Rõuge 3 torni maastikumaraton (2020)
21. Rõuge 3 torni maastikumaraton (Eesti) - 12. juuli, 2020 (pühapäev)
Maratoni ametlik veebileht: https://www.trailrun.ee
Koht/kaart/raja skeem: Google Earth
Raja profiil: tõusud/langused, tehnilised lõigud - keerukas, kuid ootustele vastav rada
Stardiaeg: 10:00
Osavõtjaid: 92
Korraldus: 5/5
Raja kirjeldus: Keerukas, kohati väga tehniline rada kui arvestada vingerdamist metsatöö masinate rööbastes (aga mitte pikalt, mõni kilomeeter), Rõuge ööbikuoru ümbrust või siis heinamaade lõike. Esimene pool kindlasti lihtsam kui teine, samas, teise poole tõusumeetrid on küll nähtava tõusu/kaldega, kuid kui jaksu on, siis joostavad üsna hästi. Tõusumeetreid kokku ca 600 m.
Ilmaolud: 15-17 kraadi, ehk siis tegelikult ideaalne ilm, mõned ähvardavad rünkpilved, kuid rada kulges neist ikkagi kuidagi sel hetkel kõrvalt mööda.
Statistika
Aeg / võitja aeg: 5:07:11 / 3:04:56 (Rauno Jallai, EST)
Koht / lõpetajaid kokku: 62 / 92
Koht eestlaste seas / kokku: 61 / 89
Osalenud riikide arv: 3 (Eesti, Läti, Soome)
Eelarve 2020.aasta põhjal (kui keegi plaanib osaleda)
*Vastavalt plaanile, kõiki kulusid Sul võib-olla ei tule
Registreerimine: 48 € (juuli algus)
Transport (auto): 35 € (kütus lihtsalt)
Hotell (1 öö): 89 € (Kubija hotell-loodusspaa)
Ettevalmistus
Selle aasta palavalt "armastatud" viirusepuhang tõmbas kriipsu peale igasugusele soovile hakata hea õnne peale registreerima mõnele välismaratonile. Tõsi, sügis on veel ees ja kõik võib juhtuda! Õnnelikud olid vast need, kes said napilt (märtsi alguses) ära käia Maltal, Valletta maratonil - just, just puhangu piiri peal toimus ja said seetõttu selle oma jooksuaastasse kirja, teadmata, kas mõnda (kui peaks soovima) üldse see aasta veel joosta saab, sest rida-radamisi hakati neid edasi lükkama või tühistama. Ei, ma ei olnud kuskile end kirja pannud, mistõttu tuli Rõuge 3 torni maastikumaraton minule sellise eksprompt ettevõtmisena. Teadmine oli olemas, et selline asi juuli keskel toimub ja tegelikult olen sarnast maratoni 2017. aastal ka Rõuge maratoni nime alla jooksnud (siis oli see ühe ringina ja Rõuge ümber). Korraldus ja radade valik on mulle trailrun.ee jooksude puhul alati meeldinud ning Pääsküla poolmaratonist (nüüd tavaliselt novembris) olen päris mitu korda osa võtnud.
Aga maratoni distantsi ei lähe ikkagi tühja koha pealt jooksma, mistõttu võib ju kevad-suve perioodi ikkagi selle pilguga vaadata, mida saab pisikese ettevalmistusena võtta. Tegelikult oli aasta esimene pool üsna stabiilse kilometraažiga. Oli nii väiksemaid mahte ja veidi tavapärasest suuremaid summaarseid kuusid. Keskmise joone saab tõmmata ca 160 km peale.
Samas tuleb rõhutada, et jookse oli väga erinevaid tüüpe ja üks pühendumaid (iganädalane) trenne võis olla lõigutrenn, mida suuresti (märts-mai) pidi tegema omal käel aga mille kohta saatis Sparta ka soovituslike jooksukavasid (mul ei ole personaalset treeningkava, kasutasin üldist lõigutrennide soovitust). Mõned näited (soojendusjooks, jooksuharjutused on samuti kaasatud aga ei hakka hetkel seda siin nii detailideks lahti lööma):
- INTERVALL: 6x4 min (10 km võistlustempos) // paus 3 min sörki
- INTERVALL: 2-3-4-(5)-4-3-2 min (10 km võistlustempos) // paus 3 min sörki
- INTERVALL: 8x2 min (5 km võistlustempos) // paus 2 minutit sörki
- INTERVALL: 6x3 min // paus 3 min sörki
- INTERVALL: 4x3 min (5 km võistlustempos) // paus 2 min + 4x1 min (2 km võistlustempos) // paus 1 min
Nende intervallide tegemise kodurajaks oli üks kergliiklustee, millelt tegelikult ei puudunud ka üks pikem laugem tõus. Peab ütlema, et intervalle on minutite järgi ülilihtne joosta (mõtlen läbiviimise koha pealt, sest sul pole vaja enamat kui lihtsalt kella, millel minutid jooksevad ja sisuliselt siis vastaval täisminutil vahetad tempo sörgi vastu või vastupidi). Aga eks ikka ole huvitav vaadata ka kokkuvõtteid, kui kell peaks seda suutma teha.
Intervall: 2-3-4-5-4-3-2 (3 min pausi)
Ehkki intervalltrennid kestsid kogu soojenduse ja lõdvestusega tihtipeale 1.5 h, siis oli tüüpiliselt just need jooksud, mis kõige rohkem vaheldust tõid ja väga kiiresti otsa said. Hea, et see varakevad vähemasti lumevaba oli. Aga trenne oli teisigi, mistõttu pandeemia ei suutnud sellele iseseisvale liigutamisele pidureid tõmmata, mistõttu keskpärane kuu võis liigutamise kontekstis välja näha alljärgnev (aprilli näitel):
Jooks: 58% / ÜKE: 42%
Tõepoolest, enam-vähem oli jooks ÜKE-ga pooleks, ja ei ole seda üldkehalist kodus teps mitte keeruline teha, millest on varasemalt juba juttu tehtud. Aprillis ilmselt Rõuge maratonile veel ei mõelnud, pigem tuli korraldajalt veebi kaudu signaale, et valitsemas on teadmatus, kas see saab üldse toimuma (inimeste piirang jne).
Samas tuli veidi pikemaid distantse ikkagi teha ja ka pikemaid "lõike", mis toobki meid ühe teise põneva alateema juurde, milleta kevadet poleks nagu olnud. Nimelt korraldas Marathon100 esmakordselt vimplijooksude sarja (ametlik nimetus: Veerenni seeriajooksude sari), milles algselt kuulutati välja 3 jooksu aga hiljem lisandus 1 veel. Mõistagi virtuaalselt ning iga kord said valida 1 või mitme erineva distantsi vahel, kusjuures registreerumine lubas osaleda ka mitmel korraga (sama nädala jooksul). Kõik tulemused kanti Marathon100 andmebaasi, auhindu küll ei jagatud, kuid teiste osalejatega said oma tulemust ikkagi võrrelda. Jooksude nimedeks said (tumedas minu valitud distantsid):
- Kopli kevadjooks (13-19.04): 5 km, 21.1 km (Sparta: 8 km)
- Suurjooks ümber supilinna (27.04-3.05): 12 km, 42.2 km
- Mustamäe maastikujooks (11-17.05): 1 km, 10 km, 30 km (Sparta: 10 km)
- Lilleküla linnajooks: (25-31.05 ): 1.5 km, 7.5 km, 15 km
Asja teeb veelgi huvitamaks tõik, et kaks langesid kokku Sparta esmakordsete (vist olid?) virtuaaljooksudega. Mõni Marathon100 virtuaaljooks kattus Sparta omaga (alati küll mitte distantsilt). Näiteks Mustamäe maastikujooks sai tehtud nii, et esmalt Sparta 10 km vaheaeg (täpselt 10 km peal), siis veel 100 m otsa ja see aeg juba Marathon100 tarvis (jah, Marathon100 on üldjuhul alati oma virtuaaljooksudel eeldanud 100 m pikemat distantsi, mis ajas mõõdetuna võib minusugusele, rahulikus tempos jooksvale inimesele, tähendada vaat et 25-30 sekundit lisa ja see on 10 km kontekstis juba päris suur number).
Kopli kevadjooksu 21.1 km saigi lahendatud kompromissina. Oli selge, et 8 km otsaga ei tohi üle pingutada, mistõttu selle alguse jooksin ca 4:45 tempoga ja ise veel mõtlesin, et kui see 8 km saab täis, siis võib tempo alla lasta, et lasen kulgevalt 21.1 km-ni. Aga tohoh imet, tempo väga palju ei pidanudki kukkuma (alloleval pildil on näha väikest jõnksu ja siis jätkus pea samamoodi). Sai golfiväljaku juurest läbi põigata ning ca 15 km-l tervitatud ka sugulast, kes koeraga oli jalutamas - jõudsin vaid öelda, et "lasen aja peale ja ei saa jääda vatrama" :) ning üllatusena tuli ajaks 1 h 41 min, mis on sisuliselt samaväärne minu 2019. aasta Võidupüha poolmaratoni ajale. Virtuaalselt saab kiirelt joosta küll (loe: kui pole kedagi eespool, keda püüda).
Aga 8 km vaheajaga Spartas juba laineid ei löö. Kui Kopli kevadjooksu arvestuses sain ma tubli viienda tulemuse, siis Sparta tabelis platseerusin 26/29st (meeste arvestuses). Ennekõike oli hea meel suurepärasest 21 km mõõduvõtust. Jooks tehtud, tulemus edastatud. Tuli jääda ootama vimplit. Mis muidugi ka väikese postipakina saabus. Eks sellest tekkis kerge hasart (jah, vimplist). Varasemalt olen saanud paaril korral osaleda Rabajooksul, kus lõpetajatele ka vimpleid jagatud, kuid seejärel hakkasid need kattuma Kõrvemaa kevadjooksuga (kevadel) ning Viljandi linnajooksuga (sügisel), mistõttu minu 2 vimplit omale järge ei saanudki.
Uus vimpel silmapiiril, Suurjooks ümber supilinna, 12 km. Siin panin distantsile kohaselt kõik mängu (mõistuse piires), keskmiseks ajaks: 4:31 min/km, mis põhimõtteliselt minu jaoks ongi selline 10 km tempo, aga teatavasti seisis see virtuaaljooks alles ees. Seega ei rutta asjadest ette. Marathon100 tabelis platseerus selle ajaga aga juba 8/61-st osavõtnust.
Marathon100 tabelis platseerusin teisele kohale, ent tõsi, peab tunnistama, et esimene koht jäi minust 10 minuti kaugusele :). Sparta arvestuses 26/30-st. Ehkki oluliselt kiiremini joostud kui too 8 km, siis koha mõttes väga paranemist ei olnud (eks osavõtjate ring oli ka erinev). Kui tahta Sparta tabelis kuskile keskele tõusta, tuleb vähemalt 38 minutiga hakata 10 km jooksma. Jätame ulme valdkonna nende jaoks, kes selles pädevamad :) Täna ei näe ma sellist aega uneski, et see kuidagi võimalik oleks. Tabeli tagumise otsa eest peab ka keegi vastutama! :)
Päris viimase vimplijooksuna tuli Lilleküla linnajooks, mille ma jooksin ausõna vimpli pärast, ja mitte aja peale. Igatahes olid need vimplijooksud heaks vahelduseks. Mitte otseselt seetõttu, et nüüd võistlemisest puudust tundis aga pigem andis see jooksmisele teise mõtte, kus tõesti tegidki teistsuguse, väääägagi pingutava etteaste. Muidugi ei maksaks järeldada, et sellest kasvas välja nüüd suur kirg virtuaaljooksudele, või siis osaleda tavapärastel spordivõistlustel, mis rida-radamisi ära jäänud või ära jäämas, virtuaalina. Seda mitte. Ja ka korraldaja lubadus oli, et Rõuge saab toimuma ainult päris-maratonina!
Sellest lähtuvalt võibki öelda, et minu virtuaalid nii ära jäänud Pärnu Võidupüha poolmaratoni kui 2 Silla jooksu (10 km) osas on tehtud, kirjas aga teistmoodi kirjas. Samas aegadega, mis on võrdlemist väärt.
Olgu, aga kas ka üle 21 km sai joostud? Või millal tekkis arusaamine, et nüüd võiks Rõuge maastikumaratonile end kirja panna? Ajendiks ei olnud registreerimistasu muutumine, vaid pigem ikka enesetunne, mistõttu sai seda registreerimist aina edasi lükatud. Samal ajal vaatasid registreerunute tabelit, algul 20, siis juba 40 (ooo, päris lahe oleks saada 42. numbrimärk ...). Veits tekkis juba hirm, et äkki korraldaja paneb regamise lukku, sest seda ta oli hoiatanud oma veebikanalites. Ning varasemate aastate näitel ongi neid osalejaid seal 60 ringis olnud. Aga ei, mõtlesin, et enne kui paar korda pole Jõulumäel 25 km ringi tehtud, enne ei saa ka regada.
1. kord - Jõulumäe, 06.06.2020 - ilm oli mõnus, mitte küll stardihetkel, sest tundus, et ma jooksen korralike rünkpilvede poole. Aga lõpp hea, kõik hea. Vesi seljakotis kaasa (ikka Häädemeeste vesi, kerge mulliga - asukohale kohaselt) ja ringile. Eesmärgiga teha Rannametsa vaatetornis (see on tagasipöörde koht) üks üles ronimine ja siis juba tagasi.
See tornis vahtimine võttis vast 8 minutit aega, mille hulka kuulus energiabatooni söömine. Seekordne ring tuli täitsa hästi. Jättes tolle 8 minutilise sirutamispausi vahele, siis väsimus oli aga mitte takistavalt. Enamus tõuse sai joostes võtta, välja arvatud üks, mis tagasi tulles ca 14 km juures paikneb (otsi eelmiselt pildilt pöialt). Ja eks mõne pildi tegemine ka rajalt võttis oma aja, sest telefon oli kotis peidus.
2. kord - Jõulumäe, 27.06.2020 - ilm oli absurdi lähedane, vähemasti jooksmise mõttes. Sai veel mõeldud, ja vaadatud ilmaennustust ning kiire otsus oli, et Jõulumäele tuleb jõuda vara. Lootsin, et kell 10:00 pole veel kuumust üles saadud. Aga hommikul kui korra arvuti lahti tegin ja vaatasin, mis ca 9:00 paiku sünnib, siis tegi veits nukraks see pilt.
25 kraadi. Ja 25 km. Nojah, riimi ju läheb aga joosta sellise ilmaga? Tuli teha proovi. Ja eks see temperatuur kasvas veelgi. Oli selge, et nii optimistlikult kui eelmine kord ei saanud rada võtta, kus kõiki tõuse joostes püüad võtta. See oleks juba esimeses pooles ära kurnanud. Esimene pool distantsist, ehkki puude vahelt, oli päike vastu. Minul nokk ees. Väga hullu polnud. Pidas vastu. Tempos väga eelmisele korrale alla ei jäänud. Aga torni ei hakanud seekord ronima. Taas energiabatooni paus (kõndides) ning tormasin edasi. Nokk ikka ees. Aga vot päike nüüd tagant. Ma ei tea, kas see oli päike, mis kaela mõnuga kõrvetas või üldine kuumus, oli selge, et hoop ühel hetkel ära tuleb. Tuli. Ca 16 km juures, kus tempo hakkas kilomeetri kohta kukkuma 1 minuti jagu. Sellest polnud hullu midagi, võiduka lõpuni ja mõtlesin, et koormuse mõttes (kuniks liiga endale ei tee) on see super trenn ja tagasiside Rõuge regamise tarvis. Ajaline võrdlus: kui esimesel korral tuli Jõulumäe ringi keskmine tempo 6:10 min/km (selle hulgas on ka 8 minutiline torni ronimise paus), siis teisel korral oli keskmine 6:40 min/km (torni ronimist ei olnud aga Jõulumäe head tuntud mägised, ca 1-1.5 km lõigud sai üles mäge tähenduses võetud enamjaolt kõndides - need jäävad tagasitulles ca 6-4 km enne lõppu).
Sellega võib ettevalmistusperioodi lõppenuks lugeda. Vahele mahtusid veel mõned 21 km jooksud. Sealhulga Sparta 21.1 km, juuni keskel, mida ma võtsin rahulikult, kuid tulemuse ikkagi saatsin - väga palju osavõtjaid ei olnud, paljud jooksid 5 km. Auväärt ankrumehe koht ehk 10/10 - ajaga veidi alla 2 h.
Milliseid ennustusi aga ettevalmistusperioodi kokkuvõttena sai veel enne registreerumist teha? Selleks kiikame taas Polari veebiteenusesse, kus maratoni (ja ka teiste distantside) eeldatavad ajad kirjas, mis arvutatud treeningute baasil (jah, kui see oskaks arvestada veel temperatuuri, tuult - muideks Stryd jalasensor tuult arvestab, aga mul vanem mudel).
Ennustatav aeg ei ole ju paha! Natuke skeptiline oleksin sellisesse hinnangusse ka siis kui tegemist oleks ülitasase ja kiire maratoni rajaga. Mul ilmselt tuleb sisemine pidur enne ette, mis ei luba tempot lõputult tõsta ja pigem tahan keskenduda lõpuni jõudmisele võimalikult hea enesetundega, mistõttu 3:20 maratoni aega joosta oleks hetkel nende eelmainitud tõkendite tõttu ulme. Võibolla peaks proovima? Kindel oli aga see, et Rõuge maraton on vähemalt 1 h lisaks, mistõttu seda ennustust ma väga kasutada ei saanud. Pigem andis see mingi enesekindluse, et mahtu on veidike tehtud ja joosta peaks suutma, mida kinnitas ka üldine koormuse tase.
Ja kui kõik eelnevad graafikud olid liiga keerulised, et nendest aru saada, siis olgu antud kogu "ettevalmistuse" ja ka koroona perioodi kajastava kohta üks väga lihtne graafik.
Jah, kehakaalu muutumise graafik. Üldiselt on igasuguse istuva töö juures (kes teab, see teab, millega igapäevaselt tegelen) ju positiivne, et kehakaalu suudab kontrolli all hoida. Jaanuari keskpaigas sai soetatud Polar Balance kaal, mis oli selleks hetkeks vast isegi ajale jalgu jäänud, kuna ei ole tal WiFi tuge, ega ka viimaste Polar kellade tuge, kuid läbi telefoni äpi töötab suurepäraselt ja lihtsustab oluliselt iga-päevast kaalumist kui selle vastu peaks huvi olema. Muidugi ajab asja ära ka tavaline kaal. Mida eelneval graafikul (august-detsember 2019) on näha vaid kahe punktina (85 kg). Kõige "masendavam" oli aega teadmine, et kui uue kaaluga hakkas kaaluma, siis see näitab 1-1.2 kg rohkem kui vana kaal (tavaline kaal). Kumb on õige? Kes seda teab, ei viitsi hakata sellega mässama, ja lähtusin sellest, mis värskem ja minu jaoks justkui motiveerivam. Sellest lähtuvalt on 2019. aasta kaalutud punktid tegelikust 1-1.2 kg kõrgemad, mis näitab selgelt, et minu pikkuse juures oli ikka üsna pikka aega väike ülekaal (ülekaal on mõistagi suhteline mõiste, sest see sõltub lihasmassist jne ja kõiki ei pruugi see üldine kehamassiindeks üldsegi mitte huvitada).
Regamisega Rõuge maastikumaratonile venitasin veel nädalajagu päevi! Siis tuli kiire otsus, et nüüd on paras aeg. Tehtud. Nüüd pole enam pääsu. Tuleb vaid loota, et 25 kraadi sooja ei tule.
Laupäev - väljasõit
Kui ma kahel korral varem olen Rõuge poolmaratonist või maratonist osa võtnud, siis olen liikunud stardikohta samal ehk maratoni toimumise päeval. Seda on kergendanud erinevad asjaolud. Näiteks 2017 kui jooksin Rõuges maratoni, siis algas see kell 12:00, sest varasem start oli mõeldud neile, kes tahtsid teha ultrajooksu ehk siis 2 x 42 km.
Arvestades, et praegune start oli määratud kell 10:00, siis ei Tallinnast ega ka Pärnust tahtnud hakata liikuma nii vara, et oleks pidanud silmalaud kinni kleepima (ei olegi kindel, kas see aitaks, ilmselt mitte) põhjusel, et sõites magama ei jääks. Ja 4 h või ka 3 h autosõitu ei ole just hommikuse tegevusena kõige parem algus. Pigem sooviks päeva alustada rahulikumalt ja ehk kerge ja pika kohviga.
Ühesõnaga, peale maratonile registreerumist (vist 02.07.2020) tuli hakata mõtisklema, kuhu võiks võtta ööbimise ja päev varem kohale minna. Olgu siinkohal öeldud, et ehkki Maratoni start oli Paganamaalt, siis finišiks oli Haanja, Suur-Munamägi, Suure Muna Kohviku esine parkla/muruplats. Korraldaja poolt oli tagatud buss starti (Suur Munamägi > Paganamaa) ja seega pidi ööbimine olema suht lähedal Suurele Munamäele. Vaatasin mitmeid erinevaid, kuid valik langes Kubija hotell-loodusspaa kasuks. Ei saaks öelda, et hinnad Eestis oleksid odavamad kui samaväärsed kohad välismaratonidel. Aga ütleme siis nii, et toetasin raskel ajal Eesti turismi, mis kohale jõudes küll väga problemaatiline välja ei näinudki. Külalisi tundus olevat (eestlasi, lätlasi, soomlasi).
Koht ise on ilus. Suurest Munamäest ca 14 km kaugusel ehk autosõitu vähem kui 15 minutit. Võru külje all, seega kes tahab linna mugavusi, saab ka neid. Tegelik vajadus selleks ju puudub, kuna antud spaas on kõik üheks lühikeseks puhkuseks olemas. Toad on lihtsad, kuid kenad.
Fuajeest või korruste vahesektsioonidest võid leida erinevaid väljapanekuid, ka Erki Noole papudest.
Ma jõudsin kohale peale 17. Mis tähendas, et nüüd tuli juba põhimõtte pärast minna klassikalisele, maratoni eelsele ringile, mille pikkus tavaliselt 3.2 km või kui ära eksib, siis ka rohkem (vt näiteks Praha maratoni eelnevat päeva). Trassi valik oli seekord suhteliselt lihtne. Ümber Kubija järve peaks andma selle distantsi just parajalt kokku küll ja pisut isegi rohkem.
Muideks, korra oli juba oht, et panen ära pööramise kohast mööda. Aga kuna telefon oli igaks juhuks seekord kaasas, siis see päästis ja lisaks sai paar piltigi teha. Oma üllatuseks, kui hiljem telefonist pilte vaatasin, avastasin, et ühel väga vingel purskkaevu pildile on jäänud vikerkaar, mida pildi tegemisel ei pannud tähele. Täiesti kogemata! Puhas muinasjutt.
Ringilt tagasi ja mis siis edasi? Olin jõudnud kerge pesu teha ja mõtlesin, et tõmban korraks hinge. Kuna ma olin broneerimisel märkinud, et soovin ühte suurt voodit, anti mulle juba registreerumisel märku, et seda ei ole veel suudetud teha. Aga lubati, et küll teenindaja tuleb ja selle väikese asja korda ajab. Noja tuligi. Ma küll ütlesin, et "pole lugu, ma saan hakkama", ent siiski, jutt läks mingitele klambritele ja et see tuleb kuskilt voodi alt kinnitada, et niisama kokku lükkamine ei ole piisav. Klamber leitud, tuli hakata nuputama, kuidas seda teha saab. Teenindaja näpunäidete järgi sai vist sellega lõpuks hakkama. Igatahes olid voodid hommikul endiselt koos.
Kuna tegemist oli spaaga, siis ei saanud jätta seda külastamata. Peale väikest hingetõmmet, spaasse. Juba hotelli registreerumisel öeldi, et kindlasti soovitavad nad välisaunasid (mitte mullivanne, kuid lihtsalt väikesed, eraldiseisvad saunamajakesed). Sel hetkel oli sisetundes väike ebalev tunne, ilm ei olnud külm, kuid igasugune virelemine kuskil märja nahaga ei tundunud väga optimistlikuna. Ma olen suutnud ennast haigeks teha küll, just maratoni eelsel päeval ja selle nn sissejooksmisega ehk siis 3.2 või nii kilomeetri jooksul. Nii juhtus näiteks Rooma maratonil (2008) kui sellele lühikesele sörgile minnes sai korraliku tuule käes joostud ja mõistagi kõri ära külmetada. Hommikul oli kerge kurguvalu aga peale maratoni oli juba nohu ja kõik muu sellega kaasnev. Jooksmist veel ei mõjutanud aga jooksu järgset einestamist küll (mäletan, et läks Rooma Rock Cafe'sse, kus sai tellitud korralik ribi, mis vähemasti seal oli korralikult soolatud - ja kurgule see just väga tervislikult ei mõjunud aga hea oli ikkagi).
Tagasi tänapäeva. Ehk siis spaa külastus. Esmalt ikka siseruume pidi spaasse. Panin tähele ja hakkasin kokku lugema neid erinevaid saunasid. Sain vist 6 kokku, millest 2 välisauna (ühesugused aga erinevad majad), siseruumides: 2 x 70 kraadist, 1 x 40 kraadine aurukas ning 1 x klassikaline Soome saun. Tõsi, mõned saunad olid topelt, kuid temperatuurilt ja iseloomult olid need veidi erinevad (seetõttu ka üks 70 kraadine saun oli näidiku järgi hoopis 60 kraadine ja seal leili ei saanud visata). Igatahes tegin ma ühe ringi kõiki saunasid ja hiljem veel üks välisaun lõpetuseks topelt. Välisaunad olid väga privaatsed. Ei olnud seal kedagi peale minu. Ja minu arust ka kõige mõnusama leiliga. Kuumust oli vägevalt, leili sai visata, kohe välja ei pidanud jooksma.
Saunatuur tehtud, tagasi oma tuppa. Mingil huvitaval kombel öeldi registreerimisel, et nad soovitavad restoranist menüü ette tellida aga kui ma sellise küsimuse restos esitasin, siis vaadati mind suurte silmadega... ilmselt sain mina valesti aru. Sellest hoolimata, kui ca õhtul kaheksa paiku ennast sinna vedasin, oli suhteliselt rahulik. Mõned lauad hõivatud aga rohkem ikkagi vaba. Menüü ette ja mis muud kui klassikaline otsing, kas pakutakse pastat (kes varasemaid lugusid on lugenud, siis teavad, et pasta on kuulunud ikka minu maratoni eelsesse päeva, kas siis korraldaja poolselt või ise kuskile sööma minnes). Seega pasta. Lõhe ja krevettidega.
Kiirelt toodud ja kiirelt neelatud. Väga hea oli! Kas ka magustoit? Jah ikka, kook ning topelt-espresso.
Põhi-rituaalid tehtud (soojendusjooks+pasta ja boonusena saunamaraton) ei jäänud üle muud kui oma koikule kobida. Mitte veel magama aga veidi hommikuks asju pakkima. Mingil veidral kombel ei olnud võimalik vähemasti selle päeva õhtul oma hotellitoas normaalselt just ETV kanalit vaadata. No ilmateade oli nagu üks Ice Dog M mõistatus, musta ruuduga, mis ei tahtnud ära kaduda. Ja ka kõik järgnevad saated. Samas kui vaatasid muud kanalit, siis seal oli kõik OK.
Aga mis ilmateatesse puutub, ju siis oligi liiga kaugele ulatuvad päevad, et mis neid ikka vaadata. Las ollagi must auk.
Äratus 07:00. Uni oli olematu. Ma olen sellist une kirjeldust varemgi kasutanud. Lihtsalt ei ole seda und enne maratoni. Või siis väga üksikul korral on olnud. Seekord mitte. Silmad olid küll kinni ja mingid magamisperioodid ilmselt olid. Üks hotelli puudus oli vast see, et hommikusööki pakuti alates 08:00 aga minul oli plaan just siis hotellist lahkuda, et ca 08:15-08:20 olla maratoni finiši paigas, leida parkimiskoht, võtta välja oma number jne. Seega jäin muuhulgas ka kohvita.
Ühesõnaga, süüa ei saanud, pidi läbi ajama oma nänniga. Lisaks pakkida kokku oma maratoni varustus, mis oli sedalaadi jooksude tähenduses juba osalt klassika. Varasemal aastal soetatud joogi-seljakott, kuhu taas Häädemeeste vett nii ühe liitri jagu mahtus, lisaks 3 x energiabatooni, igaks juhuks kile, telefon (nõutud korraldaja poolt, et see oleks kaasas ja veekindlas kotis), nokats ja tühi pudel.
See tühi pudel oli muidugi veits "pain-in-my...", lihtsalt paremat võtta ei olnud (loe: ei viitsinud otsida) ja selle tassimine oli tüütu. Aga korraldaja sõnad olid, et joogipunktidest topse/pudeleid ei pakuta (keskkonnasäästlikkuse aspekt) ja seega pidi olema mingi oma tops kaasas, kuhu sai juua valada. Ei olnud mõeldav, et ma hakkan sinna seljakotti seda valama. Tuli mõelda nii, et seljakott on hädavaru ja pudel jooksevvaru.
Kui ma registreerunute nimekirja vaatasin, siis väga palju tuttavaid ei olnud. Jah, tuttavaid nimesid küll, kuid mitte nö sina-sõpru. Mistõttu oli tegemist klassikalise välismaratoni alternatiivina - üks ühe ja üks kõigi eest. Bussid, nagu lubatud, hakkasid sõitma täpselt kell 09:00, et ca 09:30 olla stardipaigas. Enne aga tuli bussijuhilt ja korraldajalt üllatus, et suure bussiga ikkagi päris stardipaika ei saa ning ca 1-1.5 km tuleb jala kõndida. Nimetatagu seda soojenduseks. Ei olnud hullu. Ei teinud see vast kellelegi liiga. Ja tasandas kenasti ka selle stardieelse puhvri ehk ca 09:45 olime lõpuks kõmpides jõudnud stardipaika. Oli ka neid, kes olid oma autoga sinna tulnud. Oli selge, et nüüd on aeg ära anda oma kaasa võetud komps. Kuna ilmast võis kõike uskuda, siis pakkisin oma kompaktse kile ikkagi nn joogi-seljakotti (egas seal väga palju ruumi ei ole peale ca 1 liitrise joogipauna). Aga mahtus ära. Seega, minu ära antavaks pagasiks oligi üks sinine ja tühi seljakott. Hämmastav, eks ole. Korraldaja sõnul sai selle seljakoti tagasi finiši paigast. See nägi välja umbes nii (loe lõpuni ja saad teada, miks ma ütlen "umbes nii").
Stardipaik ise oli ilus koht! Torni otsa ei roninud aga oleks ju võinud, sest aega veits oli.
Ja siis see hetk kui korraldaja luges sõnasid peale (vahetult enne starti). Millest muuhulgas ei puudunud ka hoiatus, et need Läti metsaveomasinad on teinud ühele, ca 1-2 km, lõigule korralikud rööpad, mis kohati vaat et isegi 1 m sügavused ja palus seal eriti ettevaatlik olla! Jah, rada kulges osalt läbi Läti.
Stardipauk kõlanud ja enamus lausa tormas rajale. Tuul, tolm ja vile. Muudmoodi ei oskagi seda entusiasmi kirjeldada. Korraldaja jõudis vaid öelda, et paneb kella siin käima ja finiši paigas sünkroniseerib sealse kellaga.
Oeh, ootamas oli ca 5 h kulgemist, nautimist, mõtisklusi ja isekeskis filosofeerimist. Mis seal salata, alguses oli mõistlik hoida end inimeste sekka, kel sama tempo käsil. Mitte, et tempo oleks väga rangelt välja timmitud. Tegelikult ei huvitanud see mind peaaegu üldse ja lihtsalt jooksin, sest juba jooksusammu hoidmine oleks taganud sellisel rajal superaja. Aga lihtsalt kujunes nii, et esimesed ca 10 km oli täitsa selline grupijooks (5-7 ja hanereas).
Korraldaja sõnad olid, et see "Läti hullus" (loe: metsaveomasinate rööpad) algavad kuskil 6 km juures ja ta on seal kohal, kus toimub suunamine ning lubas veel "manitseda", et olge nüüd ettevaatlikud. Hämmastav HOOLIVUS!
Lätti jõudsime justkui juba varem. GPSi ja Telia mobiilsõnumi järgi juhtus see juba 13-ndal minutil.
Kui nüüd kaarti vaadata, siis esimene piiriületus oli ca 8-9 minuti kandis, umbes täpselt 1.5 km stardist. Ilmselt seal see hilinenud SMS saadeti, mida telefonis hiljem vaadata sai (telefon oli mõistagi hääletul režiimil).
Pikem Läti külastus tuli juba 4-7 km vahemikus, mille juures olgu veelkord öeldud, et vahetult "rööbas-rajale" liikumist oli korraldaja "valvamas" ja tähelepanu juhtimas, et "nüüd see tuleb".
Umbes 6 km see juhtus kui fotograafil õnnestus pildile saada erinevaid ilu ja jõu numbreid.
Fotod: Külli Leola
Meie hanereas-rühmake liikus aga omasoodu. Olin esmakordselt oma kella laadinud korraldaja poolt saadetud raja kaardi, ehk siis kell näitas ekraanil, kas järgid rada või mitte ja ühel hetkel ka hoiatas, et "kuulge, sa oled ju jummala puusse panemas". Minu esimene reaktsioon oli, et ah, ju see on mingi suvaline error (Polar Vantage V kell ei oma kompassi, kuid GPSi järgi saab ikkagi käe asendi paigutusest väga hästi juhendamise ja rajal püsimise indikaatoriga hakkama). Pealegi, tuletan meelde, ma ei jooksnud üksi, vaid pigem selle 5-7 inimese rühmas ja kuskil keskel. Ma lihtsalt eirasin seda kella poolt antud põrinat kui ta väitis, et ma olen teelt kõrvale kaldunud (näitab ta siis rajajoont kella ekraanil + sinu paiknemist, loe: kaugenemist sellest ristisuunas või nii). Mis mõttes MINA olen kaldunud teelt kõrvale? Ma ei ole ju üksinda. Äkki võiks selle faktoriga ka arvestada :)
Ma ei taha süüd kellegi teise kaela veeretada. Õnneks tabas üks meie rühmast ära, et "Hoi, kuulge, me jookseme ju mööda". Ja sellest ka eelmise pildi juures üks nn nisa ca 7 km juures. Suutsime kõik seitsmekesi joosta nii, et metsaveo masinate rööbaste vahel hüpeldes ei pannud tähele, et ühel pool oli ees LINT aga teisel poolt mitte (justkui nagu 1+1 maantee, ühel pool on tõkis aga teisel pool on vaba tee). Meie ilmselt mõtlesime, et tuleb minna paremalt poolt linti ja otse edasi aga mis hiljem selgus, kui oma jupi tagasi sörkisime (ca 200 m), et oleks pidanud vasakule ära pöörama (vaata ka kaarti eelmiselt pildilt). Kõik läks veel hästi ja me ei jäänud nö kadunuteks Lätimaal :)
Siit siis moraal, et üks tänane kell (isegi kui tal ei ole kompassi) on nutikam kui 7 hanerivis sörkijat. Teinekord tuleb tehnoloogiat lihtsalt rohkem usaldada. Kui ma oleks sellel lõigul olnud ÜKSI, kas oleksin linti näinud? Ilmselt oleks. Sest rajamärgistus oli tegelikult SUPER ja ei andnud võimalusi eksimusteks kui neid "otsisid". Ja mitte sõna otsese mõttes "otsisid", vaid lihtsalt kulgesid ja ootasid järgmist tähist. Kuna tegemist ju ei olnud päris orienteerumisega, vaid enamjaolt ettevalmistatud rajaga - teedel kulgemisega, siis ei saanud eksimisohtu tegelikut tekkida. Märgistus oli super. Lihtsalt ise peab olema aeg-ajalt rohkem tähelepanelikum.
Eks see ca 400 m edasi-tagasi valesti kulgemist mõjutas ka meie roodu mahajäämust teistest. Polnud hullu, saime nii mõnegi teise "roodu" kätte ja tunnistasime oma viga ja lasime edasi. Peale neid, veidi totraid, rööpaid läks liikumine juba sujuvamaks ja rood hakkas lagunema. Varsti tuli esimene joogipunkt (ca 11 km). See oli see koht, kus ma pidin oma tühja plastmudeli seljakoti küljest deinstalleerima. Võttis aega, sest sõlme olin teinud tugeva :)
Aga lahti ma sain, ja Cola-laadne jook sinna sisse veeres. Ühe komeedi sõin ka. Mitte Kirjut-Koera, mis oli samuti valikus aga just nimelt, ühe komeedi. Ise samal ajal mõtiskledes, et oma esimese energiabatooni plaanin võtta hetkel kui ca 25 km lõpuni (või 17 km joostud). Nii ka läks. Aga olgu siinkohal öeldud, et 11 - 23 km (või umbes nii) oli suhteliselt leebe rada. Enamjaolt kruusatee, tasane, vahel kergelt tõusvat aga kogu aeg joostav. Seda "hoiatas" korraldajagi, et selline lõik on tulemas ja ta vabandab, et selline asi on vahel :) Jah, tõsi, tullakse ju maastikumaratonile ja võibolla mõnda tõesti see häirib kui iga ruutmeeter ei ole metsas, heinamaal jne. Mina otseselt ei kurtnud, sest kui mäletada Rõuge 2017. versiooni, siis oleks ilmselt asenduseks olnud mingid kaldus järvede äärsed heinamaad, kus jala asend on peaaegu et kontrollimatu ja väga ebamugav joosta. Ehk siis, 10 km on ehk kruusakaid palju aga elab üle, sest Haanjamaa tipud oli veel ju ees ootamas.
Teine joogipunkt ei olnud ju kaugel, eriti kui nii ebatavaliselt mugav joosta. Olgem ausad, me oleme alles distantsi alguses. Siin peabki kõik "lill ja muusika" olema. Kui olin esimeses joogipunktis joogipudeli lahti sõlminud, siis joogipunktist minnes talletasin sinna ca 0.3 liitri jagu Cola-laadset jooki (ei, ma ei tee ühelegi tootjale liiga, tegelikult oli see RC Cola, mis maitseb nagu Cola ikka). Aga nüüdsest hoidsin ma seda lisapudelit juba käes. Otseselt ju häda polnud aga kui oleks käed vabad olnud, oleks olnud mugavam. Kindlasti. Samas andis see lisapudel mulle justkui lisapuhvri, et enne järgmist joogipunkti olev distants jagada mõttes kaheks ja tarbida seda jooki teatud kilomeetrite tagant. Kui siinsel maratonil oli joogipunkte mitte iga 4-5 km tagant, vaid pigem 7-10 km tagant, siis oli selline arvestamine igaks juhuks vajalik. Ja oma seljakotis loksuvat Häädemeeste vett ei tarbinud ma veel ka kuni teise joogipunktini (ehk ca 21 km märgini ja sealt ka veel veidi edasi). Sest olgu veelkord öeldud, ma ei viitsinud seda hakata täitma. Lihtsam oli ikka seda lisapudelit täita, mis oli kompromissiks mugavuse ja ebamugavuse vahel.
Teises joogipunktis võtsin taas Colat, äkki alustuseks ka vett. Vot ei mäleta. Banaanitükikese ka. Küsisin veel, kus see järgmine punkt on ja sain vastuseks, et Rõugel (no jah, ilmselt mõeldi Rõuge Pesapuu nimelist torni, kust varem olid maratonid alguse saanud ja lõppenud).
See oli üksjagu mässamist, sest 21-30 km lõik tähendas osalist ööbikuorgu, millest teatud lõigud tulid tuttavad ette 2017. aasta üritusest. Õnneks mitte kõik! Sest mäletan, et varasemal korral oli üks kole ronimine ja üks kole laskumine (viimane küll köitega turvatud). Võib-olla oli viimane mängus ka seekord, kuid aja jooksul oli rada korrigeeritud/tasandatud, sest selline kahtlus korra tekkis.
Igatahes nägi minu tagasihoidlik plaan ette, et 15 km enne lõppu võtan ma oma järgmise batooni. Ehk siis eelmisest 10 km. Oeh, see oli ühelt poolt üks tehnilisemaid osasid, kui see hetk tekkis. See ei olnudki kõige hullem. Kõige hullem oli hoopis see, et sõltumata sellest, et need varutud batoonid olid erineva maitsega, siis too teine ei tahtnud väga alla minna. Sain hakkama, aga raske oli. Võibolla seetõttu, et enne oleks võinud lonksu juua võtta. Aga noh, alla läks ja lisapudelis oleva joogiga korralikult alla loputatud. Sel hetkel olin ma kindel, et kolmas batoon jääb puutumatult kotti. Ei ole lihtsalt võimalik, et ma suudaks seda näiteks 5 km enne lõppu süüa. Mis seal salata, see ca 5 km enne lõppu oli teeninduspunkti menüü ka oluliselt rikkalikum. Sellest hetke pärast.
Niisiis, teine batoon alla surutud, üksjagu metsas ekslemist, tõusud-langused, ojade ületused jne. Tegelikult väga ilusad raja lõigud, kuna tegemist oli ikkagi singlitega. Ja varsti olimegi Rõuge Pesapuu juurde saabumas. Piirkond oli niisama inimestest üksjagu pungil. Ühel hetkel küsiti, "kui pikk jooks see on". Ei hoidnud end tagasi (loe: sain küsimusest sel hetkel väga hästi aru :). Vastasin, et 42 km. Ja et praegune hetk on ca 30 km. See oli ühelt poolt täitsa positiivne hetk, sest 30 km on midagi sellist, mis maratoni juures midagi tähistab. Siit saab asi ainult paremaks minna, ka siis kui peaks tekkima nn vastu seina jooksmine. Jep, järgmine joogipunkt. Võtsin vett, jõin ära. Seejärel juba miskit spordijooki, taas ca 1/3 pudelist, et seda kaasas tarida ja juua siis kui tunne tekib aga arvestusega, et sellest võiks jaguda järgmise teeninduspunktini, mis seekord ootas meid märksa lühema distantsi järel, ca 37-38 kilomeetri vahel.
Siinsel lõigul oli üksjagu kruusateedel jooksmist, samas sai 30. kilomeetrist alguse ka pidev ülesmäge ronimine. Ehkki lõpuni oli jäänud üle 10 kilomeetri, siis selle kohta tuli kõrguste vahet 180 meetrit. Kes tahab saada võrdlusmomenti ja teab Nõmme spordikeskuse juures olevat asfaldi tõusu, siis sealt saab ca 30-35 m tõusu ühe ülesjooksmisega (olen neid omal ajal teinud kuni 12 tükki jutti).
Tõsi see ole, et üks asi on tõusumeetrid 10 km kohta ära jagada ja hoopis midagi muud kui teha seda paarisaja meetri kohta (Nõmmel). Seega nii nagu ühe teise osalejaga sattusin distantsil korraks jutustama, et need tõusumeetrid, ehkki suured numbrid, kaovad sellise distantsi juures lihtsalt märkamatult ära. Olgem ausad, tõusvad lõigud olid siiski märgatavad. Ja ühel hetkel tundus, et neid ei ole lihtsalt mõtet joosta, vaid pigem jõudu säästa. Kiirkõnd töötas väga hästi. Ja laugemad lõigud taas joostes. See oli see koht, kus kilomeetri keskmine aeg nihkus 7-8 minuti kanti. See pole miskit hullu kui koguaega silmas pidada.
Hopa, ja siis saabus see kohati maagilise ja viimase teeniduspunktina reklaamitud hetk. Väideti, et seal saab midagi põnevat (kui soovid). Tegelikult oli varasemateski punktides võimalik trimbata Läti õlut. Aga no ca 4.5 km enne lõppu tervitati meid selliste valikutega:
Foto: taluperemees Sapase Kalju
Jep, korraldaja klassikalised kiluvõileivad! Need, kes näiteks osalenud Pääsküla või ka ilmselt teistel, tema poolt korraldatud, jooksuüritusel, teavad kui hea ja nõutud sedasorti assortii on!
Aga siis veel selline pakkumine... Vana Tallinn!
Foto: taluperemees Sapase Kalju
Klõmps ja tehtud. Kiluvõileiba ma seekord ei võtnud. Lootsin, et neid saab ka lõpus, paraku võib etteruttavalt öelda, et ega ikka ei saanud küll.
Ja edasi, tuld! Veel 4+ km. Ei ole ju palju, või on? Tegelikult ei ole, aga eks tekib selline alalhoiu instinkt ja võtad rahulikumalt. Ma ei ütleks, et kuskilt oleks pistnud või valutanud. Aga teisalt, maastikumaraton ongi minu jaoks teistsugune. Ehkki ca 25 km ma väga ei peatunud või käinud, siis sealt edasi tekkis neid lõike ikka. See andis võimaluse ka end koguda. Teatud mõttes. Sellel oli kindlasti ka positiivne mõju, et sa ei koormanud oma jalgasid või mis iganes muud püsivalt. Ja sellistel, kasvõi väikestel ja teistmoodi jooksupausidel (nt ülesmäge kõndimised) on mu arust totaalselt teistsuguse mõjuga maratonijärgsele taastumisgraafikule. Ehk siis taastumine ja pildilt välja paistev hetke seis võib olla petlik või siis totaalselt midagi muud kui joosta mõnda tasast maratoni, olla enam-vähem samal kilomeetril, ilma Vana Tallinnata ning seljakoti varudeta.
Üksjagu tehnilist osa seisnes veel ees. Seda ka väga kaardus rohu- või heinamaal. See on mu arust kõige tüütum. Rada ei ole (või noh on aga väga tehniline), ja sa näed, et on justkui tasane aga mis on nende kaardude all... seda ei tea. Võtad rahulikumalt.
Ja varsti paistis Suur Munamägi. Nagu maratoonlastele kombeks, nad ei lähe otse, vaid ikkagi ringiga. Siinkohal mitte eksimise tähenduses, vaid suurepärase rajakorraldaja suuniste tähenduses. Ees ootas tõusmine Suurele Munamäele, seda tagant poolt küljest, mis oluliselt järsumate nõlvadega ja ka tehnilisem ning seejärel juba positiivse asjaoluna, laskumine piki paraad-üleskäiku alla suunas, otse finišisse.
Foto: Külli Leola
Oeh, tehtud! Mõnus. Ei saanudki aru, et rajal on saanud olla ca 5+ tundi. Ajataju kaob, mõtled igasuguseid mõtteid, valimatult ja korduvalt. Siis lähed auto juurde, koorid mõne hilbu ära, et panna kuivem riie selga. Mõtled või siis ei mõtle, kas peaks mingi järgmise rutiinse tegevuse tegema? Ilmselt, ei mõelnud, sest oma tühja, sinist seljakotti ma tagasi nõudma ei läinud. See vajadus tekkis siis kui juba olin ammu Pärnus (sama päeva õhtupoolikul). Korraldaja poolne lubadus on, et saan selle tühja seljakoti tagasi, kuid see ei oma väga suurt tähendust. Eh, kuulge, mul on ju varukott ka olemas (jah varasemalt tehtud pilt on identsest kotist)!
On hämmastav, et minu rinnanumber on sama, mis ka lõpetatud koht. Ehkki paljudele jagati stardinumbreid selle järgi, mitmes maraton on, aga kuna mina regasin ikkagi väga hilja, siis oli selge, et ma sellist numbrit ei saa. Olgu, seljakoti tagasi saamise unustasin ära. Väga suurt isu mul peale maratoni ei ole. Aga palusin kolm lusikatäit mulgi putru (ametlik menüü lõpetajatele + saiakesed, millest ma loobusin) ja sain selle ka edukalt söödud.
Kogu distantsi vältel ei olnud mul aimdust, mis summaarset aega ma ründan. Ehk siis mul polnud vähimatki teadmist, mis oli mu esimese poolmaratoni vaheaeg. Teadsin jooksvalt vaid kilomeetrite keskmisi aegasid, mille baasil midagi arvutada küll ei viitsinud. Kuid pigem olin arvamusel, et ju minu aeg sinna 5 h 30 min kanti on. Üllatus oli pigem suuremapoolsem, kui sain teada, et aeg on sisuliselt samaväärne, mis 2017. aastal joostud Rõuge maraton.
Väga niisama passima ei jäänud, sest 3 h autosõitu seisis veel ees. Korra väisas Suure Muna kohvikut, aga seal oli selge ülekoormus ning toidutellimise ajad utoopilised, mistõttu kadus isu ka lihtsalt juua osta. Aga koht on ilus!
Nii oligi, ca 1 h venitamist ja siis juba autosse ja tagasi sinna, kust minu seekordne maratoniseiklus alguse sai, ehk Pärnu. Minu seekordsele maratoniseiklusele võis joone alla tõmmata ca kell 19:30 õhtul kui läks sauna kütmiseks ja liigeste/lihaste võimalikuks pehmendamiskuuriks.
"If you want to win something, run 100 meters.
If you want to experience something, run a marathon."
Emil Zàtopek
All Runners Are Beautiful !
gorunning !
Comments