Sparta kevadlaager 2024
(A)LIVE-blog! Monte Gordo (Portugal) - 14.03.2024 - 30.03.2024
Liigu kiirelt pooleli jäänud koha juurde:
14.03.2024 - väljalend, "Laagrireegleid on vähe!"
15.03.2024 - esimene trennipäev, "Tutvumine radadega"
16.03.2024 - teine trennipäev, "Esimene mäelõikude trenn"
17.03.2024 - kolmas trennipäev, "Päikeseline kross maastikul"
18.03.2024 - neljas trennipäev, "Trennivaba päev - Número um"
19.03.2024 - viies trennipäev, "Staadionitrenn 1"
20.03.2024 - kuues trennipäev, "Fartlek EMi rajal"
21.03.2024 - seitsmes trennipäev, "Pikk (mudane) jooks"
22.03.2024 - kaheksas trennipäev, "Trennivaba päev - Número dois"
23.03.2024 - üheksas trennipäev, "Pikemad lõigud"
24.03.2024 - kümnes trennipäev, "Taastav kross"
25.03.2024 - üheteistkümnes trennipäev, "Staadionitrenn 2"
26.03.2024 - kaheteistkümnes trennipäev, "Trennivaba päev - Número três"
27.03.2024 - kolmeteistkümnes trennipäev, "Teine mäelõikude trenn"
28.03.2024 - neljateistkümnes trennipäev, "Kross maastikul"
29.03.2024 - viieteistkümnes trennipäev, "Laagri viimane jooks"
30.03.2024 - tagasilend, "Viimane lurr, ekslemine ja koju jõudmine"
Epiloog (KOOSTAMISEL! TEGELIKULT ka on KOOSTAMISEL!)
Kaadritagused stseenid (nüüd lisatud märksõnaga "kaadritagune" vmt teksti sisse)
Proloog
On jäänud vaid loetud tunnid Sparta jooksugrupi kevadlaagri alguseni.
Asukoht: Monte Gordo (Portugal)
Osavõtjaid: 50+
Ilmaolud: prognoos: 18 kraadi (vabandust, +18 kraadi, ennekõike neile, kes Eestisse jäävad :)
Eelarve 2024.aasta põhjal (kui keegi plaanib osaleda)
*Vastavalt plaanile, kõiki kulusid Sul võib-olla ei tule
Transport (lennuk)*: 518 €
Autorent/muu transport (17 päeva)**: 60 € (Lissabon - Monte Gordo - Lissabon, ja muud väljasõidud)
Eelarve 2024.aasta põhjal (kui keegi plaanib osaleda)
*Vastavalt plaanile, kõiki kulusid Sul võib-olla ei tule
Transport (lennuk)*: 518 €
Autorent/muu transport (17 päeva)**: 60 € (Lissabon - Monte Gordo - Lissabon, ja muud väljasõidud)
Hotell (16 ööd, ühene tuba)***: 880 € (Baía Beach Hotel)
Laagritasu****: 110 €
Muud jooksvad kulud (lisa söök/jook jmt)*****: 214 €
* - hind selgelt kallim kui need, kes tegid kiirelt broneeringu ja käsipagasiga (seega ka alla 300 € hinnad olid saadaval!)
** - hind Renault Clio näitel, 4 inimest masinas (ehk siis toodud ühe inimese kulu), meil vedas, kuna autojuhil oli oma kasko, mis kehtis ka Portugalis ja seega saime märksa soodsamalt!
*** - toodud hind ühele, kuna ma tegelikult ka tegin sel perioodil kaugtööd (ei olnud puhkusel!) ja seega kui oleksid meie oma inimesega tuba jaganud, oleksid saanud ca 560 € / kogu periood ja kindlasti mõnevõrra väiksem kui oleksid olnud vähem päevi ja tuba jaganud
**** - laagritasu on seotud treeneritasuga või staadionipääsmetega; pane tähele, et see võib ajas muutuda!; treeneritasu sõltub ka sellest, kas oled kogu perioodi või vaid osa sellest; siinkohal arvestatud kogu periood (100 €) + 10 € (2x staadionitrenni pääse); treeneritasu mõjutab veidi ka asjaolu, kas oled Sparta liige või mitte, ja seega saad laagris olekuaja eest soodustust Sparta tavahinnast, kui Sparta liige pole, siis ei tasu pead norgu lasta, ikka saad osaleda, lihtsalt hind on see sama, mis siin toodud ja mingeid muid kulutusi/soodustusi ei minevikus/tulevikus pole :)
***** - pane tähele, et hotelli hind sisaldas väga head hommikusööki + õhtusööki, üldjuhul, mina ei pidanud vajalikuks lõunal süüa, samas kaasab see kogusumma nii kohalike poodide väisamisi (jook jmt), hotelli baari, 3x pesumaja teenust, lennujaamades veedetud aega + sööki ning ka 1x ekstra lõunasööki (mis tüüpiliselt on 15€ või nii) kui olime ekstra väljasõidul - OLULINE! - see hinnakomponent on väga mõjutatud sinu soovidest ja võiks suhteliselt lihtsalt ka 0 eurot olla!
Märkus. Jah, sel aastal olid nii mõnedki hinnad kõrgemad kui näiteks eelmisel aastal. Aga sellest juba epiloogis, kui erinevate aastate laagreid võrdleme!
Märkus. Kui teha hästi "jäme" arvutus ja lugeda kõik eelnevad read kuluks, siis saame lisakulu ööpäeva kohta: 61 - 104 €/päev (milles kogu perioodi ehk 17 päeva justkui miinimumhind on arvestusega, kahekesi toas ja ilma lisasöögi-joogita ning ka kiire reageerijana lennupiletid!) - sellest tasub nüüd omakorda maha lahutada kulud, mis tekiksid Eestis olles, sh söök-jook-transport-kütus-kui-sõidad-autoga jmt! Ahjaa, muideks, ma keerasin kodus kütte maha:) - veel ei tea, kas ma säästsin sellega 1-2 eurot või rohkem aga tundus õige asi olevat teha (hoolimata sellest, et tagasi tulles lükkasin selle nüüd "põhja" tagasi:)
Proloog jätkub...
Portugal... jooksulaager... sedasorti laagrina minu teine! Vaata ka eelmist, ehk 2023. aasta väljavõtet! Vastutus on suur, et kas ka see aasta õnnestub jooksvalt emotsioone kirja panna, et järgmine aasta meid taas rohkem oleks! Ehkki seekordne laager on pea 2 nädalat hiljem, siis puhkusereisina seda võtta ei saa ja loodan omalt poolt parimale, et hotelli internet meie koormusele vastu peab ja neil, kel vaja, saavad ka kaugtööd teha (mina kaasa arvatud).
Niisiis, teine kord. Aga egas selle numbriga siin väga silma ei paista. Tõsi, ka seekord on laagris mitmeid, kes esimest korda aga on ka neid, kelle puhul läheb lugemine juba sassi, mitmenda korra nüüd ta ütles.
Eelmise aasta veebruari lõpp oligi minu jaoks veidi jahe. No ütleme, need esimesed hommikud! Seejärel läks juba paremaks. Täpselt ei teagi, mis see põhjus oli (või oli lihtsalt enamuse arvamus), aga seekordne laager saab toimuma 2 nädalat hiljem, et ehk siis eelmine aasta olime me juba "suured ja tugevad" (14.03 lendasime tagasi Eestisse). Nüüd aga alles hakkab trenn peale!
Hea meelega veedaks need külmad kuud lausa pikemalt kuskil soojas, kuniks kaugtöö võimaldatud ja suusakiindumust pole tekkinud (õnneks veel ei ole :), mis magnetina Eesti lumerüppes mind kinni hoiaks. Peaks vist tegema ettepaneku, et järgmine kord laagrit pikemaks venitataks:)
See laagri "rütm" aga hakkab tekkima juba ca 6 kuud varem. Siis antakse Sparta treenerite poolt välja need laagri toimumise kuupäevad ja sisuliselt hakkab kohe ka lennupiletite otsimine ja/või hotelli broneerimine. Nendest lennupiletite ostmisega suutsin ma taas venitada. Need, kes nobedamad ja oktoobri keskpaigal ära ostsid, said need ca 2x odavamalt (olgu, piletite hinda mõjutas veidi ka asjolu, kas äraantava pagasiga või mitte). Mina fikseerisin need 1.11. No olgu, päris 6 kuud see ei tee, mil laagri "ettevalmistus" peale hakkab, aga egas palju puudu ka ei jää. Mõte hakkab juba päikese poole rändama, ehkki ka Eestis pole veel esimene lumi (üldjuhul) maha sadanud.
Hotelliga oli seekordne lugu veits teistmoodi. Nimelt iseseisva bronnina oleks see paraja kopika maksma läinud. Eks booking.com üritas ka veidi majanduskasvust või -langusest raha teeninda ja oli hindasid tõstnud, aga oma rolli mängis ka see, et meie laagri periood nüüd turismihooajale palju lähemal ja eks ka sellest tiba kallimad hinnad. Õnneks kauplesid meie treenerid meie koduhotellilt (nii vist saab juba nimetada, sest peaks olema 3 aasta siin) parema diili. Mis aga mõistagi tähendas seda, et ettemaks oli varasem ja raha tagasigarantiid kah polnud. Aga pole hullu. Elame näeme!
Mõtlesin, mis ma mõtlesin, et seekord hakkan kohvrit varem pakkima aga lõpuks jäi see ikkagi väljalennule eelnevasse hilisõhtusse. Kas eelmisest korrast midagi ka õppisin? Või pigem võiks küsida, kas eelmisest korrast midagi meenub, millest laagris puudust tundsin või et mis selgelt üleliigsena kaasa oli võetud? No "ülikonnda" ei hakanud seekord kaasa tirima:)
Kuni eelmise aasta ca suveperioodini olin ma suht veendunud "ühe-sussipaariga-jooksja", ehk siis mul tegelikult ka ei olnud väljas jooksmiseks mitut paari (a'la lõigususs, pikamaasuss, staadionisuss, ...). Hästi, mingist ajast on mul olnud maastikususs, aga nendega jooksmine on olnud nii minimaalne, et peaasjalikult vaid Stirnu Buksil, kus siis ka need jala kannad pidevalt ära hõõrunud. Nüüdseks olid mul aga tekkinud n-ö kergemad, lõigutrennideks mõeldud sussid, mis sügis-talvel said peaasjalikult küll jooksulindi ja spordihallide kummilõhna tunda, väljas lumes nendega möllamas ei käinud.
Seega seekord pidi kotti mahtuma 2 jooksusussi paari (tavasuss, lõigususs - või noh, nii ma neid nimetan). Ja lennukisse minekuks veel üks paar tutikaid susse jalga (kah niiöelda tavasuss, Kayano 30). Ma küll arvutasin ja arvestasin, et ka tavasussi distants polnud teab mis hull, et laagrit n-ö vastu ei peaks aga tundub, et nende susside aeg-ajalt vahetamine on hoidnud minu varasemaid vigastusi kontrolli all ja vähemasti sügis-talvel pole justkui väga neid varasemaid vigastusi esile kutsunud. Veits siit sealt aga ei midagi hullu. Aga eks laager näitab, mis seal siis juhtuma hakkab, aga ehk see uuem sussipaar (veits pehmema tallaga ka) aitab kaasa ja peame vastu.
Nii et kaks sussipaari, ülikond, 2xtopelt jooksuriideid, kuna pidi arvestama et hotellitoa niiskus ei pruugi neid riideid nii hästi kuivatada kui Eesti keskküttega korter:)
Ja egas mingit ülearust ruumi minu väiksesse reisikohvrisse ei jäänudki. Ühe hilbu pidin ikkagi arvutikotti tõstma, et lukud kinni läheks.
Kaaluks, nagu lennujaamas selgus, täpselt 8,000000 kg. Lisaks arvutikott, 4,5 kg. Ennast igaks juhuks ei kaalunud, kuna läheb ju luksusliku toidu peale, kus iga hommik peekon ja muu ning õhtul limuskid, kaheksajalad ning friikad! Mistõttu jääb ära see reisilt tagasi saabumise kaalunumbri ehmatus:)
14.03.2024 - väljalend, "Laagrireegleid on vähe!"
Väljalend ca 09:00 paiku. Minu jaoks tähendas see äratust 06:00. Paar minutit ehk varemgi. Uni oli sunnitud aga kõige hullem enesetunne ka polnud, et nüüd päris magamata. Peale seitset tahtis ikkagi lennujaamas olla ja see ka õnnestus. Õnneks järjekordasid väga polnud, isegi arvutit või vedelikke ei pidanud seekord lennujaamas enam kotist välja pookima, mis kindlasti kiirendas ka turvakontrolli. Seekordne lennuplaan nägi ette Tallinn-Riia-Lissabon. Paraku Monte Gordole lähemasse lennujaama, Farosse, polnud sel aastal häid lennuvariante. Ja need, mis kuskilt leiti, olid pigem sinna 300 euri üks ots. Seega enamus meist ilmselt ikkagi Lissaboni lendasid, ja seda kas siis läbi Riia või Helsinki. Enam-vähem samal ajal need Tallinnast ka startisid. Need, kes Helsingist ja Lufthansaga, eks kerge ärevus neil kindlasti oli, kas taas üks Lufthansaga seotud streik ka nende lendu mõjutab, aga õnneks mitte. Seega peale kella 15:00 olid paljud meist juba Lissaboni lennujaamas. Ja seejärel järgnes juba varasemalt kokkulepitud ekipaažideks lugemine, sest paljud meist olid Eestist broneerinud autorendi ja nii 3-5 puntides need Monte Gordo poole vurama hakkasidki. Sõltuvalt teekonna valikust (tasulised kiirteed või mitte), võis arvestada 3-4 h sõiduga. Meil enam-vähem 3h läkski (kaadritagune stseen, rendikaga ikka roheliste märkide alt läbi, muidu ootad järjekorras ja maksad võibolla isegi topelt kui ka rendifirmas maksid mingit ettemaksu).
Eks see päike loojub siin hetkel ca 18:30 paiku, kuid peaasjalikult sai see kiirem teekond valitud just seetõttu, et õhtusöögi ajaks hotelli jõuab (alates 19:00-21:30). Olgu, aega jäi varuga, aga eks alateadvuses käis juba ka väike võistlus erinevate ekipaažide vahel. Meil nüüd LIVE ülevaadet just ei olnud, aga ca 15 minutit enne lõppu sai sõnumite teel ikka küsitud, kes kui kaugel on:) Selgus, et meie edu oli napp (paar minutit) aga siis me veel ei teadnud, et Pärnu punt (Anu jooksutrennidest) juba hotellis ja väidetavalt olid lausa 20 minutilise pit-stopi kuskil maanteel teinud ja ikka jõudsid varem. Aga eks neid oli seal autos vähem ka (3 vist:).
Seega, ca 19:20 oli meie toad käes ning võis minna kaema, mida meie hotelli kodurestoran seekord pakkumas. Juba registreerumisel teati meid kui Spartast! See võis see esimese päeva õhtu ka olla, et polnud tubade numbreid veel restoranis kirjas, mistõttu piisas kui ütlesid võlusõna "Sparta" ja juba saadi aru, et sulle on roheline tee lauda. Rootsi lauda! Nii soe kui külm ja juba tuttava menüüga!
Aga ühe "kahtlase" erinevusega... laual võis näha, et paljud joovad mahla, apelsini- või muud. Muidugi ka joovastavamaid jooke nagu valge või punane vein. Sportlased ju süües ei joo :)?!? Pealegi oli eelmine aasta igasugune jook (ka kraanivesi) tasuline! Asi tundus kahtlane...
Paistab, et emba-kumba, kas me oleme neile head käivet teinud, on lõpuks pandeemia aeg mööda saamas või siis oleme liikunud veidi lähemale hooaja algusele, aga õhtusöögid saavad nüüd olema "tasuta" joogiga! Olgu selleks siis mahl või pokaal veini (üks, aga mitte rohkem!). Eks paistab, kas rootsi lauast ka mõnikord pilti teeb aga üldiselt on menüü muidu eelmisest aastast tuttavate valikutega, saab kerget kreemsuppi, saab sooja sööki, saab külma lauda (mõistagi kividega oliive aga ka puhtaid sibulaviile). Ei puudu rikkalik magustoiduvalik või siis värske puuvili. Peab ütlema, et püüdsime end veidi tagasi hoida, et mitte taas end lõhki süüa. See vist õnnestus!
Mis muud kui tuli jääda ootama kella 21:00, mil meie igaõhtune ühisistumine saab toimuma ja muideks, juba registreerumisel märkas teravam silm, et meie diivaninurka on korralikult uuendatud. Palju rohkem istumisruumi, uued diivanid, tumbad! Nad (hotellipidajad) on tõesti meiega arvestanud!:) Kiitus neile! Aga tõsi, meid on veel üksjagu juurde saabumas. Aga rõõm näha, et 2 meie jooksugrupi treenerit esimesest päevast kohal, Toomas ja Ahto! Ja Maile on põhimõtteliselt juba teel!
Ei olegi muud kui et võtame laagri põhireeglid alljärgnevas videos kokku. Sellest ka päeva iseloomustav märksõna "Laagrireegleid on väga vähe!"
Kel veidi pikema versiooni vastu huvi, siis selle leiab järgmiselt lingilt "Tüüpilise trennipäeva tutvustus".
Aga nagu eelmisest lühivideost treener Ahto haigutusest välja paistis, aeg on magama minna! Homme on esimene trennipäev või noh, sissejuhatav päev, n-ö radadega tutvumine. Näis, kas ka seekord eksime rajalt... nagu juhtus eelmise laagri esimesel päeval.
Äratus 07:56, mis tähendas, et kella 08:00ks ma sööma ei jõudnud. Püüan järgmine kord tublim olla! Kella 08:10ks olid enamus meist juba hommikusöögilaua hõivanud. Peab ütlema, et "õnneks" ei olnud ka hommikusöögi valikutes suuri üllatusi. Väga 1:1-le eelmisele aastale. Oma tuntud headuses. Nii muna, peekonit kui keedetud ube, kui ka korralik külm valik. Muidugi puuvili ja muu. Kohvi osas olin juba end häälestanud.
Ilmselt see siin ei muutu, seega esimesest lonksust alates võtsin selle n-ö "omaks". Kes nüüd pikemalt tahab sellest lugeda, otsib eelmisest laagrist selle jutulõigu. Proovisin seekord ka 4-5 korda ühte tassi "short coffee" masinast lasta (ehk siis n-ö kangem kohvisiirup või nii, kuna vett lastakse vähem aga et tass täita, peab umbes 4-5 korda nuppu vajutama, ja-jah, hellitavalt võib seda ju espressoks nimetada!). Maitselt kangem, aga alatoon jääb alles. Seega vahet pole. Elame üle ja joome edasi! Jälle juhtus see sama, mis alati, hakkan suvalises kohas kohvist jahuma. Aitab küll. Lähen nüüd oma tuppa seda kõike seedima, et kella 11:00ks olla valmis esimeseks trenniks.
Ei teagi, kas see nüüd siis vanusekoefitsient või muu, aga seekord anti mulle tuba korrus madalamale. Eelmine aasta viies, nüüd neljas. Püüan siis jätkate eelmise aasta traditsiooni ja lifti vältida (eelmine aasta siiski sisseregamisel sai kasutatud). Nüüd sai ka eelmisel õhtul oma kohvrikodinatega treppidest minna. No tuttavad trepid, mis muud.
Niisiis laagri esimene jooks (mis seal salata, mõni meist tegi ka hommikujooksu, aga jäägu see nende enda südametunnistusele:)!
Väljas sooja ca 16 kraadi. Kerge tuul. Kerge pilvisus aga päike ikka kuklatagust veidi päevitamas. Soe, mõnus! Mis sa veel tahta oskad kui et kasvõi korraks lahti saada neist talvistest pikkadest dressidest.
Aeg teha esimeste trennilistega ühispilt ja videotervitus!
Ja nüüd marss-marss rajale! Või siis radadega tutvuma. Aga tutvust tegime ka juba varasemalt siia saabunud teistegi jooksugruppidega. Eks igaüks leiab allolevast videost oma!
Kui nüüd keegi soovib lühikokkuvõtet, mis me tegime, siis nii oligi. Tegime radadega tutvust. Võibolla isegi kergelt unustasime end jooksma ja seetõttu jõudsime väikese hilinemisega jooksuharjutuste plokki. Õnneks siiski koos teise treeneriga, nii et vabandasime end "reegli rikkumise osas" välja:)
Üldiselt oli väga mõnus joosta. Tuttavad rajad, tuttavad pöörded ja tuttavad mäed! Miskit uut nagu radadele juurde ei olnud tekkinud. Kõik oli omal kohal. Ja see vist isegi on hea!? Tempo oli paras, liiga ehk veel ei teinud aga eks seda näitab aeg!
Aeg lihtsalt lendab, mõtled, et teed vahepeal (kaug)tööd... ja siis ongi kell juba 17:00 või siis seda kergelt kuulutamas (Eestis 19:00, eksole), mis aga tähendab õhtuse trenni avapauku. Tõsi, mitte kõikidel päevadel (aga sellest edaspidi).
Panin seekord oma tutikad sussid jalga (Kayano 30). No et pehmemad ja ehk leebemad jalgadele. Ei olnud plaanis palju joosta, aga ca 17:30ks pidi jõudma kuidagi randa ja seega kerge ringiga (sest otse minnes oleks randa ju vaid mõnisada meetrit).
Olgu, tuleb tõdeda, et eelmine aasta hakkasin ma sellest õhtusest "soojendusjooksust" väsima. Ma ei hakka hetkel üle kontrollima, seega peate lihtsalt uskuma... ütleme, et viimased laagripäevad ma enam õhtust soojendusjooksu ei teinud, sest vasak kand ei kannatanud. Pöidlad pihku ja vaatame, kuidas seekord! Ja egas ju ei tea, alati võib mingi "kolmas häda" tekkida. Esimest ja teist me ju teatavasti teame kõik:)
Lippasin Marcoga (kes seekord esimest korda) tesisele poole Monte Gordot, et n-ö näidata radasid. Ja seega rannajoont pidi tagasi, kuna rannas ka meie seekordne ÜKE toimuma sai. Igaks juhuks mainin, kuna päike paistab silma (ja ka kaamerasse), et see must kogu ei ole hüljes, see on lihtsalt üks puunott. Seega, selle pildi tootmisel on kõik elusolendid jäänud terveks:)
Aga veits veel ja olimegi ca 5K juba jooksnud, jälle, samal päeval 2x joosta... no seda juhtub minu puhul vaid laagris! Sparta jooksulaagris!
Tõsi, ütlen nüüd kõva ja selge häälega, "Hei, jooksupartnerid, egas me tegelikult ei plaaninudki sinna tavalisse kohta täna tulla ja seega hea, et keegi seal ees oli", kuid kaadrisse te jäite ja seda ma peita ei kavatse:)
Õhtuse ÜKE alapealkiri oli "jalgadele valu", ma parem ei ütle (veel), mis trenn meid homme ees ootab! Aga see liivas tegemine nüüd just kõikse kergem asi pole. Tasakaal ja kõik muu.
Aga no mis sellest tasakaalust kui on vaja joosta elu eest, et saada Roman (Šebrlega), kes oli just-äsja meie ÜKE trenni ratta seljas imetlema tulnud, ühisele pildile! Seega sellest ka tänase päeva alapealkiri, kusjuures, seda ma ikka vahetasin siin mustandi versioonis korduvalt... kes kelle/mille üle lööb! Seekord jäi Roman peale!
Aga üks trenn ei saa lõppeda ilma loojuva päikeseta, eksole! Siit see nüüd tuleb...
Väike pesu ja siis juba õhtuoode (loe: rikkalik õhtusöök koos "piiramatu joogiga"). Tõsi, see juba tundub kahtlane, kui lauaveini lihtsalt "niisama" ja ise valada lubatakse. Aga nii oli, n-ö gruppide "luksus"! Punast võis mekkida! Valget pigem testisin, sest selle fänn pole ma nagunii (kui siis, Chablis).
Ja egas see valge testimine oligi selline ... aga olgu sellega, kuidas on nüüd, tegelikult pidi ka meie tänane "get-together-tuur" olema kergelt lõbusamate nootidega (loe: kella 21:00ne suht kohustuslik koosolek, mis algas seekord küll 20:30, jalutusega randa)!
... koosoleku ajaks oli päike kadunud-mis-kadunud ja seega mingeid pilte siit enam välja ei paistaks. Seega pean pettumuse valmistama ja eks need välguga pildid ole ka veidi ... ütleme ebaloomulikud, ükskõik mida need nutikate kaaremad siin lubavad! Seetõttu sai ka briifing lihtsalt taskuhäälinguna üles võetud. Siin väike väljavõte! Pikem versioon saadaval nõudmisel:)
Head ööd! Homme on ka (jooksu)päev!
Nii nagu eelmise õhtu taskuhäälingust võis kuulda, oli täna mäelõikude päev. Traditsioone ei saa ju lõhkuda, täpselt samamoodi oli ka eelmine aasta, ehk siis peale radadega tutvumise päeva tulid kohe mäelõigud! Ja eks meid saabus nüüd viimase ööpäevaga juurde ka. 6+ osalist kindlasti. Õigesti tegid, mis sa siin ikka aklimatiseerud... kohe max trenniga peale:) ... ja täispäikese käes, sest seda see hommik täna ka oli! Palav, ikka palav. Ja seda soojendusjooksu oli juba kehvake teha. Aga 30min venitas ikka välja. Väike võimlemine ja kerged jooksuharjutused. Seejärel mäelõikude briifing ning testiks korra ka raja läbi jooksmine.
Vahemärkus. Seekord ma telefoni kaasa ei võtnud, mistõttu visualiseerimisega peate lihtsalt uskuma allolevat pilti, milles nooled tähistavad vastavaid mäelõike (70m vs 180m), lühema poolt siis alustasime ja edasi-tagasi oli üks KORD! Tugevamad tegid 7 korda ära, siis väike puhkus (ütleme nii umbes 4 minutit) ja siis uuesti sama. Veits nõrgemad tegid aga vähem. Kes kuidas! Püüdsin esimeses plokis teha 5. Ei olnud lihtne. Päike küttis ka korralikult. Aga enam-vähem samad ajad, nii et esimese lõiguga väga üle pingutanud, et see nüüd aja mõttes silma paistaks. Samal ajal käis selline malemäng ajupoolkerade vahel, et kas teine plokk nüüd ka jaksan... kas sama või vähem? Mõtlesin, et 4 püüaks ikka teha. Aga esmalt väike "puhkus", hingetõmbepaus. Umbes 4 minutit. Ja läks uuesti lahti. Ajad sarnased (just pikema tõusu ajad). Tegelikult pidi peale pikemat lõiku, mäest alla kerivalt jooksma... egas see nüüd hästi vist välja ei kukkunud, sest vaimusilmas teadsid, et peale seda kerivat tuleb teha ümberpöörd ja kohe lühike kiire lõik mäkke teha. Ja alles siis saad pikema lõigu laskuvalt jala vabamaks lasta. Sinised nooled, ehk paistavad silma, seal me siis olimegi neid lõike tegemas. Need kes Stravas, saavad muidugi paremini zoomida.
Ja panen siis juba eelmise aasta võrdluse ka siia (mõnikord on hea ju kopeerida ka varasemast postitusest).
Selle viimase pildi kommentaariks võib veel lisada, meenutusena, et seekord treeningpartner meil "jalus" ei olnud:) Saime rahulikult üksi olla. Ja pakun, et meid oli seekord ka palju rohkem! Ikka korralik ports neid mäelõike ahmimas!
Siit see algus oli (ülemise nukini ca 70m). Parempoolse kivimärtri juurest. Kuniks tõus lõpeb!
Vot-vot, egas siit seda stardipunkti nii väga ei paistagi enam.
Tegelikult midagi positiivset ka. Põhisõnum, mis kõrvade vahele jäi, oli see, et homme on puhkepäev! Need, kes siiski plaanivad miskit taastavat jooksu teha, siis max 45 min. Mina nende hulka ei kuulu. Ma ei teagi, kas mõni veel. Aga mulle piisas kui ma ühe korra 50 päeva jutti jooksin vähemalt mingi distantsi. Ja seda ma lähiajal ületada ei plaani. Samas laagriliste seas pole iga päev jooksmine miskit erilist, kui kasvõi mõnda fanatti nagu Allan silmas pidada:) (tema päevi mõõdetakse aastates, mitte päevades, eksole!).
... või kes n-ö maailma otsas, nagu muuli pealt tulles, vastu jalutavad treenerid! Allpool küll video nendeta, aga kassi ja 2 rääkivat kajakat võib küll leida!
Tegelikult, nüüd kus ka mõni teinegi turismigrupp majas, siis tasub vältida neid veelgi suuremaid järjekordi saalis! Seega, igati mõistlik kohe avaminutil nosima minna!
20.03.2024 - kuues trennipäev, "Fartlek EMi rajal"
Päevane seiklus jäi seekord töökohustuste tõttu tegemata. Mistõttu tegin neid "töösutsakaid" siin ja seal. Ka fuajees. Nii pealelõunat saabusid meie hotelli Rootsi tskiklikamp, kes kukkus kohe õlut tinistama, kuna toad polnud veel valmis. Õnneks hakkaski arvuti aku tühjaks saama ja rohkem nende keskel vesistada ei tahtnud. Kolisin tuppa tagasi!
Teine plokk:
Hästi, egas see muruplatsi nüüd tulemata jää! Samas seekordse trenni läbiviija oli meie meistersportlane Leo (Leonid Latsepov), kes küll treener Toomase sõnade järgi veits trenni juba hilinemas... mitte, et meie (või vähemasti mina) sellest mingit teemat tegime, pigem saigi rohkem loojuvat päikest nautida:)
... mingil põhjusel tõmbas magnetina sinna "järvede poole", näppis üht ja näppis teist, ja silm jäi pidama 10K rajale, Odeleite külast startides. Ja nüüd kui tagant järgi seda kaarti vaatab, siis ei ole see mingi järv, vaid hoopis palju peenema nimetusega jõgi, Blue Dragon River. Ja kui nüüd veelgi suurendada, siis võib ju vaikselt hakata oma vaimusilmas tõesti draakonit silmama selle jõe kujus?
Mis muud kui autole hääled sisse, kaardilugeja amet sisse ja sõidame! Kaart näitas, et stardikohas ka väike parkimisplats. See pidas täitsa paika. Õnneks vihma ei lubanud.
Ja väike statistika nurk siis ka. Kui tänane mäelõikude trenn välja kuulutati (mis ja kui palju), siis muidugi mulle meenus, et eelmine aasta tegime sama. Aga mida ma ei mäletanud, oli korduste arv, mida ma eelmine aasta tegin. Arvasin, et ju vist 6. Samas kui kõige kiiremad tegid seekord vist 7, siis 6 kõlas selgelt ülehinnatuna?! Ei saanud lihtsalt olla. No olgu, lahutasin mõttes ühe. Sain 5. Ju ma siis eelmine aasta tegin 2x 5 korda. Samas võisid need plokid olla ka erinevad, et esimese rohkem ja teises vähem. No võta kinni. Nagu öeldakse, igaks juhuks "kehvem" ei taha ju eelmisest aastaga võrreldes välja paista. Aga eks see sõltub ikka päris paljudest nüanssidest. Päikesest, kuumusest ja hetke vormist samuti. Olgu, tegin esimeses plokis 5. Väike puhkus, kerge veelonks. Päike oli vist vahepeal kiudpilve taha minemas. Tuli startida!
Ja nii need ASICS GT-2000 seda liivapinnast taas tolmeldama asusid (need siis mu tava jooksusussid olnud aastakümmet ja rohkem, umbes alates 2008). Mõtlesin nelja korrale, aga soovisin viite! Tegin 2 ja siis tundus, et kolm on piir. Aga ei, pidasin vastu, nagu mainitud, enam-vähem samad ajad, seega 5. Ei olnud viimane:) Hoopis meie kõige nobedamad olid:) Aga eks nende korduste arv oli ka metsik! Ei jõua kokku lugedagi, mitu korda nad minust mööda vihtusid.
Nüüd tagasi hotellitoas tekkis kerge ärevushetk, aga mis siis see arv ka eelmine aasta oli? Või need lõiguajad? Tuleb tõdeda, et eelmine aasta olin konservatiivsem, tasakaalukam ja olin teinud 2x 4 lõiku. Samas kiiremalt?! Lepime kokku, et eelmine aasta vähem korduseid ja kiiremalt, mis võiks olla loogiline, samas egas nüüd kindel pole, kus need n-ö maamärgid olid, kust lõigud eelmine aasta algasid ja GPS kaardite pealt võrdlust teha - no pole vist väga mõtet. Suht sarnane aga samas ... kindel pole. Need lühemad lõigud olid küll seekord pikemad! Seda näitavad ka olulised erinevused aegades. Nii suurt erinevust ikka naljalt ei teki. Seal põhimõtteliselt 2 "maamärki" on jah, mille järgi see stardipakk paika panna. Alati võib ka mingi toika panna. Sama siis ka pika lõigu algus. Üldjuhul mõne puu juurest! GPS järgi tundub, et need pikad lõigud olid ikka üsna samad. Seega on kuidas on. Püüdsin, mis ma püüdsin, mingit põhjendust leida, aga egas see vist mul hästi ei õnnestunud, eksole! Aga palav oli tõesti!
See trenn oli väsitav! Ühel hetkel leidsin selle 30 minutit pausi, et kerge uinaku moodi uinak teha. Aga egas ärgates palju aega jäänud, et õhtusess muru-kere-ÜKEsse minna. Enam-vähem nii nagu eelmine aastagi, vaheldumisi need õhtused harjutustrennid toimuvad. Jooks mõistagi alla ja siis kas liivas või muruplatsil, mida keegi teine pole veel suutnud hõivata. Loodetavasti see nii ka jääb. Aga esmalt ca 5K jooksu. Jalad said liikuma küll. Rahulik jooks. Seejärel juba Ahto muru-kere-ÜKEsse.
Ehkki seekordne ÜKE pidi veits lihtsam olema, siis ... ju ma olin igalt poolt kange, mis muud!
Õhtusöök toimus täna aga täissaalile! Ei-ei, mitte meid ei olnud saalitäis. Lihtsalt mingi turismigrupp oli vallutanud meie põhilauad ja seetõttu pidime üle "söögisaali" laiali valguma. Aga söök oli aus nagu ikka. Kaheksajalgasid veel ei ole näinud.
Õhtune koosolek taas rannas, aga mitte liiva peal. Egas me väga enam sinna hotelli fuajeesse ära mahu. Meid nüüd juba 40+.
Koosoleku jutt lühike ja konkreetne. Homse trennipäeva tutvustus ja aitab küll! Võite tuttu minna! Või noh, kes kuidas... homme jälle!
Mingil põhjusel kell täna ei äratanud. Või siis ikkagi unus kellale äratus lisamata? Telefoni sai ka pandud aga tunduvalt hiljem. No suurest ehmatusest ma nüüd palju hiljaks ei jäänud sellele hommikusöögile, mitte et see nii kellavärk nüüd on. Samas arvestades, et enne hommikust jooksu võiks veits jõuda ka leiba luusse lasta, siis väga venitada ei saa selle sööma minemisega. Üsna elav oli seekordne söögisaal. Mitte ainult meist tingituna, tundub, et hotell teisi turiste samuti täis.
Tänane põhitrenn kirjade järgi n-ö selline pooltugev olema. Hiljem räägime, miks ma selle n-ö sinna ette kirjutasin! Aga jah, tõsi, vältida tuli sellist taastavat jooksu, me ole ikkagi jooksulaagris! Põhimõtteliselt võib seda pooltugevat kokku võtta või iseloomustada pulsitsooniga. Ehk siis viimasesse tsooni seda lasta ei saa. Ühesõnaga, trenni iseloomulik nimetus kui kross maastikul, milles tõusud reipamalt aga egas muud rajaosa nüüd ka loivata saand. Ei ole selline trenn kerge. Ühelt poolt hakkad jooksma, püüad teatud tempo kätte saada, samas päike lõõmab, kütab, põletab! Ja siis tuleb esimene tõusunukk, hop-hop nüüd! Ei olnud see midagist alati nii hop-hop, vähemasti mitte minul. Ilmselt sai veidi vales tempoga alustatud või alles eilne väsimus jalgades. Aga niisama alla ka ei andnud, mistõttu pulss ikka ronis ülesse poole.
Muidugi oli mul võtta ka eelmise aasta sarnane jooks. Nimelt oli plaan teha 2x meie põhiringi, mis siis ca 5,7 km. Seega 11,4 km ikka korralikku tempojooksu. Enne seda oli vast selline 750m "soojenduseks", hotellist tolle põhiringi alguseni, kus ehk tempo veits madalam veel oli.
Egas see esimene ring ka kerge juba polnud. Keskmine tempo siis veel 4:53 min/km. Eelmine aasta alla 4:45 tublisti. Isegi vist 4:35. Ei viitsigi eelmise aasta blogi nüüd lugeda, päris kõike seal ka ei ole kirjas. Aga päikesemõju võis olla seekord suurem. Eilsed mäetrennid? No eelmine aasta olid jällegi eelmine päev pikad lõigud. Seega sellega vabandada ei saa. Aga pingutus sellegipoolest, naljalt alla ei andnud. Teine ring mõistagi juba aeglasemalt. Ja ilmselt see kahe ringi keskmine siis sinna 5:00 min/km tuligi. Olgu, lepin, elan üle! Varsti tuleb uus võimalus.
Õlad on mõistagi kergelt põlenud, kuna jooksu ajal kandsin maikat. Võimalik, et veits segab ka magamist aga ilmselt mitte ehk veel nii hull. Loodetavasti.
Kuna selle krossiga sai seekord kuidagi vara alustada, siis tundus, et neid jooksuharjutusi ei viitsi niisama passides ka oodata, mistõttu sai tehtud selline kergem "lonkimine" veel peale (1,6 km). Seejärel juba jooksuharjutused. Kusjuures iga pisem harjutus lõppes kerge "sprindiga". Selleks ajaks olid jalad juba igasugu sodi täis aga eks iga "sprindiga" läks asi veidi paremaks. Ja ilmselt päästab selline asi ka jalad n-ö kõige hullemast, egas muidu seda tehta. Treenerite poolt mõistagi!
Oojaa, meil on nüüd 3 treenerit. Harukordne!
Aga jõuamegi lõpuks selle "n-ö pooltugev" trenni juurde nüüd. See on nüüd lihtsalt üks paljudest mõõdikutest, mida ei saa pidada alati kõike muud välistavaks. Aga nii nagu enamus tänaseid kellasid, nad annavad igale trennile teatud koormusnumbri. Eilne, mäetrennide oma oli mul 142 (mis on selles mõttes max, et sellega saab 5 tärni 5-st). Aga tänane oli 174. Et panna see konteksti, siis sügisene Brüsseli maraton oli 554. Või siis võtame sellise lihtsama Eestimaa talvise 6+ km lonkimist, see on numbriga 58. Tuleb aga arvestada, et see number sõltub väga-väga palju pulsist (keskmisest). Seega kui see valetab, siis ka too number on vale! No näiteks, laagri esimesel päeval, kui tegime radadega tutvust, siis tuli number 189! Aga seda ennekõike seetõttu, et kuna ma pulssi mõõdan enamjaolt randmelt, siis kella järgi jooksin ma 1 - 11 km (ehk 10 km) pulsiga üle 160, mis oli ilmselgelt vale number. Ühendus randmega oli kehv ja seega sellest ka selline number. Mistõttu seda numbrit koormusena tegelikult arvesse võtta ei saa, paraku on seda keeruline ka üldisest koormusindeksist välja lülitada.
Kui nüüd aga tagasi tulla kahe viimase päeva näitele (eilne mäelõikude trenn, tänane kross), siis siin on pulsiga kõik OK, anomaaliaid ei ole. Seega võrdluseks on päris hirmutav, et minu justkui pooltugev trenn oli tegelikult karmim kui mäelõikude trenn! Ja mäetrennis ma mitte kuidagi end tagasi ei hoidnud, lihtsalt jooksu iseloom oli teistsugune. Seega tasub veidi neid numbreid analüüsida! Et valet muljet ei jääks. Kindlasti aitaks pulsivöö neid kõrvalekaldeid veits paremini vältida, aga no ei viitsi seda kanda!
Peale jooksukaid juba tagasi hotelli. Mis teha, mõned töötunnid! Muuhulgas, kaadritaguse stseenina, kuulasin koos säärelihasega Arvo Pärti:)
Ja kaugel see kell 17:00 enam olla saigi. Hästi, 15:30 oli erandkorras välja kuulutatud malekool, kus meie jooksjast maleproff Hendrik (koos tütre Margarethiga) tegid esmalt selgeks nii selle millisele poolele malelauast need valged või tõmmud (või pidi neid nüüd tumedateks nuppudeks nimetama?, igal juhul mitte mustadeks - see pidi olema vist keelatud tänases "õrnas" maailmas:)... aga ka selle, et malenditel on tegelikult punktid, mille järgi justkui hinnata (nii ma sellest aru sain), kuidas malendid üksteise suhtes suhestuvad (mis justkui väärtuslikum jne). Ma ei julge nüüd neid punkte siin üles loendama hakata. Ilmselt panen ikka puusse:)
Ja nii tunnike möödus! 16:35 juba tagasi hotellituppa, riided selga ja n-ö kergele lõdvestusjooksule enne kui ÜKE peale tuleb. Sammul isegi väga viga ei olnud, aga võhmal küll. Seega väga kerge see ca 5K polnud. Seekord piki randa, sest ka ÜKE oli rannas tulemas.
Ja siis see ÜKE. Mõistagi värskelt saabunud treener Maile käe all. Oeh!
Liivas. Paljajalu. "Käte abiga" (loe: mistahes alt läbijooksud või jalavahetushüpped) või "käte abita" (hüplevad kulgemised liivas ja liiva all - sest paratamatult sa sinna jõuad kui pead vaid varvastega end edasi aitama liikuda:)
Vett voolas kolinal. Ehkki päike oli kergelt pilvevine taga. Juba joostes voolas. Nüüd veel ÜKEs ka. Aga nii see tugevaks saamine käibki! Seega, treenerit tuleb kiita!
Seejärel juba õhtusöök ja õhtune koosolek, kus iga sekund hilinemist tähendab ühte kätekõverdust:) Seega, tunnistage nüüd üles, kes veel jäid... ei hakka näpuga näitama :) Video räägib enda eest!
Tegelikult midagi positiivset ka. Põhisõnum, mis kõrvade vahele jäi, oli see, et homme on puhkepäev! Need, kes siiski plaanivad miskit taastavat jooksu teha, siis max 45 min. Mina nende hulka ei kuulu. Ma ei teagi, kas mõni veel. Aga mulle piisas kui ma ühe korra 50 päeva jutti jooksin vähemalt mingi distantsi. Ja seda ma lähiajal ületada ei plaani. Samas laagriliste seas pole iga päev jooksmine miskit erilist, kui kasvõi mõnda fanatti nagu Allan silmas pidada:) (tema päevi mõõdetakse aastates, mitte päevades, eksole!).
Üks kaadritagune stseen veel. Nimelt laagrieelse mälumängu õige vastus. Milleks oli? Leonid! Lisainfo juba videos.
Seega, homme kohustuslik jooksuvaba päev, mis aga eelmise aasta laagrit silmas pidades ei tähenda, et suurt jalutuskäiku ei võiks planeerida!
No veits imelik on ju, polegi trennipäev täna! Juba nagu kergelt rutiinis aga siis... olgu... hommikusöök jäi endiselt kella 08:00 peale. Mõni vapram oli oma taastava jooksu juba ära teinud (need, kes siis seda soovisid, sest ametlikku trenni täna pole ei ennelõunal ega ka mitte õhtuootena). Ja siis, mis siis edasi... kaua sa ikka seda kohvi seal hommikusöögi lauas lürbid? Tegin esmalt oma tavalise, 5x Short Coffee, mis siis kenasti ühte tassi mahub. Null suhkrut, null piima. Kergelt tugevam kohvimekk, ei muud! Aga teist enam ei tahtnud. Võtsin n-ö Americano.
Kella 08:30ks kõht täis (jälle!). Kergelt hakkas koitma hommikusöögi korduvuse tunne. Aga endiselt sai valikusse nii peekon, muna kui röstsai, mida taheti peaaegu, et penskarite poolt ära pätsata (peale seda kui see oli end ära "päevitanud"). Seisin küll kõrval, sest nad oli seal nii agarad, et lõikasid sarvesaiasid kõhu pealt katki ja siis panid neid sinna rösteri-eskalaatorile (no tead küll, nagu linditraktor). Ma lihtsalt ootasin hetke kui nad korraks end koguvad ja surasin oma viilu (just nimelt ühe viilu) nende vahele. Oi kui agarad nad seal olid, et igat valminud viilu kohe oma taldrikule tõsta. Aga peale esmast liigutust said nad ka ise aru, et see viil ei ole teps mitte sarvesaia moodi.
Kobisin siis tööd tegema. Paljud meist panid auto-ekipaažidega lähiümbrust avastama. Loobusin, kuna oli vaja üht-teist töö mõttes lukku lüüa ja lukku see ka löödud sai. Mis muud kui kerge pilvevine taguse päikesega juba ühele tavapärasemale puhkepäeva jalutusringile (kuna ka eelmine aasta sai see sama teekond ette võtta). Aga nüüd veits kergemalt, kilomeetrite mõttes. Aga pea 15K tuli ikkagi kokku.
Kohustuslikud pildid muul 1 ja muul 2 pealt.
Nii uskumatu kui see ka tundub või siis jällegi mitte... sest tegelikult meid, eestlaseid või siis antud juhul isegi täpsemalt, spartakaid, on ju siin üksjagu ja tundub, et kes kus siis ette satub. Kes paljajalu veepiiril joostes (Taavi) ... eks ta satub muidugi 2x kaadrisse, nii minnes kui tulles ...
... või kes n-ö maailma otsas, nagu muuli pealt tulles, vastu jalutavad treenerid! Allpool küll video nendeta, aga kassi ja 2 rääkivat kajakat võib küll leida!
Aga mõlemad muulid üle vaadatud, siis juba sissepõige Hispaania äärsesse Portugali väikelinna. Kaadritaguste stseenina ka üks linnavaade...
...või siis lihtsalt veesulinat üht- ja teistpidi kuulates.
Korra käis isegi läbi mõte, et minna praamiga Hispaaniasse, mis seal justkui ootas mind (ca 3 minutit vist väljumiseni ja inimesed tõttasid peale)... aga siiski jäi peale see variant, et teen täna lühemalt. Seega, ei läinud! Nojaa mobiilimastide seis tundus ka hetkel parem. Ei saanudki ühtegi Telia sõnumit, mis teavitaks, et ma olen Hispaanias, kuid tegelikult teps mitte!
Väikelinn nagu väikelinn ikka. Üks keskväljak, üks-kaks tänavakestki, kus miskit toimumas (müügi mõttes). Väike kehakinnitus, kiire Lidl toidupoe külastus ja seejärel juba mööda jooksuradasid tagasi, aga endiselt jalutades!
Ja egas muud siin päeva kohta pajatatagi pole! Õhusöök kell 19:00. Koosolek 20:30 (jep, see nüüd uus ametlik aeg paar päeva juba olnud), ja ikka väljas, nii nagu juba nii mõnigi õhtu. Homme alustame taas uue 3-päevase treeningtsükliga, milles nii mõndagi uut ja põnevat tulemas (vähemasti minu jaoks).
... paistab, et kõik istuvad hetkel võrgus, või siis vaatavad AK-d järgi... kohutavalt aeglane internet... nii et, head ööd!
Ärkamine, söömine ja kerge jalutus randa.
Teise trenniploki esimene päev! Ja kohe staadionile. Õnneks ilm on paras. Päike otse ei kiirga, või noh, kergelt mingite kiudude taga. Seega niigi ära põlenud õlgasid/turja väga juurde kurna. Maika selga. Teised jooksusussid (lihtsalt veidi kergemad kui tavasuss) kotiga kaasa ja kella 11:00 paiku Monte Gordo staadioni poole uhama. Kõik see mees ja naine. Ehk siis kogu Sparta grupp pani üht pikka-pikka sirget pidi staadioni poole teele, et seal siis väikest eellugu kuulata, teha mõned jooksuharjutused ja siis juba põhitrenniga peale. See staadionini jooks on paras, umbes täpselt 3 km.
Staadionipilet on samuti jäänud samaks, 5 eurot. Hoolimata sellest, et täna olid seal treenimas ka kuulsused. Jälle "meie mees", Roman Šebrle, kes oli parasjagu seal kah mingeid lühemaid lõike tegemas. No euro oleks võinud ikka sissepääsule ju lisada?:) (PS! Šebrle astub üles vähemalt kolmes stseenis, niisama "nillib", ja 2x kiirendustes, kes otsib, see leiab!)
Soojendused tehtud, siis tuli treenerite (ennekõike Toomase) briifing. Jah, tegelikult anti vihje juba eile, et tulevad 300m lõigud ühes roll-on vahejooksuga. No eelmise aasta jooksulaagri blogis jahusin ma sellest üksjagu (panin ka lisalinke jne) - seega ei hakka seda siin enam kordama, kuid lisan lingi... vt roll-on.
Samas nagu ikka tõmmati lootus roll-on tehnikaga joosta juba eos maha, sest see piir jookseb kuskilt sealt 40min/10K juures. Kui alla selle ei jookse, siis ilmselt osutub see keeruliseks. Eks mul ole võrdlus ka eelmisest aastast. Aga ma parem ei hakanud enne jooksu seda eelmise aasta blogi lugema. Pigem proovin nii, kuidas tuleb.
Kiirematele oli ette antud 3 plokki, igas 4x 300m, 100m roll-on vahele. Teistele, esimene 4x 300m, 100m käiguga/sörgiga ja 2 plokki, igas 3x 300m. Nüüd tagasi vaates, eelmine aasta olin teinud 3 plokki ja igas 4x 300m. No vot siis. Aga ei heida meelt, võrdlen nüüd ka lõikude aegasid.
Mõtlesin, et esimese lõigu proovin nii, kus proovin roll-on jooksuga järgmisele minna. See tähendas, et 100m võiks alla 30 sekundi olla (see on siis alla 5 min/km tempo). Aga see mõõtmine läks tuksi, kuna olin jätnud kilomeetri piiksu peale ja esimese lõigu lõpus sai just ka üldine kilomeeter täis ja aega pean nüüd GPS kaardi pealt vaatama, mis tähendab, et aega jooksvalt ei teadnud ning ka roll-on vahelõigu aeg oli teadmata. Aga fakt oli see, et teine lõik oli palju aeglasem. Sellest ka otsust, et roll-on meetodit pole täna mõtet mul teha aga võibolla proovin teise ploki esimese uuesti.
Niisiis, esimese ploki biomehaanika:
- 300m ajad: 1:03; 1:13; 1:07; 1:06
- Taastav 100m: 26s; 56s; 60s
Järgnes 4min pausi (nojah, eelmine aasta vaatan, et oli 3min pausi) ja seejärel uus plokk:
- 300m ajad: 1:04; 1:12; 1:08
- Taastav 100m: 30s; 57s
Jälle 4min pausi ja seejärel viimane plokk:
- 300m ajad: 1:04; 1:06; 1:05
- Taastav 100m: 1:13; 1:18
Nii esimese kui teise ploki esimesest lõigust on näha, et isegi kui roll-on mahub piiridesse, siis teine lõik kukub kolinal. Ja eks seda ploki esimest lõiku on ju alati reipam ka joosta, mistõttu on selle roll-on tehnika harrastamine väga tehniline ja lihtsalt ... kordan, lihtsalt ei piisa kui seda üks kord aastas teha! See on üleskutse treeneritele:)
Keegi muidugi ei keela seda ise harrastada või harjutada. Aga jalad said lõikude ajal ikka pehmeks, samas üldine väsimus... peale eilset puhkepäeva, seda nagu ei oleks. Aga hindame seda uuesti peale õhtust trenni.
Igatahes sai jalad korralikult kõhu alt välja ja veits särtsakamat trenni taas teha. Hiljem veel mõne paljajalu murulõigud peale. Taas kergem, üldine kokkuvõte treeneritelt ja mis muud kui tagasi hotelli poole (ca 3K lõdvestuseks).
Mõned tunnid ja taas õhtutrenni aeg. Mõtlesin siis, et liitun meie eliitgrupiga, egas see hea mõte polnud, sest LÕDVESTUSJOOKSU lõpuks kerkis tempo juba 5min/km peale. Aga mis seals ikka, sain hakkama. Selgemast selge, et taastava jooksu jaoks tiba kiire. Tegelikult pidi jõudu ju üle jääma ka Ahto muruÜKEks, mis osalt matkis seda, mida mõned päevad tagasi ta liivas tegi. Kõik aga kokku pannes, siis minu üldine koormusindeks tõusis.
Taas õhtusöögi aeg! Täpselt kell seitse õhtul või isegi veidi varem, et olla esimeste seas! Eks need spartakad on ikka näljased, pool trepikäiku ära ummistanud, et kohe kell 19:00 pääseda hotelli restorani! Ja see igapäevane sport mängib siin tublisti oma rolli, et nälg meid kogu aeg taga ajab:)
Tegelikult, nüüd kus ka mõni teinegi turismigrupp majas, siis tasub vältida neid veelgi suuremaid järjekordi saalis! Seega, igati mõistlik kohe avaminutil nosima minna!
Tänane õhtune koosolek algas väikese ajaloonurgaga, esimesest laagrist - tänase laagrini (keri allapoole, vaata epiloogi, seal ka pisike video). Igatahes oli see sissejuhatuseks meie homsele päevasele trennile, mis seekord taas omamoodi. Nimelt oli kindel plaan külastada varasema laagri paika, Falesiat. Seega lõpetuseks üks kaarditagune stseen.
20.03.2024 - kuues trennipäev, "Fartlek EMi rajal"
Hommik nagu ikka. Aga start täna juba kell 10:00. Esialgu autoga. Kuna enamus meist tulnud Lissabonist laagrisse rendiautoga, siis tekkis treeneritel mõte, et võiks külastada varasemate laagrite asukohta ehk Albufeirat ja teha sealsel kuulsal, maastikujooksu EMi rajal üks fartlek.
Tegelikult jäävad need Albufeira jooksulaagrid mõne aasta tagusesse perioodi ja kuulduste järgi koroona pani sealsetele hotellidele (või siis vähemasti ühele suurele) hirmsa põntsu ja seda enam ei avatud, mistõttu ennekõike (vist) hindade tõttu kolitigi 2022. aastast teisele poole Farot ehk Monte Gordosse. Aga too Albufeira asub Farost sisuliselt samapalju maad teises suunas (ranniku mõttes). Ikka liivarand, ja vast isegi ilusam. Vähemasti vahelduseks.
Nüüd, eelnevat pilti vaadates ja n-ö kollaseid tähekesi, siis tundub, et see Albufeira ikka veits lähemal Faro suhtes. Aga ärgem nüüd detailidesse lasku ja liigume jutulooga edasi.
Niisiis, meie Renault Clio pidi samuti ühe lisaliikme mahutama, mis tähendas, et kolmekesi tagareas oli päris õudne! Väga kokkupressitud tunne. Ei soovita järgi teha, 1h isegi võib päris õudne olla. Samas, võibolla lihased said veits turgutamist (pressimise läbi:), sest eks eilne oli ikka täitsa korralik trennipäev. Tänase ainsaks "lohutuseks" oli vaid see, et õhtust trenni ei toimu, ja ekipaažidel oli peale ametliku trenniosa n-ö vaba kava. Monte Gordost ca 1h sõidu kaugusel. Seega trenni algus oli seekord planeeritud ca 11:30 peale. Me parkisime ühe nooblima hotelli juures, mis kohe selle raja kõrval. Tegelikult oli teisi ka.
Samas "nutikamad" või siis teadlikumad leidsid auto parkimise kohe n-ö raja stardi juurest (ehkki vahet pole, kust sa tegelikult ju rajale lähed!). Igatahes saadeti üks treener sealt kaugemalt (n-ö õigest kohast) ühe messengerina meile teadet edastama, teisisõnu, varsti nägime treener Ahto rõõmsat nägu, et "kuulge, te olete pisut vales kohas ja tulge minu järel, teised juba ootavad!".
Aga asja juurde! Rada ca 2K. Jooks taas fartlekina, ca 1h. Rada ise voolab sellise ussina, ehkki köitega justkui piiratud, siis nii mõnigi koht võib esimesel korral segadust tekitada. Läksin eesolijate järgi ja sestap esimene ring oli ka lühem kui teised aga mitte oluliselt. Sellest hoolimata, enne kui liiga tehniliseks läheme, teeme väikese videoülevaate nii jooksus sissejuhatusest kui ka kohe kokkuvõttest. Seejärel on juba hea analüüsida, kas ka neid nõuandeid suutis järgida või mitte.
Tundmatut rada tunnetada on esialgu keeruline. Muidugi mängib oma rolli ka varasemate päevade väsimus või siis mitte-väsimus. Päike ja kerge palavus. Aga ei midagi katastroofilist selles kuumuses ka nüüd polnud. Ühesõnaga, see "nüüd on start" oli üsna ootamatu. Esimene ring oli rajaga tutvumine.
Teravam silm paneb tähele, et üks osa rajast on "lõikamine". See ongi esimene ring. Siis kui, nojah jälle aga, mis teha, nii oli, Ahto grupi järgi sai joostud:) Egas see esimese ringi tempo nüüd teab mis polnud, jalgade lahti jooksmine või siis rajaga harjutamine. Tundub, et ei üht ega teist, sest pigem järgmised ringid olid samasugused. Raja suuna saab kätte allolevalt pildilt, kus olen tähistanud ühe raja tüütuma tõusulõigu (mõni oli veel).
See oli selline kaval, vaatad esmalt, et pikem tõus ja siis veel maasikana teeb sellise tagasipöörde ja veits liivasem ning järsem tõusunurk. Ma võtaks selle kokku Nõmme-Harku maastikuraja (selle 15K ringi) tolle lõiguga, kust Nõmme alusest rajaosast tehakse üks viimane tõus (Trummi-Tähetorni), mis samuti keerab, teeb vasakkurvi ja siis omakorda peatselt Tähetorni alusesse tunnelisse. Teadjamad teavad, teised peavad siis lihtsalt uurima tulema. Tallinna!
Seekord olin isegi veepudeli kaasa võtnud. Mitte jooksuajaks, ikka stardikohta maha jäetuna. Aga mitte ka päris päikese kätte. Leidsin ühe meie oma riidekoti, mille varju oma pudeli vapralt asetasin. Kusjuures, seekord lausa mulliga vesi! Ja uskuge mind, see oli päris mõnus kui kolmanda ringi lõppedes esimese joogipausi tegin. See oli täpselt 15,6 sekundit! Eksole! Kõik on kirjas, ka rehvivahetus (õnneks veel pole jooksu kestel vaja läinud) või siis "doping" (tavalise mullivee näol), mis tihtipeale tuleb isegi kasuks kui on tunda, et mootor läheb muidu keema!
Aga olgu. Ringide ajad võib ju ka tuua. Lihtsalt enda lohutuseks.
- 9:38 ("Ahto lõikamisega") - 1,86 km
- 10:07 - 1,93 km
- 10:08 - 1,92 km
- pit stop - 15,6 s
- 10:05 - 1,90 km
- pit stop - 10,8 s
- 10:09 - 1,92 km
- 9:56 - 1,91 km
Hiljem kuulsin, et kõikide GPSid näitasid erinevaid numbreid üksjagu, ka need, kes jooksid koos ja kel siis suht üks-ja-sama jooksutrajektoor. Üsna pööreterohke rada ja sellest ka erinevused.
Pulss oli minu puhul muidugi võistluslik. Keskmine jäi alla 160, kuid teatud lõikudel ikka üle 160, ja pigem sinna tagumisse otsa. Tavaliselt võiks sellist pulssi minu puhul pidada 10K võistluseks või nii. Hoolimata sellest, et see trenn pidi olema 10-15 palli kõrgem taastavast. Nojah, ilmselt sinna 150 kanti max. Aga et sellise pulsiga joosta... nojah, tuleb tagasi tulla eelneva video juurde. Oleks pidanud olema teine taktika. Mina lasin ikka vastavalt jõutunnetusele, mis tähendas, et raskemad rajalõigud langetasin tempot (loe: see lihtsalt langes ise).
Ja oi kui "vastik" see too sama, varem mainitud tõusuke oli. Juba kolmandal ringil hakkasin kalkuleerima, et ajaliselt nagu jõuaks 6 ringi teha, aga vist ei jõua ka. Sõltub nüüd minutist, mitte rohkem. Siiski, kui viies ring sai otsa, siis nägin enda ees ka teisi, kes veel ringile minemas. Seega "tuulde". Ja näed siis, ajalises mõttes pingutaski veits rohkem.
Aga see tähendas, et niipea kui lõppu jõudsid, siis kiiremad olid alustanud juba jooksukatega (paljajalu, muru peal, kergelt languselt kerivalt alla joostes, ca 5-6 korda, mis ka videosse jäi).
Samas, väga palju üle oma jooksuajaga ei läinud. 1h "soovituslik", 1h ja 30s tuli minul. Sobib, tasus kuuendale ringile minna. Nii ka selle kirjelduse kokku võtan.
Edasi juba randa, ookeani lainetesse! Mis muuhulgas tähendas ka varasemate aastate "laagri hotelli" välise visuaali purki võtmist, mis hetkel suletud ja endiselt ootamas otsust, mida sellega peale hakata. Kas renoveerida või maha võtta ja täiesti uus ehitada. No mulle tundus see ikkagi suhteliselt kolossaalne ehitis.
Aga selle sama hotelli juurest saab ka väga lihtsalt randa. Ja tuleb tõdeda, et siinne rand on justkui teine äärmus. Omas mahlas väga vinge! Just see "mägede" kontekst.
See hotell paistab nende mägede vahelt siiski tilluke! Aga muidu täitsa suur! Nagu Aatomiku multikas juba. Kaadritaguse stseenina lisan siia veel ühe video nii konkurentide tervitusest kui ka "peesitamisest" Falesia rannas.
Seejärel murdsime juba traditsioone. No tegelt, egas ma ei tea, kas ka teised. Aga vähemasti mina sattusin esimest korda (selle laagri jooksul) lõunat sööma! Nimelt, kuna õhtust trenni ei olnud, siis anti sisuliselt vabad käed, kes kuhu! Ehk siis, iga ekipaaž kimas peale trenni omapäi ja sai avastada piirkonda (loe: naturat) või siis seda, mis jooksukoha ja hotelli vahel jäi (ca 80km). Võtsime sihi Albufeira peale (+10km). Seejärel juba vanalinn ning juhuslik kohtumine teise ekipaažiga samas söögikohas. Tegelikult oli lugu nii, et meid lihtsalt nähti mööda jalutamas ja kui siis kogemata jäime väljas menüüd vaatama, siis juba kõlas selges eesti keeles, et "tulge sisse!". Mõnikord tehakse elu lihtsaks!
Enamjaolt tellisime pitsad, mida eelmine meeskond taevani kiitis. Hinnaks ca 15 eurot.
Muidugi ka sorts Sangriat (28 eurot/kann). Jällegi, juba eesolev ekipaaž kiitis seda taevani. Mis muud, meie jätkasime seda sõnumit. Oli ikka hea küll! Aga kaadritaguse videona veel mõned lisastseenid linnast endast.
Seejärel juba tagasi Monte Gordo peale, väike vahekülastus muidugi ka. Tuletan meelde, no ei olnud mõnus meie Renault Clios kolmekesi taga istuda. Eriti siis kui jooksust veits kange ka või siis see kangus aina süvenes. Aga tõsi, kuna see teepeale sisuliselt jäi, siis üks ilmselt laagriliste kõige tavapärasem külastusvisiit (kui juba pole käinud) pisi-pisi kose juurde (Pego do Inferno)
Isegi ahvatlevam (sellest kosest) oli vast apelsiniistandused, mis selle vahetus ümbruses istusid. Ja kust siis nii mõnigi oma tasku sai pista!
Tehniliselt võttes ei ole see siis apelsiniraksus käimine, kuna üle aia ei pidanud ronima:) Aga milleks ronida kui apelsin ulatab end ise üle aia kätte!
Ja siin need on, vasakult lugedes, meie "päikesesüsteem": Mars, Maa, Jupiter, ... , Päike!
Saate ju isegi aru, et ei jaksanud kogu planetaariumit sealt kokku korjata! Praeguseks olen muideks ühe pintslisse pannud (paraku ei mäleta, millise, vist ikka Maa). Koor tuli enam-vähem lahti (ehkki puu otsast võetud!). Mahlane, mõnus ja värskendav!
Mnjah, egas nüüd väga palju aega üle ei jäänudki, kuna jõudsime hotelli ca 18:15 ja seega peaaegu varsti juba õhtusöök. Mõistagi, seejärel juba koosolek. Olin juba ära unustanud ja ainult dressika selga pannud, et täna toimub väljas ka mälumäng. Sattusin heasse võistkonda. Põhimõtteliselt jagasime 2-3 kohta. Aga parem ei ütle, mis minu roll nende küsimuste vastamises oli, eksole:)
Kuna teise ploki viimane päev oli pika jooksu päev, mis oli selline vaba kava, siis polnudki muud kui et kokku leppida, kes kellega ja millal. Ühesõnaga, variante oli, aga kuula kaadritagusest videost ise üle.
Just nimelt, laagri esimene pikk jooks. Jätame selle muda-jutu veits laagerduma. Eelmine õhtu sai kokku lepitud, et ca 11:00 võiks alustada. Eks see langeb kokku tavapärase põhijooksu ajaga, aga tõsi, pika jooksu päev oli igaühe enda valik, millal ja kellega. Aga arvestades, et enamus startis ikkagi 11:00 või 11:30 (või seal vahepeal), siis väga palju variante ju ei jäänud. Kui just üksinda ei tahtnud lipata.
Pikk jooks tähendas ca 2h jooksu. Ranget reeglit pigem ei olnud, aga eks me kõik ilmselt pingutasime veits rohkem kui vähem. Ja seda mitte alati ajalises võtmes, vaid siis tempo/distantsi lõikes. Kellele kuidas. Mõned otsustasid ka jooks-kõnd variandis teha (nt 7 min jooksu, 3 min käiku).
Mitmed meist valisid Garmin "heat map" baasil ühe ca 22K rajajoone.
Tõmbasin minagi selle Polari ökosüsteemi, et kella sisse rajajoon panna. Õnnestus aga mitte lõpuni! Niisiis, oli neid, kes rihtis 5min/km (üksjagu), oli neid, kes pigem sinna 5:30 kanti, nagu mina! Tegelt oli meid 3, kes nii ka enam-vähem alustas (5:30 min/km). Esimese 10K juures kohati veits isegi kiirem. Noid 5 min/km tegid märgatava vahe üsna kiirelt sisse. Aga siin-seal oli neid veel eemalt näha.
Olgu, asja juurde. Kohe alguses panin ühe asjaga mööda. Mingil põhjusel olin arvestanud, et me jookseme seda rada vastupäeva. Seega häälestasin raja Polaris nii, et see teebki vastupidi (suht juhm kell kui ei suuda muidugi seda jooksvalt ümber häälestada, aga mis teha!). Mis tähendas, et rajajoont ma kella ekraanil ei näinud.
Agas egas insenerid mune ainult ühte korvi pane. Nad võtavad ka telefoni kaasa. Aktiveerivad seal näiteks Komoot äpi ja panevad selle lihtsalt visuaalina telefoni ekraanile (ilma, et oleks viitsinud kaarte alla laadima hakata, niipalju nüüd selle mobiilise internetikulu ka ei saa olla).
Hästi, jooks juba käis! Ma lihtsalt vahepeal põtkin siin edasi-tagasi. Panen kilomeetrite postid ka kaardile.
Niisiis, päripäeva. Eks need esimesed kilomeetrid (just 3-7) oli üles-alla. Aga siis veel värske olemine, ei olnud hullu. Asfaldijooks. Peale seitsmendat pööras n-ö soolaväljade vahele. Seda shortcuti (loe: lõikamist) polegi varem siin teinud. Muideks, osad meist tegid ringi vastupidi ja jooksid läbi Castro Marim lossilinna (oo-jaa, selles olevatest seiklustest võib lugeda eelmise aasta blogipostitusest, kus ma teatavasti lossiukse taha vangi jäin!).
Niisiis, see Castro Marim kaudu jooksmine oli luksus omaette. Ehkki asfalt, siiski luksus. Sest niipea kui meie keerasime paremale (peale 7K märki, vaata kaarti) algas selline mõnus kruusatee. No umbes sama nagu ikka meie krossiradadel. Ühel hetkel tekkis see pimesoole jätk, kus me siis kohtusime ka meie ees olevate jooksjatega.
Elu oli sel hetkel veel lill! Tegime ka selle ussijätke. Saime veits veel joosta ja siis tekkis tunne, et jalg hakkab kuskile vajuma. Ja ei saagi aru, kas vajub. libiseb või siis tahab jooksususs lihtsalt pinnavorme ümber kujundada, kuna korralik saviollus oli sussi külge jäänud ja see rändas jooksusammuga nagu üks ehe sümbioosisõber kaasa! No seda ei olnud lihtne aktsepteerida. Sest jooksususs muutus, ütleme, vähemalt 1,5 korda raskemaks. Ja mitte ainult raskemaks, aga minu puhul oli ka libeduse efekt. Ei olnud mugav. Ma nüüd täpselt ei mäletanud, kui palju see soolaväljade vahel lippamist oli, enne kui taas asfaldi peale jõudsime. Äkki 5K? Aga egas ma neid kilomeetreid nii ei lugenud. Jäin meie kolmesest grupist veidi tahapoole. Osalt ka seetõttu, et suutsin ühel hetkel käpa maha panna, ehk tasakaalu kaotada. Päris külili ei kukkunud. Aga võttis aega, et uuesti jooksusamm sisse saada. Sestap ka üks vahelõik lehmade filmimisest. Aga vapralt edasi. Päris 5K seda mudalõiku polnud, aga 4K võib julgelt pakkuda. Väsitav, ei muud! Tempo kukkus. Siiski vaid paariks kilomeetriks aga kukkus ja sellest oli vaja end taas üles upitada.
Seega, kui taas asfaldil, siis hakkas see savi lõpuks ka jala küljest ära lendama. No olgu, veits juba ennem, sest ka see viimane osa soolavälja teest 8-13K (vt pilti) oli läinud kõvemaks.
Joostes seda asfaldilõiku (vt eelmise video lõppu kui kohtus nendega, kes Castro Marim teekonna valisid ja vastupäeva jooksid) ... tekkis tunne, et ilma joogita ma seda rada lõpuni ei tee. Seega, ca 1,5 km pärast oligi minu jaoks Lidl paus.
Viisakuse pärast, vahetult enne Lidl sissepääsu, nühkisin enda jooksususse ühes ripakile jäänud veeloigus. No ei olnud ju ilus savijalanõudega poodi minna. Seejärel juba veepudeli otsingule. Oh imet, leidsin.
Aga imeline, mida Sparta logodega särk võib teha. Mind lasti järjekorras ettepoole. Püüdsin portugali keeles vastata. Ühte sõna oskan! Aga hea töö, Sparta! Või siis saadi aru, et oeh, mingi higine jorss siin külje all, laseme ruttu ette, mine tea, mis nakkuse veel saab:)
Igatahes, 16 senti käivet Lidl kassasse! Kaardiga muidugi.
Umbes pool pudelit (0,5 liitrine) läks klõnks alla, ülejäänut püüdsin hoida käes. Muideks, teises käes oli mul telefon, eksole!
Pakun, et see veepudel oli hädavajalik. Muidugi jalgade väsimust see ei korvanud. Aga üldist enesetunnet ikka, vähemasti nii mitmedki kilomeetrid, mida Lidl juurest oli jäänud ca 7K. Selle venitas juba lõpuni.
Nojaa juttu jätkus kauemaks nendega, kes siis seda sama mudalõiku olid läbinud. On, mida meenutada!
Aga oh üllatust. Vähemasti eelmine aasta (ja ka selle aasta laagriplaanis) ei olnud otseselt seda fakti, et õhtul on ka venitused (või mine tea, äkki ka ÜKE). Hästi, sellest saime siiski teada eelmise päeva õhtul. Seega vaimu sai treenida kogu päeva!
Tuleb tõdeda, et jalad olid peale pikka jooksu ikka väsinud. Seega lebamise minutid. Aga mitte ülemäära kaua. Vahepeal sai end püsti aetud, et alla fuajeesse minna, kuna igaks juhuks tahtsin vaadata, kuidas üks n-ö LIVE üritus kulgeb, mille jaoks ma olin eelnevalt video lindistanud ja seega see lasti konverentsi käigus käima. Seekord siis nii.
Ja egas palju aega ei jäänudki kui siis Maile venitus-harjutuste-ÜKE-trenni. Aga kindlasti mitte jooksuga. Ehk siis ei mingit soojendusjooksu, seda sai isegi eelneval õhtul treenerite käest küsida, et kuidas siis seekord?! Vastus oli lihtne, enesetunde järgi. Aga ei pea jooksu alla tegema. Nii mõnedki meist tegid. Mina mitte. Võtsin suhteliselt otsetee randa, kus siis meie õhtune trenn pidi toimuma.
No muidugi oli Treeningpartner "meie" platsi hõivanud, seega pidime (või siis treener Maile) olema loomingulisem ja mis muud kui rannaliivas neid harjutusi tegema. Mina jätsin seekord sussid jalga, kuna parema jala suure varba liiges oli saanud piisavalt koormust ja väga selle varbaga ei tahtnud sussivabalt liikuda. Kusjuures avastasin sokke jalga pannes, et järgmise varba juurde oli lausa väike vesivill tekkinud. Ei tea, kas kah mudajooksu lõigust tingituna, või siis lihtsalt jalanõust. Nendega ei olnud veel nii pikalt varasemalt jooksnud, samas oli see vesivilli koht ka veits võõras.
Ah, ma liigun parem kohe kokkuvõtte juurde. Muidugi oli alguses kange/valus selles liivas möllata, aga tegelikult ei olnudki tegemist ju päris ÜKE-ga, mistõttu üks leebemaid trenne üldse, mida mina Maile juures kogenud. Kõik me olime ju pika jooksu alla teinud, ja seega polnud mõtet end üle koormata.
Kui ülekoormusest rääkida, siis Polari kella skaalas olen saavutanud lae (nagu nii mõnegi teine meist).
Mnjaa ja see skaala ei ole teps mitte niisama. Ja küll me jõua ka numbrite keeles seda pilti lahti seletada. Las see praegu jääb. Tegelikult ka on end üksjagu saanud koormata, mistõttu homne puhkepäev kulub marjaks. Ehk siis sellega saab meie treeninglaagri teine plokk purki! Kaks on veel jäänud! Või siis, oleme poole peal.
Aga õhtu ei saanud sellega otsa, muidugi õhtusöök, kus (vist) esmakordselt pakuti kalmaare (sel aastal). Proovisin ka, juba läksid lihtsamini kurgust alla kui vast eelmine aasta. Aga üle kahe ma neid ei võtnud.
Õhtune koosolek oli veidi joondatud Poola-Eesti jalkamängu järgi. Seega, vaatasime ühiselt fuajees seda esimest poolaega, mis juba vedas veits kaldu... seejärel koosolek... eelmise õhtu mälumängurite autasustamine...
... ja teine poolaeg. Meil oli ka ennustusvõistlus. Mina ei osalenud, poleks nagunii midagi mõistlikku osanud pakkuda ja oleks pigem olnud selline Bingo loto. Tõsi, eks paljud teised ka nii ju tegid.
Aga lõppseisu 5:1 ei pakkunud keegi. Väravate vahe mõttes (4:0) oli 1 pakkuja. Ja siis olid veel üks 6:1 ja 5:2 pakkuja. Seega, väga tihe rebimine just lähima parima pakkuja võtmes.
Olgu, aitab küll. Aitab päeva kokkuvõttest. Homme on siiski trennivaba päev ja seega peab puhkama ka kirjutamisest.
Hilisem hommikusöök aga muidu lihtsalt töine kaugtöö päev. Ahjaa, pesupäev oli ka. Sellest on saanud varasemas laagrijutus kirjutada. Tuleb tõdeda, et meie hotelli kõrval olevas pesumajas, kus 3 masinat ja 3 kuivatit, pole hinnad tõusnud! Pesukord (12 kg) 8 eurot, võtab ca 40 minutit. Seejärel veel ka kuivatamine, 3 eurot, võtab ca 20 minutit. Eks see masina suurus on selline, et vabalt võib omavahel ka koopereeruda. Vahepeal tuli seda aega kuidagi sisustada, aga mitte pesumajas istudes (ehkki ka siin võis ühelt väikselt ekraanilt järgida MTV nostalgilisi muusikavideoid). Siiski-siiski, väike jalutuskäik kohalikku jäätisekohta. Valikuid väga polnud, aga midagi ikka. Kolme munaga vahvel 5,20 eurot. Võttis aega, et see pintslisse panna.
Päevane seiklus jäi seekord töökohustuste tõttu tegemata. Mistõttu tegin neid "töösutsakaid" siin ja seal. Ka fuajees. Nii pealelõunat saabusid meie hotelli Rootsi tskiklikamp, kes kukkus kohe õlut tinistama, kuna toad polnud veel valmis. Õnneks hakkaski arvuti aku tühjaks saama ja rohkem nende keskel vesistada ei tahtnud. Kolisin tuppa tagasi!
Egas väga palju enamat sellest päevast ka kirjutada pole, kuna seiklus jäi seekord ära. Samas õhtusöök ja homse päeva briifing ikka klassikalistel aegadel.
Hommik algas peaaegu taas rootslaste keskselt. Eks hommikusöögilauas saime ikka üheskoos hakkama. Aga ühel hetkel otsustasid nad tsiklitele hääled sisse panna ja nelja tuule poole panna. Tundub, et hetkeseisuga (päev on õhtus kui seda kirjutab) pole nad veel tagasi saabunud. Ilmselt oligi see hotell nende jaoks "kähkukas". Aga hommikune tervitus-ärasõit paitas kõrvu piisavalt, et sellest ka väike jupp filmida.
Aga asja juurde. Tänane trenn, pikemad lõigud. Umbes 20 min soojendusjooksu alla, kerged jooksuharjutused ja start oligi antud.
Valikus olid 5min lõigud. Taastav osa 2-2,5 min. Mingil põhjusel mina valisin 2 min. Aga väga ei kurvasta ka. Lõikude arv, nagu ikka, kiirematel 6 ja siis teistel juba sealt allapoole. Minul jäi 5 peale. Ei plaaninudki 6 lõiku. See oleks ülehindamine olnud. Tempovalikuks soovitati ca 10 km tempot. Minul see peaks olema alla 4:20 min/km aga kas ka hetkel on, no proovime!
Muideks, siin viimastel päevadel on paljusid mingi kurgu-nina-tõbi kollitanud. Ja tundub, et see nakkab?! Igatahes iga päev üks jälle juures, kes mingeid sümptomeid omab. Sellest tingituna loeti trenni alguses ka sõnad peale (treeneri poolt), et kes ikka hästi ei tunne, või siis täiesti tervena, see tehku pigem taastav jooks või kergemad lõigud. Mõistlik soovitus!
Õnneks ma veel terve! Loodan, et nii ka jääb!
Seega tagasi lõigutrenni juurde. 5x 5 min lõike polegi ammu teinud. Või noh, pigem võiks arvutada seda tööhulka, ilma vahejooksudeta, 5x5 = 25 min. Aasta algusest on saanud lõike teha rohkem lindi peal ja sealne max on jäänud 5,5,4,4,3,3 = 24 min. Kusjuures sellisel juhul hoidnud ka lindi peal seda sama tempot, ehk ca 10 km tempot.
Eks see esimene lõik võib alati tsipa kiirem olla (just alguse mõttes) kui pea laiali otsas paned ajama ja alles hiljem saad aru, et "vist veits kiirelt" (vaadates kella) - treenerite sõnadega järgi tuleb selliseid olukordi siis hiljem korrigeerida. Eks ma ka nii tegin. Pigem isegi tunnetamise tähenduses, et jääda hoidma seda lõigu tempot, ehk alla 4:20 min/km.
Kuna eile oli puhkepäev, siis soojendusjooksu tehes oli täitsa OK olemine. Väike pinge/vastutus ikka on, et kas lõigud ka vastavalt võimetele ära teeb. Seega lõiku jooksma hakates sai juba vabama hingamise, nüüd polnud enam pääsu! Tuli taldale valu anda. Ma siiski otsustasin Kayano 30 jalga panna, ehk siis pehmema sussi. Et igaks juhuks ikka kanda hoida, mis õnneks siiani pole märku andma veel hakanud. Ahjaa, täpsustan, mudast puhtaks pestud Kayano 30 sussi!
Nii mõnedki lasid karbon-sussiga. Minul neid veel ei ole. Aga eks ma kiikan nende poole, kuna vist isegi Hoka pakub ka neid toestusega?!? Selline mulje jäi?
Niisiis, tagasi jooksurajale. Lasime piki oma asfaldist põhisirget, mis on minnes kerge tõusuga, teed siis 2-2,5 min taastavalt ja tagasi ning seega teine lõik peaks ühel hetkel veidi kergelt ka langema. Seega üks edasi, teine tagasi. Kolmas edasi, neljas tagasi. Aga mis saab viiendaga?
No mis siin ikka saab! Tuleb teha umbes poole pealt kannakas, sest taastavat lõiku ei viitsinud nii pikalt tagasi joosta. Pigem, et seda optimeerida. Kunagi ju ei tea, mida treener Toomasel peale lõikusid veel varuks on. Võis ju aimata! Ja seda taastavat võib teha ka peale ametliku trenni lõppu. Kes kui palju soovib vaid.
Soojendust tehes (ja tegelikult pikal jooksul) on veits reie väliskülgedel tunda väsimust. Aga õnneks see lõike veel otseselt ei takista. Pigem lihtsalt sellist liigutuse rutiini mõjutab kui tahta taas pikalt joosta.
Muideks, eelmine aasta olid ka veel pikemate lõikude päev (7-6-5-4 min). Ning kui juba meenutamiseks läks, siis eelmine aasta oli ka 5 min lõikude päev. Olgu, ma ei hakka kõike kordama, mis seal eelmine aasta veel valikus oli, igaüks loeb ja võrdleb ise.
Ühesõnaga, tänane treenerite kolleegium otsustas, et lõigud on 5 min ning 4-6 kordust. Oot, seda ma vist juba mainisin? Aa, siiski, lisanüanss oli, et see oli treenerite ühine otsus, sest treeningkavas oli siiski märgitud lõigud vahemikus 5-7 min. Lihtsalt vahemärkusena (tean, et ootate, mis need minu lõigu ajad olid, aga kannatust veel), hetkel meil siin 2 treenerit. Tõsi, treener Maile pidime tegelikult juba eile Eesti poole teele saatma, sest ilmselt need, kes Eestis, ei pea enam ilma temata neid neljapäevaseid trenne vastu või siis on trennis osalemise üldse unarusse jätnud?!? Seega, vaadake jooksukalendrit, ehk järgmine neljapäev, 28.03 on ta taas teid Järve metsas vastu võtmas!
Olgu, tagasi lõikude juurde. Niisiis, kohati tüütult pikk sirge aga suhteliselt hästi joostav. Mõlemal pool teed on ka n-ö jalgratturite ribad, kerge äärekiviga eraldatud, mitte nii nagu meil Tallinnas, isegi värv uhutakse kanalisatsiooni, kuna mingit piiravat faktorit (loe: äärekivi) pole:)
Seega nendel, kah punastel, ribadel on hea samm sisse võtta ja edasi kimada. Kuniks kell seda sätestab. Nad on muidugi kohati suutnud need üles kaevata, mistõttu aeg-ajalt tuli ikkagi minna sellisele kruusakale, mis pole ka üldse mitte halb jooksmiseks. Vastupidi, seda pidi tavaliselt jooksebki kui kuhugile kiire pole ja/või kell takka ei kihuta (seda näeb ka allolevast videost).
Aga tagasi lõikude juurde. No mis teha, jutt läheb lappama ja ei saa ühest asjast korraga lõpuni rääkida. Teeme siis konkreetse lõpu, nende viie lõigu ajad olid: 4:16, 4:18, 4:19, 4:18, 4:20.
Ise olen rahul. Viimane lõik oli tunda rohkem pingutamist. Siis tegi ka poole pealt tagasipöörde, kuhu kadus ka väike sekund, mida oli vaja seejärel tagasi püüda. Kas ka õnnestus? No seda enam ei tea, sest ilmselt ikkagi jalg keeldus viimast välja panemast, hoolimata sellest, et viimane lõik.
Mis need keskmised/max pulsid ka olid (lõikude kohta): 155/170, 153/162, 156/166, 156/163, 158/173
No öeldakse, et taastav osa peab pulsi piisavalt alla tooma, minu puhul olid need siis (max/min): 163/132, 158/132, 162/133, 162/124
Seega pulss kukkus piisavalt. Selline eeldatav oleks ca 20 palli. Tõsi, kuna ma tegin 2 min taastava osa, siis ma esimese jupi ka kõndisin.
Lõikudega jäin rahule. Ei midagi hullu. Hull oligi neile "häälestamine", mitte nende tegemine. Maasikaks tordiks oli aga veel postivahesprindid. Ju nende valgustuspostide vahe ca 40 m on, seega 5 vahe lõikes, esimene kiirelt, teine kerival, kolmas kiirelt, neljas kerivalt, viies kiirelt. Ja tagasi taastavalt, kerge sörgiga. Ja siis uuele ringile.
Neid sai tehtud 4. Aga ilmselt nii mõnigi tegi rohkem, ja mõni ka vähem.
Kui aus olla, siis need postivahesprindid olid isegi hullemad kui need päris lõigud. Keskmine tempo oli alla 3 min/km (sh kerivad osad). No hästi, need on nüüd piisavalt lühikesed lõigud (kokku ca 200 m), et GNSS tempo näitu võiks reservatsioonidega suhtuda. Aga kergelt vastik oli ikka:)
Ja oligi läbi! Kolmanda ploki esimene trenn. Tagasi hotelli. Ei mingit pikemat lõdvestusjooksu, otse hotelli! Sest plokk alles algas!
Õhtune ootas veel ees ja see vahepealne aeg läks kiirelt. Eks osalt ka seetõttu, et sai agaralt õppematerjale vorbitud, et tudengitel Eestis "igav ei hakkaks":)
Hops ja kell peaaegu 17:00. Seega taas riided selga, trenni! Ebareaalne on ikka 2 korda päevas trenni teha, aga siin see normaalsus:)
Vaatasin, et eliitgrupp on taas "saadaval". Mõnikord on hea kui mõnel on Garmin käe peal, sest see tundub väga innukalt jälgima, kui palju pingutasid ja kui suure innuga nüüd õhtust lõdvestusjooksu saad teha. Ja kui ma kuskilt õhust püüdsin kinni tempo, et see eliitgrupp läheb jooksma tempos 6 min/km või peale, siis kleepusingi sinna gruppi. Aga nooh, olgem ausad, seda on ennegi juhtunud, kus algus on väga optimistliku noodiga ja siis jooksu ajal selgub tõde! Nii nagu eelmine kord, kus tempo keris ühel hetkel 5 min/km peale (vabandust, mina olin siis üks neist, kes teised maha jättis:)
Aga 6 min/km?!? Ja nii oligi. Mitte niivõrd vaid algus, aga kogu distants sisuliselt. Olgu, vist oli 5:57 min/km, keskmine:)
Siiski-siiski, see oli alles algus! Loomulikult oli ka ÜKE, ja ikka muruÜKE, täpsemalt treener Ahto muruÜKE. Algus oli leebe nagu ikka, paar venitust aga siis juba klassikalised ÜKE harjutused. Kokku ca 30 minutit. Seega täpselt pooleks, 30 min taastavat jooksu + 30 min ÜKEt. See markeeris ka Ahto viimast trenni! Seega, eks me ikka hoolitse Tallinnasse jäänute eest! Ka Ahto on tagasi, et järgmise nädala esmaspäev/teisipäev Sparta trennides kõigi jalad taas kõhu alt välja tuua! Särtsutrennides! Pange vaim juba valmis!
Aga võtamegi selle õhtuse trenni ühe videoga kokku. On nii staaridega jooksmist kui ka muruÜKEt näha!
Üks ühine pilt tuli ka! Autoriks Taavi laps, kes meil siin vaikselt fotograaf-kuulsuseks juba saanud!
Tõsi, tuleb tõdeda, et meid on hakanud vähenema. Täna/homme kodu poole teele päris mitmed. Aga samas, päris suur punt jääb lõpuni. Ilmselt isegi palju suurem kui seda eelmine aasta.
No vot, ja kui muruplatsilt tagasi hotelli liikus (ca 500 m), siis ka väike selfie:)
PS! See kõige tagumine, punaste pükste ja punaste kingadega - see pole mede mees! Aga tundub, et tabas võimalust ja kasutas ära, et ka kaamerasse vaadata!
Seejärel juba õhtusöök ja koosolek. Väga midagi erilist neis ei olnud, mistõttu ei hakka kõiki kaadreid siin avaldama. Või siiski, eks veidi on traditsiooniks saanud, kes millises lauas istub (mitte päris, kes mis kohal aga mis lauas) ja eks need lauad/kohad tuleb restorani sisse saades kohe ka broneerida. Telefon või toa kaart on need kõige tavalisemad asjad, mis kohale maanduvad. Aga seda, et üks koht ka küüslauguküünega on broneeritud - mnjaa, see on loovuse tipptase!
Eks see andis kerge vihje taas sellele, et meid siin väike kurgu-nina-tõbi kimbutab. Loodetavasti rohkem keegi haigeks ei jää ja saame oma trennid ikka tehtud! Enne veel kui õhtusele koosolekule liikusime, oli vaja üks jätsiauto päästmine korraldada (kaadritaguse stseenina:)
Aitab küll! Homme ka päev... jooksupäev!
Jälle uus hommik aga sama hommikusöök! Sellega läheb raskeks juba. Aga annan endast parima, et üht teist sisse suruda:)
Tänane põhitrenn, taastav kross. Või no nii võiks seda vist nimetada, kui eilne ja homne on raskemad trennid. See taastav on muidugi väga suhteline mõiste. Aga ehkki väsinud, siis on sellele ehk isegi kergem mõtetes läheneda kui mõnele märksa pingutavala trennile.
Jep, kümnes trennipäev (hästi, 2 puhkepäeva, mil ei jooksnud), kilometraaž nende 10 päeva kohta paitab juba 150 km piiri. See on pigem minu kuu aja norm. No vahel rohkem. Aga alla 200 km / kuus neil aastatel keskmiselt.
Seega, kindlasti ei ole lihtne päeva alustada taas uue jooksuga, ükskõik kui taastav see nüüd oma olemuselt on või peaks olema. Kella 12:30ks pidime jõudma oma tavapärasse alguspunkti (ikka see ca 700 m hotellist). Arvestuslikult nagu ikka, ca 1h krossi. Seega, ütleme, et hotellist kohe krossi ei pane, esmalt meie tavapäraste radade juurde ja siis läheb lahti.
Hommikul kui rõduukse lahti tegin, siis möllas kerge tuul. Aga siis vaatasin temperatuuri näitu, ja see oli üle 20+ kraadi. Hommikul. Päike otse pähe ei kiiranud (mingi pilvevine taga) aga palavust sel hommikul oli parajalt. Veepudel kaasa ja minekut. Minu eesmärk oli joosta need kaks tüüpilist krossiringi sinna 5 min/km kanti. Eelmine kord oli mõistagi kiirem, kuid teine ring kukkus ka siis ära.
Seekord seda tunnet ei olnud, et peaks nüüd vägisi andma. Pigem püüdis tunnetada seda esimest ringi, et teist ka veel "taastavalt" saaks joosta. Mõtlesin, et vaatan pulssi. Et see väga palju üle 150 ei läheks. Aga sellise ilma ja vahelduva maastikuga, jõudsime selle numbri juurde üsna ruttu. Ja kui ikka jäi puudu, siis ringi teises pooles olevad tõusumeetrid panid i-le täpi.
Esimene ring 5:09 min/km tempo. Väike joogipaus. Ja siis teisele ringile. Panin seekord vastupidi, et oleks veits huvitavam. Seega ka tõusud tulid varem ära. Aga väsimus tegi oma töö, keskmine teise ringi tempo 5:19 min/km. Pingutuse mõttes oli see kaugel taastavast tempost. Keskmine pulss neil ringidel, 145 ja 152. Aga teise ringi lõppedes ikka lõõtsutas:)
Rohkem joosta ei tahtnud. Jäin ootama kuniks kell 12:30 sai, misjärel tulid mõned jooksuharjutused ja mäest alla kiirendused. Nagu ikka, need ei ole mõnusad! Võtab ka viimase veepiisa kehast välja:)
Aga tehtud! Tagasi hotelli. Õhtune trenn ootas veel ees.
Jalad veel liiguvad, aga nii nagu kross juba tõestas, siis reiepealsed on tugeva koormuse all. Kuuldavasti nii mõnelgi veel. Õhtune jooks tõotas kerget vihmasadu. Nii oligi. Mereäär oli parajalt hall ja vihmapiisad kukkusid pealaele ja sealt ... mitte suhu aga nooh, muutsid elu märjemaks! Mõistagi oli endiselt soe.
Ühelt poolt jalad sai liikuma, aga väsitav oli sellegipoolest neid, kord üht ja siis teist, ettepoole tõsta. Aga õnneks ei pidanud kiirelt kimama. Seega selline 6:14 min/km keskmiselt oligi suht max. Eks algus oli aeglasem ja lõpp, nagu ikka, kiirem.
Sihtpunktiks meie tavapärane "liivaplats", kus treener Toomas lubas kergemat sorti ÜKE läbi viia. Õnneks pidas paika. Aga vihma hakkas ikka rohkem sadama. Sellest hoolimata, keegi alla ei andnud (need, kes olid tulnud) ja ca 30 min liigutamist, loodetavasti, häälestas jalad juba homseks trenniks.
Kuna seda märga liiva jalgadelt väga maha ei saanud pühkida, tuligi hotelli tuppa naamoodi kõmpida. Umbes 300 meetrit.
Mina ei pannud eelmine nädal tähele, aga väidetavalt olid need ollused meie õhtusöögilauas juba esmakordselt olnud. Täna seega teine kord. Eks ikka kaheksajalgadest käib jutt.
Võtsin ka ühe iminapalise. Või tegelt siis ühe jalakese. Rohkem ei julgenud. Eelmisest aastast väga ei meenu see maitse. Samas on olnud kordi, kus see on justkui väga "kummine" olnud.
Seekordne oli täitsa OK, ei mingit harjumatut järelmaitset. Aga sellest hoolimata ma järgmist isendit võtma ei läinud. Jäin klassikalisema söögi juurde.
Kuna vihma endiselt sadas, siis üle pika aja püüdsime end taas fuajeesse ära sättida, et õhtukoosolek maha pidada. Eks meid ole üksjagu koduranda juba liikunud, kuid endiselt paras ports. Ja kõik veel istuma ei mahu.
Homseks lubab taas vihma. Aga piisavalt sooja ilma. Mis muud kui puhkeasend sisse, et homme taas vormis/rajal olla! Aga esmalt tuleb see hommikusöök üle elada:)
Nüüd te muidugi küsite, "kuidas oli hommikusöök?". Olgu, vastan. Elas üle. Kuna võtsin taldrikutäie croissant'e, siis üsna lihtsalt. Vaheldus või nii.
Hommik oli kergelt vihmane, ilm nagu tahtis mängida käru. Aga lootsime parimale "õnnele", loe, seapõrna ennustuste mitte paika pidamistele ja ehk vähemasti meie trenni alas jääb vihm tulemata. No olgu, seda tuli, ja isegi rohkem siis kui me ise seal ei olnud. Mis on ju tegelikult hästi? Jep, ongi hästi. Samas veeloikudes ei taha ka keegi ju joosta?
Just nimelt, täna siis taas staadionitrenn, mis tähendas ca kella 11:00 starti, et selline 3K soojendusjooks taas teha (hotellist staadionini). Seejärel oodata oma sissepääsu aega, kuniks kõik on kogunenud. Korraks tekkis juba kahtlus, et kas meid sisse lastaksegi? Sest uste peal oli märge, et kell 13:00 läheb staadion kinni, kuna teostatakse uut raja mõõdistust.
Kuna rajal on uus kate, siis ilmselt selline protseduuriline toiming vajalik.
Aga oh ei, probleeme polnud. Võtsime ikka end haneritta, Toomas luges meid vastavalt astumisjärjekorrale üle ja loodetavasti see number siis konverteeriti ingliskeelseks:)
Staadion tervitas meid ilma Roman Šebrlega, oli kohe näha, et mõnede näod muutusid morniks. Aga sellest hoolimata oli staadion rahvast täis. Ilmselt mingi koolinoorte meistrivõistlused või siis lihtsalt kohalike koolide kehka tund. Mine võta nüüd kinni. Pigem ikka see esimene, sest nad andsid neid staadioniringe üsna valusa tempoga.
Vägisi kiskusime varju alusesse, sest taevas meie kohal oli veel kergelt tumehall. Sadas aga mitte tugevalt. Samas parajalt, et ebameeldivalt märjaks saada. Seega varju alla peitud.
Vahetasin taas oma sussid. Nii nagu ka eelmine kord. Panin veits kergemad. Siis juba kerge soojendus, jooksuharjutused (nagu ikka, ei mingit üllatust siin, eksole). No ja tagatipuks ka ikka 2 soojendusena tehtavat purakat. Ringi peale 2 kiiret sirget lõiku. Korraks tundus, et ... Aga ei, jõudsin lõppu. Ei midagi hullu.
Seejärel juba tänase jooksu briifing, mistõttu siia võiks panna juba ka video.
Nii nagu ka eelmine aasta, nii ka seekord: "The same procedure as last year?", "The same procedure as every year".
Ma arvan, et treener Toomas kirjeldas protseduure piisava täpsusega. Praeguse jutu keskel on mul veel haugimälu, ma justkui ei taha mäletada, mismoodi ma tegin eelmine aasta. Ja mitte niivõrd lõiku ennast, vaid pigem seda vahelõiku, taastavat, millest on ju saanud parajalt kirjutada, millal on roll-on ja millal mitte!
Mulle tundus see roll-on idee kohutavana, samas, kõik mis sellest väljapoole jääb, jällegi veidi rohkem segasemana. A'la mis vahe võiks olla kui ma selle vahelõigu teen 40 sekundit või 60 sekundit? Kas n-ö parem oleks lõiku 1 sekund kiiremini joosta või vahelõiku 5 sekundit aeglasemalt võtta? Ilmselt siin ühest vastust polegi. Tuleb teha pingutusena ja liigselt puhata ei saa, umbes nagu jõusaalis seeriate vahel?!?
Imeline. Tegelikult seda oli näha ka jooksvalt (me veel ei jooksnud, onju, staadionil siis), et tundub, et meie trenni ajaks lahustuvad vihmapilved ja ilmselt saame kuivalt ära joosta.
Samas, see uus rajakate oli justkui pesukäsn! Nii kui sellel vähegi trampida, siis pritsis seda vette ikka igale poole. Aga mis seals ikka. Elame üle. Vähemasti ei kalla ülevalt kaela. Kui siis, väikese ringiga, et talla alt viskab kaarega... aga see pidi juba jooksusammus kinni olema, millest treener Ahto ükskord meie trennis rääkis. Ehk siis sõltuvalt jooksusammust, palju jalg n-ö tagant üles käib (või siis pöia liikumise trajektoorist). No põnev, sellistele detailidele alati ise ju ei mõtle!
Niisiis, minu mõtetes loksus, 4 plokki. Ei ole ju mõtet muidu staadionile ehk isegi tulla kui see liiga ruttu läbi saab. Tõsi, mõnikord ajab veits pöördesse see kui automaatne kilomeetri ajavõtt jääb staadioni või lühemata lõikude juures sisse, ja see otsustab just siis täis saada kui ma tahaks lõigu aega võtta. Nii ka seekord. Kohe jälle esimese juures, mis vist on paar sekundit erinev kui muidu.
Esimene plokk:
- 400m: 1:29, max pulss 173; vahekäik 51s, min pulss 131
- 300m: 1:02, max pulss 173; vahekäik 1:04, min pulss 125
- 200m: 41s, max pulss 151; vahekäik 1:09, min pulss 122
- 100m: 14s, max pulss 124; taastav lõik käiguna 3:15, min pulss 116
Märkus. Esimene 400m selline minu ideaalne 400m aeg kui tahta pikemalt neid ringe lasta. No mitte lõputult, eksole, ärge saage valesti aru! Aga ütleme sinna 2K-3K kanti võiks selline aeg ideaalis olla, mida püüda hoida. Seda siis Kohila staadionisarja näitel. Ideaalne ei tähenda, et ma seda suudaks täna hoida!
- 400m: 1:35, max pulss 174; vahekäik 1:05, min pulss 120
- 300m: 1:05, max pulss 172; vahekäik 1:06, min pulss 128
- 200m: 44s, max pulss 166; vahekäik 1:05, min pulss 128
- 100m: 18s, max pulss 130; taastav lõik käiguna 4:00, min pulss 105
Märkus. No 100m lõigu juures oligi see 1K efekt, kus pidin ootama, et lõigu saaksin kinni panna, kuna 1K aeg oli kellal alles ees ja aeg lasi edasi nagu Onu Tik-Taki seiklustes! Neli sekundit 100m peale on ikka palju! Väga palju.
Märkus. Kuna see plokkide vaheline aeg oli soovituslikult 3-4 minutit, siis siinkohal otsustaski, et teeb 4 minutit. Ehk annab see võimaluse neid lõike veits teravamalt panna. Ja egas siin midagi keerulist polnudki, vähemasti esimest lõiku ehk 400m oli suhteliselt mõnus joosta. Aga nagu eelnevast videost ka ehk meelde jäi, pigem 400m juures veidi tagasi hoida, et siis purakat jätkuks ka järgmiste lõikude jaoks. Selles ma veel väga kindel pole aga kohe vaatame numbritele otsa!
Kolmas plokk:
- 400m: 1:31, max pulss 175; vahekäik 1:06, min pulss 123
- 300m: 1:06, max pulss 179; vahekäik 1:09, min pulss 122
- 200m: 42s, max pulss 165; vahekäik 1:14, min pulss 121
- 100m: 18s, max pulss 134; taastav lõik käiguna 3:52, min pulss 102
Märkus. 400m aeg on ju täitsa kena! Samas ei tohi unustada, et sellele eelnes ca 4 minutit pausi. Liigume aga edasi, ja 300m on veits kannatusterohkem olnud. Tõsi, see 300m tundubki sellise trenni juures kõige valusam. Ma parem ei mõtle, kui paus jääks 30s peale ja mitte 1 minut või nii. Samas omaette küsimus ongi selles pausi ajas. Pulss ju kukub väga esinduslikult. Ehk ei peaks ikka nii kaua munema ja võiks kiiremini rajale minna ja see järgmise lõigu aega väga ei mõjuta? Aga mis siis juhtus selle 100m juures? Jälle see 1K täitumise vabandus? Põhimõtteliselt võimalik aga sellega enam vabandada ei saa. Tundub, et siiski teatav rammestus?
Neljas plokk:
- 400m: 1:32, max pulss 163; vahekäik 1:07, min pulss 124
- 300m: 1:09, max pulss 166; vahekäik 1:06, min pulss 118
- 200m: 43s, max pulss 173; vahekäik 1:08, min pulss 120
- 100m: 17s, max pulss 130; vahekäik ... selle trenni lõpp!
Märkus. Oeh, tundub, et see 300m lõik oli täielik põrumine? Samas ka eelmisel staadionitrennipäeval kui me vaid 300m tegime, siis oli selline aeg täitsa olemas ja võimalik. Ehk siis, elame üle! Pead norgu ei lase aga elame üle!
Märkus. 200m ei olnud otseselt kehvem aga võimetuse tõestamisena on ka lühem distants, seega 1s siia-tänna ei ole vast nii märgiline.
Nüüd on siis see hetke, kus piilume eelmise aasta laagri aruannet. Ma isegi ei eelda, et seekord parem oli aga võrdlusena pole ju paha mõte. Pealegi kui ainsaks erisuseks on, et eelmine aasta õhtusöögil "tasuta" veini ei pakutud aga seekord just nii tehti! Samas, see ei tähenda, et peaks võtma!
Panen väljavõttena lihtsalt pildi eelmisest laagri aruandest:
Tõsi, tundub, et võrdleme võrreldamatut! Ilmselgelt üritasin ma eelmine aasta teha roll-on vahejooksu. Mõnikord see õnnestus, mõnikord mitte. Aga lõppude-lõpuks ei mängi see ju suuremat rolli kui et sinu taastumisaega. Laias laastus oli eelmine aasta taastumisajad lühemad. See ilmselt mõjutas ka just 300m aega, nii nagu ka see aasta. 300m lõik ongi kõige raskem, sest 400m jooksed sa n-ö puhkepausilt üsna hästi. Siis age juba kerge rammestuse või taastumisest sõltuva järgmise lõigu, ehk 300m, pigem aeglasemalt kui paus on olnud liiga lühike. Just nimelt, kui see minu puhul oluliselt lühem, siis loogiline ju, et 300m aeg ka eelmine aasta pigem pikem kui see aasta. Ja eks see koormus kandub lõpuks 200m peale ning mõistagi 100m peale kui peaks kihutama nagu Bolt (Usain Bolt)!
Seega, kokkuvõttena, pigem saigi erinevat kogemust, statistikat, kuidas üks või teine lahendus võiks töötada. Samas selgemast selge see, et selliseid trenne võiks tihedamini teha!
Tõsi, lõigu lõppu oli pea alati raske joosta (kui siis need esimesed, 400m, milles sa veidi end tagasi ka hoidsid). Samas piisav taastumine jne... see kõik nagu väga suurt koormust kehale ikkagi ei pannud. Tunnistan ausalt, et eilset krossi (mis pidi olema taastav kross) oli mul palju raskem joosta! Ja ka väsimusfaktor oli suurem. Seda pigem tunde järgi öeldes kui et miski kella pealt numbreid kokku lüües.
Staadionitrenni lõpetuseks mõned paljajalu diagonaalid staadionimurul. Ja seejärel juba kodu (vabandust, hotelli) poole teele! Ikka joostes. Ja ikka see 3K. Vaikselt sörkides täitsa OK! Olgu, reiepealsed annavad tunda, aga seda juba mõnda päeva. See otseselt ei seganud lõike joosta, aga kerget lisaväsimustunnet niisama joostes ikka tekitavad, kuna ei saa normaalselt justkui jalga enda ette tõsta.
Tagasi hotellis. Mõned töötunnid taas. Aga mis kõige üllatavam, vot seda te ära ei arva! Ma siis mõtlesin, et lähen väisan ka selle hotelli päevitusplatoo ära. Esimest korda! Eelmine aasta ei käinud kordagi. Ehk siis viimasele korrusele. Rõdu noh. Seal ka bassein jne. Aga peamine, päevitusplatoo. Panen lihtsalt mõned panoraamid jutti.
Ei ole väga vigagi, onju! Panen veel paar...
Nüüd te küsite, kas ma ka päevitasin? Jah, umbes 15 minutit! Täpselt paras, rohkem ei suutnud "vedeleda":)
Arusaadavalt, kui ma jõudsin lõpuks pildistama seda päevitusplatood koos rannatoolidega, olid kõik sealt juba põgenenud! Trenni muidugi. Hästi, trenniks riietumiseks! Sest kell oli peatselt 17:00 saamas, ja ei tähendanud see midagist muud kui et taas üht kergemat jooksu ning ÜKEt, seekord taas meie traditsioonilisel muruplatsil.
Õnneks oli päike end taas näitama tulnud Täitsa paljalt või nii (loe: ühtegi pilveviiulit teda ei katnud). Samas egas see kerge pole joosta nendega, kes põhimõtteliselt enne jooksmist ei lõpeta kui aeg täis. Aeg täis, et alustada kohe-kohe ÜKEga. Seega minu algne plaan sööta ette rada 4,5K hääletati üsna ruttu maha kui jooksmise käigus selgus, et me selle 4,5K-ni ei jõua ja aega jääb ka veel selgelt palju üle, nii umbes 5 minutit või nii. Mis siis ikka, loksusin kaasa! Aga õnneks see tempo ei olnud midagi hullu. Reiepealsed ja veelkord, reiepealsed. Hingamine oli tip-top. Seega, kannatas ära. Sellest ka väike selline hammas või siis hamba verele ajamise aas (vasakus servas). Oi, kui lähedal olime sellele muruÜKE platsile, aga nui-neljaks, kui on ikkagi viimane trenn sellest plokist (kolmas plokk, eksole), siis ei ole mingit pidurdamist või passimist:)
Hästi, egas see muruplatsi nüüd tulemata jää! Samas seekordse trenni läbiviija oli meie meistersportlane Leo (Leonid Latsepov), kes küll treener Toomase sõnade järgi veits trenni juba hilinemas... mitte, et meie (või vähemasti mina) sellest mingit teemat tegime, pigem saigi rohkem loojuvat päikest nautida:)
Aga seda enam hakkas õhtune muruÜKE peale väga kiirelt ja ikka Sparta treener Mariuse stiilis. Selle nüanssi leiab igaüks ise juba varsti-varsti tulevast videost üles kui varasemalt Mariuse InetrvallVentti trennis käinud!
Päike vajus küll lõpuks puude taha varju aga õnneks me muruplats oli piisavalt kuiv, et saime teha seal igasugu harjutusi, mida vaid ette näidati. Mõõdukalt!
Niisiis, tagasi hotellis. Õhtusöök ootas oma järge. Täitsa esinduslik taas. Ühtteist uusi maitseid. Nagu näiteks kalkuni šašlõkk. Veits kerge eelarvamusega sellesse suhtusin, aga otsustasin siiski proovida. Täitsa tibens!
Ja egas see aeg lendas, nii et varsti tuli kolida õue, igaõhtusele koosolekule. Mis seal salata, see oli pidulikum kui tavaliselt! Nüüd siis lõpuks ka kaadritagune video valmis, mis kerge tsenseerimise pidi esmalt läbima:)
Kuna tänane õhtu juhatas sisse homse puhkepäeva, siis võtsime veidi vabamalt. Meil oli ka üks sünnipäevalaps, mistõttu oli võimalik pikendada õhtusöögi veinilauda! Samas, ühel hetkel tundus, et võiks liikuda oma tuppa. Mitte magama, aga seda kõike eelnevat kirja panema... kui videote monteerimine välja jätta, siis taas selline 2,5 tundi!
Isegi hommikuujumine lükati seekord 1h võrra edasi, 8:30 peale, et puhkepäeva eelset õhtut veidi vabamalt saaks võtta! Mkm, mina pole hommikuujumises käinud aga kuna see tähendas, et paljud meist teevad hilisema hommikusöögi, siis enne kella 09:00 ei hakanud isegi mitte pingutama sinna jõuda. Seega, jah, taas uus laagri hommik! Trennivaba päeva hommik! Külm ja tuuline hommik. Temperatuur kukkus päris mitu kraadi ja siis see tuul...
Suuri reisiplaane polnud. Pigem töine pool päeva. Kuna paljud siiski panid autodega või ratastega nelja tuule poole, siis 11:30 paiku oli hotell täitsa vaikne. Fuajee siis. Lammutasin vaikselt veel arvuti ekraani taga... ma küll mingi aeg planeerisin lihtsamat jalutuskäiku, ... kui järsku ei tea kust nurga tagant hüppas treener Toomas välja, et tal sama plaan. Teeme! Ja võiks mingi 12:00 startida.
Ma eeldasin, et stardime hotellist ja kuskile ümbruskonda. Samas egas see rannajoon väga ahvatlev ei tundunudki. Just selle tuule tõttu.
Ja kui siis selgus, et Toomase rendikas veel täitsa jõude parkimisplatsil seismas, siis oligi vaja mingit eksprompt plaani, et kas kuhugi ehk lähiümbrusesse, kuna need kohalikud teed on ikka korralikult juba läbi saetud.
Korraks tekkis peata olek aga siis sai Komoot taskust välja võtta (ei-ei, ei ole trükiviga, ei võtnud Komeeti või siis komeedi kommi taskust!). Ikka äpp, mida olen ikka aeg-ajalt kasutanud, et ümbruskonnas olevaid radu navigeerida. Umbes selline pilt avanes...
Need musta "play" nuppu meenutavad märgid tähistavadki ümbruskonna matkaradasid. Ca 20-25 km raadiuses. Täiesti suvaliselt suurendas end põhja suunas...
... mingil põhjusel tõmbas magnetina sinna "järvede poole", näppis üht ja näppis teist, ja silm jäi pidama 10K rajale, Odeleite külast startides. Ja nüüd kui tagant järgi seda kaarti vaatab, siis ei ole see mingi järv, vaid hoopis palju peenema nimetusega jõgi, Blue Dragon River. Ja kui nüüd veelgi suurendada, siis võib ju vaikselt hakata oma vaimusilmas tõesti draakonit silmama selle jõe kujus?
Ehk siis selline 10+ kilomeetrit, nats ka tõusumeetreid!
Üsna künklik paistis see piirkond siin põhjas. Ja kohe alguses libisesime üsna järsku allamäge lõiku all jõe poole. Ja egas pikalt ei pidanudki kõmpima kui juba tekkis esimene ahvatlus.
Ilmselt pildi pealt ei paista kätte, aga see ei ole sidrun ega ka mitte sidruni poeg (tütar). Mingi väga suure kiviga "ploomiline" aga hetkel veel üsna hapu. Igaks juhuks pistsime vaid ühe pintslisse, mine tea, mis tormilisi seisundeid võib see organismis tekitada. Siiani võiks siiski rahustavalt öelda, et midagi hullu pole veel juhtunud!
Ja seejärel juba äratuntavamad "marjad". Apelsinid muidugi. Täitsa magusa sai kätte, ehkki näpud sai parajalt kleepuvaks selle koorimisega aetud. Mis seals ikka, näpud riietesse puhtaks, sest õhtupoole oli nagunii plaan ka pesumaja väisata.
Rada ise oli enamjaolt selline kruusakas, kuiv, kõva ja aeg-ajalt kiviklibuga, mis pigem siinsetest künkanõlvadelt maha varisenud.
Mingil hetkel lookles too tee läbi ajaloolisest vesiveskist, mida kohalik kommuun on hiljuti renoveerinud ja uuesti käima pannud.
Ja eks see oli vast ainus "vaatamisväärsus" sellel teelõigul, mis oli alles alanud! Muus osas lookles lihtsalt suht üksluine tee tagasi külakeskuse poole.
Vahelduseks ka üks palmipuu...
Tegelikult see mäest laskumine oli päris korralik! Teistpidi poleks kohe mitte tahtnud seda läbida. Ca 1,6 km ja 100m kukkumist.
Meie lõpetasime mõistagi planguga. 1m selja + 1 min tavaline + 30s iga külg + 1 min tavaline. No ja, kel siis igav hakkas, see kõigutas jalgu, käsi või hoopis filmis:)
Rada oli siiski teatud määral tähistatud ja mis ehk veidi tähelepanu köitis oli neil puitpostidel radade märgistuse stiil, puidu sisse kraabitud ja värvitud vaod. Jep, seal oli ka lühemaid radasid (see kollane vist oligi mingi 7K). Aga pane nüüd tähele toda punast graveeringut, kui rada pööras, siis näitas seda ka selliselt huvitavalt kraabitud nurk sellel postil.
Vahelduseks ka üks palmipuu...
... ning veidrad veevõtupostid?!
Ning peatselt paistis meie väike puust valgest kivist küla, veel piisavalt eemal, nii 2K kaugusel, kust me rännakut ka alustasime.
Tegelikult see mäest laskumine oli päris korralik! Teistpidi poleks kohe mitte tahtnud seda läbida. Ca 1,6 km ja 100m kukkumist.
Selle raja kõige kõrgem punkti oligi ca 111 m. Vahepeal oli isegi mõtte, et vallutada mõni raja kõrval olev mäeke, aga mõtteks see ei, sest mõistlikut rada nendesse "tippudesse" ei paistnud silma jääma.
Ühel hetkel hakkas meid üks väiksemat sorti, valge-mustakirju, lambakoer (mitte saksa, onju) taga ajama! Einoh, mulle see päevitamise värk ei istu küll aga ma siiski arvan, et nii valge ma nende laagripäevade tõttu nüüd ka enam välja näe, et mind lambaks võis pidada?! Aga õnneks jäi aed meid siiski eraldama (lambakoera ja meid). Samas päris lammaste karjatamine ei jäänud nägemata! Vaata videost.
Enne raja lõppu veel väike käänamine-väänamine tolles väikekülas ja kerge tagasivaade tollele laskumisele n-ö tagant järgi vaadates. Päris kohutav oleks seda jutti üles joosta!
(pildil ei ole meie joodud õlled!)
Tehtud! Raja kestel sai pakutud, kaua läbimiseks aega läheb. Ca 1:45 pakkus Toomas, ja niimoodi ka tehtud see sai. Väiksed lisaminut(id), kuna rada polnud täpselt 10K.
Aga üldiselt andis see päris paraja n-ö trennist puhkepäeva koormuse. Sellise tavalise, taastava 10K ja mõistagi sileda maa jooksu koormuse. Seega ei muud kui autole hääled sisse ja tagasi hotelli poole. Pesumaja ju ootas, et oma apelsinikleepekat riietest välja pesta:) Muidugi ise pidi ka pessu minema!
Ahjaa, 2 apelsini näpistas kaasa ka, üsna lõpukilomeetril. Pirakad. Ei tea, kas jaksangi ära süüa. Aga annan endast parima.
Pesumaja. Õhtusöök. Õhtune briifing ning homse trenni kiirtutvustus. Ilm paneb vist käru, ja suure tõenäosusega saame järgnevatel päevadel vihma. Seda oluliselt külmema ilmaga kui siin mõned päevad tagasi. Aga pöidlad pihku, et trenni saaks ikkagi külmetamata tehtud!
Väike videokokkuvõte rännakust ikka ka:
Neljas, viimane trenniplokk algab! Seekord siis taas mäelõikude trenn. Ikka juba tuttavas kohas aga veidi teisel kujul. Aga esmalt ärkamine! Hommikusöök, ilma kontroll. No kõle! Lubas vihma aga samas võimalik, et jooksu saab teha kuivalt ära? Kohutav tuul! Või noh, kuidas võtta, kui mäelõikude tegemise käigus justkui lükkab sind mäest üles, siis ehk ei olegi nii hull? Umbes sama nagu mõned iselendavad sussid:)
Aga kõigest järjekorras. Ühesõnaga, jätame selle tavapärase hommiku kirjelduse nüüd vahele. Sama muna, sama peekon, sama uba ... sama veider kohv aga 2 tassi ikka kannatab juua!
Mõtlesin küll, et kui see soojendusjooks võiks jääda 20-30 minutit vahemikku, et teen täna 20 minuti. No kus sa sellega, ei maksa ju sellisel juhul enne kell 11:00 fuajeesse minna. Sest see seltskond läheb pigem jooksma enne kella 11:00 kui et peale!
Aga siiski tegin seda jooksu omas tempos. Seekord kilega. Kangemad võtsid end siiski lühikese särgi peale, sest põhimõtteliselt ju, kordan, põhimõtteliselt puhus SOE tormituul!
Eks seda tuult oligi tunda ju ainult ühtpidi ja mitte teistpidi. Sellest hoolimata, 25 minutit soojendusjooksu venitas ära. Siis juba tavapärane venitus + jooksuharjutused. Enesetunne oli pigem nii ja naa. Aga samas ei midagi hullu.
Ja oligi käes mäelõikude briifing. Tuule tõttu pead kõrvu teritama, et seda videost aru saada! Aga kontrollisin, kui tõsiselt püüad, siis peaksid ikka enamus jutust aru saama! Pane lihtsalt kõvemaks, koged natuke ka seda tuulemöllu, mis meil siin valitses (ja siiani valitseb).
Ühesõnaga, lõikude jooksmine ikka samal ülemäelõigul. Aga vaid sellel pikemal (vaata ja meenuta varasemat mäetrenni, kus ka pilt toodud). Seega, ca 180-190 meetrit (eks iga kell näitas erinevat numbrit) ja seejärel sama distants mäest alla "taastavalt". Aga see jutumärkides "taastavalt" tähendas, et vahetult enne uue mäelõigu algust tegid ühe teravama kiirenduse (ca 40 m). Seejärel tagasipöörd ja uus mäelõik. Niimoodi siis kiirematele 7 lõiku. Seejärel väike vahepaus (kuni 4 minutit) ja uuesti 7 lõiku. Ülejäänutel pigem selle järgi, mis nad tegid eelmiste mäelõikude juures. Samas kuna ma eelmine kord tegin justkui -1 korda vähem kui kiiremad, siis ka seekord ei saanud minna teisiti. Seega panin mõtetes valmis plaani, et 2x 6 korda tuleb teha!
Samas aktsepteeritav oli ka 4 või 5 korda. Muidugi meie Leol (Leonid Latsepov), jaaa, vot tema jaoks nihutati algusjoont silmapiiri taha ja ikka jõudis ta meist enne mäkke kui teised:) Võimalik, et mõnest ei jõudnud ka, kes oli piisavalt varem ja eestpoolt alustanud!
Võtsin tagasijooksu rahulikumalt, kiirenduse muidugi tegin. Seejärel juba uus mäelõik. Kerge see ei olnud. Aga nagu varasemalt sai mainida, siis tuul mäelõiku võttes tagant. Sellest ilmselt ka mõne sekundiline lõigu tempo muutus kui esimeses mäetrennis. Ehk siis, esimeses trennis oli keskmine ja see sama mäelõik 48-51 sekundit, siis seekord 46-49 sekundit. Aga nagu varasemalt ka saanud öelda, et lõikude jaotus oli teine, mistõttu ehk neid väga üksühele võrrelda ei saagi.
Aga maasikas oli hoopis rannas (eelnevas videos juba nähtud). Seal sai veel liivatõuse võtta. Ja arusaadavalt, kuna me olime rannajoonel, siis tuul möllas nii et vähe! Õnneks kadudeta. Ma siis mõtlen, et ühtegi riidehilpu lendu ei tõusnud, seega olid need piisavalt tugevalt kuskile posti külge seotud!
Ja seejärel juba tagasi hotelli. Korraks tuli küll selline tuuleiil, et pidi jooksu katkestama. Korraks seistama. Nii liiva kui vihmapiiskasid lendas "sajaga" näkku. Aga hotellini ei olnud palju, seega sai uuesti end kokku võtta ja vastu tuult edasi tallata.
Igatahes võib vast trenni õnnestunuks lugeda. Enda kohta. Vihma ka ei saanud. Kui siis liivamägesid joostes, midagi vist tuulega kandus, aga see võiks ka ookeanilainest meieni kandunud olla:)
Aga ärevus polnud sellega lõppenud, sest mõtlesin, et proovin ka kompressioonpüksid ära. Leonidil olid need kaasas ja oli lahkelt nõus kõikidega jagama, sest üle ühe korra päevas neid üldjuhul ei kasutata ka siis kui 3 korda päevas trenni teed. Niisiis, tekkiski järjekord. Ja ma leidsin ühe vaba aja just nimelt tänaseks. Peale kella 15:00. Akutoitel variant. Oi kui palju voolikud. Kellel lähem huvi toote vastu, siis link veebipoodi. Odavad need just ei ole.
Kummaline tunne oli. Kuidagi eriti mõnus oli parema jala ülemise säärelihase osa, mis mul paar aastat tagasi väga katki oli (paar nädalat) kui suutsin kuidagi trenni käigus selle nii pingesse ajada või krampi, et trennist tagasi oli väga keeruline käia (jah käia, rääkimata jooksmisest). Nüüd suurema koormuse korral annab see endast märku. Aga mitte niivõrd joostes ja siiani vähemasti pole õnneks seganud! Aga näpuga katsudes on teatav valupunkt või siis kõvem koht. Pigem peale jooksu tunned, kuidas mingi osa sellest pinges. Aga eks ma hetkel siin laagris olen seda ka enne jooksu nüüd määrinud (muidu mitte). See on siiani aidanud.
Vot ja kui nüüd neist pükstest rääkida, siis see jagaski jalad+tuhara tsoonideks. Saame vist põhimõtteliselt 5 tsooni kokku, mida ta siis järjest ja osalt kahekaupa hakkas õhusurvel pressima. Ja kui siis minu sääreni jõudis, siis oli ikka tunda sellist "kerget mõnusat valu". Veits isegi piiri peal. Ja selliselt käis see 30 minuti jooksul päris mitu korda alt üles läbi (vähemasti selle programmi näitel, mida me üksteisele siis edasi andsime). 30 minutit, level 11. Ei oskagi öelda, palju neid kokku oli. Umbes 16? Pakun, et surve suureneb kui kõrgema taseme võtad?
Ühesõnaga, selline protseduur pidi positiivselt mõjuma. Ja kui ikka vaja jutti treenida/võistelda, siis väidetavalt on sellest suur abi.
Seejärel jooksin juba alla fuajeesse. Sest treener Toomas oli lahkelt nõus täna vastama mistahes jooksuteemalistele küsimustele. Ütleme siis nii, et see on soojendus Sparta jooksukoolitusele, mis 13.04 taas aset leiab!
Mina jõudsin veits hiljem. Aga ühtteist panin kõrva taha ikka. Seda ma muidugi ei ütle, mida täpselt:) Aga meid oli kogunenud päris suur ports!
Ja egas välkkoolitustelt seejärel kohe otse jooksupükstesse, sest õhtune trenn ootas ees. Seekord, õnneks, hotellis läbiviidava ÜKE-ga. Esmalt aga jooks tormituules. Jep, endiselt oli väljas koerailm, alguses jooksma hakates veel ei sadanud, siis mingil hetkel midagi sealt taevast alla kukkus aga elas üle. Siiski, kõigest 30 minutit või mõned minutid vähem.
Aga palju põnevam osa alles hakkas! Seda sai tehtud ka eelmine aasta. Kuna ilm oli sant, siis väljas ÜKEt tegema ei hakatud. Hoopis jagunesime hotelli korrustele ära! Kes, kuidas. Kas siis oma korrusel või liitus seal, kus rohkem ruumi. Vist oli nii, et meie trenn toimus 5,4 ja 2 korrusel? Ühesõnaga, mingi korrus oli kuskilt väljas! Mõtlen siis, et ei olnud järjest numbrid, 5,4,3 jne.
Igal korrusel tehti omas tempos ja kes aga uue harjutuse välja käis, seda ka tegime. Niimoodi see pooltund ka möödus. Vahepeal käis treener korruste vahel, et meid "ergutada". Tegelikult käis muidugi kontrollimas, et ei viilitaks!:)
Meie lõpetasime mõistagi planguga. 1m selja + 1 min tavaline + 30s iga külg + 1 min tavaline. No ja, kel siis igav hakkas, see kõigutas jalgu, käsi või hoopis filmis:)
Aitab trennist küll. Isegi kell näitas mulle mingit kummalist teksti, mida pole varasemalt justkui näinud. Ilmselt seotud sellega, et seekord sai tehtud jooks + ÜKE eraldi salvestusena Kuna kell soovitab peale jooksu alati mingit venitusvärki, siis ilmselt sellest ka antud sõnum, et "aitab küll, oled piisavalt teinud".
Aeg taas keha kinnitama minna. Ei midagi pahviks löövat, menüü mõttes! Tegelikult lõhe oli super, mitte ühtegi oga! Vastupidiselt mõnele teisele kalaroale, kus kogu ogade arsenal on "sisse jäetud". Seega reegel see siin maal nüüd pole, et neid ogasid välja roogitakse.
No ja seejärel veel õhtune briifing. Nagu ikka! Kuna osad homme tagasi koju, siis kes, kuidas diivanitele joodeldama jäi. Näiteks alkovaba õlle või alkovaba mojito!
Ootame järgmist trennipäeva!
Ei midagi üllatavat. Täna taas krossi päev! Veel eile lubas korralikku vihma, no olgu, vähemasti üle terve päeva ja suhteliselt suure tõenäosusega. Hommikul ärgates vist midagi isegi tuli?! Aga ei hakanud end pöördesse ajama, tuleb mis tuleb! Eks siis olegi kõige tüütum kui peab startima vihmaga. Kui saaks vähemasti kuivas alustada, siis oleks tore!
Ja ennäe, saigi kuvas alustada. Eesmärgiks 1h krossi, ehk 2 klassikalist ja tuttavat rada, kuhu meil hotellist ca 800m. Loeme selle siis n-ö soojendusjooksuks. Seejärel kile stardipaika (joogipudel ka) ja hops ringile. Üks ühtpidi ja teine ilmselt teistpidi.
Osad meist olid teinud krossi juba hommikul, enne hommikusööki ära. Pidavat väga sopane olema! Õnneks seda vihma peale hommikut nagu väga juurde ei tulnud (9:00 - 11:00) ja ainsad sopasemad kohad olidki tõusud/langused, millest sai ka kikivarvul mööda hiilitud.
Suuri eesmärke ei seadnud. Kerge pingutusega oli plaan neid ringe teha. Ütleme, et 5:15 km tempos. Ja tundus, et egas rohkemat väga ei tahtnud panna ka. Ülimalt niiske oli see ilm sellegipoolest. Korraks sai ka päikest. Ühtpidi ja lagedamat osa oli ka tuult tunda. Aga eilsega võrreldes ikka oluliselt rahulikum.
Esimene ring napilt alla 30 minuti. Väike lonks, kannakas ja teine ring teistpidi peale. See ring kujunes juba wet-t-shirt-showks. Kohati liibus särk nii kõvasti vastu kere, et kopsud ei saanud enam hingata:) Tuli seda särki veidi eemale tirida. No olgu-olgu, nii hull ka päris ei olnud. Aga kokkuvõttes sai piisava koormuse, väga palju rohkemat ei olekski tahtnud panna!
Jooksuharjutused olid seekord vabatahtlikud. Ja egas meid väga palju seetõttu ka polnud. No mis seal salata, ca 12 minutit varem jõudis oma ringid ka ära teha ja rohkemat seekord peale ei tahtnud teha. Seega, kile peale ja hinge tõmbama. Kuniks ilmub treener ja siis mõned harjutused peale.
Seniks saime Treeningpartneri harjutusi vaadata. Kahju et toole ei olnud, oleks olnud mugavam oodata:) ... ja vaadata!
Seejärel juba mõned hüplemised ja tagasi hotelli. Seega peab tunnistama, et vihmaga meil taas vedas! Kartsime hullemat aga paremat justkui ei saanudki tahta!
Vahepalana üks pontšiku pilt ka! Ühe sõin ära, mitu alles jäi? Üks! Õige vastus. Hoian homseks!
Ei sekunditki rohkem kui täpselt kell 17:00 või isegi varem... taastavale jooksule! Aga no oleks see siis taastav, eriti kui liiga kiirete gruppi satud:) Hoolimata sellest, et ka neil oli plaan joosta 6+ min/km, siis seda on juba ka eelnevad päevad näidanud, et see idee põrmustub esimesel sajal meetril:)
Ei muud kui püüdsin ikka hammastega neist kinni hoida, kuniks mõistlikuks pidasin. Kuna endiselt puhus korralik tuul, siis kilega jooksmine. Kahjuks nokatsit võtta enam ei olnud. No ei kuiva see ära. Mistõttu vett (loe: higi) lippas nii mis kole.
Tundub, et üks pikemaid taastavaid jookse sai seekordne - 5,5 km. Seejärel juba viimane (ilmselt) seekordne rannaÜKE (nats kergem, kui käru tegemine välja jätta). Tuul ulus, laine möllas ja meie tegime tuuleveskit ja palju muudki!
Nüüd pole muud kui end taas sööma sättida! Ja kõik sellele järgnev...
Nii ongi, laagri viimane trennipäev! Ja mille muuga seda kostitada kui taas pika jooksuga. Aga nagu ka eelmine aasta, siis nii ka seekord. Käiguga jooks. Eelmine aasta sai tehtud 6 min jooksu, 2 min käiku. Seekordne oli teistsugune, 7 min jooksu, 3 min käiku. Eesmärk, joosta selliselt vähemalt 21 km. Tegelikult kui nüüd eelmise aasta jooksudistantsiga võrdlusse panna, siis oleks sisuliselt iga tänane kilomeeter juba "rekord". Sest nii oligi, tänase päeva seisuga olid laagri distantsid täpselt samad. Aga ainsa vahega, et selles laagris oli jäänud veel üks trennipäev. Tänane trennipäev.
Eks neid laagrite vahelisi võrdluseid võib teha epiloogina ja selgemast selge, et päevade arv pole ka täpselt sama. Seega tagasi tänasesse päeva.
Põhimõtteliselt osutus valituks väga sarnane ring esimese pika jooksuga. Ainsa erinevusega, et selle mudalõigu asendasime kerge kaarega. Kenasti asfalti pidi, ei mingit soperdamist enam.
Stardiaeg ikka kell 11:00. Veel kella 09:00 ajal sadas. Oli päris tegemist, et saada kokku komplekt enam-vähem kuivasid riideid. Sest nende viimaste päevade tuulised ja kohati vihmased aga ka külmemad ilmad lihtsalt riideid enam ei kuivata. Umbes nagu eelmine aastagi. Ehkki seekord sai võetud topelt-triplet komplekt riideid kaasa, siis tundub, et aeg-ajalt pidi ikkagi kergelt niisked riided selga tõmbama, no mis teha.
Ilmselt sellest ka mu vasaku kanna sisemise külje vill. Niisked sokid? Või siis ikkagi sussist. Kusjuures ma villi suudan ennekõike tekitada käimisega. Ja siis kui tegi siin paar päeva tagasi ühe matka. Ei teinud sellest numbrit aga järgmiste päevade jooksud veits süvendasid seda villi või ville (jep, kerge ansambel hakkas neid juba tekkima).
Ühesõnaga, eelmine õhtu oli korraks nagu juba tunne, et kas kanna valu on nüüd tagasi tulnud? Öösel nagu ka, ei saanud teatud asendis seda jalga justkui teki all hoida? Aga tundub siiski, et asi oli villis. Mis sihukest teravust tekitas. Midagi hullu veel plaastri all näha ei olnud, seega uued plaastrid peale. Kuivad sokid jalga. Suss kinni ja põhimõtteliselt olin valmis stardiks. Mis siin ikka enam passida, kell kohe ka 11:00.
Tõsi, temperatuur oli veidi tõusnud. No ütleme 13-14 kraadi. Kohati päikest. Aga tuult parajalt. Seega, kilet ei võtnud aga puhv kaela! No loodame parimat, et see otsus oli OK.
Meid oli täitsa paras punt. Alustas 6. Ja kes kuidas, millal väikese lõikamisega hotelli poole ajama pani. Aga kuuldavasti keegi üle 24K ei teinud?!
Nii et mudast hoidsime eemale. Alloleval pildil sinise tooniga lõik on too mudajooksu lõik.
Ühesõnaga, veidi suurema kaarega aga egas see distantsi väga pikendanud, sest mudalõigus oli mõned totakad tagasijooksud. Distantsi sai veidi pikendatud hoopis sellega, et veidi suurema kaarega sai mindud Hispaania äärsesse väikelinna.
Eks kui ülevalt alla jooksis, siis oli ka kõige tuulisem. Aga õnneks veidi külje pealt. Tempoga muidugi ei hellitatud. Ikka selline 5:15 kanti kui oli jooksulõik. Käimine oli ka selline parajalt intensiivne. Mistõttu distantsi keskmine tempo tuli ikkagi alla 6:00 min/km. Kokku 22,3 km.
Eks jooks-käigu kestel mõneti see kanna-villi-komplekt mind ikka segas. Aga pigem käies kui et joostes. Sellest hoolimata ei läinud see jooksu kestel hullemaks, mistõttu jõudis edukalt finišisse. Ja kui siis hotellis soki jalast tõmbasin, siis kohati oli isegi plaasterdus veel alles. Ja esialgu midagi väga hullu vastu ei vaadanud. Sisekand veel ei "narmenda".
Ehkki viimane päev, siis otsustasin oma niisked riided veelkord pessu viia. Et saaks puhtad riided kohvrisse pakkida:)
Meil on vist veel üks venitus rannaliival ees ootamas. Läheb kaeb perra!
Tuleb välja, et selle tuulega olid vaid tugevamad trennis kohal!:)
Tundub rohkem kui eile? No mulle tegelikult ka. Seega paneme filtri peale...
Pilt palju tõetruum. Me lihtsalt sulandusime mingisse võõrasse gruppi, et jääks mulje, et ka teised, kes juba lõõgastumas, on ikka trennis:) Ja kes neid tibusid eemalt ikka ära tunneb, eksole:)
Aga kui nüüd ausalt rääkida, siis mina tulin pigem venitama ja seega kandsin tavalühikaid, aga nendega andis samuti kõlkuda/rippuda või siis teha planku. Samas osad tulid ka joostes! Ja meie treener tuli ikkagi igaks juhuks kontrollima, kas "keegi hull nüüd on tulnud õhtusesse venitustrenni, või mitte". Selgus, et neid oli päris mitu:)
Ilm oli endiselt raju. Paar piiska aga ookeani ääres korralik tormituul möllamas. Peale mõningast harjutuste kopeerimist meie naabritelt, tegime paar asja veel ka oma mõistusega:) Nii kummuli me veel ei olnud:)
Ja kusjuures, see ei olnud veel kõik. Kuna me jätkasime veidi ka neljandal korruse koridoris! Mõned venitused peale! Vot nii!
Aga seejärel juba kohvri pakkimine! Ehk enne kui õhtusöögi aeg käes, sai hakatud mõtlema, kuidas need asjad nüüd tagasi kohvrisse mahuvad. Mõnes mõttes on tagasi pakkimine lihtsam, sest sa pea neid asju kokku otsima, valima jne. Samas saigi teha "kokkuvõtteid", et mis asjad siis justkui igaks juhuks olid kaasa võetud? No asjad, mida kordagi ei kasutanud või ei pidanud kasutama.
Jep, pikki pükse ei pannud kordagi jalga. Lisaks olid topelt pikavarrukaga treeningsärgid, mida ka kordagi ei kasutanud. Minu eelmise aasta "kuulus" sokk, mida ma kandsin oma kanna vigastuse tõttu. Ka seisis jõude. Ning mõistagi müts! Null kasutust. Hiljem avastasin, et ka kompressioonsokid (sääresokid) olid kah niisama kaasa võetud. Ei teagi, võibolla staadionil oleks pidanud jalga tõmbama? Või siis mäetrennil. Kuna ma ju ennist olen ka rääkinud, et mingil hetkel hakkas säär endast märku andma. Aga õnneks ei seganud jooksmist. Aga mine tea, kui oleks neid sokke kasutanud, oleks ehk "kergemalt" läinud? No võta nüüd tagantjärgi kinni... ei ole see analüüs nii lihtne!
Õhtusöögi aeg! Midagi üllatavat selles polnud. Võibolla lihtsalt tähistasime rohkem seda laagri viimast õhtusööki kui midagi. Aga keegi laulu üles veel ei võtnud. Nats on vist selleks veel aega:)
Õhtune briifing tuleb ikka ka. Vaatame, paljud kohale jõuavad:)
Ei saa kurta, tundub siiski, et iga viimne kui üks! Egas siin muud raporteeritavat polegi kui, et:
- Esimest korda laagris said sõna!
- Raini kui moderaator üritas küll ka teisi rääkima saada (kes mitmendat korda), mõne isegi sai, aga ... :)
- Kaadritaguse stseenina muuhulgas kingitus treenerile! Seejärel juba vaba lava!
Aga üldiselt, see vaba lava tähendas, et tubadest hakkasid laekuma pudelite põhjad (aga ka terved pudelid, mis vajasid korgitseri abi), mis olid vaja "häda sunnil" lõpetada, kuna kohvri ruum piiratud!
Samas ei takistanud see veidikenegi käivet tekitada baarile, kust me ikka üht-teist tellisime. Meie baarmen oli juba tuttav nägu. Tuttav juba eelmisest aastast. Aga eks ka tema ole õppinud uusi trikke, ning seekord oli juba palju jutukam. Ei käinud meid lihtsalt "nillimas" aga ka küsimas, kas ehk "uus jook" vmt.
Ühel hetkel aga tundsime ikkagi puudust eesti muusikast, mistõttu nähtamatult ilmus meie lauale taas meie "karaoke kõlar", mis juba ühte videosse sattunud. Nüüd siis Elmari tantsuõhtu peegelduse kord!
No vot! Niimoodi see õhtu siis tiksus! Baarmen käis korra küsimas, kas me ehk soovime rohkem klaase või jääd?!? Eks nad muidugi teadsid, et see meie viimane õhtu ja jäid väga-väga viisakaks selles osas, et meil oli lausa nii 0,7L viin (whaat!) ja veine igast sordist!
Ühel hetkel tundus, et meie seljataga on veel keegi ja tundus, et baarmen oli endaga kaasa võtnud kõrgemate pagunitega "venna"!
Mnjaa, nüüd sa arvad, et asi läks karmiks? Üldsegi mitte. Ehkki videos on vist kergelt kuulda, et muusika paluti meil veidi vaiksemaks keerata (no see Elmar, noh!)... siis tegelikult ilmusid ühel hetkel meie lauda 2 kannu sangriat! Kui nüüd aus olla, siis ma ei tea, kas selle eest hoolitsed hotell või meie treener!? Las see jääbki saladuseks kuniks võimalik!
Üldiselt oleks ju tore kui koju saab sõita kergema pagasiga kui tulles! Ja mitte niivõrd kergus ei olegi niivõrd oluline, vaid just maht! No ja mis sa arvad, mis seda mahtu kõige rohkem tekitavad?
Otseloomulikult jooksusussid! Ja kui mõnel on neid siin kaasas 5 paari, siis on selgemast selge, et kasvõi ühest vabanedes tekib kohvrisse lisaruum, mis täitub hea ja paremaga. Aga on ka neid, kes häälestavad oma tossuvaliku just selle järgi, et võtavadki oma ainsama paari kaasa, ja need saavad laagri jooksul otsa. Või siis vabanetakse selliselt ehk ühest lisapaarist, mida enam Eestisse ei pea tassima. No minul sellist paari polnud.
Aga Marko eeskujul, kes ka varasematel aastatel on ühe oma paari jätnud välja, auto katusele, tegi seda jälle! Ja seekord läks ehk tund või kaks, kui need sealt olid kadunud (auto seisis hotelli ees). Sellest trikist innustust saanutena, leidsid nii mõnedki veel, et nad on valmis oma sussid ohverdama.
Ja fikseerime nende olemasolu ka väljas, auto katusel!
Seega, Sparta Portugali laagrit võiks nüüdsest nimetada rohelaagriks! Me tegelikult ka anname täiesti korralikke susse taaskasutusse!
Aga pidu jätkus sees! Ja endiselt jätkub. Hommikune start on selline 09:30 paiku. Tundub, et autojuhid on juba põhku läinud või siis aru saanud, et rohkem ei saa "võtta"!
Tõsi, nii mõnedki ekipaažid stardivad üsna vara, 6-7 vahel hommikul. Samas üksjagu üritavad saada 15-16 vahel õhku tõusvale Lissaboni lennukile. Tõsi, kõik me liigume Lissaboni suunal, mis tähendab taas sellist ca 3h autosõitu! Aga enne seda veel üks hommikusöök, oeh!
Tundub, et nii mõnegi jaoks jäi öö lühikeseks. Ikkagi viimane öö enne tagasilendu. Aga enne veel tuli üks kerge kehakinnitus teha, eks ikka meile tuttavas hommikusöögilauas. Proovisin, mitu n-ö espressot ühte tassi mahub. Eelmine kord vist oli 5?! Nüüd läks 7.
Hommikul nina rõdu pealt või siis ukse vahelt õue pistes, oli isegi hea tunne, et laager selleks korraks läbi, ehkki ei me seda tea, võimalik et meie kell 11ks oli ilm tip-top! Ühesõnaga, kallas alla ja auto oli äärekivi ääres kergelt uppumas nii, et sellesse pääsemiseks oli vaja kergeid ujumisvõtteid.
Ja sõit võiski alati. Lennujaamas hinnanguliselt kell 12:30, lennu väljumisaeg 15:40.
Kuna sõidukilomeetreid oli parasjagu, ca 300+ km, milles omajagu kiirteel (120 km/h), siis märkamatult oli saanud vihmasest ilmas taas päikeseline. Ilmselt just sellest asjaolust tingituna avastasin ma navigeerimise ekraanilt, et "huvitav, miks 12:30 asemel on nüüd meie saabumise aeg 12:53?". Mnjaa, tuli kontrollida. Tegelikult küll eesistujata poolt. Ja nii oligi, me olime kulgemas endiselt mööda Portugali rannikut ja unustanud ühe kiirteelt Lissaboni suunas pööramise sootult:)
Ei midagi hullu, aga ca 20 km olime juba sõitnud. Seega, kuna mingit paremat varianti meie Google ei pakkunud, siis tuligi see 20 km tagasi sõita ja ikka õiget teed pidi edasi liikuda. Eks elu peabki seiklus olema!
Vahepeal äratas tähelepanu elektrimastid, mis olid umbes 10+ linnupesaga asustatud (osalt kured, osalt vist keegi muu). Ja neid elektrimaste oligi selliste gruppide kaupa. Siis vahepeal paus, ja siis uuesti.
Lisaks ka veel üks tankimise peatus (vahetult enne lennujaama) ning 13:00 olime oma kohvritega juba taas jalamehed, lennujaama sissepääsu juures. Nüüd polnudki muud kui et pagas ära anda, turvakontrollist läbi (ka siin ei tulnud vedelikke ega arvuteid kotist välja võtta) ja lennujaama avarustesse seiklema.
Või noh, väga suureks seikluseks seda ei saanudki pidada. Neid samme väga ei tahtnudki teha, kuna mu vasaku jala villist oli saanud kerge paistetus/verevalum. No ei tulnud pähe öösel kreemi peale määrida, ehkki kaasas oli. Mis teha. Seega harjutasin taas päkapeal kõndi, nii nagu paljud meist jooksevad!
Siis üks suhteliselt lame kehakinnitus, kuna ees oli ju pikem lennureis meid ootamas. Ei hakanud pilti sellest tegemagi. Aga nagu me isekeskis selle kokku võtsime, kõhu pettis ära!
Tagasilend oli õnneks 4h ringis, kuna tagant tuul. Seega ehkki vabandati, et lend veidi hiljem välja läheb (ametlikult edasi lükkamist ei olnud), siis napsasime need minutit tagasi. Riias ümberistumine ja hops, olimegi taas Eestis. Kohtusime nii mõnegi teise ekipaažiga, kes mõne teise vahemaandumisega (nt Frankfurt) kah äsja saabunud. Ikka see klassikaline peale südaööd ajad!
Nüüd tuli veel loota, et auto Mustamäel alles ja ka tööle läheb. Paistab, et see auto sulandus seal juba nii floorasse kui faunasse, et kui ma autole lähenesin, hüppas selle tagant välja üks päris korraliku suurusega jänes! Ikkagi kevad(munade)pühad! Tehnikaülikooli parklas! Otsisin, mis ma otsisin, aga ühtegi muna ei olnud auto ümbrusesse jäetud! Videosse jäi muidugi jänesega kohtumise hilisem osa (selle lõppvaatus), sest me esialgu vaatasime üksteisega tõtt. Ja ei osanud üksteisele midagist erilist kosta.
Tehtud! Korralik laager taas seljataga. Nüüd tõmbame korraks hinge ja teeme ka kokkuvõtteid. Kas just nüüd täpselt selle sama struktuuri järgi, mis eelmine aasta... eks seda veel vaatame aga kopeeritud see osa siia alla on. Kindlasti võiks mingi võrdluse ka eelmise aasta laagriga teha!
...
1. Sparta "Portugali" kevadlaagri ajalugu
Esimene laager oli 2017. ndal aastal. Teine laager, üllatus-üllatus, 2018. ndal aastal... ah, mis ma ikka ise jahun, las parem treenerid räägivad:)
Pisikese kokkuvõtte videost, mida palun täiendada/korrigeerida (kui keegi viitsib), siiski lisan:
- 2017, 11-20 märts, Falesia (Portugal) - 17 osalejat; Kairi (1), Joel (1) aga seekord kohale kahjuks ei jõudnud!
- 2018, 16-31 märts?, Falesia (Portugal) - 31 osalejat; Peep (1), Marko (1), Leo (1), Erik (1),
- 2019, 08-26 märts, Falesia (Portugal) - 42 osalejat; Pärnu naised (1), Leonid / Anna (1), Merle / Kristi (1)
- 2020, 13-24 märts (21 toodi tagasi), ... - 52 osalejat kirjas (n-ö kuulus koroona laager), ca 30 oli kohal; Tauno (1), Triin (1), Hannes (1)
- 2021, 27.03-10.04, Gran Canaria (Hispaania) - 13 osalejat; Lauri (1), Urmo (1)
- 2022, 17.03-30.03, Monte Gordo (Portugal) - 37 osalejat; Raini (1), Kristo (1), Meriliis (1), Erki (1), Martin K. (1), Olev (1), Annely (1), Carolin (1), Oliver (1), Allan (1)
- 2023, 25.02-14.03, Monte Gordo (Portugal) - 35 osalejat; Marge (1), Rainis (1), Mari (1), Raido (1)
- 2024, 14.03-30.03, Monte Gordo (Portugal) - 55 osalejat (rekord); uusi on päris palju!
...
...
...
...
...
...
...
Comments