Warsaw Marathon (2018)
19. Warsaw Marathon (Poola) - 30. september, 2018 (pühapäev)
Maratoni ametlik veebileht: http://pzumaratonwarszawski.com/en/
Koht/kaart/raja skeem: Google Earth
Raja profiil: lauge, üks ca 500 m laugem tõus 15K alguses, üldiselt kiire rada.
Stardiaeg: 09:00 (ühine, kuid arvesse läheb neto aeg)
Osavõtjaid: 7'525
Korraldus: 5/5
Raja kirjeldus: Avar, laiad tänavad (või sõidusuund), loomaaiast läbijooks, mõned sildade ületused (Wisla jõgi), minimaalsed tõusumeetrid, kohati korduvad lõigud.
Ilmaolud: 9-13 kraadi (stardihetkel vähem), päike.
Statistika
Aeg / võitja aeg: 3:51:07 / 2:12:44 (David Metto, KEN)
Koht / lõpetajaid kokku: 2'369 / 7'525
Koht eestlaste seas / kokku: 8 / 13
Osalenud riikide arv: 56
Eelarve 2018.aasta põhjal (kui keegi plaanib osaleda)
*Vastavalt plaanile, kõiki kulusid Sul võib-olla ei tule
Registreerimine: 75 € (augusti algus)
Transport (lennuk): 207 € (Nordica / Lot)
Hotell (3 ööd): 223 € (Ibis Warszawa Stare Miasto)
Ettevalmistus
Poola. Jah, Poola. Vaatad kaarti ja mõtled, et on ikka lahmakas! Rääkimata sellest, et mõnele "meeldib" seda riiki korduvalt autoga läbida. Aga minule tekitas see imestust, et miks selline riik ja selle pealinn veel jooksmata on? Kui seda teha, saaks ühe äraütlemata suure tüki Euroopast taas ära värvida. Seega pole rohkem põhjendusi vaja otsida, miks seekord just Varssavisse end registreerisin, et üks sügismaraton teha. Tegelikult kevad jäigi vahele. Oli vaid aasta alguses üks sisemaraton, mida saab samuti omaette kogemuseks pidada.
Seitsmeteistkümnenda pealinna maraton. Aga enne kui maratoni juurde jõuame, nagu ikka, tavapärane sissejuhatus ja ettevalmistuse jutt. Registreerimine, lennupiletid ning hotell - see oli nii tavapärane protseduur, et sellest pole väga enam mõtet rääkidagi. Hotell stardikoha lähedale (võib etteruttavalt öelda, et selle ümber sai maratoni vältel tiirutatud nagu kass ümber palava pudru), lennupiletitega vedas - otselend ja seda nii edasi- kui tagasilennu vaatevinklist, mis on pigem erand. Nii umbes täpselt 1 h selle kõige peale kulub, et registreerimine ja broneerimised teha. Ja unustatud see oligi. Mõtlesid vaid, et peaks paar pikka otsa ikka järelejäänud 1.5 kuu jooksul tegema, sest sellele eelneval perioodil jäid distantsid pigem 21K kanti (nii trenni kui rahvajooksude tähenduses).
Treeningperioodi alguseks võib pidada 04.08.2018. Paljud meenutavad seda ehk Tallinna IRONMAN võistluspäevana. Mäletan, et vaatasin telekast otseülekannet ja tuli jube kihk midagi simuleerida. Tõsi, valituks osutus ratas-jooks-ratas aga kuna esimest korda sai sellist asja tehtud, siis pinget ja põnevust omajagu. Eriti olukorras, kus kellaga fikseerid ka "vahetusaja".
Distantsid ei olnud pikad, aga ratta pealt jooksma saamine oli kerge kohmetus küll. Jooks oli selle eest korralikus äikesevihmas (viimased 4 km), mis oli pigem motivatsiooni treening, sest ilm oli veel suvine ehk jooksu mõistes maika ilm. Ja jälle ratas. Endiselt äikesevihmas. Aga mitte miski ei pannud sind ka starti edasi lükkama. Kell ju käis!
Sellest hoolimata jätkus ülejäänud periood ikka puhtaverelise jooksu- või rattasõiduga. Jooksudest: 21K + 25K + 29K + 32K + 29K. "Pudinaid" ehk alla 20K jookse ei hakka lisama. Enam-vähem võis pikemate distantside osakaaluga rahule jääda. Samas tundus, et üldist mahtu oli veidikene vähevõitu. Laias laastus jäi nädala koormus 50K juurde. Aga see maht tuli praktiliselt kokku 3 päevaste jooksunädalatega. Oleks võinud aga olla min 4 päevased nädalad ehk siis üks selline keskmine jooks veel lisaks.
Reede - väljalend, EXPO
Üldiselt olen väga laisk koostama generaalplaani, mis puudutab reisi sihtkohta. Maratoni jooksma minnes ma n-ö paar lisapäeva tavaliselt võtan, et jääks aega "aklimatiseerumiseks" ehk veidi ka linnaga tutvuda. Ja seda lisaks nii ca 42K jooksule, mis ju ka linnas sees tiirutab! Seetõttu piirdus minu eeluuring sellega, et kuidas lennujaamast linna saab. Eelnevalt oli booking.com (kelle vahendusel ma ka hotelli broneerisin) saatnud vapralt e-kirja, et võtku ma lennujaam-kesklinn taksoteenus ja seda hinnapakkumisega 25 €. Hakates uurima kui kaugel lennujaam kesklinnast on, ei tundunud nagu mõistlik valik.
Samas Google poolt pakutavat aega ei tasu uskuda. Tegelik sõiduaeg on 35-40 min, mis ennekõike tingitud ristmike umbes oleku tõttu ja ka sellest, et buss tegelikult ka peatub nagu tavaline liinibuss. Iga paarisaja meetri tagant. Ühistranspordi 75 min pilet on ca 4.40 kohalikku raha. Saab nii lennujaama infopunktist, bussist (automaadid). Pilet tuleb valideerida ehk pista klassikalisesse nõelprinterisse, mis selle piletiga veidi põristab.
Eurodeks ümberkonverteerimise kuldreegel on, "jaga neljaga". Seega veidi üle 1 eurose piletiga saad loksuda lennujaamast kesklinna. Loksumine võibolla ongi vale sõna, sest bussid ise (vähemasti need, mis sõidavad lennujaam-kesklinn) olid väga puhtad ja nägid täitsa uued välja. Lõõtsad muideks. Arvesta, et buss võib muidugi täis olla ja ole valmis püsti seisma. Seda ennekõike tagasi sõites. Tegelikult on ka teisi bussi numbreid, mis kesklinna sõidavad ja saab ka rongiga. Ilmselt rong on kiirem aga ei testinud. Tulin ka tagasi sama liinibussiga. Linnas olles saab pileteid tänavanurkadel olevatest automaatidest. Töötavad suurepäraselt ja sülitavaid neid 4.40-seid paberitükikesi täitsa kenasti välja. Maksta saab kaardiga.
Minu hotell oli kesklinna piirest ca 2.5K kaugusel (vanalinna serval). Veider jah, kust see kesklinna piir siis läheb? Võime öelda, et see ongi üks suur kesklinn koos vanalinnaga. Aga maha vajusin peatuses, mis jäi vahetusse lähedusse EXPO-ga ja seetõttu oli väga mugav oma stardipakett välja võtta, sest üldjuhul reedeti või siis kaks päeva enne starti on seal vähem rahvast ja vähem trügimist.
Numbrivõtt oli kiire protsess ja tuleb tunnistada, et kui sa just geelide fänn pole, siis sellel EXPO-l midagi väga suurt ei olnud. Tavaline värk, müüakse seda ja teist ning mõned teiste linnamaratonide stendid olid ka püsti.
Seega, 45 minutit max EXPO külastust ja seejärel hotelli poole liikuma. GPS-i järgi 2.3 km, paras, et jala visata. Hotellist sisse astudes tekkis kohe selline "äratundmise" tunne. Oled eliidi sekka sattunud. Pidulikult märgitud, millal on hommikusöök ja nõupidamised. Kuna ma nii varane sööja ei ole, jätsin seekord vahele :) Aga eliidi tunne kestab...
Juhtus nii, et olin sattunud ühte ametlikku maratoni hotelli. Ja eks põhjust kaugelt ei pea otsima. Piisavalt suur ja start on paarisaja meetri kauguselt. Hotell ise on soovitamist väärt. Puhas, restoranis annab soovi korral korralikult kulutada (loe: hinnad vanalinnast kohati kallimad aga see on ju ka oodatav hotellide puhul nii ehk naa).
Minu reisikott ja EXPO kott olid üsna sama suured, kas pole? Ei tea küll, kuidas tagasi lennukisse mahub kui ära antavat pagasit võetud ei ole? Aga võib etteruttavalt öelda, et mahtusin ja seda ikka sama kotiga, millega saabusingi.
Kellaaeg oli peale kuute, mistõttu linna või vanalinna tuuri rohkem ette ei võtnud. Tagasiulatuvalt tehtud kommentaarile testisin hotelli menüüd. Roogade hinnad jäid 30-40 kohaliku raha kanti.
Viimane pilt võib tekitada küsimusi, et miks ma tühjasid toole pildistan? Või veelgi enam, miks ma üksikut õlleklaasi pildistan? Valed vastused mõlemad. Teravam silm paneb tähele ühte valget nokka - seal eemal. Kuna ma sättisin end sööma vahetult enne 19:00, mil ka eliidi toidukord oli, siis kasutasin võimaluse ära ja ehkki barjääri taga (ei nii hull polnud, et pidid just sellel poolel olema), võin öelda, et sõin koos eliidiga!
Sellega esimene päev õhtusse veereski. Hotelli teleprogramm oli riigile kohale. Palju kohalikku värki, millest essugi aru ei saa. Ühte filmi õnnestus siiski vaadata, kuna mõni kanal oli n-ö rahvusvaheline, ja film ka ingliskeelne.
Laupäev - päev enne maratoni
Äratus enne kaheksat. Une üle kurta ei saanud. Voodi oli hea lai ja patju oli rohkem kui vaja. Hommikusöök 9 tuuris. Menüü oli üldiselt rikkalik. Aga kohv oli täielik 'kräpp'. Seda said lasta küll masinast (kohviubadega), kuid musta kohvina peaaegu võimatu lõpuni juua. Mitte kange, vaid just selline veidralt lahja. Meenub eelmise aasta Ameerika reis, kus kohvi pakutakse üldjuhul siirupist, vot selline tunne tekkis taas. Piimaga ehk cappuccino vormis võis juua, aga palju paremaks asja ei teinud. Kui tahad siiski kohvi juua, siis tasub võtta hotelli baarist. Õnneks on need hommikukohvi masinad avatud vaid hommikusöögi lauas. Restoranis ja baaris jagatakse ikka korrektsemat kohvi. Üldiselt on maratoniga seonduvas hotellis mõnus ööbida, sest atmosfäär on kohe teine. Nii hommikul kui ka päeval oled teiste hullude keskel, kes samuti kohale sõitnud mistahes maailma nurgast (osalenud riikide arv 56). Ühelt poolt tekib äratundmisrõõm ja teiselt poolt ka arusaam, et homme tuleb vist joosta.
Aga enne maratoni tuleb kerge soojendus teha. Minu klassikaline distants jääb 3.2K ringi. Nii ka nüüd. Ma olin seekord kaasa tassinud täisvarustuse, ehk siis nii lühikese kui pika dressi. Seda soojendust läksin tegema küll lühikestega, aga kilega. Olen ühe korra suutnud maratoni hommikuks saada kerge kurguvalu (mis päädis muidugi maratonijärgse nohu jne - see oli Roomas) just põhjusel, et hommiku tuul on läbi käinud. Joostes nüüd seda väikest tiiru tundsin, et minu jaoks pole lühikestega jooksmise ilm. Ilmselt pole lihtsalt nii kuumavereline kui teised aga minu jaoks ei tööta mõte, kus riietus tuleb valida nii, et alguses kergelt kõhe oleks. See ring läbis ka vanalinna ja üldiselt oli esimeseks sellekohaseks tutvuseks. Aega ei tasu vaadata, sest vanalinnas olles sattusin mingi rongkäiku filmima. Ja seejärel lippasin edasi. Mõistagi puutus veidi kokku ka maratoni enda rajaga.
Tagasi hotellis. Tutvumine EXPO-lt saadud materjalidega. Ajalehe mõõtu lugude lugemine (õnneks olid ka dubleeritult ingliskeelsena, ehkki kohati võis jääda mulje, et see maraton on taas rohkem kohalikele suunatud, sest e-kirja teavitused olid puhtalt poolakeelsed). Kirjutati nii maratoni ajaloost kui sellest, et 2002 (vist) oli see aasta, kui maraton oleks peaaegu ära jäänud. Kui algselt korraldas seda entusiastide klubi, siis mingil põhjusel oli see grupp vahetumas ja oli saadetud välja ka teade, et see aasta seda enam ei toimu (2002). Õnneks suudeti järjepidevus tagada. Tekkis uus initsiatiivgrupp ja seeläbi moodustati juba ametlikum organisatsioon, kes edaspidi seda korraldama hakkas. Just seetõttu sain mina joosta 40. korra egiidi all! Osalejate rekordit see aasta ei prognoositud (ca 8000+ juurde on see jäänud), kuid korraldajad on teinud ka põhimõttelisi otsuseid, kus näiteks selliseid suuri nimesid nemad ise kutsuma ei hakka (kes võivad ju ka maratoni populaarsust tõsta). Ehk siis igaüks, ka eliit, ka keenialane või etioopialane peavad ise registreeruma ja kohale jõudma. Auhinnalaud oli teistmoodi. Kui ajalooliselt on auhinnaks olnud kunstiteoseid (seda ka Londonis), siis seekord siin ja praegu - auto. Ei ole see erakordne, kuid pangem tähele, et eks võitja hoolib ilmselt rohkem ikkagi rahanumbrist kui asjast endast.
Lugedes ja uurides ja puurides maratoni rada (milleks seda Eestis olles teha :), hakkas tekkima selline kerge ärevusmoment või äratundmisrõõm, et kohe, kohe on see käes! Ja selline kripeldus saatis kuni maratonijärgse hommikuni, kui stardi poole sai liigutud. Siis hakkas see taanduma. Ma olen selle loo hetkeks jooksnud 2 maratoni ka Eestis (Tallinnas siiski mitte) ja Eestis tehtud jooksuvõistlustel seda ärevusmomenti lihtsalt ei teki. Kunagi oli, seda just lühemate distantside juures, kus see oli pigem ajendatud asjaolust, et tahtsid aega joosta. Nüüd seda enam ammu öelda ei saa. See pole lihtsalt eraldi eesmärk. Aga välismaratoni puhul ma ju ka aega ei jookse. Juba ammu mitte. Sellest hoolimata on ilmselt seesmiselt see vastutus või kohustus või lihtsalt soov joosta hea enesetundega maraton (loe: mitte nii, et oled sunnitud seda mingist hetkest käima asuma, mis neile, kes oma esimest maratoni soovivad joosta, pole kindlasti patt). Sa oled esiteks teinud reisi ettevalmistused (mis seal salata, selle kulu pole väike), teinud trenni, lootnud, et maratoni päeva hommikul ei möllaks torm ja poleks 25+ kraadi, mõtled peaaegu alati riietuse peale, et mida selga panna ja mida mitte? Need kõik küsimused käivad märkamatault sinu sügavamates kihtides. Osalt sa neile vastad, osalt mitte, sest vastused tulevad ühel hetkel nagunii iseenesest. Ilmselt just see ongi see tunne, mis sunnib mind ikka ja jälle järgmisele välismaratonile registreeruma, rääkimata seda, kui oled mõnel puutumatul asfaldil läbinud taas ühe maratoni.
Aga nüüd aitas voodilebost, linnatuurile. Stardipaik - vanalinn - EXPO - jälle vanalinn - hotell. Stardipaigas midagi väga suurt veel ei toimunud. Stardi täpset asukohta võis aimata, kuid midagi väga pidulikku veel paigas polnud. Taastumisala oli aga vahetult vanalinna servas, purskkaevude pargis. See oli tegelt ka nagu Las Vegas. Või ütleme siis, kohe sellele järgnev, mida mina näinud olen.
Nagu varasemalt olen maininud, mul ei olnud linna osas suuri ootuseid. Aga tegelikult ka, vanalinn on väga, väga ilus ja külastamist väärt. Veelkord, linn on ülimalt puhas. Kohvikuid, kohalikke einestamiskohti omajagu. Hinnad üldjuhul alla 30 zlotti. Ka õlle saad soovi korral kätte alla 10 zlotti (võrreldes hotelli 16-17 zlotti).
EXPO-le läksin peaasjalikult seetõttu, et ametlik maratoni pasta ära proovida. Kahjuks tagasiulatuvalt mina oma kotist mingit pasta kupongit ei leidnud, mistõttu pidin selle eest välja käima 20 zlotti. Aga vähemasti proovitud ja ei olnud viga.
Ja tagasi hotelli poole. Läbi vanalinna. Hotellis veel üks kergem söök ja siis juba järgmisele päevale mõtlema asudes.
Äratus 07:00. Seega magasin eliidi hommikusöögiaja mõnuga maha (neil oli see ettenähtud kella kuuest hommikul). Minu hommikusöök oli kerge (võib-olla isegi liialt). Paar juustu-liha-viilu, crossaint, mahl. Kohviga ei hakanud seekord jändama. Oleks tahtnud küll. Seejärel riided selga. Valima ei hakanud, läks pikk. Lepime kokku, et see alumine pilt ei ole tänases mõistes selfie, kuna pole tehtud õige (loe: eesmise) kaameraga.
Jooksumarssaleid oli sellel jooksul ebatavaliselt palju. Ennekõike just ajavahemike tähenduses. 3h - 4h vahelisi oli peaaegu iga 5 min tagant. Näiteks nii 3:45 kui 3:50 tempomeister. Ei tea, kuidas see töötas. Peaks nende käest küsima, kes näiteks just sellise eesmärgi võtsid, et soovivad 5 min oma aega parandada. Tavaliselt on ju olnud ikka 15 min kaupa.
Start. Stardikoridor oli üsna lai, kuid sellest hoolimata läks ca 3 min kui stardijoone sain ületatud. Pakun, et pigem seetõttu, et igal ühel oli siiski võimalus minna nii ette kui soovis. Mitte et see mind häiris. Aega mul oli.
Olin mõelnud, et ma ei hakka 5 min tempot peale panema (poolmaratoni vorm oli sel hetkel vast 4:50 kanti). Võtsin pigem 5:15 jooksusammu. Eks ta ole selline veidike teadmata maa, et kui alustada kiiremalt (aga jõuetekohaselt) ja teed pool+ maad sellega ära, et kas ja kui palju nüüd teises pooles sellega rohkem kaotad? Ilmselt oleks saanud veidi parema aja, aga nagu ma olen varem öelnud, ma ei läinud aega jooksma. Muideks minu esimene maraton, mille ma jooksin võimsusanduriga, kuid ei ole suutnud veel maratoni plaani selle järgi joondada, et sellest ka reaalselt kasu saaks.
Jooksu esimene pool oli ikka hea kui kurk oli kinni. Selline kaheldav kerge tuulekõmin oleks muidu kurku paitanud. Algus oli hea, pinge kadus ja jooksusamm kerge (on olnud kordasid, kus algus on olnud ikka väga raske ja tüütu, meenub Kopenhaagen). Rajameistri kohta ei saa midagi halba öelda, välja on võideldud suured laiad teed, nii et ruumi on kõigile ka siis kui tuleb joogipunkt. Esimene ring oli 5 km. Seejärel jõudsime peaaegu stardipaika tagasi, igatahes hotell jäi jälle ette. Me läbisime stardikoridori, kuid nüüd paremalt poolt (startisime vasakult poolt aga samas suunas). Jõudsin stardipaika just sel hetkel kui minust vasakul anti 5K start. Oh seda tempot, mis siis kõrvalt tegema hakati, ehkki meie rada oli eraldatud kuni hetkeni, kus me paarisaja meetri pärast igaüks oma teed läks, et päris ümberjooksmise efekti ei saaks tekkida. Aga üks omaette motivaator oli seegi.
Nüüd liikusime juba suuremale ringile, mis oleks 20. kilomeetriks meid taas n-ö hotelli ehk stardipaiga juurde toonud. Selle teise ringi ajal hakkasin planeerima ka joogivõttu. Üldiselt ei ole enne 8-10 km pidanud vajalikuks. Joogipunktid olid läbivalt väga sarnased. Esmalt vesi, jõujook ja jälle vesi. Serveerimine toimus topsidest. Pluss korraldajatele, et need punktid olid paarisaja meetri pikkused, ehk siis tõesti ei tekitatud ummikuid ja ka topse jõuti täita.
Üks suuremaid uuendusi selle aasta juubelimaratonil, mis korraldajaid rõõmustas, oli läbijooks loomaaiast (ca 7-8 km). Kell võis siis olla 9:40 ja kohalikud eeslid läksid jooksjate möödudes kohe pöördesse ja jooksid oma aedikus ringiratas. Jah, ilmselt nad mõtlesid, et lõpuks ometi on loomaaeda nende liigikaaslased lastud, kes samuti pea laiali otsas lihtsalt jooksevad. Täitsa segased!
Loomaaiast välja ja peagi sai joostud 1/4 distantsist. Meenub, et esimesed 10K läks küll kiirelt. Sellest hetkest alates hakkasin ka korralisi joogipause tegema. Kuna laias laastus oli siin iga 2.5K tagant võimalik rüübata, mis omakorda vaheldus, et 5K tagant oli banaani tükid ning mingid suhkrutükid, siis saigi selline skeem võetud, et joogivõtt ühes punktis ning järgnevas vahepunktis banaan ja siis jälle järgmises joogivõtt. Paraku menüü ei vaheldunud. Võimalik, et organismil hakkas sellisest üksluisest menüüst üle viskama, kuid juua tuli aga ilmselgelt võis energiast puudu tulla. Ma ei ole geelide fänn, lihtsalt pole nende peale end harjutanud ja pigem tekitab õõvastust kui pean seda sisse võtma. Ennekõike just neid geele, millele tuleb igal juhul peale juua. Batoonid, need oleks OK. Aga seda kraami kaasa tassida, lihtsalt ei ole olnud viitsimust teha. Paraku nii ongi olnud, et mõnel maratonil on laud laiem (menüü mõttes), teises õhedam.
Raja peal oli muusikalisi etteasteid piisavalt. Nii rokki kui metalli ja pehmematki. Pealtvaatajad olid pigem vallutanud suuremad teeristid, stardipaiga. Nagu varasemalt mainitud, kulges rada suurtel tänavatel. Ka siin oli näha seda teadmatust, kust mõnel kinni pandud ristmikul oli tekkinud autode järjekord, kes harjumusest tahtsid sõita nagu ikka, ja kes siis politseiga juttu puhusid. Oli näha ärevust. Kohati oli jooksmist isegi kiirtee ühel suunal (ehkki kiiruspiiranguga 80 km/h).
Oli neid, kes jooksu ajal peatusid ja vaatamisväärsuseid pildistasid. Ka mina mõtlesin seekord, et äkki võtan telefoni kaasa? Otsustasin siiski mitte. Ja teades, et kui see kaasas on, siis ma ei hakka pilte tegema, vaid filmima, oleks ilmselt päikeseloojanguks alles finišisse jõudnud. Raja profiil oli tegelikult lauge. EXPO-lt saadud ajalehte lugedes, oli iga 5K pilbasteks kirjeldatud. Just 15K oli kirjeldatud kui ühe ainsama tõusu algusena ja n-ö raja raskemat lõiku profiili tähenduses. Aga see ei kestnud pikalt, vaid nii umbes täpselt 500 m. Sellisel kaugusel on jalad ikkagi veel väga värsked, mistõttu ei tohiks see kohutada mitte kuidagimoodi.
Jõudsimegi kujundlikult teise ringi lõppu. Ringi lõppu selles tähenduses, et 20K juures mõõdusime stardipaigast ja hotellist. See oli ka koht, kus teatemaratoonarid tegid esimese vahetuse. Nimelt sai selle distantsi raames joosta ka 3-se grupina. Esimene jookseb 20K, lõpetab ja saab medali kohe kaela. Seejärel teine, jookseb 10K, lõpetab ja saab medali kohe kaela. Ning kolmas, temale jääb see maagiline 12.195K, lõpetab ja saab medali kaela. Neid lõpetajaid (grupi tähenduses) oli ca 220+ ja koondaja tähenduses lõpuaegadega 2:27 - 5:42. Seega väga laias vahemikus (tempos) jooksjaid.
Pool maad sai läbitud. Järgmine siht 30K joone ületamine. Kuna rada osaliselt kattus, siis nende n-ö esimestel ringidel oli veidi nukker näha ka silte 20K, kui sa alles olid esimesed sajad meetrid jooksnud ja siis veel ka 32K, kui sa tegelikult olid varsti varsti jõudmas loomaaeda, ehk siis 7K juurde. Muidugi ka 40K, kus sa tegelikult olid jooksnud 10K. Aga asi seegi, oli millest sel hetkel unistada. Ja väga puhanud seisus veel unistada. Kile kurgualune lukk hakkas vaikselt allapoole sõitma. Päike säras, soe hakkas. Aga mitte palav. See lukk jäigi nüüd allapoole kuni lõpuni välja.
Umbes 30+ kilomeetril hakkasin ennatlikult ka oma reisi veidi venitama. Tundus kuidagi aitavat. Selle kolmekümnenda numbri juures on mõistagi positiivne, et ehkki väsimus hakkab võimust võtma, siis iga kilomeeter toob 40. verstaposti aina lähemale. Tavaliselt just sellele 40. fookus hakkabki suunduma. Sest tüüpiliselt, vähemasti minu puhul, on selline 37-38 kilomeetri läbimine juba positiivsete mõtete mõtlemise aja algus ja unistad juba finišist ja mida kõike sa siis tegema ei asu. Kergendus.
Paar kilomeetrit enne lõppu jõudis 3:50 tempomeister minust mööda. Mõtlesin, et peaks nagu seda tempot suutma veel hoida. Jah, suutsin ja jooksin kergelt ka eespool, kuid ma ei arvestanud tõsiasja, et nende stardiaeg oli ju hilisem ja seega minu netoaeg tuli ikkagi 3:51 peale.
Lõpusirge oli purskkaevude pargi kõrval oleval teel. Lai, avar ja kaugelt näha, et palju pole jäänud.
Jook, medal, alkoholivaba õlu, kileülikond. Banaanivirnad. Aga neid banaane ma tõesti ei suutnud enam kätte haarata. Piisavalt palju sai seda rajal juba söödud. Päike paistis. Võtsin istumispausi. Janu otseselt ei olnud, mistõttu lahti tehtud alkoholivaba õlut oli ikka suhteliselt keeruline alla ajada. Aga ei ole raiskaja, mistõttu ära ma selle jõin. Need autod, kust siis oma pambu kätte said, olid mu meelest veidi kaugel. Tõsi samal tänaval, kuid omajagu lonkimist. Kileülikonna valguses ma muidugi riideid vahetama ei hakanud. Peale väikeseid pause hotelli poole. Lepime siis taas kokku, et see ei ole ka klassikaline selfie (samadel põhjustel, mis eelnevalt :). Nüüd on hea otsida kümmet erinevust. Annan väikese vihje. Muie peaks olem nüüd laiem!
Üldiselt ma ei kurda oma tempo vaheaegade üle. Vaadates tagant järgi, siis oli ikkagi tempo piisavalt ühtlane. Lõpuosa tempo langes ennekõike kergete venituspauside tõttu, mis mõnda kilomeetrit venitas 30-45 sekundit pikemaks. Aga kindlasti aitas see jooksu enesetundele kaasa, mistõttu oli sel hetkel vajalik.
Väike peatus dušši all, voodis ja siis kaema, mida veel finišialas näha on (ca 5:30h peale starti). Lõpetamine mõistagi käis aga rivid olid hõredamad. Purskkaevu pargis oli taastumisala, kus pakuti ka suppi. Pasta suppi. No see oli nii vedel, et seda võis juua. Aga arusaamatuks jäi fakt, miks korraldajad just kahvleid selle söömiseks jagasid.
Esimesele lõpetajale oli seekord välja pandud auto. Ei jäänud palju puudu. Ainult 1 h 40 min. Siis oleks autoga võibolla isegi tagasi sõitnud.
Minu üllatuseks oli maratonil ka üksjagu eestlasi. Stardis märkasin eemalt mõnd sini-must-valget. Raja ääres ka tervitamas mõnda sini-must-valget. Jätkasin tiirutamist ja lonkisin seejärel taas vanalinna poole. Otsisin veidi toekamat söögipoolist sellele pasta-supile ja paistis, et ühes TripAdvisori kohas on lausa ruumi (Pod Zegarem). Ennekõike sai sinna istutud seetõttu, et sai päikest võtta. Aga menüüst leidsin ühe pooliku pardi ja lõpetuseks topelt-espresso. Kahjuks selle "topelt" tõttu kannatas ka kohvi kangus, sest koguse järgi otsustades toodi pigem tavapärasem must kohv. Seega 10 punkti ei saa. Too part oli OK, kuid ehk veidi liiga krõbe. Aga päikest ja kerget einet võtta kuniks sügis veel lubab, soovitan. Muidugi ka kevad-suvisele perioodile mõeldes.
Linn oli tegelikult rahvast täis. Vanalinna üks peatänav oli endiselt autodele suletud. Tõsi, mina arvasin, et see ongi koguaeg suletud, kuid just järgneval päeval sain vastupidise tõestuse osaliseks. Ma arvan, et ma tuiasin siia ja sinna oma 6 km jagu, enne kui taas hotelli jõudsin. Uni oli jooksu kohaselt tavapärane. Nihelev. Väsinud jalgade tõttu.
Esmaspäev - tagasilend
Esmaspäevane äratus jäi ilmselt 7:30 kanti. Pidin ka ühel koosolekul (veebinari vormis osalema), mistõttu tahtsin enne söömas ära käia. See oli siis too hommik, kus ma seda kohvi võtsin piimaga ehk cappuccino vormis. Aga seda musta kohvi pelglikku maitset see ära ei peitnud. Lennuajaks oli 14:45, seega piisavalt aega, et veel linnas tiirutada ja ehk üks veidikenegi parem kohv leida. Seda juues, seltsisin herilastega.
Pildil ei ole kohv, vaid ilmselt mingit sorti mesi, mis minu seljataha oli paigutatud, et herilased minu kohvi joomist ei saaks segada :)
Ühel hetkel oli aeg bussi peale hüpata ja lennujaama sõita, mistõttu kõik sellele järgnev on juba rutiin. Veidi hämmastas, et lennuajaks ennustati 1:40 asemel 1:10 ja seda just tugeva tagant tuule tõttu. Huvitav, palju maratoni tempot tugev tuul mõjutab? Kindlasti on sellekohaseid uuringuid, kuid jäägu see juba mõneks järgmiseks korraks.
Uute lugudeni...
---
gorunning!