Prague Marathon (2019)
20. Prague Marathon (Tšehhi) - 05. mai, 2019 (pühapäev)
Maratoni ametlik veebileht: https://www.runczech.com
Koht/kaart/raja skeem: Google Earth
Raja profiil: väga lauge, kiire rada
Stardiaeg: 09:00 (ühine, kuid arvesse läheb neto aeg)
Osavõtjaid: 7'300
Korraldus: 5/5
Raja kirjeldus: Avar, sildade rohke, kohe üsna alguses (ca 3 km) jooks üle turismimagneti ehk Charlesi silla ületus. Mõned lõigud, kus joostakse sama tänavat pidi edasi tagasi. Olematud tõusumeetrid.
Ilmaolud: 4-9 kraadi, teises pooles piilus ka päike (pigem erand, üldjuhul peaks olema soojem)
Statistika
Aeg / võitja aeg: 3:48:09 / 2:05:58 (Almahjoub Dazza, BHR)
Koht / lõpetajaid kokku: 2'454 / 7'300
Koht eestlaste seas / kokku: 9 / 15
Osalenud riikide arv: n/a
Eelarve 2019.aasta põhjal (kui keegi plaanib osaleda)
*Vastavalt plaanile, kõiki kulusid Sul võib-olla ei tule
Registreerimine: 134 € (märtsi keskpaik)
Transport (lennuk): 254 € (airBaltic)
Hotell (3 ööd): 438 € (Clarion Hotel Prague Old Town)
Ettevalmistus
Tšehhimaa. Imelik, veel üks puzzle tükk keset Euroopat, mis rikub justkui ühe jada ära. Aga "kuiva jalaga" Portugali endiselt ei saa (ja siin ei lähe arvesse Eesti). Ehk siis allolevalt riigid, mille pealinna maratone on saanud nüüdseks finišeerida (tumedama rohelisega). Kokku 18. Töö selle nimel mõistagi jätkub, et hakkab ka "kuiva jalaga" Nuustakult Lissabonini saama. Kas nüüd järgmine just kohe Prantsusmaa saab olema, seda on veel vara öelda.
Minu seekordset ettevalmistust võib jagada kolmeks. Muidugi oma enda jooksud, aga ka Elujooksu spordiring (Allan Männi juhatamisel) ning liitumine Sparta jooksutreeningutega. Vaheldust ja uut oli selles kõiges üksjagu. Nii sprintimist kui ÜKT-d. Võimeid sai proovitud, ja võimeid sai uue pilguga hinnatud. Aga keskendume taas pikkadele jooksudele, mida talveperioodil on kindlasti tüütum teha. Tõsi, Praha maraton on ju kevadel. Sellest hoolimata on trenni vaja teha ca 3 kuud varem kui oled varasemalt kah jooksnud ja just rekordeid püüdma ei lähe. Mulle oli tegelikult üllatuseks, et Praha maratonile sai veel nii hilja registreerida kui mina seda tegin (vähem kui 2 kuud enne). Mäletan aastaid, kus kohad täitusid eelmise aasta novembriga. Kas nüüd on stardipaika muudetud või mahutavust ümber hinnatud, seda ei oska öelda. Praha puhul ei taha uskuda, et seal nüüd osalejate arv oleks hirmsasti kukkunud. Tegemist on ikkagi IAAF Road Race Gold maratoniga, millesse Euroopast kuulub, oh-imet-oh-imet, aastast 2019, ka Riia maraton!
Ei tea, kas nüüd just "Gold label" või miski muu, aga Praha maratoni registreerimine on kindlasti üks kallimaid. Standard tasu (2 kuud enne) oli ca 110 eurot. Sellele lisandub (kui soovid) jooksusärk ja Pasta Party. Mäletan, et sellele on ligi saanud vaid Viini maraton. Muidugi sõltuvad hinnad sellest, millal otsustad registreeruda (Praha hinnad algasid siiski 60 eurost), kuid keskmise järgi saab ikkagi seda kõike võrrelda, kuna tihtipeale ma väga pikalt ette ei registreeru. Üldkulu mõttes ei tasu ära unustada, et transport ja majutus võib oluliselt seda vahekorda muuta. Nii ka Prahas. Hotelli broneerisin (üle pika aja) läbi korraldaja, mis tähendas üsna krõbedat hinda. Vaatasin majutust ka ise. Kuid on selge, et midagi head ja odavamat ei õnnestunud väga leida. Kui just kesklinnast välja ei tahtnud kolida.
Aga jooksudest (nädala pikemad jooksud, alates veebruari lõpust): 18K + 14K + 21K + 21K + 25K + 30K + 30K + 21K + 16K. Nädala mahud ei olnud suured, jäädes 30-50K vahele. Rahvajooksudel osalemisi minimeeris. Nädal enne maratoni osalesin vaid Kõrvemaa kevadjooksul.
Võib siiski etteruttavalt öelda, et prognoositud maratoni aega eesmärgiks ei seadnud. Üldist ettevalmistust ja füüsilise koormuse mõju saab antud kellaga mõõta ka südame- ja lihaskoormuste raportite näol.
Kokkuvõtvalt, koormust sai kenasti hoitud "rohelises" tsoonis ning kui vaadata alumist pilti, siis füüsilist vastupidavust sai kolme kuu vältelt jooksvalt kasvatatud (sinine ala).
Reede - väljalend
Väljalennuajaks õhtune aeg. Nii sujuvat "ümberistumist" pole vast varem kohanud ja seda sama reisi edasi-tagasi suunal! Lennutajaks airBaltic. Juhtus lihtsalt nii ja seda lennugraafikujärgselt, et Riias vahemaandudes, sai liigutud otse järgmisele lennule, ehk siis värav oli juba avatud, et Riia-Praha lennu peale ümber istuda. Mõistagi ei jätnud selline pisike ümberistumiseaeg ruumi eksimustele või lennu hilinemistele, kuid seda ka ei juhtunud. Kahju ainult, et see airBaltic ei paku mitte miskit niisama oma lennumenüüst. Kohvi/teed? Ei midagist.
Maandumine Prahas ca kell seitse õhtul. "Jooksjaid" oli lennujaama vastu võtma tulnud märksa rohkem kui kahe-aasta taguse (2017) külastusega.
Ütlen ausalt, et reisi planeerimist ma väga ei teinud. Olin jõudnud vaid selgeks teha, et buss number 119 viib sind lennujaamast metrooni, millega omakorda kesklinna. On ka alternatiiv. Ekspress. Kuid see suundub otse raudteejaama ja kui tahaksid vahepeal maha hüpata, siis väidetavalt võimalus puudub. Lennujaamas oli lausa Praha maratoni infolett, kus võisid sellekohast lisainfot saada. Seega, buss 119. Ühe tunni pilet, 32 CZK (jagame 25-ga, siis saame eurodes).
Pileti saad soetada nii lennujaama infoputkast, või masinatest. Veebis reklaamitakse ka bussijuhilt ostes. Aga ilmselt on ikkagi mugavam pilet lennujaamast hankida, mille peab bussis mõistagi valideerima. Bussiga metrooni ca 20 minutit. Lennujaamast alustades võib buss üsna täis minna. Aga pole hullu, sõit üsna lühike. Seejärel sõiduvahendi vahetus. Väga mugavalt lahendatud. Bussi 119 lõpp-peatusest suundud otse metroosse. Suhteliselt minimaalselt kõmpimist. Summaarne aeg kesklinna jõudmiseks võibki ca 30 minutit olla.
Hotellini oli omakorda 15 minutit. Õhtune aeg. Läbi vanalinna serva jalutamine.
Hotellis tervitas sind korraldaja infobülletään, et ikka olulisi asju ära pole unustanud.
Hirmuga lugesin, kas olen? Tundus, et mitte. Hotelli aknast väljavaatega võis aga rahule jääda.
Mitmeid kordi olen juba reedeti suutnud oma numbri välja võtta. Seekord mitte. Aga esimesed põgusad tutvused kohalike pubidega õnnestus teha. Süüa nii väga ei otsinudki, kuid ühe veidra eelroa sai hilisõhtusel kellaajal tellida.
Ma ei oskagi seda väga kirjeldada. Jah, sai. Kuid saia määrdeks oli mingi pardi rasv? No enam vähem. Määrisin. Saiale muidugi. Väga hull ei olnud. Kuid maitsemeeli see nüüd just ka ei turgutanud. Lihtsalt imelik. Kohalik õlu maksis üldjuhul alla 50 CZK. Kuid tõsi, leidus kohti, kus õnnestus peaaegu 2x rohkem maksta.
Laupäev - päev enne maratoni, EXPO
Kui maraton pühapäev, siis laupäeval on väga klassikaline päevakava. Lühidalt: Piiranguteta hommikusöök, lahtijooks (3+ km), EXPO (kui pole eelmine päev jõudnud ära käia) ja linnaga tutvumine (sh veel üks pasta söömine - nali naljaks aga nii ongi).
Äratus poole üheksa paiku. Hommikust sööma. Õhus oli tunda maratoni. Juba nägudest, riietusest ja ennekõike jalanõudest võis aru saada, et selles hotellis on rohkem kui üks maratoni jooksja. Hommikusöögi valik oli rikkalik. Sooja, külma ja ma arvan, et just Kesk-Euroopale kohaselt ka korralik koogilaud. Ei hoidnud ennast tagasi. Kahjuks jääb aga kirss tordilt puudu kui pakutav kohv väga juua ei kõlba, või sa ei saa lihtsalt aru, mida sa jood. Väga paremaks ei muutunud asi ka siis kui kohvi nupu asemel vajutasid kaks korda (tassi täitmiseks) espresso nuppu. Aga paraku on see tänasel päeval normiks saamas, et hotellides hoitakse selle pealt kokku. Ja paremat kohvi võid tellida eraldi.
Veidike oli vaja nüüd seda kõike luusse lasta. Samal ajal mõtiskles, kuidas võiks oma lahtijooksu teha. Kaarti vaadates, võis selleks olla enam-vähem taoline ring:
Arvestades keskpäevast starti ei ole jooksmise mõttes muidugi vanalinna väga mõtekas jooksmiseks planeerida. Aga kes siis sellega sel hetkel oskas arvestada. Rääkimata sellest, et Charles sild on põhimõtteliselt niisamagi kõndides läbimatu (turistidest tulvil). Põhipuänt tekkis muidugi selles, et igalt poolt ei õnnestu seal suunda muuta ja märkamatult oled oma esialgsest rajast nii kaugele eemale nihkunud, et ei oska muud teha kui tagasi joosta ja uuesti üritada. Nii juhtuski. Muidugi kui linna veidi rohkem tundma õppida oleks saanud teha lõikamisi ka ilma tagasi jooksmata aga sel hetkel juhtus niimoodi:
Plaanitud 3.2 km asemel tuli 7 km. Plaanitud 20 minuti jooksmise asemel tuli peaaegu üks tund. Tõsi, teatud kohtades ei tulnud jooksmisest midagi välja, mistõttu väga üle ei pingutanud kui arvestada järgmise päeva maratoni. Keskmiseks tempoks seoses vanalinna ummikutega tuli 8:18 min/km. Jah, seda muidugi koos vahepealse pildistamise ja filmimiste.
Samal päeval oleks saanud osaleda ka 5 km rahvajooksul (eraldi registreerimisega). Paljudes pealinnades korraldatakse analoogseid jooksuüritusi maratonile eelneval päeval. Mina ei ole osa neist viitsinud võtta. Ilmselt laseks pulsi lihtsalt lakke ja pingutaks rohkem kui vaja. EXPO ala oli võimas. Ja ma mõtlen just ala ise. Sisu mõttes oli ju klassika. Siin seal erinevate maratonide reklaamiboksid, spordinänni müüjad. Mõtlesin, et kuna nagunii kilega jooksmise ilm, siis teen oma maratonide ajaloos esmakordse katse. Ostan energiat taskutesse. Aga mitte geelidena. Need mulle lihtsalt ei meeldi. See imemine tekitab tülgastust. Ja ehkki olen varasemate jooksude kestel neid saanud proovida, siis kuna pole harjutanud, siis pole ka vastuvõtlikkust nende suhtes. Vajaks väga ja väga palju harjutamist. Nende liigne magusus on üldjuhul üsna suureks tõrjefaktoriks.
Võtsin energiabatoone. Kuskilt umbkeelsest müügipunktist. Ei saanud nemad aru minu küsimusest, kas need on enne või ka spordi tegemise aegseks tarbimiseks. Mistõttu tuli leppida, et peavad olema. Sest selleks ma neid just soetasin. 2 tükki. Erinevad. Ei teadnud, mis need endast kujutavad. Jah, maitset said valida aga näritavuse aspekte polnud proovida saanud. Sellest veidi hiljem.
Kartsin, et laupäevane käik võib kujuneda parajaks ummikuks. Aga oh imet, ei olnud. Ruumi oli piisavalt, et kogu kompleks läbi tuulata ilma, et oleks pidanud seisma mingites järjekordades.
Väheke kohmetust tekkis hetkel kui oma pastat tahtsin kätte saada. Ei tabanud ära, et see talong istub ju kättesaadud ümbrikus. Ehkki mingil kummalisel kombel oli ka ümbrikul koht, kuhu märkida, et "Pasta saadud". Minu valik on üldjuhul ikka punase kastmega ja võimalusel väldin "voolikuid", kuna neid on ikka üliebamugav süüa.
Ja võiski sammud tagasi seada. Hotelli. Et asjad ära visata ning seejärel veel väike tiir linna peal teha. Laevu ikka Prahat läbival Vltava jõel jagub. Siin on neid veel vähe pildile jäänud.
Ja väike ülevaade ka nännist, mis registreerimise hinna sisse kuulus ja millele EXPO-l küüned taha sai.
Kõik ei mahu pildile. Aga üks energiabatoon oli ka stardipaketis. Võib ette ruttavalt öelda, et sellega sai asendatud üks varasemalt ostetud (EXPO-lt) batoon, kuna oli lihtsalt kompaktsem. Ja vahetusse läinud batoon kuulus enne jooksu söögipooliseks.
Arvestades minu piltide ja videote tegemise kogust, siis on vahel hea hotelli külastada, et aeg-ajalt telefoni laadida. Aga mul oli seekord kaasas ka väike lisaaku, mille kaudu sai telefoni väga edukalt laadida. Kuna siin saab ennekõike esitada pilte, siis videote lühikokkuvõte on jutu alguses. Tegelikuses on neid arhiivis rohkem. Jah, aga mis siin ikka passida. Vanalinna poole taas teele. Kell oli saamas kuus õhtul, mistõttu tuli ette võtta üks viimasemaid klassikalisi tegevusi enne maratoni. Veel ühe pasta söömine. Juhuslikult jäi kohe ette kohake nimetusega "Mama Lucy". Ennekõike kohalike hõrgutisega kohake, kuid mina jäin ikkagi pastale truuks.
Pannkoogid eelroaks. Pasta. Ja lõpetuseks korralik topelt-espresso. See oli seekord kirss tordil. Natuke sai veel ringi hullatud. Proovitud aru saada, kus see stardipaik on.
Hmm, stardipaigas on ilmselt ka läbijooks. Vahemeetriks 13. kilomeeter.
Märk oli jooksu ajaks siiski ümber pööratud. Ehk siis ei pidanud poest läbi jooksma! Õhtuks kaheksaks tagasi hotelli, et ööd ja järgnevat hommikut ootama hakata. Õhtuseks meelelahutuseks tšehhikeelse pealelugemisega telekanalid. Sealt võis vaid hoomata mõnda reklaami. Näiteks, et Volkswagen (maratoni peasponsor) teeb mingeid maratoni erimudeleid või siis kampaaniaid?
No hästi, uudiste kanalid olid siiski ingliskeelsed. Ja egas muud valida lõpuks polnudki. Animafilme nagu meie erakanalid siin nädalavahetusel kipuvad näitama, neid võis ka vaadata. Seal see tekst nagunii teisejärguline.
Algseks äratuseks plaanisin 06:45. Aga vahetult enne tule kustu panemist jõudsin ikkagi mõelda, et äkki ülestõusmine võtab veits aega. Parem pigem 06:35. Vot selline saksa täpsus.
Pühapäev - maraton
Hmm, stardipaigas on ilmselt ka läbijooks. Vahemeetriks 13. kilomeeter.
Märk oli jooksu ajaks siiski ümber pööratud. Ehk siis ei pidanud poest läbi jooksma! Õhtuks kaheksaks tagasi hotelli, et ööd ja järgnevat hommikut ootama hakata. Õhtuseks meelelahutuseks tšehhikeelse pealelugemisega telekanalid. Sealt võis vaid hoomata mõnda reklaami. Näiteks, et Volkswagen (maratoni peasponsor) teeb mingeid maratoni erimudeleid või siis kampaaniaid?
No hästi, uudiste kanalid olid siiski ingliskeelsed. Ja egas muud valida lõpuks polnudki. Animafilme nagu meie erakanalid siin nädalavahetusel kipuvad näitama, neid võis ka vaadata. Seal see tekst nagunii teisejärguline.
Algseks äratuseks plaanisin 06:45. Aga vahetult enne tule kustu panemist jõudsin ikkagi mõelda, et äkki ülestõusmine võtab veits aega. Parem pigem 06:35. Vot selline saksa täpsus.
Äratus 06:35. Uni oli olematu. Vähemasti enesetunde järgi. Silmi hoidsin kinni, kuid sügavat und ei olnud. Magasin seekord taas kell käe peal. Vaatame, mida tema arvab?
Ei ole päris võrreldavad, eksole. Kuna uneaja pikkus erinev (pole vaja nii vara tõusta) ja seetõttu võib ühel tulla eelis (nt unetsüklite pidevus - ingl sleep continuity).
Aga maratoni hommik oli ilus. Tegelikult ka varasemalt lisatud pilt hotelli aknast oli tehtud just maratoni päeva hommikul. Olgu see veelkord lisatud.
Hommikusöök. Kindlasti sai end veidi tagasi hoitud. Mõne viilu sealt ja teise viilu mujalt. Kohvilurri jõin. Kuna mul oli ka üks batoon, mida enne jooksu süüa, siis väga ei muretsenud, et peaks nüüd hirmsasti tankima.
Juba Eestist reisi alustades selgus, et lühikeste pükstega ma jooksma ei lähe. Ilmselt midagi hullu poleks juhtunud aga hommikune ca 4-kraadine temperatuur ei ärata himu "alasti" joosta. Pikad püksid ja kahe kihiga. Hotellist sai liikuma hakatud täpselt 08:00. Stardimaterjalidest ei leidnud otseselt hoiatust, et oma vahetusriiete pambu peaks ilmtingimata näiteks kell 08:30 ära andma. Seega kiiret ei olnud. Väike nihe stardipaiga ja riiete äraandmise koha vahel oli. See-eest jäi see paika. Ütleks, et kõige soojem ei olnud. Aga äraantav pamp hoidis minemise hetkel selja soojana.
Üks erakordne otsus sai veel seekord vastu võtta. Kuna kilega minek, siis ühte taskusse läksid kaks batooni ja teise, tasakaaluks või nii, telefon. Tõsi, ma olen näiteks Ateena maratonil ka telefoniga starti läinud. Aga siis oli tegemist varutelefoniga (Nokia E7), mille ikkagi oma äraantava pambuga loovutasin. Tahtsin lihtsalt pilte ja videoid teha ja saadud tulemus oli hindamatu (nii mõnigi kaader sai lisatud tookordsesse videosse). Aga seekord telefon tasku ka jooksu ajaks. Olgu etteruttavalt öeldud, et jooksu ajal ma selle olemasolust ei teadnud. Kuskil loksus, aga mingit katkematut iha nüüd ei tekkinud, et peaks selle välja võtma ja jooksu kestel pilte tegema. Küll aga sai seda tehtud stardi minnes ja stardipauku oodates.
Kes nüüd vajab tähelepanu küsimusteks lisakommentaare, siis esimesel pildil on näha, et ma stardin Tšehhi kuulsa jäähoki mängijaga NHL-st (kahjuks nimedele on kehva mälu, seega tasub numbri järgi guugeldada :) ). Ning viimaselt pildilt saab kaeda kontraste minu riietumise ja ühe teise osaleja valikute vahel. No ülemises osas neid valikuid ei olnudki.
Stardigrupid olid mõistagi tekitatud. Osalema oodati ca 7500 jooksjat + teatevõistlusest osavõtjad. Pildilt võib jääda mulje, et stardiala on väga ja väga kitsas, kuid häda polnud. Mingeid probleeme oma koha leidmiseks ei olnud ja nn kõnniteed olid just mõeldud nendeni jõudmiseks. Tõsi, stardist stardijooneni kulus ca 3 minutit. Siis sai jooksma hakatud.
Seega, väike kokkuvõte. Alustasin pikas. Ka puhv oli esimesed paar kilomeetrit kaelas. Seejärel läks see tasku. Müts jäi kuni lõpuni pähe, sest nii sooja ilma ei tundnud, et oleks julenud jooksu kestel juukseid tuule käes föönitama hakata. Ühes taskus kaks batooni ja teises (paremas) lihtsalt tasakaaluks mõeldud ja jooksu kestel äraunustatud tehnoloogiline vidin. Nüüd nutikamad küsivad, aga kuhu kadus tasakaal siis, kui batoonid ära söödud said? Jõuame ka selleni. Läheb veel aega.
Starti jõudsin hea enesetundega. Pinged olid maas, sest valikud olid tehtud ja kuskilt ei kipitanud ega surunud enam. Nüüd oli puhas häälestus jooksule, leida oma tempo. Otsustasin haakida tempomeistrite tuulde. Tempoks: 3 h 45 min. Sellele eelnev grupp oli 3 h 30 min, mis oleks selgelt liig olnud ning järgnev 4 h, mis oleks kergelt alahindamine olnud. Ma ei leidnud, et peaks hakkama üle pingutama ja kasvõi alguses jooksma 5 minuti tempos (see oleks siis tähendanud rekordigraafikus jooksmist) ja kestma nii kuniks kestab ja siis lülitanud teisele käigule. Tundsin, et seda pole vaja testida. Tõsi, esimesed kilomeetrid liikusid omas tempos. Kui tempomeistreite järgi oleks olnud ca 5:20 min/km, siis kuna nad olid minust veidi tagapool, siis alguses oli pigem 5:15 min/km. Mõistagi adudes, et kui nemad mind kätte saavad, siis minu netoaeg ei saa olla enam 3 h 45 min, vaid enam. Aga savi sellest. Pakun, et umbes 5. kilomeetriks nii ka juhtus. Siis sai enam-vähem ühes grupis joostud. Kord ees, kord taga. Joogipunktides nad tõmbasid veidi tempot maha, ja mõnevõrra hiljem jälle tempot juurde.
Minu joogipunktigraafik oli klassikaline. Alguses hoidsin end tagasi. Ca 8-10 km juures läks kulistamiseks lahti. Vesi, spordijook - mõlemad olid menüüs. Enam-jaolt sattus kätte vesi. Joogipunktid jätkusid seejärel 2.5 - 3 km vahedega. Seega rohkem kui piisavalt. Mäletan, et üsna esimestel kilomeetritel nägin tuttavat särki. Kuna mina jooksin Ateena maratoni särgiga (aastast 2016), siis hakkas see väga hästi silma ka ühe teise jooksja seljas. Paraku juttu rääkima ei läinud, kuna minul vedeles see kile all ja ei hakanud supermani liigutusi tegema, et hõlmasid lahti rebida. Aga äratundmisrõõme leiab, kui silmi lahti hoida.
Maratoni rada oli ilus. Lauge. Korduvalt üle sildade jooksmist. Üsna alguses (2.5 km) ka Charles-i silla ületus. Silla ületamisel oli neid, kes just siis leidsid kõige sobivama hetke kergeks "make a wish" silla sümboli puudutuseks. Guugelda, võibolla tasub just sellepärast ka sul Prahasse sõita? Maratoni ei pea jooksma, sild on avatud 24/7.
Mõttes panin paika oma energiabatoonide söömise. Ma ei hakanud detailselt nüüd joogipunkte lugema või pähe õppima. Piisas teadmisest, et peale batooni söömist (närimist) tahaks ehk juua ikkagi peale saada. Sellest lähtuvalt sai arvestada eelnenud joogipunkti järgi. Esimeseks söömiskäiguks (spetsiaalne jooksu käik, mille vältel jooks ei katke aga samal ajal ka süüakse batooni, või libistatakse energiageeli) sai planeeritud 20 km. Ehk sel hetkel võiks hakata hammustama. Batoonidest valisin suurema. Oeh, see osutus ikka väga tüütuks söömiseks. Võttis lihtsalt aega. Oli suht õhuke aga väga tahkeks muutunud. No nii külm nüüd ka ei olnud, et ilmast sõltuvalt? Aga närimine võttiski ca 1 km aega. Et siis poole maa peal (või enam vähem) saada selle peale ka kerge joogilonks.
Iga 5 km tagant toimus vaheaja võtmine. Minu algus oli tip-top. Ise olin rahul. Tempomeistri grupp oli parajalt suur. Ah-jaa, neid oli 2, kes siis 3:45 grupis tempot tegid. Kohati väga ebaühtlaselt. Üks pani ca 50 m eespool kui teine. Ilmselt oli selles mingi taktika. Üks mees ja teine naine.
Tempo püsis. Järgmine söögipunkt oli planeeritud 30 km peale. Vahepeal tekkis tahtmine ka varem. Aga ei olnud hullu. Nii läkski. See teine batoonike vajas samuti närimist, kuid kuna tegemist oli pisema tükiga, siis nii suurt pingutust ei vajanud. Kogu distantsi peale juhtuski nii, et seekord peale oma kahe batooni ma rohkem ei einestanud. Korraldajate poolt pakutavaga ei hakanud isegi tutvuma. Aga tundus, et oli klassikaline menüü. Banaan ja siis veel banaan. Üsna viimastel kilomeetritel tegin viisakusavalduse ja võtsin näppude vahele ehtsat soola. Ei teagi miks. Minu jalad oli enam-vähem. Ennekõike väsivad mul reiepealsed. Seekord nagu jõudis liigutada aga pigem üldine väsimus hakkas tempot veidi maha lõikama. Seetõttu peale 30.ndat kilomeetrit ma tempomeistritest ka maha hakkasin jääma. Aga ei hakanud sellest numbrit tegema. Tegin teistmoodi oma enda jooksu. Püüdsin hetke nautida ja mitte hakata vägisi üle pingutama. Kuna 30.ndatel kilomeetritel hakkas ka ring korduma, siis kergelt hakkasid visualiseerima, mida esimene ring suure kohkumistundega vaatasid. No ei ole kõige parem näha näiteks 5.ndal kilomeetril, et siin samas üsna "pea" on ka kolmekümnes kilomeeter. Kindlasti on lihtsam joosta radasid, kus rada ei kordu sentimeetritki. Aga neid kipub olema vähe.
Siinsel maratonil oli ka lõike, mida jooksid edasi-tagasi. Ühelt poolt läksid ja teiselt poolt tänavat tulid. Aga need ei olnud pikad. Võibolla 1 - 1.5 km ühes suunas ja siis tagasi. Mõnes mõttes saidki juba ette mõelda, et palju pole jäänud kui saad ka nende nahas olla, kes sulle praegu naeratades vastu jooksevad ja siis seda sama saad omakorda tagant tulijatele teha :)
Jooksmine peabki ilus olema! Egas asjata ei ole Praha maratoni diviis "All runners are beautiful". Mulle tundus juba 30.ndate alguses, et seekord on jalgadel lihtsam. Tõsi, paar korda venitasin ka jooksu kestel. Aga sellist tunnet ei tekkinud, et üle mõistuse 12 või 10 või 5 kilomeetrit veel. Kaks korda jooksime läbi ka ühe suurema tunneli. Paarsada meetrit ehk? Teisel korral kaotas kell GPS signaali ja nii kui tunnelist välja sain, arvas, et ma olen kilomeetri jooksnu 4:57 minutiga. Ei midagi hüperboolset, kuid siiski sel hetkel ebaloogiline. Aga positiivne oli see, et kell hakkas jooksvalt viga parandama. Ehk siis toimus distantsi korrektuur ja algne distantsi (kilomeetri) vähenemine sai korvatud järgmisega.
Nii ongi, 40.nda kilomeetri posti nägemine tekitab väga laheda enesetunde. Palju pole jäänud. Lõpetamine ikkagi sinisel vaibal ning minu esimene maratonijärgne selfi otse sündmuskohalt.
Käepigistus raja korraldustiimi liikmelt. Nime ei julge öelda. Aga tundus, et ta otsis ennekõike just rahvusvahelisi lõpetajaid. Aga võin ka eksida. Medalini jäi veel mõnikümmend meetrit jalutamist.
Samm-sammhaaval oma vahetusriiete pampu kätte saama. Sinna oli jupp maad kõmpimist. Vahepealses osas jagati nii juua kui puuvilja. Juua võttis, kuid süüa väga küll ei tahtnud. Aga ka joogijanu ei olnud. Riiete vahetus ning tagasi hotelli. Väike puhkus, ei tundnud seekord, et väga pikalt tahaks vedeleda. Pigem taas vanalinna või siis finiši paika tagasi.
Nüüd algas taas jälle foto- filmisessioon peale. Kõike ei jaksa siinkohal esitada. Aga esimese söögipoolise tegin juba üsna pea. Kohal nimeks: Vabene
Aga linnale sai keerutatud veel korralik ring peale. Kilomeetreid ei lugenud. Aga ikka korralik. Päev oli samuti ilus. Päike oli väljas. Natuke soojem aga päikest just ei võtnud. Pigem hoidsid end kurgu alt kinni, et jooksujärgselt mitte külma saada. Sooja ei olnud ju palju. Prahas on värve ka kergelt pilvise ilmaga.
Silma jäi ka esimene valgusfooriga jalakäijate tänav!
Või siis keelumärgi üsna loominguline, kuid ilmselt kohalikule vägagi mõistetav, arendus.
Nii mõnigi sõiduk jäi samuti silma.
Või siis raamat vitriinis, mida ma olen kindlasti lugema nii mõnigi kord alustanud, kuid kas ka lõppu jõudsin, seda ei mäleta.
Linnavaated loojuva päikese taustal jätkusid.
Mingil seletamatul põhjusel oli mul suur tahtmine Charlesi silda ka öötuledes näha. See aga tähendas, et aega tuli veidi sirgeks lüüa. Soovitavalt istudes. Sest vahelduseks oli seda päris nauditav teha! Samal ajal kui istusid, vaatasid lihtsalt lakke või siis ülevalt alla.
On selge, et telefoniga väga ööd ei pildista. Ikka statiivi oleks vaja. Säriaega ja muud. Aga selleks ei ole mul tahtmist, et kaamerat reisile kaasa vedada. Seega tuleb rahul olla sellega, mis telefon suudab.
Ja ilmselt nende piltide järgselt ka hotelli jõudsin. Enne kella kümmet. Une ootamisega probleeme ei tekkinud. See tuli lihtsalt ise.
Esmaspäev - tagasilend
Ma ei mäletagi, kas esmaspäevast äratust pani või mitte. Otsest vajadust ei olnud ja seda ohtu mul ka ei ole, et ma piiramatult magaks. Öö jooksul on mõnus jalgu korraks sirutada ja leida jälle uus asend. Aga see toimub une sees, mistõttu und ei sega. Minu tagasilend oli õhtune, mis jättis piisavalt ruumi, et veelkord linna peale kolama minna. Seekord nendele radadele, kus ma lahtijooksul (laupäeval) justkui ära eksisin. Ehk siis esmalt jõeäärsele seljandikule ehk parki.
Seejärel põige suletud aedadesse. Suletud selles mõttes, et enne pidid läbima turvakontrolli ja näitama ette oma "pagasi". Täpsemalt siis: Queen Anne's Summer Palace ning The Royal Garden. Väga ilusad aiad.
Aga ole valmis, turiste on siin meeletult. Lihtsalt meeletult. Ka esmaspäeval kui mina seal hängisin. Soovi korral saad sulanduda mõnda giidiga gruppi, et kuulda kommentaare nähtavast. Loodetavasti kuuled ka, sest ega kõik giidid nüüd sellele väga rõhku pannud, et kontrollida, kas seljatagusteni nende hääl ulatub - lihtsalt lakkamatult rääkisid ja vibutasid oma lippu (lipp oli oluline, et eristada gruppe üksteisest - kes parasjagu mida mõne varre otsa oli ajanud). Ja ometigi kasutasid nad ka mikrit/kõlarit aga ikkagi polnud midagi kuulda.
Ja ühe jõulupoe leidsin ka. Mitte nüüd kohe selle katedraali juurest aga lähedalt. See ei ole miskit erakordset ja minu esimene analoogne kogemus pärineb Exeterist (UK), kus ka aastaläbi Christmas kohake oli.
Ja lõpuks jõudsin ära proovida ka esimese kohaliku guljašši. Maitsel polnud viga aga üldine tagasiside on pigem tagasihoidlik, sest peale leeme selles suurt midagi polnud. Aga selle presenteerimine plekk-kausis oli ilus.
Peale veel mõningaid hunnituid vaateid (mida siinkohal ei hakka enam lisama, sest soovitan ise kohale tulla) tuli võtta suund metroosse. Ma olen oma jooksulugudes korduvalt maininud, et metroo on ikka üks geniaalne leiutis. Lihtsustab liikumist lihtsalt märkamatult. Tagasilend üllatusi ei pakkunud. Tõsi, mõnevõrra hilisem maanudmine kui graafik ette nägi, aga egas seal suurt vahet pole, millal öösel sa koju jõuad. Öö on öö.
"If you want to win something, run 100 meters.
If you want to experience something, run a marathon."
Emil Zàtopek
Uute lugudeni...
---
All Runners Are Beautiful !
gorunning !