seetõttu ma rohkem Stirnu Buks maastikujooksu sarjast edasi ei mõtisklenud. 

Aga kuna selle aasta Rõuge Maastikumaraton jäeti ära (juuli alguses), siis ei olnud vaja palju mõelda kui sama nädala kolmapäeval ilmus FB uudisvoos Marathon100 meeldetuletus, et nädalavahetusel toimub Lätis siis antud maastikujooks, mis ka eestlaste seas üha populaarsem. 

Vaatasin siis, kui palju eestlaseid ka seekord reganud. Sain pikemale distantsile kokku täpselt "1". Ja lühematele, ... vot seda ei mäletagi. Olgu. Lasin veel seedida seda teemat, sest kui uudist nägin kolmapäev, siis eelregistreerumine lõppes neljapäeva lõunal. Ilmselt õhtu ma tegin selle siiski ära. Ei jäänud ootama viimast hetke. Küsimus oli distantsi valikus.. või noh, tegelikult ei olnud. Ehkki tõusumeetreid oli omajagu, 1200 m ja seda 34 km kohta, mis oli siis just see pikim distants, siis tundsin, et lühemat (ehk 23-24 km) ka nagu valida ei taha. Ehk siis teine eestlasest registreerunu! Juhhei!

Smiltene ise ei ole ju kaugel. Eriti kui Eesti lõunaosariikidest stardid. Minu puhul oli selleks Pärnu ja autosõitu 2h15min jagu. Jooksu stardiaeg ka sobis, 11:30. Mis tähendas ca 08:00 väljumist, et nii 1h enne kohal olla. 

... regamine jne...

Jooks algas rahulikult. Start oli koos 20K rajaga. Raja algus ei olnud väga tehniline, jah, singlid olid, kus siis tuli tempot reguleerida selle järgi, kes sul parasjagu ees on. Aga kohe alguses ei olnud ka tahtmist rapsima hakata. 

Foto: FotoManLV, stirnubuks.lv

Joogipunkte ei olnud palju, ütleme iga 5 km tagant. Ja plaanisin hoida oma värskat kuni lõpuni ehk siis esialgu tarbida seda, mis on joogipunktis. Aga ma olin jätnud ühe asja kahe silma vahele. Nimelt selle, et joogipunktides pakutigi ainult ja ainult vett. Tops või pudel pidi olema kaasas. Sellega oli OK, selleks oli mul üks tühi pudelike koti küljes rippumas. Üks energiabatoon oli ka kotis. Aga ma tõesti ei arvestanud, et joogipunktides kohe üldse mitte midagi peale vee ei pakuta. Selle hetkeni ma olin oma pikemad jooksud teinud ikka jooksu korraldajate menüüd tarbides. Väga harva olin midagi ise kaasa võtnud. Pigem erand, siis kui paaril Rõuge maratonil jooksnud ja seega kott seljas olnud. Siis on olnud kotis ka batoon või kaks. Ja egas see alguses ju probleem polnudki, et joogipunktide vaid vesi. Aga ära hakkas lihtsalt tüütama. 

Aga jooks kulges omasoodu. Ikka tõusud, ikka langused. 


Foto: FotoManLV, stirnubuks.lv

Siis juba 15K, mille juures oli ajavõtuga singel, mille arvestus toimus eraldiseisvalt ja jooksu lõpp-punktisumma koosnes nii lõppajast kui ka selle singli ajavõtust tulenevast punktisummast. Teisisõnu, kui siin rapsisid, võisid suhteliselt lihtsalt teenida ehk 40 punkti rohkem kui sinu konkurent (samaväärse lõppajaga) ja olla seega üldarvestuses eespool. Lihtsalt, et anda mingi ülevaade, esimene sai 1000 punkti, mina jäin esimesest maha 3h (aga selle põhjuseni veel jõuame, miks) ja seega punkte tuli 421. Samas kui selle singli eest sai esimene 289 punkti (aga näiteks võitja 250 punkti). Mina sain 160 punkti. Tõsi, üldarvestus tuleb ikka koha järgi. Aga neid punkte arvestatakse sarja osavõistluste koondtulemuses. 

Olgu, singel sai läbi ja siis veel ei teadnud, et asi läheb hapuks. 

Vaadates kaarti, oleks pidanud toimuma tagasipööre. Aga nüüd hiljem kaarti analüüsides, kuidagi suutsin joosta teiste järgi (kes ka valesti jooksid) ja ei märganud tagasipöörde viita. Ühel hetkel olime jõudnud kohta, kus siis mulle mälupildina meenus, et 34K ja 22K jooksjad lähevad lahku. See pidi olema ca 17K juures. Ja koht ju lausa klappis aga kui ma siis nägin, et mulle oli üks 22K jooksja siiski järgi jooksnud ja ütles, et ta peabki nii tulema, sest "märgid nii näitavad", siis mõltesin, et .. "ju siis nii on". Seisatasin ka korra ise, ja vaatasime koos seda märki :D

Olgu, tema läks minust mööda. Nii mõnigi tuli nagu veel järgi. Aga minu ees oli paar veel. Selleks hetkeks olime me tegelikult juba paar kilomeetrit mööda jooksnud. Tegelikult olime juba mõnda aega hakanud kordama sama rada. Kui siis ühel hetkel üks lätlane (minust eestpoolt) seistas ja hüüdis (ilmselt läti keeles), et see ei ole õige. Hästi, 2-3 minu ees, püüdsid need hüüded kinni, ja jooksid tagasi. Vestlesime paar sõna ka inglise keeles ja kuna nemad olid kõik 22K jooksjad, siis ütlesid, et nemad on valel rajal aga minu rada pidevat ikka edasi minema. Hästi, nii siis oli. Ja kuna sellel 34K rajal ju palju meid ei olnud, siis ei kohutanud ka mind see, et ma jäin nii eest kui tagant vaates ÜKSINDA. 

Kõik tundus hetkeks veel OK. Kui siis ühel hetkel jõudsin ma arusaamani, et seda rada olen ma täna juba jooksnud. Ehk siis rajaprofiil, tõusud jne - need tundusid nii kuramuse tuttavad. Asja tegi ju "keerulisemaks" see, et rajal ei olnud KM tähiseid, lihtsalt tähised puudel (väikesed nelinurgad), et oled "ÕIGEL RAJAL" ja kõik. Ma arvan, et kui oleksid kasvõi need kilomeetritähised olnud, siis oleks ka varem aru saanud, et me kõik (4-5) olime juba jupi maad valesti jooksnud ja seega oleks pidanud tagasi navigeerima ja õige ärapöördekoha otsima. Aga läks teisiti. 

Mõtlesin, mis seals ikka, panen edasi. Päris täpselt ju ma ei teadnud kui palju ma rada kordama nüüd jään. Ehk siis näiteks, mitu kilomeetrit on joogipunktini ja kas see üldse on veel alles või on nad oma kodinad kokku pannud. 

No esimene neist sellel korrataval lõigul oli täitsa alles. Asus see sisuliselt tagasipöördekohas ja kuna mul veel vett oli, siis seda ma juurde ei tahtnud. Aga ma olin selleks hetkeks jooksnud ca 22 km. Tegelik distants oli selles punktis esimesel korral ca 10 km. Ehk siis olin suutnud 12 km kordust teha ja seeläbi võis hakata hindama ka järgmisi joogipunkte ning ka teatud mõttes ajapuhvrit. 

Ühtegi jooksjat minu ees ei paistnud. Oli selge, et ma olen viimane. 

Kuniks siis lõpuks jõudsin nii järgmise "veepunktini", olles ühe kordustõusu ka mälu järgi välja jätnud. Nagu on seda ka kaardilt näha. Ja nüüd juba taas singli alguspunkti, kus just keriti ajavõtusüsteemi kokku. Väravad olid juba eemaldatud. Aga küsisin, "kas kuskilt saab selle mäe välja jätta, et ma ei tahaks seda uuesti nagunii joosta ja et ajavõttu ka nagu teistkorda pole mõtet ja ei saa ju ka, kuna süsteem kokku pakitud" :)

No juhatati siis "shortcutile". Õnneks sain ka vastuse, et viimane startija oli just läinud siit singlist üles, ehk siis ma olen kuskil ehk 5min temast maas ja ilmselt saan ta suhteliselt lihtsalt kätte kui seda mäelõiku uuesti ei jookse. 

Pildil: Järelanalüüs, kus valesti läks. Suurendus kohast, kus oleks pidanud olema tagasipööre (roheline nool) aga teiste järgi lasin edasi ning ca 100 m pärast olin "tagasi rajal" (punane nool), märgistatud rajal (mitte et nendest enne oleks puudust tundnud, teiste seljad olid ju märgkideks :)

Minu elu teine lõikamine. Teadlik lõikamine. Aga ütleme nii, et mitte ebaaus. Muideks need vähesed korrad, mida ma Viljandi Järvejooksul olen jooksnud, siis seal ma seda mudalõikamist pole teinud. Aga las see jääb.

Kui ma lõpuks uuesti tähistatud rajale sain (see lõikamise lõik ei olnud pikk), siis jõudsin esmalt järgi ka raja viimasele kontroll-kõndijale, kelle järgi ilmselt 6h arvestust tehti (6h oli 34K läbimise aeg). Rääkisin põgusalt ka talle oma loo ja eemalt paistis juba ka järgmine joogipunkt. 

See oli see joogipunkt, kus distantsiks ca 17.5 K ja toimus 34K ning 22K lahknemine. Joogipunkt oli mõistagi alles ja kuna pool maad oli ees, siis oli ka lihtne juba arvutada, kas on reaalne 34K ring siiski ära teha. Sest egas see 22K lõpetamine poleks mulle midagi andnud. Lihtsalt oleks jõudnud varem lõppu. Seega veepudel täis ja otsus, tuleb minna 34K.

Täpsemad kaardid juba: Smiltene 2021

Eemalt paistis ka viimane jooksja (tegelikult kõndija). Kelle ma varsti kätte sain ja kellega proovisin ka juttu teha, kuid kuna ta mulle ei vastanud, siis arvasin, et võibolla ei mühka inglise keelt (oli vanem teine ka, 50+ kindlasti). Hiljem ja palju hiljem finišis nägin, et ta rääkis viipekeelt oma semudega. Vot nii.

Aga uhkes üksinduses edasi. Olin jooksnud nüüd 30+ kilomeetrit ja juba jupp maad varem oli hakanud mulle see veejoomine ikka nii vastu, et ei suutnud seda enam omistada. Oma ainsama batooni oli suutnud ära süüa juba varem. Nüüd tuli võtta oma kotis olev Värska varu ja sellega edasi kesta. Veits teistmoodi maitse ja veits lihtsamini joodav. Aga korraga ikkagi palju ei saanud. Mitte et päris välja oleks hakanud ajama seda, aga lihtsalt tundsid, et mage värk, mis mage värk. 

Ka 34K juures (tegelik siis 22K) oli veel veepunkt alles. Väike suhtlusring ja edasi. Juua võtsin aga ei uskunud et seda juua tahan. Aga igaks juhuks. Värskat oli ju veel alles ka. 

Kuna ma olin juba jupp aega üksinda jooksnud, siis tegelikult probleeme polnud, et ei näeks neid väikeseid ruudukesi, mis sind kenasti rajal hoiavad.

Edaspidi probleeme ei olnud ja ehk oli ka väike lisatähelepanelikkus nüüd, et hoida kontakti nende märkidega. Mõned tehnilised lõigud olid või nooh, pigem singlid aga mitte tõusuga single, vaid väga mudane. Kuskilt padrikust läbi jooksmine ja sinka-vonka. Aga üldiselt oli see osa rajast lihtsam kui esimene ots. Siiski tundsin, et jooksusamm jääb aina lahjemaks ja kuna distantsi on omajagu, siis polnud mõtet viimast välja võtta vaid jõudu salvestada, sest ma ei olnud ju kuidagi arvestanud, et ma jooksen 45K kui siis õnnelikult lõppu jõuan. 

Seitse km enne lõppu oli veel üks joogipunkt, mida kokku pakiti. Osad näod varasematest joogipunktidest olid siin juba tuttavad. Minu number loeti skänneriga ka siin punktis ära, et kontrollida ilmselt raja terviklikku läbimist. Öeldi, et lase edasi. Ainult 7km veel. 

Enne kui sain alalt vehkat teha, sain hõlma alt ka ühe geeli, mille ma tänuga vastu võtsin ja mille peatselt pintsilisse panin.

Enne oli aga üks tüütu treppidest üleskõnd vaja teha. Ja siis ka laskumine. See oli raske. Jõudu lihtsalt polnud. Olin rajal olnud peaaegu 5h.

Aga tundsin, et tõesti, oh-imet-oh-imet, see geel annab natukenegi jõudu ja tundsind, et aeg-ajalt saan teha ka jooksulõike, mis mõned kilomeetrid enne lõppu juba päris kenakesed välja nägid. No olgu-olgu, teadmine, et palju pole enam lõpuni oli ilmselt suurem motivaator ja päästja koolikell kui see üks geelike. Aga asi seegi. 

Varsti nägin märki, ja see oli ainus kilomeetritele viitav märk mu arust sel rajal, mis ütles, et 2K lõpuni. Olin vaikselt lootnud, et tegelikult on 1.5K. Kui peas arvutasin neid distantse, mida lisaks olin jooksnud ja teisalt meenutasin, et mis see siis nüüd oli 34 või 34+ K. Ja egas see korraldaja ei pruukinud ka öelda, et täpselt 7K oli lõpuni, äkki 6.5 :)

Anyway. Egas need asfaldil jooksmised nüüd väga palju lihtsamad polnud. Väsinud jalad jne. No ja siis see vimka veel enne finišit, kus pidi mingist ojas nii-öelda läbi jooksma, aga enne sinna laskudes ja siis kohe sealt tagasi üles tõustes. Eks tegelikult kasutati seda ala korraldaja poolt ka erinevateks pildi- ja videoüllitistes. Mina pidin seda tegema hiljem.

Aga lõppu ma jõudsin, enamus inimesi oli finišialast juba lahkumismarsil ja eks paar plaksutamist tehti ka neile kõige viimastematele. Lahe. 

Medal kaela. Korraks istusin maha aga kuna ma jõudsin nii 7-8 minutit enne ametlikku sulgemisaega, siis mõtlesin, et pean ennast sundima ikka auto juurde kõndima, riided vahetama ja siis siia alasse tagasi tulema, kuna registreerimisega sai ka mingi sedeli, mille said poetada loosikasti aga seda alles peale kella 16:00. Mina lõpetasin kella aja järgi 17:30. Ja kella kuueni oli aega. 

Oeh, see ca 1 km auto juurde oli ikka vaevaline, aga paar minutit enne kella 18:00 ma tagasi jõudsin. Samas sain aru, et see loosimine oli ilmselt ära tehtud juba palju varem kui too 17:30. Ei olnud õnnetu. Õnnetu olin pigem siis kui sain aru, et tegelikult ka kõik putkad nii joogi- kui söögiputkad on asju just kokku pakkimas ja oli selge, et sealt midagi hamba alla ei saa või siis midagigi, mis lohutaks mu magu, mida vaid vesi täna on paitanud. 

Sain mingi marjajoogi kuskilt Valmiermuiza putkast, sest alkoholivaba õlut neil enam pakkuda polnud, kuna oli juba sisse pakitud. Oeh, see väike pudel marjajooki oli ka väga mõnus. Aga süüa ikkagi ei saanud. Ah, savi, elan üle. Missest, et kella järgne kalorikulu oli 5200 kcal. Ja ma olin tarbinud vaid vett ja ühe batooni ja ühe geeli. 

Ilm oli vähemasti ilus ja nats veel kobasin seal finišialas. Mõned pildid räägivad enda eest ehk ise. Ilus koht. 

Aga seejärel juba tagasi auto juurde ja tagasiteele. Läbi Valmiera, et kartulikoori süüa :)


2. Sigulda - 14.08.2021


  • Koht/kaart/raja skeem: Sigulda 2021
  • Raja profiil: ca 980 tõusumeetrit, ehk siis tõuse jagus
  • Rada: (d) metskits (~23 km)
  • Stardiaeg: 11:00
  • Aeg / võitja aeg: 2:41:18 / 1:45:10 (Indulis Bikše, LAT)
  • Koht / lõpetajaid kokku: 170 / 421
  • Koht eestlaste seas / kokku: 1 / 1

Eelarve 2021.aasta põhjal (kui keegi plaanib osaleda)

*Vastavalt plaanile, kõiki kulusid Sul võib-olla ei tule

Registreerimine: 30 € (toimumise nädalal, muidu 25 €)
Transport (auto): /kütusekulu/
Hotell: 0

Tundus, et Sigulda oli lihtsalt loomulik jätk Smiltenes kogetule ja ka soov proovida uuesti ja seekord mitte ära eksida. Sai isegi korraldajate kaart seekord kella sisse laadida ja see käima lükata. Üheks suurimaks erinevuseks Sigulda juures oli see, et paraku ilvese rada siin valida ei saanud. Oli hundi rada, mis asendas ilvese rada ja selle pikkus oli 80+ km (algusega Cēsisest). Jah, ükskõik palju ma nüüd seal Smiltenes lisakilomeetreid ka ei jooksnud, siis 80+ kogemust mul pole ja see oleks ikka väga suur hüpe olnud. Mistõttu tuli leppida metskitse rajaga ja seega ka sarja arvestus läks veidi segamini aga seda päris lõpuosas. 

Siguldasse saamine on samuti lihtne, ei pea end piinama hotelli valimisega, saab norm ajal veel Eestimaa pinnalt startida, et paraja varuga kohale jõuda. Ilm tõotas tulla vihmane. Oli sadanud. Stardi hetkel jäi korraks järgi aga seejärel jätkus selline seenelaadsem vihm pea kogu esimese jooksuotsa. Kuna rada ei teadnud, siis ei tulnud ka pähe mõte, et see võiks rada väga libedaks muuta. Aga hakkame algusest.

Algus oli ju rahulik, asfalt, 5min/km aga siis läks jooksjata sissetöötamiseks lahti. Ja miks ma ütlen "sissetöötamiseks", on väga lihtne. Hakkame järjekorras kirjeldama neid laskumisi/tõuse ja saad isegi aru, et need läksid aina ... tehnilisemaks. 

*Esimene laskumine kulges mööda uunikivi, kohati üsna järks ja tuli hoogu pidurdada.



Foto: stirnubuks.lv

*Esimene tõus, väga viisakas - loe, "astmetest üles", tõsi tempot polnud aga egas seal minusugune ja ka paljud teised väga ei jookse (ehk esimesed vaid).

*Teine laskumine kulges juba nn suusanõlvast otse alla, kui olid tipus, nägid "suusamäe" alumises otsas neid inimtäpikesi, kuhu oli vaja samuti varsti jõuda. Heinane, ent pidamist oli omajagu. Tõsi, paar korda oli tunne, et tempo läheb liiga suureks ja suuda seda kinni pidada, mistõttu kas tempot kasvatada ja oodata, millal toimub kukkumine või üritada leida pidamist mõnel heinatutil ja veidi tempot alla keerata (ma ei ole mäesuusataja ja egas need tehnikad siin ka aita, isegi kui oskaks - a'la suuskadega külg ette ja teisele poole "rada"). No siin oli mudasem osa keskel ja üle selle küll joosta ei tahtnud, et teepikkust suurendada ja seega ehk tempot alla tõmmata? Aga veelkord, see oli siiski nö õnnelik laskumine ning mõtlesin isegi korra, et kas see oli raja hulleim? Loe edasi, saad teada, et kaugel sellest.

*Teine tõus oli aga juba bobirada pidi üles. Väga lahe. Vihma oli kallama hakanud. Ja see bobirada oli ju katuse all. 

Foto: stirnubuks.lv

No las see vihm jääb. Egas seda lageda peal sadamist ei pannud keegi tähele lõpuks, kuid vihma käes olevale rajale kindlasti oma mõju avaldas. Bobirada oli ka eraldi ajavõtuga. Tipust mingi osa oli jäetud välja ehk siis pöörasime varem maha (nö mäe tipuni ja tehislikult ehitatud tippu enam bobirada pidi ei võtnud). 

*Teine laskumine oli juba "fun" ja "lehm libedal jääl tunne". Juba seda laskumist vaadates ja enda ees olevaid jooksjaid "analüüsides" murdsekundi jooksul ei tundunud see väga "fun" olevat. Aga see oli minu puhul tingitud ka asjaolust, et sellist laskumist tervikuna (kui lõpp hea kõik hea osani jõuda) pole nagu varem kogenud. Ühesõnaga, see keeras ja pööras puude vahel, mis õnneks olid toeks, nii et minu taktika oli esialgu diagonaali panna ja puudelt tuge otsida. Aga paistis, et osad eelistasid kohe liugu laskma hakata. Ei pääsenud ka mina sellest. Eelistasin paremat külge. Ja jalg lihtsalt kadus ühel hetkel alt ära, mis selle liu ka põhjustas. Paar korda. Korra "lendasin" pidurdust otsides ka puu/võsa otsa. Nii et nägu kergelt embas puutüvesid. Õnneks kriimuvabalt. Aga kriimudeni me veel jõuame. Oota veidi. See kõrguste vahe oli nende kahe laskumise juures ikka "maksimum", otse ülevalt - otse alla jõe äärde - Koiva jõgi. Mõtlesin, et kas annab veel hullemaks minna (loe: "trailimkas", ehk sõnast "trail" tuletatud) ? Arvestades, esimest laskumist ja teist laskumist? Ojaa.

*Kolmas tõus, esimesega enam võrrelda ei saanud, ehkki veidi oli alguses treppi meenutavaid astmeid. Aga need kadusid varsti. Oli näha, et jooksjad jagunevad kahte leeri. "Vasakpoolsed" ja "Parempoolsed". Ehk siis keskrajalt vasakule või paremale poole ja sealt siis üle rühkima. Ei usu, et väga vahet oleks olnud aga kontrollima ka ei hakanud (a'la uuesti alla minema ja siis üles). Valisin vasaku poole. Ja olgu veelkord öeldud, et siin oli minu tavajooksususs (Asics GEL ...) ikka veits takistav asjaolu. Aga polnud hullu. Paar korda käis jalg allapoole aga siiski ka rohututt, nõges, malts ja muu muru võib mõnikord anda piisavalt tuge, et sellest kinni krabada ja aidata end üles tõmmata. See tõus oli varieeruva tõusunurgaga, mistõttu kord oli lihtsam ja kord jälle parajalt keeruline. Tuli võtta paar hingetõmbe pausi. Olles üleval, sai taas kergemalt hingatud. 

Tuli üks lõiguke sellist tee peal jooksmist. Ka asfalti. Kuskil siin võtsin ma oma esimese geeli. SIS sidruni. 

Nüüd juba Koiva jõe ürgoru aladele, kus kõige iseloomulikum ja kergelt peavalu tekitavad olid väga tehnilised üles/alla liikumised. Siin läheb laskumiste ja tõusude arv juba sassi. Ja egas need ka nii pikad enam polnud, pigem üles-alla. Aga väga-väga tehniline (eriti Lorupe jõe ümbrus, kus tiirutasime). Võrdluseks saan tuua vaid Rõuge Traili, kus mäletavasti oli need paar järsku laskumist köiega varustatud. Või siis iga aasta ei olnud? Aga need, mis siin, Siguldas, oo-jaa. Siin oli vaja konkreetselt kreenis olla oma kesktelje suhtes ja emmata kogu kehaga maapinda, et nihutada raskuskeset, et jalad saaksid mingitki pidamist hoida ja seeläbi mööda oru nõlvasid liikuda. Ma olen väga-väga algaja selles osas ja ilmselt aitaks siin kaasa orienteeruja nägemisvõime, kes ei torma esimest nähtavat rada mööda, vaid analüüsib. Ja analüüsida aitab kasvõi see, keda sa veidi eemalt, sinust eestpool näed ja mis on sihtpunkt. Sellisel juhul võib aidata, et "jooksed" hoopis jõe servas ja teed oma tippu tõusmise siis kui vaja (lootuses, et sealt seda teha saab ehk siis pole läbimatu). Mulle tundus, et nii mõnigi nii tegi. Aga enamus liikus mööda järsku nõlvasid, kes siis rohkem õnne peale või siis kogemusest ja oskusest tasakaalu hoida. Rabelemist siin oli ja õppida siin annab üksjagu, kuidas täpselt. Aga see oli minu jalanõule kõige raskem osa. Kindlasit oleks maastikususs aidanud. Vaatangi siin nukralt teda silmaotsast, et miks ma selle kaasa võtsin - Salomon SpeedCross - aga miks seda jalga ei pannud? Ilmselt arvasin, et sama leebe rada nagu Smiltenes ja seega pole põhjendatud selle jalga istutamine, mis on minu jaoks selgelt jäik pikemate jooksude tegemiseks. Aga tõsi, olen sellega Rõuget jooksnud küll. Ja siis see tuli...

... tuli see, kus jalg läks alt ja lendasin mingi kännu otsa. Õnneks suuremate hädadeta. Ehk siis joosta sai edasi. Põhikukkumispunkt oli käe ülavars (lihas veidi valus endiselt kui seda lugu kirjutan) ja siis kaks üsna pikka, nii 10 cm korralikku triipu, mis küll veritsesid, kuid seljakotist värskat imedes, sai seda sinna peale puhuda, et "haava" puhtana hoida. Muda oli selleks ajaks igale vabale pinnale kogunud juba omajagu. Jep, õnneks ei olnud hull kukkumine. Ja edasijooksmist see ei seganud. Korraks tõmbasin hinge (joostes ikka) ja juba mõtlesin järgmisele lõigule, mis kuskil ees võib oodata. Nii hullu õnneks enam ei tulnud. Ja peagi, nii 10km enne lõppu läks rada tervikuna ka leebemaks. 

Ehk siis pajatamist ka vähem. Meenub, et kell hakkas varsti karjuma, et olen rajast kõrvale kaldunud. Ühel hetkel ca 200 m lausa. Aga kuna puudel oli rajamärgistus kenasti näha, ja ka teised jooksid edasi. Siis võis seda lugeda rajakaardi veaks. Võib ju vaadata kaartide võrdlust, mille korraldajatel alla laadisin ja mida siis jooksin. 

Mingil hetkel (ca 6 km enne lõppu) liitus meie rada "jänestega". Mõtlesin korra, et kas neil oli lihtsam rada? Aga paistis nende ilmest, et liugu olid ka nemad omajagu saanud lasta (eks see sama laskumine, mida meie kogesime oli ka neil - ei ole seal vahet, kas oled jänes või hirv (läti k stirnu buks), ühtmoodi libised mäest ikka alla.  

Aga see osa, mida me koos jooksime, oli mõistagi rahvarohkem ja tegelikult ka "turvalisem". Ehkki mõned trepilaskumised võeti profide poolt taas nende kõrvalt joostes. Mina seda polnud. Vähese praktika viga + susside ebakindlus.

Lõpp paistis. Oma teise geeli võtsin enne viimast joogipunkti (5 km enne lõppu). Vee poole seekord ei vaadanud kordagi. Minu üheliitrisest värska plaskust, mis seljakotis loksus, oli piisav varu. Ja jooksu lõpuks jäi sellest alles vast väike kiht põhja peale. Ühesõnaga, jõin plasku nulliks. Ma ei võtnud ju ka enda varupudelit kaasa, mida oleks saanud täita. Üks loksumine vähem. Seljakoti plaskut ikka jooksu kestel täitma ei hakka kui just suur häda käes pole. Just vaatasingi siin alternatiivseid jooksu seljakaid (vööfänn pole olnud). Salomon Active Skin 8 või Salomon Advanced Skin 12 on hetkel sihikul. Aga kas neid kuskilt ka saab, see on juba omaette küsimus. Pealegi on neid erineva suurusega (keha ümbermõõdu tähenduses), mis tähendab, et neid peaks kuskil testida saama. 

Lõpukilomeeter sisaldas veel parajalt treppe tõusude näol. Korra proovisin mõnest "jänesest" mööda minna, kus siis puittrepi kõrvalt proovisin üles end tõmmata. Õnnestus, kuid hetkelise libisemise taustal, mis ühel hetkel mind taas treppidele viis. Rohkem ei viitsinud. 

Lõpusirge oli ilus. Ehkki, "hundid" said lõpetada omaette finišikaare all, siis meie tegime nende ümber väikese kaare ja lõpetasime oma kaare all. Aga ilus ikka.


Veepudel. Jälle pudrupott (mida ma olen nüüdseks ka proovinud, täitsa OK, kannatab süüa küll). Mingi isotooniline jook kah. Mõned pildid. Siis püüdsin uurida, kas kuskil mõni "jooksva vee kraan" ka leidub. Leidsin. Veidi enne kui juhatatud kraanid kuskil WC-de alas. Hoopis kastmisvoolik, mille vist keegi oli maja küljes lahti keeranud, mistõttu lausa järjekord oli tekkinud. Sai veidi müratud selle veega. Kompressioonid jalast ära. Ja veega loputatud seda ja teist. Suurem jama sai sellega väga hästi maha. Kas nüüd just dušikvaliteediga puhtaks, ilmselt mitte. Aga riiete vahetuseks sellest piisas.

Ehk siis auto poole riideid vahetama. 

Ja siis juba tagasi finiši paika, et võtta paar alkoholivaba jooki ja vaadata, kas midagi ka süüa saab. Oeh, need söögijärjekorrad olid suht pikad (15+ nägu). Ja vaadates kui aeglaselt need minu jaoks liiguvad, no ei viitsinud. Muidugi oleks ühe burksi või siis grillivarda võtnud. Viimase juures tundus, et neid ei jõuta vastavalt nõudlusele teha, mistõttu ka viivitus. Ja egas burksiputkas parem seis paistnud. Juba tellimusnumbrit kirjutati eemalt vaadates ühele nii pikalt aega võttes välja, et isu läks ära. Ja siis see läti keel, sellest saab ju üle kui "google translate" kasutada. Aga ei viitsinud. Burks on lihtne. Samas ühes kohas oli nagu mingi segu sushi-supist ja ... ok, ei süvenenud rohkem. Aga vahelduseks paar alkoholivaba õlut oli küll väga mõnus. IPA-d. Maitses nagu päris. Ja kindlasti parem kui see vesi, mida oli ca 3 tundi sisse joonud. Ja ehkki ma kirjutasin oma numbri sellel loosisedelile, siis ma ei hakanud ootama, kuhu seda oleks saanud seekord poetada. Kell oli saamas 15:00. Ametlik loosisedelite poetamine algas 16:00. Ei viitsinud oodata. Ja rahvast hakkas ka kaduma. Loosimine ise oleks ehk 18:00 olnud. Ehkki nagu varasemalt etapilt selgus, siis selgelt varem. "Jääb ära", mõtlesin. Ja taas plätude plärtsumisel auto poole, et vehkat teha. 

Nats seiklust, et linnast enam-vähem sama teed pidi välja sõita. Täiest müstika on see Google Maps, kord juhatab sind üht ja siis teist magistraali mööda (ma ei räägi linnast, ikka maanteed). Miks see tulles mulle mingit künkad-mätta lõiku soovitas? No ei tea. Ei olnud seal väga suurt ajalist vahet. Aga ilmselt seotud sellega, et sinna sai varem ära pöörata. Ja Eestist tulles oli jällegi eelmine tee nii-öelda varem ärapööramisega. Või mis see loogika on? Las jääb. Ei juurdle. Pigem lahe, et erinevad teed. Kasvõi veidikenegi.

Nii et söömata tagasi. Aga piiri peal siiski üks burks. Herilased olid jube tüütud. No ei lasknud rahulikult süüa.


3. Kandava - 11.09.2021


  • Koht/kaart/raja skeem: Kandava 2021
  • Raja profiil: ca 830 tõusumeetrit, ehk siis tõuse jagus
  • Rada: (e) ilves (~30 km)
  • Stardiaeg: 11:30
  • Aeg / võitja aeg: 3:07:49 / 2:00:07 (Gvido Kalnins, LAT)
  • Koht / lõpetajaid kokku: 107 / 184
  • Koht eestlaste seas / kokku: 1 / 1

Eelarve 2021.aasta põhjal (kui keegi plaanib osaleda)

*Vastavalt plaanile, kõiki kulusid Sul võib-olla ei tule

Registreerimine: 25 € (eelneval nädalal)
Transport (auto): /kütusekulu/
Hotell: 67.50 € (Daina Jurmala Beach Hotel)

Kolmas etapp vajas juba veidi pikemat ette planeerimist. Ehkki start oli "Ilvese-rajale" taas 11:30, siis mitte miski ei tekitanud iha hakata hommikul ca 06:00 sõitma, et väikese varuga stardiplatsi jõuda. Eeldatav sõiduaeg 4 tundi. Ja siis peaaegu otse rajale. Ei, vaja oli planeerida sõiduaja "poolitamine". Ehk siis päev varem kuskile ümbruskonda, öö hotellis (majutuskohas) ja siis hommikul juba viks-ja-viisakana stardikohta. Sai otsitud siit ja sealt aga enam-jaolt ikka läbi booking.com veebiteenuse. Uuritud pilte ja piiranguid, millest nii mõneski kohas olid kaheti jooksvad vastused. Eks muidugi oleks saanud ju täpsustada ka, kasvõi e-kirja saatmise läbi, et "mis siis õige info on?", aga läksin teist teed ja võtsin siiski ööbimise Jurmalasse (see jäi stardikohast ca 60 minutilisi autosõidu kaugusele, paras, et hommikul "tempokam lõik teha"). 

Ma ei ole varem Jurmalas käinud, kuid mõtlesin, et mingi 5-6 paiku õhtul võiks ju sinna jõuda. Egas selline arvestus ometigi mitte ei võtnud arvesse seda, et Riia ümbruses on just tipp-tunni aegu. Ja seda ka veel reedesel päeval ja seda veel ka päeval, mis soojakraade oli lubatud 27 jagu. 

Aga see arvestuslik 3h15 minutit sõit läks julgelt üle 4 tunni. Ja mitte niivõrd Riia ümbersõitude tõttu! Egas ma täpselt aru ei saanudki, kust see Google mind seekord läb sõidutas, aga ilmselt saab selle kokku võtta - läbi kahe päratult suure ringtee, seega mitte läbi kesklinna. Samas ma ei usu, et see aeg oleks oluliselt kehvem olnud. Need ringteed on Lätis tõesti suureläbimõõdulised. Meil on ikka könnid. Isegi Tartu ringtee on könn. Ja ma ei räägi mitte ainult Riia ümbruses olevatest. Neile meeldib neid ringteid ühe korraliku põllu laiuselt rajada ka suhteliselt maapiirkondades. Aga vot joonida neil neid ringteid ei meeldi. Mistõttu neist Riia linna ümbruses olevatest ringteedest ei saanud mitte essugi aru. Jah, tõsi, suund oli teada, et noh, vastupäeva peab neid sõitma. Aga sellisel tipptunni moodi ajahetkel oli sel ringteel ikka paar lisarada juures, mistõttu vaata, et kuskilt teise auto käest kolki ei saa. Siiski vedas, ei saanud. 

Ja varsti paistsid need Jurmala alleed, sinnapoole liikudes jõudis lõpuks ka Läti Jurmala poolsetele kiirteedele, kus 110 km ja 3-4 sõidurada? Vot need on Boulevardid. Aga õnn oli üürike. Mingil hetkel, vist Riia lähedusse jõudes andis Google mulle ka kiirelt märku, et "vist Jurmalas" on mingi kamm hetkel toimumas. Sõidukite kamm. Et nagu 2 km või nii korralikku ummikus olevat teejuppi. Mõnikord pakutakse sellistel puhkudel ka ümbersõitu, kuid Jurmala puhul seda polnud mõtet teha, sest minu hotell oli sellises osas, kuhu altpoolt tulles oleks korraliku ringi teinud (või noh, eks neid 2 otsa ole, kust sa sinna Jurmalasse sisuliselt saad). 

Ühesõnaga, suund otse Jurmalasse. Sooja 27 kraadi. Septembris. 27 kraadi. 

Mõnus. Või noh, autos selles muidugi aru ei saanud. Nägin kurikuulsaid hoiatusi, et ees seiab Jurmala toll, kuna sissesõit tasuline. Jah, olen kuulnud, et on tasuline. Aga vot niipalju ei viitsinud uurida, et kus ja kuidas seda siis makstakse. Mistõttu sinisilmsena ma lootsin, et varsti tulevad mingid tolliväravad ja vot siis saadki maksta seda 2 eurot. No umbes nagu Lõuna-Euroopa tasulistel kiirteedel. 

Tühjagi. Ei midagi. Igav. Vaid teed olid mõnusalt laiad. 2 korraliku rada ühes suunas. Ja algus oli lust ja lillepidu. Aga vaadataes oma navi pealt järelejäänud sõiduaega, milles Google uhkustas, et järgmised 5 km võiks läbida ca 30 minutiga, siis tekkis küll mõte, et joosta oleks kiirem aga sellest oleks vähe abi. 

Varsti jõudiski selle ussi saba otsa, mida varasemalt oli Google hoiatnud. Egas ma aru ei saanud, millest see põhjustatud oli. Mõnikord näitab Google, et kas autoavariist või ehitustöödest tingituna on see ummik. Aga seekord mingi lisainfot ei olnud. Igaks juhuks märgin, et ma Waze ei kasuta. No lihtsalt ei meeldi need tilu-lilu ikoonid seal Wazes. 

Kuna mingi ärapöördekohani oli ca 2.5 km, siis sellest lähtuvalt võiski eeldada, et kuni sinnamaale ongi see ummik. Ja ikka uhkelt kahe-sõidurajaline ummik. Kusjuures vastassuunavööndis ei olnud miskit. Vaba tee. 

Ja seda 2.5 km sõitiski enam kui 25 minutit. Endiselt ei saa aru, mis selle põhjustas. Kui siis ummiku lõpuotsa jõudis, lendasid autod lenneldes sealt läbi ja kogu sõidutee ilu avardus taas. Jah, seal võis näha ehitustöölisi, sahkasid, mis ilmselt võisid olla need asja põhjuseks, kuna nüüd töötati kahe sõidusuuna vahelisel alal. Ja mine tea, äkki siis toimetati miskit just selle suuna peal, kust siis neid autosid jao kaupa läbi lubati. Eks ummikut tekitasid ka ranna poolt juurde keeravad masinad. Sest sellise ilmaga just vähe neid tee äärsetes parklates ei paistnud. Hiljem kuulsin, et neis parklates olla ka mingit mashinad, kust saad oma 2 eurost piletit lunastada. 

Hotelliks Jurmala Spa. Suur ja kohati arhailine hotell. Pime. Ilmselt hoiti elektrit kokku (ehkki elektrihinna tõusust või selle tunnitabelist siis veel ei räägitud). Ometigi võis trepikodades kohata kergelt nagu marmorilaadset viimistlust, mis oleks ehk valguse kasutamisel saanud seal säradagi ja oleks loonud hoopis teise mulje. Aga kõigest järjekorras.

Jah, siseruumides tuli Lätis maske kanda. See oli varasemalt teada. Nii ka mina. Registratuuri. Andsin oma nime, et "mul siin broneering". Oi kuidas ma teatud mõttes vihkan nende andmete topelt kirjutamist. Kõigepealt broneerides kuskil veebis ja siis hakkad kõigega uuesti peale hotelli poolt antavale paberilehele. Eks ma saan aru ka teatud ulatuses, et neil vaja allkirja jne. Aga no millal, millal sellest lahti saab? Jep, igal pool ei ole vaja, sõltub see ka hotelliketist jne. 

Ma läti keelt ei mõista. Mistõttu tegin juttu inglise keeles. Paistis, et minu vastas olev neiu just seda väga julgelt rääkida ei suutnud, misõttu jäi mulle mulje, et tal olid leti all sellised stamplaused, mida ta siis järjekorras mulle rahulikus tempos ette luges. Aga asi seegi.

Ilmselt tõendi küsimise lauseid ette kirjutatud ei olnud. Mistõttu see osa jäi vahele. Ei olnud seda COVID passi ega Läti enda tõendit kuskil vaja. Võib vast etteruttavalt seda juba öelda. Aga nooh, olgem ausad, kui reeglid on paigas, siis usaldus maksab. Ma olen sellega ka rahul. 

Tuba neljandal. Korrusel. Uks ikka võtmega ja korraliku võtmehoidjaga. Avamiseks vaja keerata nagu Vasara lukku ikka, kaks tiiru. Ja sama siis ka ukse lukku keeramisel. Võti sisse, võti välja. Uks lahti, uks kinni. Võti sisse, võti ... ah las seekord jääb siis sisse. 

Otseselt toa puhtuse üle ei kurda. Mingit sitikat korra põrandal nägin aga ... Püüdsin olla säästlik, võtsin toa, milles kaks voodit. Egas mulle need kitsad voodid ei istu. Ja etteruttavalt võib öelda, et une rikub selline kitsamapoolsem ööelu ikka ära. 

Spa oli hinna sees. Siiski enne mõtlesin, et lähen teen väikese ringi rannas ja muuhulgas hüppan lähedalolevast toidupoest läbi. Võtan miskit. Ja siis spaasse. 

Rand on ilus, pikk. Aga mingid imelikud molluskid vedelevad veepiiril, mida puutuda ei julenud. Tegin vast 1-1.5 kilomeetrise jupi rannaliiva ja siis ringiga tagasi. 



Spa ise oli märksa korralikuma välimusega. Väga viks ja viisakas. Algul ei tahetud sisse lubada, kuna ütlesin, et tahaks vaid saunadesse. Ja sain esialgse vastuse, et need vaid broneerimisega. Aga siis saime üheskoos pihta, et saab ikka niisama ka. Basseini ei lubatud lihtsalt mütsita minna. Aga need mind sel hetkel väga ka ei huvitanud. Üks, vist 25 m bassein, päris mitme rajaga. Ja siis neid soojaveebasseine koos mullidega ja ilma - kah vast 4 tükki. Rahvast väga palju just ei olnud. Aga saunasid 2. Üks klassikaline, aga leili visata ei saanud. Teine türgi saun. See viimane oli päris mõnus. 

Saunas käidud. Mõtlesin, et lähen hotelli bufeelauda sööma. Hind just väga ahvatlev ei olnud, liftist võis lugeda 15 eurot. Selge, mõtlesin korra. Otsin üles. Vaatame asja. Eks see pimedates koridorides surfamine oligi selline kompamine. Aga kui siis suurde söögisaali jõudsin... jah, söögisaali... siis haigutas seal tühjus. Oli näha tühje taldrikuid, ehk siis mõned olid juba einet võtnud. Aga tühine kogus selle suure saali peale. Leidsin ka nurgataguse, kuhu olid pandud sooja hoidvad kastrulid, potid. Aga keda ei olnud, ei olnud inimest, kes nüüd küsiks mu käest raha. Ei-ei, ma ei hakanud sisse kühveldama. See oli viiv. Siis tuli söögitädi... jah, ehe söögitädi! Küsisin, et "kelle kätte ma seda raha saan anda". Vastuseks sain sellise üsna hästi harjutatud lause, et "I do not speak English, sorry", misõttu purssides jõudsime arusaamiseni, et raha peaks maksma Registratuuri. Ütlesin, "OK". Taas pikkadesse pimedatesse koridoridesse. Ja selle aja jooksul sai selgeks, et sinna söögisaali ma tagasi minna küll ei taha. 

Lühkarid, lühike särk. Läksin uksest välja ja mõtlesin, et liigun varasemalt tuldud rannaringi aga vastupidi, kuna sinna jäid mõned söögikohta meenutavad asutused. Ehkki sooja oli veel mõnusalt, siis oli hetki kui mõtlesin, et peale Spa-d siiski kõige turvalisem see lahtise kurgualusega käia pole. Tuult kergelt oli. Aga mõtlesin, et ehk kannatab ja kannab ära (loe: ei saa mingit tõve). 

Esimene koht paraku teenindada enam ei tahtnud. Sammusin tagasi, kuna tee pealt kõrvale paistis ennist veel üks kohvikusiltidega kohake. Selgus, et see lausa tip-top söögikoht. Ma ei olnudki seal ainus. Aga ilm oli imeline, et väljas istuda. Egas vist väga sisse ei tahetudki lasta. Maski ega tõendit ei kontrollitud. Aga nooh, väljas istumine ka. 

Pasta. Imeline pasta.

Ning kui magustoiduks püüdsin uuesti menüüd tellida, siis kelner küsis imestenult umbes nii, et "päriselt tahad menüüd?" Olgu-olgu, võibolla läks siis miski tõlkes kaduma, mistõttu ma ei lasknud end korrata, ja ütlesin, et "Topelt-espresso". Tip-top, kuuldavaks võetud, ja varsti oli see ka laual. 

Väga mõnus soe õhtupoolik oli. Tasus loobuda sellest söögitoast seal Spa-s. Aga hotelli tagasi. Kuna Metallica Black albumi 6. plakat oli sel reede õhtul välja tulemas, siis mõtlesin, et proovin taas õnne, kas saan ligi. Varasemalt oli 3 neid olemas. Kahest olin loobunud. Jep, see on rulett, kus pead kiire olema. Nii kui kell 23:00 sai, tuli minutiga suuta veebileht refreshida ja loota, et nüüd näidatakse tellimuses olevat uut sisu ja saad selle ostukorvi toppida. Vedas. Aga tegelt egas poleks nüüd midagi ka juhtunud, kui poleks saanud. Kuna seda rallit sai suvel juba tegema asuda ja mõned plakatid on väga tip-top, siis mõtlesin, et otsustangi pigem selle järgi, kas plakati kujundus emotsioone tekitab või mitte.

Ma arvestasin, et Jurmalast peaks hommikul minema saama ca 09:00. Seega äratus vast 08:00. Mistõttu üritas peale keskööd selles ääretult kitsas voodis und saada (tegelikult on Soomes Radissoni 1+1 lahendus ka ääretult kitsas, seega mitte valesti aru saada, et see nüüd vaid siin probleemiks oli). 

Peaaegu õnnestus, aga siis hakkas kuskilt diagonaalis mingit ilget jutustamsit kostma. Kus mu arust üks mees aind väntas mingit "sisukat vestlust" kellegiga. Ja lasi niimoodi tunde. Vähemasti tundus nii. Ei olnud sellist tunnet, et peale silmade kinni hoidmist midagi enamat siit tuleb. Aga asi seegi. Ühel hetkel see vaibus, või siis jäin mina ise väsimusest magama. Emba-kumba.

Hommikul oli taas vaja sammud sinna söögisaali seada. Sest ka hinnas olev hommikusöök tuli sealt samast ja ikka sama tubli köögitädi poolt. Tegelikult oli see hommikusöök väga korraliku menüüga. Said võtta seda ja teist nagu ikka. Veidi end siiski tagasi hoides, et mitte enne jooksu end üle koormata. 

Ja 09:00st ma sellest hotellist plehku ka sain. Kellavärk. Võti Registratuuri lauale, kuna kedagi teist elavat ma seal ei nänud, vaid paari teist võtit veel. No kolm on juba seltskond. 

Krt, kuskil oli vist rehvi ära rihvinud, sest peale paari kilomeetrilist sõitu sai teate, et parem-esimene vajab tähelepanu. Tegelikult eeldasin alguses, et see 27+ kraadi on ennegi trikitanud. Aga igaks juhuks sai Läti Statoilis rehvid üle pumbata (jep, oli vist 3.2 pealt 2.4 peale kukkunud - see üks, see parem rehv). Mis tundus veits kahtlane, kuna teised olid pigem 2.9-3.0 peal. Aga ok, edasi. 

Üldiselt oli see tee, mis ka Ventsipilsi viib (E22) ikka üsna auklik. Aga mingist hetkest läks paremaks. Ja tegid tutvust taas viljapõllule rajatud üüratute ringteedega. Kruusa sai ka. Sest taas Google soovitas viimased ca 10km teha kruusasprinti enne kui Kandava lähedal asuvasse parklasse jõudis. Jah, selle jooksu korraldajad on üldjuhul detailsed kaardid teinud, kus siis suuremad korraldatud parklad. Õnnetuseks oli sealt jupp maad kõmpida. Vast pea 10 minutit, et stardimaterjale kätte saada. Aga aega oli täpselt parasjagu, et see edasi-tagsi reid teha. Ja siis juba autos veel varustus selga, number peale ja uuesti stardi poole. 

Järjekorrad numbri kättesaamiseks olid esmapilgul täitsa pikad kohe. Aga päris mitu tükki. Ja nagu lätlastele kombeks, nad tahavad ei millestki tekitada ka lisarada ja siis vaikselt seisatakse kellegi kõrvale, et siis sellega kuskile nii-öelda vahel trügida. Nooh, tehniliselt ei ole see ju vahele trügimine :D

Aga las see jääb. Lihtsalt vahepala. Number käes. 

Seekordne etapp nägi ette 30+ km (Lüsis ehk ilvese rada). Taas oli ühisstart hirvedega (Stirnu Buks) 20K rajal osalejatega, mistõttu ma juba "värisesin", et kas taas õnnestub mul nende metskitsedega ära eksida nagu juhtus see Smiltenes :)

Ka seekord laadisin jooksuraja kella sisse ja lükkasin selle käima, nii igaks juhuks. Rahvast ses stardis ikka oli. Algul võttis veidi rahulikumalt, et mass hajuks. Rada oli suht leebe. Siis mõne kilomeetri pärast tulid ka mõned "kiired-järsemad" laskumised ja ka tagasi ülestõusmised. Ja tegelikult olid need ka kõik, mis ehk sellel rajal nii-öelda veidi tehnilisemad lõigud olid. Aga kuna seekord maastikusussiga, siis oli pidamine hea, ja mitte midagi erilist lõigud. 



Fotod: FotoManLV, stirnubuks.lv

Mul oli seekord kaasas 3 geeli. Plaanisin esimese juurde jõuda ca 10 km juures või siis selle läheduses asuva veepunkti juures. Nii ka läks. Teine ca 8 kilomeetri pärast. Ja viimane vast 5-6 km enne lõppu. Nii ma vähemasti mõtlesin ja ilma mingi väga suure mõttetööta. Kuna võis eeldada, et rajal muud ei pakuta kui vett, siis seljakotis loksus taas Värska mineraal, ning esimestes joogipunktides tarbimisin korraldajate tavavett, milleks tühi pudelike koti küljes rippumas oli. Mõtlesin, et kas võtan selle loksuma või mitte. Aga õnneks see seisis seal koti küljes üsna hästi ja ka kiirematel lõikudel häirivaks ei muutunud. Tühjana siis. Sest joogipunktis võtsingi pudelisse konkreetse jao, mille kohe ka ära tarbis.

Rada oli tervikuna leebe. Aga mitte kriitikana. Vastupidi, meeldis. Jah, tõsi, mõned tüütult pikad kruusateelõigud olid ka. Aga muidu oli rada vahelduv. Ka laudteid oli üksjagu, kus pidi tõesti sammu vaatama, et kõrvale mutta või "sohu" ei lenda. 

Umbes 10-11K juures toimus lahknemine 30K ja 20K jooksjate vahel. Seekord maha ei maganud. Ja read hõrenesid korralikult. Kokku oli 30K peale kirja pannud ca 180 nägu. 

Üldiselt oli lihtsamatel lõikudel samm hea. Aga 20+ K juures hakkas ikkagi väsimus tekkima, mis rohkem lõi välja 5-6 km enne lõppu. Eelmise päeva palavust ju enam ei olnud. Aga ikkagi, üle 20+ kraadi tegi oma töö. Arvestades ka seda, et start oli 11:30 ja paari tunni pärast võis oodata temperatuurilage. Seega lõpp oli väsitav aga eks ka see rada, mis küll Siguldaga võrreldes oli leebe, andis oma panuse. Sellest hoolimata võis rahule jääda. Ei eksinud ära. Ei olnud vaja muda peal liugu lasta.

Foto: stirnubuks.lv

Medal kaela, pildisessioon. 


Riiete vahetus. Ja tagasi stardialasse. Väike kosutav alkovaba Kokmuiža ... taas unistamisena tunduv mõtisklus, kas viitsida kuskil järjekorras seista, et midagi hamba alla saada. Äh, ei tahtnud. Peale sellist pikemat jooksu väga kohe ei taha hakata ka kummutama selle söögiga. Lihtsalt isu pole. Vahepeal oli kergem sadu kohale jõudnud, mis veidi auhinnatseremooniat segas. Aga sellest hoolimata ma kogu showd vaadata ei viitsinud. Aind lätikeelne heli ka, mis sest ikka kuulata. Mistõttu ca 16:10 paiku sai autoga tagasiteele asutud. Hinnaguliselt 4+ h. Oeh. Aga noh, ehk läheb kiirelt, mõtlesin, kuna ei ole ju sama rada, mida igapäevaselt autoga peab sõitma. 

Varsti olingi taas Riia läheduses. Seekord suunas GPS mind kesklinnast läbi. Mingi kamm oli kuskil, sest niigi umbes sõiduradade vahelt pidid kiirabiautod läbi mahtuma. Ja voorimine käis mõlemat pidi. Kuskil eemal siis. Ei saa aru jah sellest Riia linna väljasõidust. Mitte, et see Tallinnast parem oleks (kui end lätlase rolli panna). Aga ikka venis. Ja siis need segased 70 alad Riiast juba väljununa. Ei saa aru, aga ilmselt ei peagi. 

Eesti piir. Häädemeeste udu. Veits peale kaheksat tagasi Pärnus. Reisi võis sellega lukku lüüa. Oli teistmoodi. Kerge puhkusemõõtu andis seekord välja. Jurmala oli ilus. Ilmaga vedas. Ummikus võib kah välismaal olles mõnikord istuda. Eestis pigem mitte. Või noh, need mida meie ummikuteks peame, need ju tegelikult seda ei ole. Aga kes neid mõisteid või definitsioone siin ikka viitsib puurida. Ummik on ummik. Hommiku ummik. Õhtu ummik. 


4. Ogre - 02.10.2021


  • Koht/kaart/raja skeem: Ogre 2021
  • Raja profiil: ca 820 tõusumeetrit, ehk siis tõuse jagus
  • Rada: (e) ilves (~26 km)
  • Stardiaeg: 11:30
  • Aeg / võitja aeg: 2:34:41 / 1:44:22 (Kristaps Kaimins, LAT)
  • Koht / lõpetajaid kokku: 123 / 205
  • Koht eestlaste seas / kokku: 1 / 1

Eelarve 2021.aasta põhjal (kui keegi plaanib osaleda)

*Vastavalt plaanile, kõiki kulusid Sul võib-olla ei tule

Registreerimine: 30 € (toimumise nädalal)
Transport (auto): /kütusekulu/
Hotell: 65 € (Baltvilla Hotel)

Ja juba ongi käes neljanda etapi eelpäev. Registreerumisest pole mõtet rääkida. See oli nagunii plaanis. Sest kui on KOLM, siis tuleb ka NELJAS ehk viimane antud jooksusarja etapp sel aastal. Järgmine aasta on neid ehk taas KUUS ja nagu ikka, üle Lätimaa. 

Lihtsalt selle registreerumisega sai venitatud +1 päev ja seega ka kohe +5 eurot. Ah, pole hullu, sest muud kulud on nagunii teisest suurusjärgust. Sest plaan oli taas 1 päev varem Lätimaale startida, leida nii-öelda vahetus-läheduses majutuskoht ja siis hommikul juba sealt starti.

Ogre. Jah, Ogre. Asub teine suhteliselt Riia külje all. Oma olemuselt meenutab ehk meie vähendatud Kõrvemaad või siis kohati ka Tartu lähedal paiknevat Vooremäed. Suusarajad ning muul ajal mägirataste laenutus (sh elektrilised) täiesti olemas.

Seega majutus oleks võinud kuskil seal läheduses olla aga kindlasti mitte Riias. Ikka eemal, kust oleks mugav saada kohe liikuma. Kuna ma seekord tulin Tartust, siis sobis ka Pärnu poolt tulles üks kohake ideaalselt - Baltvilla. Hotell, spa-teenustega, kuid paraku saunata (mingis sviidis pidavat saun siiski olemas olemas). Väga viks ja viisakas hotell. Soovitan. Samas tuleb arvestada, et selle läheduses pole suurt midagi teha. Võibolla suvel on vastava järve peal siis mingi veepark olemas. Aga muus osas nagu muud mitte, ükskõik mida see booking.com mulle soovitas ja mille kohta e-kirju eelnevalt saatis. Ma jõudsin kohale juba ca 14:30. Tuba oli sissekolimiseks valmis. Ikka maskiga sisenemine ja esimest korda nende etappide juures küsiti ka COVID tõendit. EU oma, mitte Läti enda registreerumist, mis sai loomulikult ka tehtud. Sama päeva hommikul kui olla täpne. Üks väheseid registreerumisi, kus ei pidanud kogu "elulugu" jälle paberi peale kirjutama. Auto number. Allkiri. Tip-top. Hommikusöögi aega sooviti ka. Ütlesin, et "08:30". 

Kaardiga hotellituba! Ja igati korralik. Lai voodi. Mahub ka öösel pöörama! Nojah, olgem ausad, ma seekord ei läinud seda teed, et oleks valinud 1+1 voodilahenduse. Tundsin, et väärin natuke rohkem :)

Kuna mingit spaad siin ei ole (ainult tasulised protseduurid), siis tuli hakata pead vangutama, et mida edasi teha. Lähedal, või nooh, mis lähedal see ikka nüüd on, on pood. Nimeks Rimi. Aga see on ilmselt kõigile Tallinn-Riia külalistele. Selles on ka Selga firmapood, magusasõpradele või nii. Minu silm haaras muidugi sealt piparkoogid. Ilmselt üks hooaja esimesi kuupäevasid, mil neid poest on olnud võimalik leida. Ilmselt veel mitte Eestist? Aga ei ole ka uurinud. Spetsiaalselt mitte. Aga küll jõuavad ka siia. Hetkel seda kirjutades on varu olemas. 

Niisiis tagasi hotelli. Väikese ringi ümber hotelli või nii tegin ka. Mõne pildiga on kõik öeldud. Tühjus.


Mõtlesin siis, et võiks minna hotelli restosse sööma. Läksingi. Ilmselt saab sinna muul ajal ka, soovitan! Aga võimalik, et muul ajal vaja broneerida. No seekord palju polnud. 2 lauda ehk oli "täis". Aga broneeringut küsiti ikka. Sirvisin menüüd. Grillimenüü, pastat pole. Aga pole ka hullu.

Ei saanud ma neid silmi ära valikul nimetusega "Kamikadze".


Ei, nii hull ei olnud, et menüü vaid läti keeles. Ikka ingliskeelselt ka, paraku mitte nende tänasel veebilehel. Nimi on ju aus, kui burksi koostises on nii mõnedki tšilli kooslused. Pidin isegi ühte neist igaks juhuks guugeldama. Laudlina all või nii. Aga tegemist oli lihtsalt ühe tšillipipra kastme tüübiga (Sriracha kaste). Tšilli mulle meeldib, ehkki võib-olla mitte riskida enne maratoni aga juba Oslo maratonist meenub mulle üks hetk, kus sai mingit muud rooga tellida, mis ikka veits rohkem teravam kui lihtsalt terav. 

Aga tagasi seekordse juurde. Teenindaja muidugi ka ütles, et see nüüd "terav kraam"! Aga kinnitasin üle, et "jah, saan aru, sobib". Tulemuseks tuli see.


Liha oli mõnus, Black Angus. Tallinna Vanalinnast võib ka sellekohase skulptuuri leida. Samas see lihatükk oli peegeldatud nii rohelehtede kui ka ühe mõnusa juusturatta vahele. Muideks, need rohelehed (salatileht), need olid ilmselt määritud mõlemalt poolt selle terava kastmega. Ja see juusturatas, olles piisavalt paksuke, sellesse olid korralikult ära uputatud Jalapeno pipra rattad!

Skulptuur missugune. Tuli tänada, et friikatega kaasa tulnud kaste ei olnue "eriväljalase" ja see oli kergeks lohutuseks ja konkurent lisaks võetud õllele. Valmiermuiža toodang. 

Aga öeldaksegi, et restoranis ei ahmita. Süüakse rahulikult. Võetakse aega. Ka mina võtsin aega. Aga võibolla mõnel teisel põhjusel kui lihtsalt AEG. Kui nats teravama asjaga harjunud, siis midagi hullu polnud. Hull on siin siis vastupidi, elamuse kontekst ja mitte selle vastand, eksole. Võibolla see kaste nende salatilehtede vahel oli ehk liig. Aga muus osas tip-top. Silmi märjaks ei teinud aga kogelema võttis. 

Lõpetuseks juba klassika. Topelt-espresso. Veeklaasiga. Aga kommita. 


Ja tagasi hotellituppa. Mingi TÜMPS oli kuskil käima hakanud. Ei-ei, mitte minu telekast. Selles olid nii mõnedki ingliskeelsed kanalid ka, et need lätlased harrastavad ka seda, et loevad igale filmile ise peale, mis teeb nende kanalite vaatamise nullilähedaseks. Aga see TÜMPS tuli kuskilt läbi seinte või siis seinte tagant. Ei teagi. Aga vahelduva eduga, nagu mingi reklaamipaus. Omast arust märkisin broneerimisel, et tahaks vaikset tuba :) 

Aga nooh, õnneks see magama jäämist ei seganud. Ja uni tuli vara. Vist ca üheteistpaiku. Äratuseks nii 08:00. Hommikusöök 08:30. Väga püüdlik teenindaja oli. Maskis. Tahtis kõike ette ja taha tõsta. No sooja sööki või nii. Mõnes hotellis ju on nii nende asjadega, et ise ei tohi kulpigi tõsta. Mitte kõrva äärde, ikka päris kulpi. Olgu. Muna, munapuder, vinkud, puder - see oli seekordne valik. Täitsa OK. Lisaks said juurde võtta külmasid lõike. Neid sai ise võtta! Seega selline tavapärane hotelli hommikusöök. Kohv oleks võinud olla parem. Võtsin tavalise musta. Aga selline lakemoodi maitse oli. Oleks pidanud espressoga hangeldama. Nii nagu sai seda tehtud Praha maratoni hotellis

Tagasi hotelli. Varustus selga. Vaatasin, et krt, sokis auk, kanna osas siis. Või oli see juba varem? Äkki pakkimisel isegi märkasin, aga ei teinud sellest numbrit. Aga sellest august saab veits meie jooksu peategelane, mistõttu oleks vale nüüd asju kahe silma vahele jätta. 

Distants ca 26 km. Põhimõtteliselt võiks ju joosta ka joogikotita. Aga sai nii juba sarja algusest peale teha, et KOTIGA, milles on nii plaastrid kui ka telefon (viimast ei olnud nõutud korraldaja poolt nagu näiteks Rõuge maratoni juures, aga eks need ole ka teisest klassist üritused). 

Riietusest: Otsustasin. et panen 2 särki. Pikavarukaga särgi alla ja lühikese peale. Temperatuuri oli pea 10 kraadi. Seega paras. Aga päeva peale lubas isegi 14-15 kraadi. 

Start oli 11:30. Kuna hotellist oli mul stardipaika ca 30 minutit autosõitu, siis ei hakanud venitama ka. Mõtlesingi, et lähen veits varem kohale. Alustan sõitud 09:30. Seega 10:00 stardipaigas.

Tasus korraldajate kaarti vaadata ja jätta meelde, et alati ei ole vaja esimesest viidast alla sõita. See oleks taganud ilmselt veidi rohkem jalutamist stardipaika. Minu puhul jäi kõik fookuse ulatusse. Paarsada meetrit kui sedagi. Aga eks 10:45 jõudnutele võis juba keeruliseks minna ja ilmselt suunati need kaugemale.

Tuleb au anda, vabatahtlike roll on väga hästi esindatud. Parkimisega sellel üritusesarjal ei ole probleeme olnud. Nüüd siis rinnanumbri järgi. Väike järjekord oli juba tekkinud. Aga number käes ja kell alles 10:25 või nii. Oeh, ohkasin. Soojendusjooksuks ma siinses üritusel mõtet ei näe aga ilmselt võtan seda ka teisest klassist kui ehk esimese koha eest lippajad. Taas oli start koos 20K distantsi läbijatega. Mahtu oli. Inimmasse siis. 

Aga enne starti sai veel tuiatud kohapeal ringi. Väike EXPO ka, aga millestki otseselt puudu ei tundnud. Seega valmistasin end ette stardiks. Topelt särgid jäid. Puhv ka. Nokats. Pikad püksid, kuna lühikeste edu ma sellise ilmaga väga ei näinud. Pealegi ei teadnud raja olemust. Muidugi maastikususs. Sääresokke seekord ei hakanud panema kuna pikad püksid, mitte et need üksteist asendaks. 

Ja ongi start antud. Tuld! Aga mõõdukalt. Olles eelnevalt, igaks juhuks, käivitanud ka eelnevalt allalaaditud raja, et vähendada eksimisvõimalust :)

Ka seekord ei olnud veebis märgitud, kas ja kus on sprindi koht. Sprint on siis olnud mõnesajameetri pikkune lõik, üldjuhul enamjaolt ülesmäge. Ja oh üllatust. Veits enne 3K see juba tuligi. Kaks sellist mäelõiku, vahepeal veits laugem. Suhteliselt lühike. 300 meetrit seekord. Aga ei hakanud silme eest mustaks jooksma. Samas oli neid, kes veidi kogusid enne vastavat väravat ja siis panid nagu postist minust mööda. Olgu, nende vaba valik. Aga sain ka mina keskmise lõigu kiiruseks pea 4:30/km, samas seda ehk väga uskuda ei saagi, kuna lõik lühike ja GPS võib siin korralikult puusse panna. Aga lepime sellega, et see oli mu kiireim lõik jooksul. Sobib.

Nats peale lõiku sai mingi juurika taha komistatud. Ikka korralikult. Aga jäin püsti. Kuna see komistus oli sirgelt parema jala varba suunas, siis põrutus oli korralik. Õnneks oli varba ja sussi nina vahel piisavalt ruumi, et ma ei tundud kokkupõrget varbaga aga põrutus siiski, mis mõjutas ikka mitme kilomeetri vältelt mu "enesetunnet" ja ka seda, et ei tahaks mitte kuidagi nüüd päkale kuskile maanduda või toetuda, et kerget "longet" ehk võimendada. Harjus, pika peale taandus. Samas mõtlen, kas see võis anda väikese lisatõuke järgmisele sündmusele?

Nimelt nii 4-5 kilomeetri juures tundis, et parema jala kand hakkab justkui hõõruma. See ei ole esimene kord. Ikka tuleb ette. Eriti siis kui pole seda sussi pikalt kasutanud. Seekord siis maastikususs. Samas eelmisel korral ei olnud seda probleemi. Meenutame nüüd, minu paremal sokil oli ka auk. Kannas muidugi.

Ja seome nüüd kõik omavahel kokku. Auguga sokk, jäik suss, suss mida pole ammu kasutanud, põrutus mis loksutas veidi jalaasendit sussis (või sokk vs suss asendit) - saamegi võrdusmärgi, et pidigi hõõruma hakkama? :)

Jep, nii oligi. Kuna plaastrid olid kaasas, siis otsustasin ikkagi enne 9K väikese peatuse teha ja plaaster peale panna. Tegelt oli täitsa hästi senini kulgenud. Ca 5:30 tempot oli üksjagu kilomeetreid, rohkemat otseselt ei plaaninduki, kuna rada oli tundmatu. Suss jalast, plaaster peale. Eelnevalt tutvudes ka olukorraga. Viuh-viuh, nii umbes 5-7 jooksjat pani mööda. Ca 1 minut kulus plaasterdamisele.

Olukord ei näinud välja veel hull. Aga kindlasti plaastrit vajav ja sokki asendi muutmist nõudev. Kas see nüüd aitas? No nii ja naa. Esimesed 2 kilomeetrit oli nagu enam-vähem aga siis hakkas olukord korduma. Aga mitte talumatult. Pigem sellisena, mis enne ja mõtlesin, et kui hullemaks ei lähe, siis ei puutu. Ja pigem ootan, kuniks annab märku "sekkumiseks", sest plaastreid ju oli veel mul kaasas. Ehkki oli kohe aru saada, et see plaaster jala külge nüüd väga ei kinnitu. Ilmselt mingid lihtsamad, mida kuskilt soetatud ja pole järginud, mis peale kirjutatud (komplekt erinevate suurustega plaastritest). Tegelikult ka, plaastrid on erinevad ja mõnesid plaastreid võid rahulikult niiskele jalale panna. 

Ehk siis, järgnevalt toimus juba kontrollitav jooks. Demotiveeriv kindlasti. Kuna ei teadnud, mis edasi saab, sest eks ole ka treeningjooksul niimoodi suutnud joosta, kus ikka enam edasi ei jookse, kuna kannast ikka korralikult "tükke väljas" :)

Mõtlesin, et kuna ca 8K joostud, ja plaastrit veel on, siis püüaks kontrollivalt joosta veel ca 8K ja siis teha plaastri kontroll ehk vahetus. Aga seis oli talutav. Enesetunde järgi. Siiski mõjutas see tempot aga mitte ainult selle pärast, tegelt oli ka raja profiilis lõike, mis vajasid veidi tähelepanu. Midagi väga hullu ja tehnilist ei olnud ja seda etteruttavalt kogu raja kohta. Sigulda etapp jääb ikka erakordselt meelde ja ületab kõik teised etapid nii "tuhande kordselt". 

Ah jaa, pakkisin oma kotti ka 3 geeli. Ikka neid samasid, mida juba varasemalt kasutanud. Joogiplaskus oli mingi Läti kohalik mineraalvesi, magneesiumiga või nii. Suht vähese gaasiga, sest tavaliselt kipub veeplasku täitmine tunni-paariga ikka korraliku pinge alla saama, kuna gaas teatavasti paisub kui vähegi ruumi sellele anda (sh temperatuuri ja loksumise tõttu) ja seda ta leiab sisuliselt alati! 

Ausalt, enam ei mäleta, aga peale 11K mõtlesin, et võiks ühe geeli võtta. Vedelam geel ja kuna oma vesi kaasas loksumas, siis polnud vahet, millal võtta. Ametlikest joogipunktidest kihutasin lihtsalt mööda, kuna seekord ei võtnud ka lisapudelit kaasa, millega oleks saanud seda vett sealt võtta. Tagasiulatuvalt meenub, et esimeses punktis pakuti ka geeli! Imelik. Imelik just seeõttu, et seda ei osanud nii vara oodata. Ja egas see hiljem enam ei kordunud ka. Vähemasti mitte minu silmade fookuse läbi. 

Niisis, geel sisse. Oeh, pakendi sain lahti seekord lihtsalt. Aga hakkas kohe määrima, kuna ilmselt mingil hetkel pressisin ülearu. Elab üle! Enamuse sain ikka sihipäraselt suuõõnsusesse suunata. Täitsa mõnus tunne tekkis. Ilmselt mõttes ennekõike, mis siis ka muud osa lohutas. Sest ühel hetkel tundsin, et kand enam ei hõõru. Või siis eelnev hõõrumise tunne (aga talutav) enam ei mõju. See oli kindlasti kergendus. Võtsin endiselt seisukoha, et oluliselt tempot ei muuda, pigem jätkan nii nagu siiani. 

Foto: stirnubuks.lv

Tempo langust oli tunda ennekõike nüüd seetõttu, et oli ka kergelt tehilisemaid lõike. Väga palju ronimist seekord polnud aga kuhugi see aeg ikkagi kadus.

Seega "tiksumine" aga sellises pigem ühtlasemas jooksmises kui et iga kergemas "tõusus" nüüd kõndides. Samas eks oli ka selliseid orienteerujatele sobilikke lõike, kus väga ei torma nagunii. 

Miski 4-5 km enne lõppu märkasin kahte neidu, kellest üks paljajalu jooksis. See koht, kus ma neist möödusin, oli väga killustikuline. Või noh, ütleme siis, et killustikuline sõidutee. Selliseid sõidutee lõike tegelikult selles jooksus väga palju ega pikkasid polnud. Pigem ikka mets ja metsarajad. 

Aga jah, selle paljajalu jooksja põhjuse haaras silm üsna pea kinni. Sest käes olid jooksusussid. Ja siis pani paratamatult tähele, et parema jala kand oli ikka korralikult katki. Märksa hullem kui see, mille mina peale finišeerumist registreerisin oma jala juures.

Lõpuni enam palju polnud. Täpselt seal maal sai rada kokku ka lühemate distantsi jooksjatega. Mõnedega esmakordselt aga mõnedega uuesti. Need, kellega uuesti, kuulusid 20K juurde. Distantside vahe ei olnud suur aga selle distantsi käijad said alistatud uuesti. Lisaks ka üks ülemõistuse suurte rastapatsidega jooksja, kes startis napilt minu eest. No põlve õndalteni ulatuvad patsid. Oeh. On ikka "varandus", mida endaga kaasas kanda. 

Aga teisalt tulid ka "jänesed" samale rajale kokku, kes startisid hiljem ja nüüd rida-radamisi liitumispunktis liitusid või, mis seal salata, ka mööda jooksid. Sellele ma altkulmu ei vaatagi. Las jooksevad. Neil ka vähem joostud! Peavadki mind motiveerima ja liikumises hoidma!

Seltsis segasem. Nii need viimased kilomeetrid kulgesid. Finiš varsti käes ja lõpp hea, kõik hea, ka lõpetatud. Tegelikult oli ju kilomeetri aeg siin ka parim, mis selle sarja jooksul. Aga olgem ausad, rajad ja radade tehnilisus, olid ka erinevad.


Pikemat passimist ei olnud. Klassikaks saanud pildid. Nänni poole pealt pakuti seekord suur pakk müslit. Ennegi selle sarja oma ostnud aga pigem "hooajaliselt", kuna iga päev müslit või analooge ei tarbi. Ei viitsi lihtsalt. Võileib töötab kah!

Mida siis selle jooksu kokkuvõttena? Nooh, tugevamad tahavad kindlasti pilti mu kannast? Või siis mitte? Tegelikult tahtsin seda ka mina ise näha. Võtsin auto juures sussi lahti. Suss oli, .... kanna osas verine. Sokk muidugi korralikult verest läbiimbunud. Uups, unustasin vist mainimata, et lastele ei ole sobilik seda kohta lugeda. Aga kand ise oli enam-vähem. Pigem pinnapealne lõhestumine. Plaastrit muidugi ei eksisteerinud. Pritsisin vette peale ja lootsin, et uus plaaster seisab paremini. Nii-ja-naa. Seisma ta sai ja koos uue puhta sokiga ehk ka kindlustatud. Ja tugevamatele siis puhtaks pestud soki pilt ka. Nii mälestuseks või nii, mille ma küll minema viskan.

Jep, kaks auku. Enne oli üks. Tead, ma isegi mõtlesin korra selle peale, et kas oleks pidanud sokid välja vahetama? Aga kuna sokid on vasak või parem, siis ei hakanud. Pealegi mõtlesin, et krt seda teab, äkki saab ühest august ka teine ehk vasak kand innustust ja hakkab see ka "leemendama". Mitte et ma neid sokke poleks varem valesse jalga pannud. Pakun, et panin seda tähele ehk selle aasta alguses, et soki siseküljel märge, mis jalga mis sokk käib. Ja neid sokke olen kandnud (2 paari komplektis) 2 aastat vähemalt. Ja nüüd siis alles see teadmine. 

Mõned järelvenitused, riiete vahetus kuivemate vastu. Pesemisega on neil jooksudel olnud pigem probleem. Jah, mõnel etapil võid sulpsata järve. Mõne etapil või siis kõikidel on ka pesukraanid ühes kohas. Aga mitte nüüd enamat. Elab üle. Veidi värskendust ikka.

Muideks, samal päeval toimusid ka naiste ja meeste maastikukrossi Läti meistrivõistlused. Naistel 6K, meestel 8K. Mõlemad stardid olidki määratud pigem pealtvaatajatele ehk jooksu lõpetanutele. Naiste stardi algust ja jooksvat kulgu ka vahelduva eduga nägin. Aga tundus, et tiitli eest võitlevad ikka väga noored. Meeste osas tundus pilt vähemasti ettevalmistavat kaadrit vaadates teistsugune. Aga ei viitsinud vaatama jääda. Seega GPS tööle ja Pärnu poole. Mitte et nüüd see ilma GPS-ita oleks probleem olnud, sest too Ogre jääb ikka väga maantee äärde, kust saab liikuma ühele ja teisele poole. 

Kojusõiduaega ca 2.5h.

Aga kokkuvõtavalt võib selle sarjaga väga rahule jääda. Soovitan. Kasvõi ühte etappi joosta.

Esmalt, kui oled maastikujooksu sõber, saad tuttavaks väga erinevate radadega üle terve Läti. Mõni lähemal, mõni kaugemal. Samas kõik väga professionaalselt korraldatud. Jah, ära looda, et joogipunktides midagi suurt haugata saad. Pigem ei saa, ja see on pigem ka selle sarja tunnus. Pakutakse pigem vaid vett ja kui peaks olema midagi muud, siis see on suur erisus. Seega, võta vöökott või seljakott kaasa. Radade tehnilisus on varieeruv. Sigulda oli selles mõttes KIRSS TORDI peal. Sellist rada ei osanud oodata, mistõttu maastikususs peaks pigem olema alati jalas kui et valid seda õnne peale. Jooksu lõppedes ka "käsitöö medal" kui see peaks olema oluline. Väike turgutus ka jogurti, pudru või müslipaki näol. Samas ei usu, et selle peale keegi silmi seab. Loosiauhinnad pigem "no-no", sest seda ei viitsi ükski eestlane ära oodata, millal need toimuvad ja ammu enne hakkab igav. Seega kodupoole teele. 

Ka jooksusarja kokkuvõte avaldati ükshetk jooksusarja veebilehel. Mina siis uhkelt kahes eraldi tabelis. Nii ilveste (3 jooksu, milles neljanda jooksuna arvestati hundi jooksu) ning ka metskitse tabelis (siin siis ühe jooksuga).

  • Ilvese lõikes 99. koht (kokku tabelis, sh ühe jooksuga, 369 osalejat), meeste arvestuses 80/292
  • Metskitse lõikes 545. koht (kokku tabelis, sh ühe jooksuga nagu mina, 789), meeste arvestuses 374/559

  • Kõige kõvem 3. jooksuga mees Ilvese rajal oli 15. kohal (punkte: 3839).
  • Kõige kõvem 3. jooksuga mees Ilvese rajal, kes jooksis neid samu jookse nagu mina (ehk siis Siguldas hunti ei jooksnud) oli 21. kohal (punkte: 3568)
  • Minu punktid Ilvese radadel kokku: 2204 

Ja lõpetuseks, antud jooksusari on üsna pika ajalooga. Mulle tõsiselt meeldis jooksude klassifitseerimine loomade nimede järgi. Väga lahe idee. Kahju, et ühe jooksu puhul seda polnud võimalik valida (Sigulda juures, kus siis oli mängu toodud "Hunt" ja 84K). Sellest lähtuvalt ka selline seeria medaleid. Ilus ikka. On mida meenutada. Soovitan.

Uute lugudeni...

---

All Runners Are Beautiful !
gorunning !

Comments