Brussels Marathon (2023)
20. Brussels Marathon (Belgia) - 01. okoober, 2023 (pühapäev)
Maratoni ametlik veebileht: https://brusselsairportmarathon.be/en/
Koht/kaart/raja skeem: Google Earth
Raja profiil: üldiselt ikkagi lauge, ehkki distantsi peale 300+ tõusumeetrit
Stardiaeg: 09:00 (tegelikult 09:08)
Osavõtjaid: 1381
Korraldus: 5/5
Raja kirjeldus: Avar, kohe alguses ühte üsna pikka tunnelisse (ca 2K), enamjaolt asfalt, seda ka pargiradadel; üsna tüütud ussijätked - nii veidralt lühikesed kui ka üks pirakas (ca 2.5K, edasi-tagasi 5K)
Ilmaolud: 13-14 kraadi stardis (päike), 19 kraadi jooksu teiseks pooleks
Statistika
Aeg / võitja aeg: 4:00:08 / 2:15:31 (Simon Kipkosgei, KEN)
Koht / lõpetajaid kokku: 523 / 1381
Koht eestlaste seas / kokku: 4 / 6
Osalenud riikide arv: 54
Eelarve 2023.aasta põhjal (kui keegi plaanib osaleda)
*Vastavalt plaanile, kõiki kulusid Sul võib-olla ei tule
Registreerimine: 95 € (septembri alguses)
Transport (lennuk): 231 € (airBaltic)
Hotell (3 ööd): 379 € (Bedford Hotel & Congress Centre)
Ettevalmistus
Minu esimene visiit Belgiasse! Samas maratonide mõttes sai tekitatud taas üks saareke keset Euroopat. Järjekorras 19. pealinna maraton!
Aga venitasin veel... selle registreerimisega. Ja nii ka juhtus, et augusti alguse poole olid Amsterdami kohad täis. Aga suur soov oli uuesti üks maraton teha ja mitte jääda vaagima, et kas vigastus seda lubab või mitte. "Maksku mis maksab" - ikka rahvusvaheline ja ikka mõni külastamata pealinn. Pealegi oli eelmisest ikka väga palju aega möödas (vt Praha maraton, 2019). Need pandeemiad ei tekitanud õhinapõhisust kuskile regada ja siis mine-sa-tea leida end mingit pooletoobist virtuaali joosta, sest viimasel hetkel otsustab korraldaja maratoni ära jätta - see nagu polnud ka tol perioodil motiveeriv.
Jah, Brüssel on n-ö vabameelsem linn. Siin kohtab seda igal pool. Seda ei pane ja ei peagi tähele panema. See lihtsalt on nii.
Aga olgem ausad, see pisike poiss suutis end järgmine päev veel üllatada! Nii et kaamerat kotti ei saanud jätta! Meenuta kasvõi video algust, mille leiad postituse algusest. Siinkohal esitan septembrikuu kava. Nii et, see 30.09 võib paista mõne eelsoojendusena jõulumeeleolu tekitamisesse, kuid tegelikult markeeritud kui "Within the framework of the annual chapter of the student circle".
Niisiis, leidsin Amsterdamile väga hästi sobituva alternatiivi. Brüssel. Kõlab ju hästi? Lõpuks ometi näha ära see pisike pissiv poiss (PPP) ja mine tea, äkki kohata mõnd europoliitikutki :)
Maratonile regamine oli suhteliselt rutiinne. Veidi ärevust tekitav aga rutiinne. Ilmselt selline 1-1.5h kestev nobedate näppude voor, kus paralleelselt uurid lendusid, sobivat hotelli - veidi mängid ka mõttega, kas jääda 1 päeva kauemaks või et kas see oluliselt reisikulu mõjutab. Eks domineerivaks saab sedasorti reiside puhul ikkagi hotell.
Eelistan hotelli, ei ole suur Airbnb fänn, kuna pole lihtsalt neid proovinud, mis teha. Keskmine hotelli hind jääb paraku aga 100+ euri öö kohta. Nüüd juba rohkem. Ja palju rohkem kui teed seda napilt 1 kuu enne väljalendu. Seega see 1 päev kauemaks jäämine võiks kõlade ehk sellise lisapuhkusena, kuid ... ka lisakuluna. Ilmselt olen seda juba varasemates maratonipostitustes maininud, et alati ei pruugi +1 lisapäev ka väga puhkusena mõjuda. Eriti siis kui päev otsa sajab vihma (vt Madridi maraton). Ja ise veel poolenisti haigeks jäämas.
Samas olen reisiplaani sisse arvestanud ikkagi ühe lisapäeva. Nimetame seda aklimatiseerumiseks! Teisisõnu kui maraton pühapäeval, siis minu minek reedel. Brüsselisse minemisel on lausa valik. Võisid minna peale lõunat või kohe hommikul. Ma ei ole hommikune mineja, eriti kui peab kell 05:00 tõusma. Aga sellest veidi hiljem. Igatahes reedene minek. Enamikel kordadel on saanud jooksunumbri juba reede kätte aga mitte seekord. Sellest ka veidi hiljem.
Raske südamega võtsin väljalennu 07:20 peale (reede hommik) ja hotelliks otsisin ikkagi võimalikult lähedast kohta just maratoni stardile. Mingil põhjusel oli korraldaja seekordse stardi toonud kesklinna aga finiš jäi samasse kohta (ca 7 km stardist, King Baudouin Stadium). Ma ei ütlegi, et see halb mõte oli, pigem lihtsalt asjaolu, et start/finiš võiksid olla lähestikku. Kuidagi mugavam oleks seigelda. Mõeldes varasematele maratonidele, siis üksjagu eemal on see start/finiš olnud ka näiteks Viinis, Teisalt ei tähenda start/finiš ilmtingimata seda, et näiteks stardimaterjalide järgi ei peaks kuskile teise linna otsa ronima. Aga see selleks, seda võib võtta ka sightseeing üritusena.
Niisiis, nobedate näppude voor, et leida veel mõistliku hinnaga hotell, mis oleks stardikohale mõnusalt lähedal. Vahepeal sai isegi kaalutud Radissoni, kus on mõned punktid kasutamata, kuid hoolimata nendest, oleks see hind läinud "taevasse". See jäi ka kaugemale kui minu valituks osutu. Nii hotell kui lend sai seekord lihtsama vastupanu teed regatud, booking.com vahendusel. Selle booking.com viga on aind see, et niipea kui sa oled bronnid lõpetanud, siis hakkab sulle neid e-kirju tulema sellise püsiva voona, et hoia piip ja prillid, osalt justkui topelt. Vähe sellest, ka hotelli omanik saadab ju sulle neid kirju. Elame üle!
Seega, otselend Brüsselisse. Väga mõnus. 2-2.5h lennuaja vahemikuks. Aga selleni veel jõuame.
Nüüd oleks paras aeg tulla aga tagasi ettevalmistava osani. Need ajad oli ammu kui ma treenisin maratoni jaoks ikka sellise 2-3 kuulise fookusega. Seda ennekõike pika jooksu tähenduses. Seekord jäi neid pikkasid jookse väheks. Mõne sai siiski teha. Aga enamjaolt teiste võistluste tähenduses. Näiteks Kõrvemaa 21K, mis augustis selles formaadis toimus esmakordselt. Üks Stirnu buks Lätis, ca 28K. Ja üks 25K ning üks 30K treeningjooks ka iseseisvalt. Just see viimane, 30K, andis sellise lisakindluse.
Samas võib eelnevalt pildilt tähele panna, et maratoninädalale eelneval nädalal oli jooksumaht alla 20K. Juhtus nii, et suutsin endale ühe viiruse kaela tõmmata. Külmetuse. Nii et nädal enne maratoni lebasin horisontaalselt (reede-pühapäev). Õnneks mitte pikalt. Selline 1.5 päeva oli vast hullemat olemist. Aga samas tähendas, et nädal enne maratoni jäi ära üks pikemat sorti jooks. See ei oleks olnud nüüd 30K, aga sinna 16K kanti kiiruslik motivatsiooni treening. Umbes 5:00-5:15 min/km, mitte rohkem (ehk siis minu eeldatav ideaalne maratoni tempos jooks).
Aga paraku jäi see ära. Ja kui veelgi täpsemalt seda pausi analüüsida, siis justament reedest-teisipäevani oli paus. 5 päeva jooksuta! Appi!
Seega, vaid paar päeva enne äralendu sai tehtud üks proovijooks (kolmapäeval). Oi, see oli raske. Jalad ei liikunud üldse. Hingamist ei olnud. Oli selge, et viirus või siis jooksuvabad päevad olid oma töö teinud. Ainsaks positiivseks asjaoluks oli see, et uus suss oli vaja sisse joosta.
Jep, otsustasin, et hetke sussiga ma maratonile ei lähe (ca 400+ km) ja see jääb hilisemateks treeninguteks. Kuna Eesti poevalik on naa kidur ja ma ei viitsi ka üle linna otsimas käia, kust saab, siis pidin taas amazon.de teenuseid kasutama, et endale uus suss tellida. Eks need uued mudelid jõuavad sinna välismaale varem. Aga see, et Eestis nood peamised poed enam valikut ei paku, see on nukker. Võib ju aru saada, väike turg jne. Mõnel juhul on isegi olnud probleemiks, et "vot toome küll" aga mitte kõiki suuruseid. Aga elame veel! Kuniks sama suss, mis ennegi, siis on väga lihtne e-poest tellida.
Minu jalajälg on ASICS. Sisemise toega mudelid (overpronation). Kusjuures ma kahtlustan, et minu kanna probleem tekkis just nimelt vahepealse neutraalse sussi kandmisest aga eks need vigastuste põhjused on komplekssed, mistõttu lõpphinnangut on raske anda. Esmalt tuleb loota/oodata, et probleemist saab üle. Seega, ASCISC GT-2000. See on olnud minu mudel (väikeste variatsioonidega nimetuses) aastast umbes 2005/06. Mingi aeg sai neid susse lausa "kogutud". Sest neid sai kasutatud mistahes tegevustes ka peale jooksudistantsi täitumist (ratas, põllutööd jne). Ja lihtsalt ei raatsinud ära visata!
Aga see rohepesu on jõudnud igale poole... ... jooksusussi sisetallani.
Aga tagasi asja juurde. Kolmapäevane raske jooks tehtud, püüdsin end sussidest vägisi eemale hoida. Ikka päris eemale, et need kogemata nagu magnetid jalgadesse ei hüppaks ja siis poleks "taas" pääsu, et väike ring teha. Õnneks seda ei juhtunud, sest see pisike jooks tegi parajalt võhmatuks ning igasugune jooksuisu oli läinud. Selleks korraks.
Tuli loota, et kuna põdemine ei olnud ju pikk, siis jäi võimalus, et väga suurt kahju see haigus ei teinud ja järgnevate "puhkepäevadega" saab ehk jalad alla ja enne maratoni teeb veel ühe tavapärase lühijooksu aga sellest juba hiljem.
Kokkuvõtvalt, kui varasemad maratonihäälestused on ikkagi tähendanud sinna 5x pikemat jooksu, siis seekord neid ei olnud. Suvi oli pigem rattasõidu hooaeg kui et pikkade jooksude tegemine. Ja egas suvel ju polnud seda kindlust, et sügisel maratoni teha. See vasaku kanna probleem püsis. Lisaks tekkis ka alapõlve valu. Teisalt, egas ma rekordiliseks maratonitempoks ei soovinudki treenida. Otsisin lihtsalt jätku enda pealinnade sarjale. Ja mõistagi piisava enesekindlusega, et selle ka lõpetab. Kõige raskem on varasemalt olnudki vist Reykjaviki maraton, mida sai joostud väga minimaalse ettevalmistusega. Aga kah sai tehtud! Seega sellele tagasi mõeldes andis jõudu ka Brüsselisse regamine.
Hea oli, et enne maratoni Polari hinnangut maratoni ajale ei vaadanud! See pakkus lausa 3:20 lõpuaega. Ei tea küll, kust ta selle võttis?
Hea oli, et enne maratoni Polari hinnangut maratoni ajale ei vaadanud! See pakkus lausa 3:20 lõpuaega. Ei tea küll, kust ta selle võttis?
10K aeg on ju täitsa hästi pakutud. Seda sai 2 silla jooksul septembri algul ka tehtud! Pooliku hinnang ... nii ja naa. Pigem oli selline vorm kevadel. Aga võibolla ma lihtsalt kardan proovida kiirelt joosta? :)
Kokkuvõtvalt, ärevus vaikselt kasvas, mida lähemale see väljalennupäev tuli. Kuni neljapäeva õhtuni oli meeleoluga kõik hästi. Samas reede hommikune ärkamine oli lukustatud kella 05:00 peale. See tähendas, et asjade pakkimine oli ikkagi neljapäeva õhtu vaja ette võtta.
Nauditav on reisida kui ei pea liigset kola kaasa tassima (nt arvutit:). Seega saab hakkama puhtalt jooksuriietega/sussidega ja ehk mõne lisahilbuga, mis saabuval nädalvahetusel võiks vaja minna. Kõik kokku üks paras seljakotitäis asju. Ei midagi liigset (pigem mitte - ma igaks juhuks ütlen, et võtsin ka pikad püksid kaasa + ...). Seega veelkord, minu puhul ei midagi liigset:) Ja nii see kott kokku pakitud sai.
Ma ei mäletagi, mis sealt telekast sel neljapäeva õhtul tuli. Aa, vist A-rühma film, mida ma vaatasin nii kella 23ni. Seejärel tuli järjekordne reklaamipaus, mida enam ei tahtnud vaadata.
(allikas: https://www.filmaffinity.com/en/film922002.html)
Aga see, kas erinevalt A-tiimist mul oli "plaan B" ka jooksuks, sinna me alles jõuame!
Reede - väljalend
Olematu uni! Ei tea, kas selle tõttu, et aknast paistis sisse täiskuu?!
Olematu uni! Ei tea, kas selle tõttu, et aknast paistis sisse täiskuu?!
Asi ehk polegi nii väga tundides, mida uinuda, aga selle une sügavuses või unes üldse. Seda viimast lihtsalt ei olnud. Seega hoidsin lihtsalt silmi kinni:) Või nii mulle vähemasti tundus.
Mis seals ikka, 30 minutit, et teha peale unetut ööd end "ilusaks" ja siis tormata juba lennujaama poole. Eesmärgiga olla seal ca 06:00, kuna väljalennu aeg oli 07:20. Veelkord, hommikune lendamine või reisimine ei ole minu lemmikteema. Aga samas mõtlesin, et elab üle ja jõuab sihtpunkti valges või siis lihtsalt varem ja seega jääb aega linnaga tutvumiseks rohkem. Mõistlik, kas pole?
Lend väljus õigeaegselt. Ja suhteliselt mõnus oli lennata, kuna kaheses istmereas istusin üksinda. Oli ruumi, oli aega otsida asendit, et unetut ööd tasa teha. Samas vahepeal oli ju vaja pilte teha.
Täitsa mõnus on lennata sihtpunkti otselennuga. Ilmselt meeldib see kõigile! Seega kella 09:00 paiku Brüsseli äärealades (ehk lennujamas). Oli vaja otsida võimalust, kuidas linna jõuda?
Olgu, ma olin veidi eeltööd teinud ja püüdnud aru saada, kuidas lennujaamast linna saab ja millega.
Rong. Jep, rong. Installisin Eestis olles ka sobiva äpi, et kohal olles lihtsam piletit osta. Ja õigesti tegin, sest piletiautomaatide juures oli ikka paras järjekord.
Tegin tsiki-priki ja ühe otsa pileti sain ca 10 euro eest. Rongiga. Seda ma vist juba ütlesin. Oli vaja end sünkroniseerida õigele perroonile. Ja egas muud üle ei jäänudki kui sobival ajahetkel astuda rongi peale ja loota, et see ikka õige rong on.
Reisuajaks nii 20 minutit. Mis igati tip-top ju. Aga nooh, see, kas see nüüd õige rong oli, seda küsiti ka minu käest teiste rongis olitajate poolt. Mina sain vaid vastata "I really hope so". Selle peale oli kuulda kaasaelavat itsitamist:)
Aga peale rongi liikuma hakkamist ja nähes järgnevaid peatusi, siis ei olnud kahtlust, et õige suund! Lennujaamast kesklinna kontrolliti isegi piletit. Vedas. Äpiga ostes oli kõik õige. Mul on olnud hetki, kus olen istunud valele rongile ja siis saanud "armu", et "ah, mis seal ikka, tee oma reis lõpuni". Vaata näiteks Stockholmi maratoni seiklusi.
Reedene ilm oli sombune. Vihmahoiatusega. Mis muidugi ka realiseerus. Kuna minu hotell oli vägagi kesklinnas, siis rongijaamast oleks ehk kulunud nii 10 minutit. Aga sain hoiatuse, et kella 10-11 paiku too tellitud tuba kindlasti valmis ei saa. Mistõttu võtsingi suuna, et hiilin ümber hotelli või samas piirkonnas ja löön lihtsalt aega sirgu. Esmalt jõudsin hotelli vahetus lähedusse olevasse kohvibaari (Kaffabar).
Väidetavalt nõutud koht. Kohv ja pirukas. Kulus marjaks ära, sest too airBaltic reis oli seekord veidi teistmoodi. Seal pidavat nüüd äpiga tellima ka lennu ajal või siis märku andma, et tahad miskit osta. Sellist tavapärast käruga teenindamist nagu ei olnud. Või olin liiga uimane ja magasin selle maha. Ühesõnaga, võimalik, et pakkumise korral oleks lennukis midagi hauganud. Aga see jäi ära. Seega oli vaja end turgutada muud moodi.
Kohv, pea 4 €. Saiake 2 €. Küpsis tuli niisama. Samal ajal võis nautida filmitegemist. Sest keski noor neid oli mingi müstilise telefoni-režiiga tulnud filmima seda kohta ja intervjueerima teenindajaid ja omanikke (taustal uduselt). Ilmselt olen kuskil avarustes nüüd palju kuulsama taustanäitleja.
Ahjaa, istuda sai küll väljas, aga tellimine nägi ette, et teed seda sees. Ütled oma lauanumbri ja peale maksmist jääd ootama, kui üks nahkpõllega teenindaja sulle su soovitu toob. Muidugi on oht, et kui sa piisavalt ei markeeri oma valitud lauda, siis tellimise ajal suudab selle keegi teine hõivata. Mis teha, nii juhtus ka minuga, aga "peletasin nad eemale" :)
Vihma oli ikka juba parajalt sadama hakanud. Sestap see väljas, varju all, istumine oli täitsa tip-top. Aeg tiksus omasoodu. Kuna ametlik toa kättesaamine oli markeeritud kella 15:00 kanti, siis mina arvestasin, et seda tuba võiks noolima minna peale 14:00. See aga tähendas veel tiksumist. Sealhulgas vihmas tiksumist. Ehkki seda nüüd koguaeg ka ei "kallanud".
Aga enne kui ma lahkusin kohvikohast tutvusin ka uue "liiklusmärgiga". WC uksel :)
Jah, Brüssel on n-ö vabameelsem linn. Siin kohtab seda igal pool. Seda ei pane ja ei peagi tähele panema. See lihtsalt on nii.
Enne veel kui uut istumisalust ja vihmavarju otsisin, mõni esmane pilt Brüsseli linnast. No ilus on!
Muideks, kui ma algselt hotelli suunas liikusin ja kogemata ühe pissiva poisi juurde sattusin, siis mõtlesin küll, et nüüd on kõik nähtud ja seega võib kaamera püsivalt kotti jätta.
Vaatasin, et sombusest ilmast ja ehk isegi varasest kellaajast on ühes kohas täitsa mõnusalt ruumi (muideks, see ei ole nii igas kohas, eriti siis kui laupäeva/pühapäevani jõuame ja ilm väga suviseks läks).
Aga koha nimeks Le Grand Cafe.
Mis seals ikka, siin tuli n-ö murdumishetk. Kaine, eestimaine september sai siin tagasilöögi. Ühe korraliku Belgia õlle näol. Väga mõnus, et seda rikastasid pisikesed kringlikesed.
Aeg lausa lendas. Kiiret polnud selle rüüpega. Kohati tundus, et jagan oma "sööki" ka teiste kohalikega, tuvidega. Aga ei hakka seda videot siia lisama. Mõelge lihtsalt kaasa ja visualiseerige, kuidas ühe tuvid võitlevad ühe pooliku maha kukkunud kringli tükiga. No selle soolakringli tükiga. Mis neile aga väga ei sobi ja siis korraks noka vahele ja siis jälle maha. Siis teeb seda järgmine tuvi. Ja siis kuskilt nurga tagant lendab peale kolmas tuvi ja peletab kõik eemale... no aitab... saite ehk aimu, mis toimus:)
Õlle hind? Veits üle 8 euro. See ei olnud max, aga vist max, mida mina maksin siin Brüsselis olles. Või kuda võtta, kui hilisemate näidete järgi milliliitrit hakata arvutama, siis siiski mitte. Aga selleni me veel jõuame.
Peale joogi lõpetamist oli aeg minna hotelli tuba noolima. Jõudsin hotelli vast ca 14:40. Ja uskumatu küll, aga paraku pidin leppima, et tuba saab valmis kell 15:00. Olgu, nii oli ju reklaamitud. Seega seadsin end mugavalt sisse hotelli ootesaalis.
Ja paar minutit peale kella kolme sain toa kätte. Videos on seda ka näha. Kokkuvõtvalt võib öelda, et täitsa viisakas. Aga nooh, ilmselt jõuan seda rammida veel korduvalt, et WiFi oli vähemasti minu toas (neljandal korrusel) olematu.
Mis siis ikka, kerge lamati olemine ja siis juba jälle linna peale. Veelkord, hotelli asukoht super! Vaevu vast 500+ meetrit kesklinna tuiksoontele. Eks neid ole mitmel pool. Ei pidanud aind ühes suunas liikuma, et rahvarohkesse kohta sattuda.
Olgu, minu kella 16-17 vaheline ringreis näis ette ka söögikohta. Ma olen tavaliselt ikka käinud Hard Rock Cafe nimelises kohas kui see on selles linnas eksisteerinud. Meeldib lihtsalt selle kontseptsioon/miljöö. Samas kui rääkida maratonikordadest, siis on see siiani jäänud ikka peale maratoni. Mõnel korral olen seda teinud ikka väga haigena, nt Rooma maraton. Ja siis sai haige kurguga süüa kõige soolasemat asja, mida üldse oli vist võimalik tellida. Nimelt ribi. Egas ma seda ei teadnud. See kukkus nii lihtsalt välja.
Seega, mõtlesin, et teen selle visiidi seekord "enne". Mis sellest menüüst ikka võtta on. Mõni burks või liharoog. Jäin burksi juurde. Messi nimelise burksi juurde. Ei tea, kas see mõni kuulus maratoonar?:)
Jooginimekiri oli siin õbluke ja kallis. Poolese Carla eest taheti juba üle 9 euro saada. Aga menüü-spetsiaales nägi ette mingit üllatusõlut Saksamaalt, ja seda Oktoberfesti fänne silmas pidades. Mitte et ma ise oleks sinna veel jõudnud. Aga olgu, pidin küsima, et mida see tähendab? Ja et mis suurusega see joogike on. Vastati, et tavasuurusega. Ja kuna hinnaks 6 €, siis mõtlesin, et lasen end üllatada. Sest just niimoodi püüdis teenindaja mind meelitada, et egas ta ka ei tea, mis parasjagu saadaval on aga et see tuleb pudelis jne.
Olgu. Tuligi pudelis. Ei midagi erilist. Tavaline saksa õlle, nisuõlu! Pole hullu. Maitset kindlasti rohkem kui sellel über-kallil Carlal.
Eks see burks maitses nagu burks ikka. HRC-le omaselt parajalt soolane, mis on minu arvates pigem OK. Aga tervikuna ei mitte midagi erilist. Ilmselt see Messi, kelle nimeline see burks on, pole enam teab mis kuulsus?:)
Oligi aeg jalad kõhu alt välja võtta ja liikuma saada. Koht ise asub Brüsseli peaväljaku (Grand-Place) servas.
See on väga ilus koht. Ja võibki korduvalt teele ette jätta. Ennekõike nii valges kui ka siis pimedas. Tundus aga, et selleks reedeks oli linnal mingi eriline plaan. Mingi CONCERT oli plaanitud. Algusega 19:30.
Seega paigaldatud olid korralikud lavad ja helisüsteem. Kuna tegemist oli reedega, siis ei olnudki muud vabandust, kui et minna korraks tagasi hotelli. Ja varsti tulla see 500m uuesti, et uurida/puurida, mis siin täpselt olema saab.
Sikutasingi end hotelli mõnusast voodist end taas peale kella 19:00 välja, et varsti sihtpunkti jõuda. Oli tunda, et tegemist on "suure sündmusega", sest sisepääsuteedel oli lausa turvakontroll. Aga samas tasuta sissepääsuga. Etendasin ka mina lendavat kajakat kui nendeni jõudsin, et anda mõista, et ma ei kanna endaga midagi liigset kaasas. Kindel roheline tuli! Edasi, Kentucky lõvid!.
Vabandust, ma ei propageeri teatud liiki jooke, aga oli selge, et olin sattunud müügimeeste mõjusfääri ja lubasin endale ühe joogi 6 + 1 euro eest, mis tähendas, et 1 euro võisid tagasi saada kui topsi tagastasid. Olgu etteruttavalt öeldud, et tagastasin ja sain!
Rahvas alles kogunes. Esimene muusikaline etteaste algas alles peale 20:00. Ma suutsin end fokuseerida nii tunniks ja pooleks. Sest kogu muusika oli kohalikus keeles ja vaid mõnda üksikut lugu oli võimalik refrääni kaudu tunnetada. Aga etteasted ise olid sellised ühe loo kaupa. Mitmed esitajad, aga korraga üks laul. Seega naasesid samad esitajad ühel hetkel tagasi, et teha teine lugu ja mine tea, võibolla ka kolmas. Aga seda ma ei suutnud enam oodata. Seega kella 22 paiku tagasi hotelli. Lootes, et see uni tuleb selline taastav või siis eelmist tasandav.
Laupäev - päev enne maratoni
Paar päeva enne väljasõitu tuli ka korraldajapoolne kiri, mis seletas olulisema lahti. Ühelt poolt sai teada, et registreerimismaterjalid saab välja võtta, kas laupäev (15:00-19:00) või pühapäeva hommikul, enne starti. Kohaks see sama keskväljak, kus eelmisel õhtul veel kontsert toimus. Aga kella kolmeni oli veel aega.
Unega probleeme ei olnud. Pigem vaevas mind see, kas ja millal minna hommikut sööma. See ei olnud booking.com vahendusel hinnas. Tegelikult ja loomulikult oli võimalik võtta ka "kõik hinnas" aga kuna hommikusöögi hinnaks pakuti 12 €, siis ette makstes oleks hind palju kallim tulnud kui 3 hommikut = 36 eurot. Pealegi ei olnud ma kindel, kas ma kõikide hommikute eest tahaks. Näiteks maratoni hommik (et mida saab ja mis kell saab) või siis äralennu hommik (kas jõuab süüa või peab rongile/lennujaama kiirustama).
Kuna aga hommikusöök (12 €/kord) kiideti booking.com vahendusel super heaks, siis laupäeva hommikul käisin noolimas, et see "pääse" endale soetada. Mõeldud, tehtud. Huvitav jah, et siin vist antaksegi sulle selline papist kaart, mille pead hommikusöögile minemisel ära andma.
Aga valik oli ühelt poolt oodatav, aga mitte alati eeldatav. On olnud ju kohti, kus oled saanud pigem nn continental breakfast tüüpi hommikuampsu ja see on olnud vägagi minimalistlik. Mis võib maratoni päeva hommikul olla OK aga kui tahad päeva käima saada ja mitte hakata otsima kohe hommikul järgmist söögikohta, siis mõttetu narrimine.
Siin oli olemas nii peekon, muna kui croissant. Aga mis isegi peamine, KOHV oli super! Tavaline must kohv, mille tassi lasid, ja mille peale tass veel haigutas, ja siis veel teise korra peale lasid - see maitses väga mõnusalt. Mõnes varasemas kohas on pidanud selleks espressot tellima. Aga seda topelt-triple jne formaadis, et kogust ka oleks.
Neid kohvitasse sai võetud veel! Aega ju oli. Hommikut võis venitada.
Kuna nädala eest saadud külmetuse tõttu jõudsingi sel nädalal vaid neljapäeval väikse tiiru teha, siis enne maratoni on ka lühike jooks ikka tehtud. Ametlikult selline 3.2K, kuid üsna tihti ikka pikem, sest kas siis eksid ära nagu Prahas või siis lihtsalt võtad sellise suurema kaare ja paraku tuleb sellisel juhul ikka topelt. Nii ka seekord. Aga eks see tempo oli madal. Ikka puhas linnaga tutvumise tempo.
Ja mõned klõpsud sellelt ringilt.
Ring tehtud. Tagasi hotelli. Veidi lõõgastumist, et kella 15ks stardimaterjale välja võtma. Korraldaja poolt saadetud varasemas kirjas ei olnud sõnagi pasta party-st ega EXPO-st. Seega väga kõrgeks neid ootuseid ei ajanud kui taas keskplatsi poole teele asusin. Ikka vahepeal mõõtes, et kui palju nüüd maratoni starti võiks aega kuluda. Ja mis kell pühapäeva hommikul hotellist jalga laskma. Start oli sellest materjalide väljastamise kohast veidi eemal. Ütleme nii 500m. Aga hotellist sai sinna otsem. Selleni veel jõuame, eksole.
Keskplats oli transformeerunud! Eilsest kontserdist ja hiiglaslikest lavadest ning helitehnikast polnud enam suurt jälgegi. Mõned riismed olid siiski veel kokkukorjamises. Selle asemel laiutas ürituse varjualused, kust nii maratoni kui poolmaratoni materjali väljastati (start oli samast kohas, aga poolmaraton startis 1.5h hiljem).
Esmalt numero, millega anti kaasa ka puhv! (see kulub mulle kui külmavaresele alati ära) Ja seejärel särgi korjamise ritta. Üldiselt läks siin kõik väga kiirelt. Siit samast võis näha juba järgmist silti, kui peaksid pühapäevaseks oma numbri väljavõtu jätma.
Mis siin ikka rohkem istuda. Läksin n-ö noolte järgi. Mitte et nüüd täna veel startida oleks saanud (tead, aga oleks võinud saada küll, oleks üks "mure" kohe vähem olnud :). Seega noolte järgi. Püüdsin aru saada, kus see bag drop area olema saab. Aga egas ei saanud! Sest ühel hetkel (sealt maratoni stardi poolt) juhatasid need nooled tagasi.
Egas ma nüüd tagasi ei hakanud uuesti minema. Pigem pöörasin korraks uuesti teistpidi, et näha ka stardikoridori paiknemist.
Ikkagi. Mõtlesin, et lähen stardimaterjalide jagamise kohta tagasi ja küsin. Egas sealt midagi vastuseks saanud. Nad ütlesid, et nad ei tea veel ise ka täpselt, sest kooskõlastamine linnaga/politseiga alles käib, et kuhu nad oma rekkad saavad rivistada :)
Üks asi siiski veel, mis mind veidi häirima hakkas, sest unustasin kodust selle kaasa võtta. Kuna ma seljakotireisija seekord olin, siis korraldaja poolses kirjas oli selge manitsus, et pakihoidu kilekotte ei oodata (neid ei võeta vastu). Samas egas ma seda seljakotti ka väga ei tahtnud ära anda. Nii ma siis otsisingi üles lähima suurema spordipoe, mis maratoni stardist oli kiviga visata, nimeks Decathlon ja otsisin sealt odavat spordikotti (aga sellist kokkupandavat). Saingi. Maksis tervelt 6 €. Sellest polnud kahju loobuda kui asjade äraandmiseks läks. Aga selleni me veel jõuame.
Seega keskendusin viimasele kohustuslikule linnukesele, et laupäev ehk päev enne maratoni kordalugenuks pidada. Nimelt pasta söömine. Kuna pasta party-t korraldaja ei pakkunud, oligi vaja endal üks koht leida. Hakkasin algul google järgi minema, aga leidsin ühe koha poolel teel olles. Pasta kana ja seentega. Väga paras kogus. Hinnaks 17.5 eurot. Üks kosutav jook muidugi tuli sellele lisaks.
Egas need söögid sellise hinnaga siin kesklinnas ongi. Alla 16 väga midagi ei saa kui just kiirtoitu ei taha. Eks ma selle kiirtoidu söömiseni veel jõuan. Enne oleks maraton vaja ära joosta. Aga päeva võiks lõpetada ühe särgi-puhvi-numbri pildiga.
Nojah, mis teha, eks see kraam väga sealt linade vahelt välja paista. Päris hästi sulanduvad need kortsud siin ja seal. Aga too must kotike on mu lahtikäiv spordikott. Pisike aga tubli!
Numbrile kohaselt, 2-3-4-magama! Kell juba 23 tuuri.
Pühapäev - maraton
Äratus 06:35. Olematu uni. Ometigi pingeid nagu väga ei oleks. Isegi ilma lubas tip-top ja hommikul veel pea 13-14 kraadi. Sellega julgen mina ka juba lühikesega startida:) Aga näed, ikka und ei olnud. Sisuliselt hoidsin silmi kinni. Umbes samaväärne nagu lennuhommik.
Mis siis ikka. Üles ja sööma. Talongi olin eelneval õhtul juba soetanud. Uksed tehti lahti täpselt 07:00. Nii mõnigi jooksja oli veel järjekorras, kel ka riided ja number juba peale kleebitud. Mul nii kiire veel ei olnud. Aga söömise mõttes pigem oli. Või noh, ei venitanud. Midagi väga põhjapanevat ei tahtnud süüa. Kohv ikka topelt. Aga mitte rohkem.
Napilt 15 minutit. Tagasi tuppa ja riietuma. Lühike dress selga. Number peale. Nokats pähe. Kile peale (aga lootuses, et seda nüüd ei pea selga jätma). Pikad sokid (kompressioonid). Neil oli tegelt ka oluline roll täita. Kompressioonidel siis. Nimelt tundus, et kui ma need vahetult põlve alumisse otsa tõmban, siis justkui pakuvad tuge ka sellele valulikule kohale, mis mul seal aeg-ajalt tekkinud on. Vasaku kanna määrisin mõistagi sisse. Vahetusriided kaasa. Aga vaid ülemise otsa. Korraldaja sõnul pidi saame finišis ka pesta, aga mõtlesin, et jätan selle ikkagi hotelli teemaks. Moodne spordikott oli vaja lahti pakkida, et sinna mõned äraantavad asjad suruda. Tegelikult ei pidanud suruma, ruumi jäi hulga ülegi.
Kella 08:05 paiku stardi poole teele. Vaikselt varuga, et mine tea, kus see pagasi ära andmine on. Panin sirgelt starti.
Nii et 08:15 või varemgi olin juba kohal. Ja muidugi olid need pagasi äraandmise kastid otse ja vahetult enne starti. Seega see korraldajapoolne hoiatus, et tulge ja pange need asjad hiljemalt kell 08:30 ära, oli selgelt liigne. Aga kus kord, seal kohustus. Seega 08:30 tegin ära. Ja siis juba harjumatult "paljalt" maratoni stardi poole. Ah jaa, enne tegin veel paar klõpsu, ja siis panin oma varutelefoni äraantavasse pagasisse. Tegemist iPhone SE-ga. Äratasin selle uuesti ellu, laadisin ära, võtsin kaasa. Põhitelefoni ei raatsinud. Nii igaks juhuks. Eks piltide kvaliteet on veits teine sel ajaloolisemal telefonil. Aga ajab asja ära ja meenutamiseks piisab.
Ilmaennustuse lisame ka. Sest päeva peale lubas päikest ja palju soojemat ilma kui hommikul.
Vaikselt neid inimesi sinna stardikoridoride poole liikus. Aega oli veel ju tervelt 30 minutit. Või noh, mis need nüüd koridorid seal väga olid. Lindid vahel, eeldatava lõpetamise ajaga märgid püsti. Igaüks võis minna sinna, kuhu tahtis. Registreerumisel pidi küll oma eeldatava aja lisama, aga ei teagi, kas selle järgi nüüd rinnanumbreid anti... no võibolla. Igatahes stardis olid kõik võrdsed. Ja ruumi oli igale poole minna. Mina sättisin ennast 3:45 kasti. Mõttes tiksus just selline lõpuaeg. See tähendas, et jooksutempo oleks seal veidi alla 5:18 min/km. Kindlasti ei julgenud talda näidata, vaid pigem mõtlesin, et alustan kergema sammuga. Vaatan, kuidas enesetunne. Õnneks eilsel soojendusjooksul tundus kõik mõnus. Seega skaleerisin selle tänasesse. Aeg venis... varsti võis ootepostidel kohata ka jooksumarssaleid. Kõigi jaoks oli midagi. Ka alla 3:00 jooksjatele.
Kell oli vaikselt 09:00 saamas. Samas kui teadvustaja aina kordas ja kordas, et varsti anname stardi! Varsti anname stardi! Ja tundus, et jäigi seda kordama. Sest kell oli juba 09:05 ja ikka ei mingit pauku. Nüüd juba 9:07.
No lõpuks ometi, 9:08 kõlas stardilähe ja alanud see oligi. Peale pikka pausi olin taas maratoni läbima asunud. Tunne oli mõnus. Päkatõus oli hea. Esimesed sajad meetrid laiadel tänavatel. Aga enne kui esimene kilomeeter täis sai, terendas meid tunnel. No eks neid tunneleid ole ka enne olnud ja isekeskis mõtlesin, et ju me siit varsti välja ronime. Mõnesaja meetri pärast või nii. Aga oh ei, kilomeetrid aina tiksusid.
GPS läks ühel hetkel selle peale lolliks. Eks see tunnel kõikus erinevatel sügavustel. Vahepeal oli n-ö väljasõite aga meie panime ikka edasi. Ikka tunnelis.
Nii see kestis ca 2K. Neljanda kilomeetri aeg oli 1:26 min/km. Jep, vot nii nobe olin:) Muidugi oli see GPS-kala. Kella kala. Seega viies kilomeeter tuli keskmise tempoga 7:49 min/km. No veits vara veel jalga sirgu lasta. Aga kui need kaks aega nüüd kokku liita, saame sellise 5 min/km lähedase tempo. Ehk siis esimene 5K oli ametlikult 25:09 (korraldajapoolsed vahemõõtmised). Täitsa tip-top. 3:30 tempomeistrid olid minust eespool aga mitte nägemise kaugusel. Samas jällegi 3:45 tempomeistrid mõnevõrra tagapool.
Joogipunkte oli korraldaja planeerinud iga 5K tagant. Esimene neist oli veidi enne 5K. Siis juba kippusid need hiljem tulema/hilinema. Esimesed 2 punkti (5K, 10K) pakkusid vaid juua (vett/energiajooki). Seejärel, alates 15K, vaheldus banaan/kreekeritega ja miskit oli veel.
Tempo oli hea. Tundsin, et 5 min/km pluss-miinus on hetkel OK. Seega varsti oli 10K. Aga teisalt, ma imestasin, et nende 3:30 ja 3:45 marssalite suhtes olin ma kuskil vahepeal. Ses mõttes hea paigutus, et kui varuga joosta, siis 3:45 on veel püütav ka olukorras, kui lõpp läheb raskeks.
5-10 km ehk teine 5K plokk tuli ametliku vaheajana veidi alla 26 minuti. Seega kuskil 5:10 min/km. Varu oli, ei olnud põhjust paanikaks. Tuli sellisena hoida. Vahepeal muidugi ka kella kilomeetriaegasid vaadates, mis kõikusid "seinast-seina" 4:58 - 5:18 (mõtlen ikka keskmist km aega, mitte seda, mida see GPS mulle suvalisel ajahetkel suudab näidata).
Ikka vapralt edasi. Ühel hetkel oli aga rada jõudmas peaaegu et stardipunkti tagasi. Siiski päris mitte. Aga minu jõudmine langes kokku ajaga kui pooliku start oli käimas. Jäi vaid üle mõelda, et kas lõpus ka nendega rada ühtib ja millal. Ehk siis mis tempoga jooksjate sekka satub. Kas nad suudavad minu lõpupunnistust motiveerida või just demotiveerida. Enne veel klõps ca 13K pealt.
Ühesõnaga, 15K oli täis saanud. Pakun, et siin oli meie joogipunkt juba nihkes. Pea 1K. 15.7-15.8 km kandis. Egas sellest midagi hullu polnud. Veel mitte. Joogi sai ilusti kätte, nii kiire ka sellega polnud. Esimese banaanitüki ka hambusse. 10-15 km keskmine 5:10 min/km. Seega tempo püsis stabiilsena. Varu tundus veel olevat. Poole maani oli veel minna.
Rada hakkas vaikselt jõudma punktidesse, kus tulid totakad edasi-tagasi jooksujupid. Algul lühemad. Siis ka pikemad. Üks korralik ussimäng läks lahti, kus enam ei saanud aru, et need, kes sulle vastu tulevad, kas need on sinu selja taga või sinust ees. Püüdsin ikka puurida, kus see 3:30 ja 3:45 tempomeister on. Ja egas ei õnnestunudki aru saada. Mitte alati. Minu keskmise tempo järgi aga tundus hetkel kõik OK.
Olin jõudmas 20K juurde. Joogipunkt oli kuskil 20.5 km peal. Siin sai võetud üks kuiv kreekeripakike. Egas seda väga mõnus süüa polnud. Aga purustasin selle oma suu laes ära ja panin edasi. Ipikajee, pool maad läbitud. 21K tehtud! Ajaks 1:47:40. See oli täitsa rahuolu pakkuv. Keskmine tuleb sinna veidi alla 5:10 min/km. Sobib. Nii hoida, mõtlesin.
Aga see ussimäng jätkus. Endiselt ei osanud aimata, millal järgmine joogipunkt tuleb. See oli selline motivatsioonisammas, millest kinni hoida, mis tähistas taas 5K läbimist. Või sinna kanti. Peagi oligi 25K täis. Püüan nüüd arvutada. Kannatust. Aga seekord 21-25 km vahemikku.
20:28. Ehk siis 5:07 min/km. Tip-top ju. Minu tempo! Paneme aga edasi. Joogipunkt oli vahetult enne 26 km. Seega eelmise arvutusse ei läinud ka ühtegi joogipunkti. Egas ma seda rajakaarti pähe ei õppinud, aga teadsin, et ühel hetkel tuleb üks pikemat sorti ussijätk. Edasi-tagasi. Nüüd see siis oligi käes. Jube tüütu. Esimesed tulid vastu. Ja mitte ainult.
Veits üle 3K oli vaja joosta edasi, et see sama ots tagasi tulla. Oeh. Kuni 30K pidasin vastu. See oli sisuliselt selle ussijätke tagasipöördel. Samas kui ma seda juppi jooksin, ei pannud ma tähele, et oleksin tagasijooksu poolel mingit joogipunkti näinud. See aga tähendas, et see joogipunkt oli nüüd emba kumba, kas see sama, mis 26 juures või siis sealt möödas ja mujal (kui rajad taas lahku läksid).
See tagasituleku lõik hakkas vaikselt raskust jalgadesse tekitama. Reitesse. Soov veidikenegi juua saada kui 30K täis tiksus, seda polnud mõtet loota. Sest joogipunkt oli pigem 33K kanti (kui ma vähegi püüdsin arvutada ja arvestada, kus me sellele ussijätkule tulime). Ja kui siis taas see 26K joogipunkt lähenes, siis sai selgeks, et seal ikkagi juua ei lubata ja suunati, et "jookse edasi, peale silda on teie oma". Seda silmapiiril veel ei paistnud. See mõjus kui "haamer". Varsti võis seda joogipunkti siiski märgata. Jah, see punkti oli ikka eelmisest kaugel. 25.5 - 33 = üle 7K. Nats palju. Ilm ei olnud kuum aga juua ihkas ikkagi. Lisaks ka mingit ampsu saada, sest üldjuhul pole ma maratonidel oma energiageelidega/söögiga osalenud.
Mingil kummalisel kombel sain sellest 33K joogipunktis veidi jaksu juurde. Sain uuesti jooksusammu sisse. Aga peatselt (34K kandis) algas üks pikk ja tüütu tõus. Pea 2K kestev.
Algul hiilivalt aga siis juba märgatavalt.
See viis jalgadest jõu ja läksin üle teisele taktikale. Jooks/käik vaheldumisi. Kõik muu oli OK, ei mingit kannavalau, ei mingit põlvevalu - aga "lihtsalt" reis ei tõusnud. Mul oli üks magneesiumi pulber tagataskus, kuid egas ma seda siis ei mäletanud. Kas see oleks aidanud? No ei usu, et mingit maagiat oleks sellest juhtunud. Eks ikka lihasväsimus sai võitu. Võimalik, et ka kerge haigusemõju.
Tempo kukkus kolinal. Aga polnud hullu. Tundsin rõõmu sellest, mis siiani oli. Ja vapralt kannatades lõpuni. Vahetult enne järgmist joogipunkti (kui see tüütult pikk tõus oli võetud) ristus minu tee poolmaratoonarite omaga. Neid oli üksjagu. Aga samm oli enam-vähem sama, mis mul. Ehk siis kuna minu tempo oli kukkunud, siis need olid seal 2+ h lõpuajaga.
Joogipunkt oli seekord juba vahetult enne 37K. Eks kui see joogipunkti esimene nihkumine tekkis, siis käis küll korra peast läbi mõte, et kas korraldaja taktika on äkki üks joogipunkt ära kaotada. Õnneks mitte. Aga selle 37K juures oli ju positiivne mõelda, et enne lõppu on veel üks.
Mitte et see janu nüüd nii lõputu oli. Aga abiks ikka. Peale joogipunkti jõudsime parki. Selliselt kergelt üles-alla laiad pargiteed. Ikka asfalteeritud. Eemalt paistmas Atomium.
Raskeks läks see lõpp. Mis muud. Ca 1K enne lõppu möödusid minust ka 4:00 jooksulipnikud. Korra proovisin, aga tundsin, et pole mõtet hambad ristis nende seljast kinni hoida. Keskendusin enda lõpetamisele. Lõpp oli ilus. Pea terve staadioni ring oli vaja joosta. Ja siis see lõpp ka saabus.
Tehtud!
Väsinud!
Ikka energiast täitsa tühi!
Olematud reielihased!
Aga õnnelik! (loe: rõõmus:)
Taarusin lõpualast välja, et nänn kätte saada. Võid mind allolevalt pildilt otsida!
Medal kaela ja muru peale istuma. Aga ajasin end peatselt püsti, et oma vahetusriiete kotile järgi minna. Päike soojendas mõnusalt. Riided kuivasid iseenesest. Aga selle spordikotiga läks terve igavik. No ei leitud seda. Oma 10-15 minutit otsiti. Ajataju kadus ära. Otsisin vahepeal kohta, kuhu istuda :) Et oleks lihtsam oodata. Leidsin mingi puki või oli see liiklusmärgi alus, kes seda enam mäletab.
Lõpuks ometi. Mu kott leiti. Kõik oli alles (ja miks ei olnud pidanudki). Seega paar klõpsu.
Oi, väsinud olin. Süüa nüüd küll ei tahtnud. Mingi vee ja kakaojoogi suutsin ära juua. Aga egas need enesetunnet nüüd paremaks teinud. Vedelesin muruplatsil edasi. Nüüd juba teise nurga all, et päike ka mujalt soojendaks. Hakkasin vaikselt mõtisklema, kuidas nüüd siit tagasi saab. Kesklinna. Sest see finiš oli ca 7K kesklinnast või siis hotellist eemal.
Eelmine päev olin luuret teinud. Metrooga oleks saanud ühe ümberistumisega. Minu varutelefoni oli laaditud ka offline Google kaardid. Aga need paraku ilma sideühenduseta jalgsi teekonda ei suuda kuvada. Autosõitu küll. Imelik, veider. Eelmine päev olin ka 10 eurot tasku pistnud. Et saaks pileti osta või mis iganes isu võiks lõpetamise hetkel tulla. Äärepealt oleks ühe kosutava õlle võtnud. Hinnaks 6 eurot (0.5 l). Aga no see järjekord oli nii pikk, et lihtsalt ei viitsinud seista. Tegin veel ühe pildi.
Enam-vähem tunnike oli lõpetamisest möödas kui sai vastu võtta otsus, et püüaks jala minna. Näen linna ka teise kandi pealt. Ehk siis Google välja, täpikest see näitab ka offline kaardi peal ja minekut (mitte et nüüd selle järgi poleks saanud metroopeatusesse minna, ikka oleks).
Need esimesed sammud olid vaevalised. Vaikselt sai liikuma aga egas lihtne see ei olnud. Jalad olid kinni, mis kinni. Vahepeal lehvitasin oma kümne eurost ja ostsin ühe Coca teekonnale kaasa. Lausa 1.5 liitrise. No esimene kolmandik läks kiirelt, siis tundus, et rohkem vist pole mõtet ja lükkasin selle oma hüper-super spordikotti, mida sai edukalt ka seljas kanda.
Teekond oli pikem kui ma oleks soovinud. Vahepeal tundus küll selline uneseisund, mistõttu igasugused ergutavad tekstid olid abiks (see tegelikult küll juba üsna hotelli lähedal).
Aga tehtud see sai. Seega kokkuvõttes... 7,12 km kõmpimist.
Nüüd ei olnud muud, kui pessu. Veidikene vedelemist ja siis proovida ikkagi jalad uuesti alla saada ja linna peale. See oli ikka selline lonkamine. Treppe vihkasin. Eriti allaminemist. Aga ikkagi, hotellitoast liftiga alla ei läinud. Ikka trepist.
Nüüd järgnes juba vabakava. Plaan oli ehk veidi süüa ja siis ehk vabamalt testida ka Brüsseli õllekultuuri. Neid friikaid oli siin ikka iga nurga peal. Ja igal pool sellised meeletud järjekorrad. Ei teagi miks. Aga seekord võtsin järjekorda. Paljas kartul. Nojah, mis siis ikka. Aa, ketšup ikka ka.
Või siis väike degusteerimisering. Kolm neist ca 8%, teised 5-6% kangusega. 200ml klaasid. Mõned neist muidugi ka meile tuttavad õlled. Nii poes kui pubis. Aga üldjuhul ma neid belgia õllesid ikka ei kannata. Pikalt mitte. Prooviks võib vahele ühe/kaks suruda.
Mõned ringijalutamised veel ja ka mõned klõpsud.
Mõtlesin, et päeva lõpuks lähen väisan hotelli katusebaari. Täitsa mõnus koht. Hea vaade pimedusse! Aind et söögimenüü on paigast ära. Õigemini öeldes, vahet ei tee snäkil ja korraliku söögipoolise vahel.
Nii juhtuski, et kui ma tellimuse tegin ja eeldasin, et tuuakse mingid väikesed lihalõiked jne. Siis tegelikkuses saabus minu lauale jälle friikartulid ja pigem nn põhisöök kui snäkitaldrik. Oeh. Paistab, et ma ei olnud ainus, kes selle orki langes. Üks kõrvallauas suutis hetk tagasi seda sama teha. On selgemast selge, et seekord ma taldrikut põhjani ei võtnud. Ebareaalne kogus friikartuleid. Aga peekoni sõin ära!
Aitab. Tuttu. Hommik oli planeeritud taas varajaseks.
Esmaspäev - tagasilend
Äratus 06:30. Ikka selleks, et enam-vähem 07:00 saada hotellist välja, rongijaama (ca 10 minutit jalgsi) ja siis juba lennujaama. Et ikka 08:00 paiku oleks seal. Väljalend 09:20. Kuna check-in sai eelmine päev tehtud, siis ei olnudki muud kui turvakontroll läbida. Seal läks veits aega aga mitte üle 15 minuti. Püüdsin viisaka sammuga kõndida, et ei ärataks kahtlust. Vist tuli enam-vähem välja! Aga egas need jalad nüüd paremad küll polnud. Egas ei lootnudki.
Esmaspäev - tagasilend
Äratus 06:30. Ikka selleks, et enam-vähem 07:00 saada hotellist välja, rongijaama (ca 10 minutit jalgsi) ja siis juba lennujaama. Et ikka 08:00 paiku oleks seal. Väljalend 09:20. Kuna check-in sai eelmine päev tehtud, siis ei olnudki muud kui turvakontroll läbida. Seal läks veits aega aga mitte üle 15 minuti. Püüdsin viisaka sammuga kõndida, et ei ärataks kahtlust. Vist tuli enam-vähem välja! Aga egas need jalad nüüd paremad küll polnud. Egas ei lootnudki.
Lend läks välja plaanipäraselt. Seekord sattusin kolmese rea akna äärde. Aga oh imet. Jällegi sai laiutada, kuna keskmine iste jäi tühjaks. Ideaalne airBaltic reis! Otselennud. Õigel ajal välja ja õigel ajal kohale. Pole just hommikune lendaja aga samas, kui oled juba lõunast taas kodus ja teed juba kodukontorit, siis lõpp hea kõik hea. Seega väga pikalt sellest tagasilennust pole ka kirjutada.
Kokkuvõttena. Õnneks mingid muud või olemasolevad vigastused maratoni jooksu ei seganud. Pigem tüüpiline reielihase väsimus, mida olen tundnud ka varasematel kordadel. Lihtsalt mõnikord on saanud rohkem pikemaid jookse teha kui teinekord. Seega tuleb edasi minna ja uusi maratone planeerima hakata. Pika jooksu trennidele peab ikka rõhku panema. Hetkel muud varianti või varuväljapääsu ma enda puhul ei näe.
"If you want to win something, run 100 meters.
If you want to experience something, run a marathon."
Emil Zàtopek
Uute lugudeni...
All Runners Are Beautiful !
gorunning !
Comments