Belgrade Marathon (2026) - maraton, mis jäi jooksmata!
xx. Belgrade Marathon (Serbia) - 19. aprill, 2026 (pühapäev)
Maratoni ametlik veebileht: https://bgdmarathon.org/39th-powerade-belgrade-marathon-2026
Koht/kaart/raja skeem: Google Earth
Raja profiil: Vaid alguses ja lõpus kergem tõus, muidu lauge.
Rada: 42,195 km
Stardiaeg: 08:00
Osavõtjaid: 1646
Korraldus: Kahjuks tervikut analüüsida poleks siinkohal korrektne. Kui registreerimist kirjeldada, siis algul väga ingliskeelset infot e-postile ei saadetud. Aga ca 1-2 nädalat enne sündmust paranes olukord kardinaalselt ja saadetud info oli alati kakskeelne. Selles mõttes väga positiivne info jagamine. Alati seda ei tehta.
Raja kirjeldus: Võiks ju kirjeldada, mida nägi, ehkki ei osalenud, aga las see jääb. Tundus, et tänavate sulgemise osas kokku ei hoitud ja rajal sai üksjagu laiutada!
Statistika
Aeg / võitja aeg: 0:00:00 / 2:09:11 (Gada Gemsisa Gudeta, ETH)
Koht / lõpetajaid kokku: 0 / 1646
Koht eestlaste seas / kokku: 0 / 1
Osalenud riikide arv: 59
Eelarve 2026.aasta põhjal (kui keegi plaanib osaleda)
*Vastavalt plaanile, kõiki kulusid Sul võib-olla ei tule
Registreerimine: 56 € (üks kuu enne)
Transport (lennuk): 303 € (AirBaltic)
Hotell (3 ööd): 240 € (Hotel Opera Garni)
Proloog
Minu esimene visiit Serbiasse! Paraku tuleb seda kohe öelda, et ilma maratoni jooksmata. Mis siin ikka seda vaka taga hoida. Aga sellest hoolimata vaatame üle senise maratonide Euroopa kaardi, kus edukalt see 42,195 km läbitud. Serbiat seega üle värvima ei hakka, igaüks leiab selle ise üles! Küll tuleb ka Serbia puhul see uus võimalus.
Miks selline valik sai tehtud? Ja seda vaid üks kuu enne toimumist? Kuna märts on viimastel aastatel Sparta kevadise jooksulaagri tähe all liikunud, siis saigi isekeskis mõtiskletud, et kui laagris vigastused kontrolli all ning uusi juurde ei teki, panen end kevadiseks maratoniks kirja ning ega paremat võtta polnud kui Belgrad. Pigem oligi fookus kontrollida, kas ja kuidas võiks laagri koormus maratoni läbimist toetada. Olgem ausad, pikki jookse oli tehtud väga vähe aga selline miinimum oli koos (enam-vähem samaväärselt, mis viimase ehk Bukaresti osas). Peale laagrit sai veel 21K, 26K ja üks nädal enne, veidi kiirem 16K teha.
Ehk veelkord, puhas maratoniturism ning lihtsalt maratoni läbimisele suunatud ja seda mistahes ajaga! Egas ma registreerimisel ei mõelnud, mis või kuidas see Serbia elu korraldatud. Meenub Tsikli Johannese ETV saade (aasta algul), kus ta neid Serbia naabreid üksteise järel läbi sõitis. No ütleme nii, et ülearu positiivset suhtumist oma naabritesse sealt ei kuulnud:)
Ja kui ma siis check-in hakkasin tegema, siis ei tahtnud AirBaltic mind mitte kuidagi ühel hetkel edasi lubada. Tuli üks korralik veakoodi kirje ja soovitati proovida uuesti või kui ikka ei saa, registreeruda lennujaamas. Proovisin korduvalt, ikka sama jama. Mingi aeg ma mõtlesin, et ehkki ID kaart pidi Serbiasse minekuks sobima, et prooviks AriBaltic lehel panna passi andmed. Aga ma ei viitsinud sellega tegeleda (ega ka mitte katsetada).
Seega, mingit süvaanalüüsi ma riigi kohta ei teinud. Isegi lennujaamast kesklinna jõudmine sai uuritud vahetult enne väljalennu päeva. Olgu, raha tuli natuke vahetada. Kurss, hea ümmargune. Ca 1 euro = 100 kohalikku. Teisisõnu, paberraha majandus. Tavidisse minnes, seal loeti mulle viimane kui "sent" peo peale. Kuna ma umbes 80 euro jagu tahtsin, aga neil oli vähem, siis suudeti ka kõige väiksemad kupüürid taskusse suruda (rahatähed vahemikus 2000 - 10). Nüüd tagant järgi, muidugi saab kohapeal väga edukalt kaardiga maksta. Sestap olid need vahetussummad selgelt üle pingutatud. Aga vot kunagi ei tea. Ja eks see veidi sõltub ka sellest, mida plaanid kohapeal teha, kus käia jne.
Kolmapäev saigi oma viimase kerge jooksu teha ja seejärel suhteliselt kohe peale jooksu Tavidisse sõita. Ma ei tea, kas see võis olla põhjus. No päriselt ei tahaks uskuda. Riided olid seljas aga tuul puhus siit ja sealt sisse. Mõnesaja meetri jagu!
Ühesõnaga, neljapäeva hommikul (üks päev väljasõiduni) tundsin kerget kurgulae karedust. Lootsin ja panustasin, et see läheb kiirelt üle. Ehkki on need kurgukaredused minu puhul tüüpiliselt välja arenenud selliseks klassikaliseks 2-päevaseks kurguvaluks, seejärel nohuks ja kui "õnnestub" siis ka köhaks. Praegu ja tagant järgi tuleb tunnistada, et kõik etapid said "edukalt" täidetud ja osaliselt veel täitmisel (ehk tervise parandus alles käimas kui neid ridu siin lõpetamas).
Kuigi neljapäev kulges tolle viirusnähtuse mõttes suhteliselt rahulikult, siis mõtlesin ikkagi Belgradi sõita! Tõsi, reedene öö ei olnud mõnus. Unetu! Käepeal hoitud kell und ei registreerinud.
Reede - väljalend
Esmalt chek-in järjekorda. Ulatasin oma ID-kaardi ning mainisin, et registreerimine ei õnnestunud. Kuulsin põhimõtteliselt oma ID-kaardi korduvat vilistamist läbi lugeri. Korduvat. Oli aru saada, et lennujaamas sama teema. Aga teller ühel hetkel säras ja küsis, "egas mul passi pole kaasas, prooviks sellega". Muidugi oli mul kaasas. Ulatasin. Ja see funkas koheselt.
Esmalt chek-in järjekorda. Ulatasin oma ID-kaardi ning mainisin, et registreerimine ei õnnestunud. Kuulsin põhimõtteliselt oma ID-kaardi korduvat vilistamist läbi lugeri. Korduvat. Oli aru saada, et lennujaamas sama teema. Aga teller ühel hetkel säras ja küsis, "egas mul passi pole kaasas, prooviks sellega". Muidugi oli mul kaasas. Ulatasin. Ja see funkas koheselt.
Lennugraafik Belgradi AirBaltic vahendusel tegelikult väga tip-top. Tõsi, tagasituleku kohta ei saa seda sama öelda, aga tegijal juhtub ning selleni jõuame hiljem. Mina oma kareda kurguga, aga veel üsna selge peaga (nohuilmingud minimaalsed) - nii ma Belgradi jõudsin (Riias vahemaandumine, ca 2h ümberistumise aega). Lennukis sai end turgutatud kiirnuudlite ning teega! Pidin lohutama ka enda kõrval istujat. Sihtpunkti jõudes olid sellised lihtsamad õhuaugud/turbulents. Ta ikka ohhetas ja ahhetas. Mees, Singapurist pärit aga Rootsis juba pikalt elanud. Kaasa Serbiast. Nüüd olidki minemas tuttava pulma. Aga lennukis istusid suhteliselt nii kaugel üksteisest kui vähegi võimalik:) Kuna meie olime viimases reas, siis kaasa tundus olevat seal vahetult äriklassile järgnevates ridades. Puhas AirBaltic tasuta antud "mugavus":) kui istekohtade valiku eest ei soovi maksta!
Ühesõnaga, Belgradi lennujaam! Sooja 21 kraadi. No vägev! Võibolla maratoni jooksmiseks mitte aga muidu ju mõnus? Enesetunne oli veel positiivne. Positiivne, et starti minna kui hullemaks enam ei lähe.
Belgradi ühistransport on muideks tasuta! Kõigile tasuta! Ja seda ka lennujaam-kesklinn. Tõsi, on ka veidi kiiremad transfeerid (mikrobussid, mis maksavad ca 5 eur/ots). Ilmselt soovitaksin neid, sest egas see 1h tavabussis loksumist väga tore ei ole. Eriti kui tervis pole 100%. Aga täpselt 1h või nii see tegelikult aega võtab, et kesklinna saada. Neid peatuseid on iga natukese aja tagant (umbes sama nagu Varssavis, ehkki seal veidi lühem sõit). Neid busse on tegelikult mitmeid, mis kesklinna piirkonda lähevad (vaata ka https://www.bgprevoz.rs).
Lennujaamast väljudes leiab ka infotabloo.
See buss, mis mulle sobis, kandis numbrit 72. Tööpäevadel nad selliste 20-25 minutiliste vahedega väljuvad. Seega väga hull ootamine ei ole. Samas tuleb neid tabloosid väikeste reservatsioonidega võtta. Sest kui eelneval pildil see 72 numbri juures olev minutite aeg jõudis ca 3 minuti peale, siis see rida lihtsalt haihtus. Jah, haihtus! Ja ei mingit bussi. Vähemasti mitte peatuses. Varsti tuli tabloole uus rida. Ja taas 25 minutit:)
Alustasime seega uue ootamisega. Õnneks on sellel logiseval ajatablool ka "positiivne" külg. Sa päriselt ei tea, millal see buss tegelikult peatusesse jõuab:)
Võis olla 10 minutit veel ootamist aga näed, buss kenasti ees! Seega, tabloo näitas ca 15 minutit veel. Võimalik, et see oli see eelmine, mis hilines. Ei oska öelda. Aga bussi ma mahtusin. Istuma sain ka. Tõsi, neid toole ei ole palju. Samas püsti seista oleks see tunnike nats katastroof kui just sinu eesmärk ei ole mõni päeva "activity" täis saada (a'la vähemasti 60 minutit seismist - kindlasti on Garminil mõni selline olemas:)
Buss vurab läbi erinevate piirkondade. Vaatad välja ja imestad, kui erinevad need on. No et ilus roheline ja siis jälle räämas ning vastupidi. Ühel hetkel oligi viimane peatus. Maha sadades sain ma aru, et see bussisõit ning soojus on minu jaoks ikka päris koormav olnud. Üldisem nõrkus hakkas ilminguid näitama. Aga sammusin need ca 10 minutit, et jõuda hotelli. Regasin sisse ja maandusin voodisse.
Aga tagasi voodi pildi juurde. Egas paremini ma ei oskagi seda reedest päeva kirjeldada. Konkreetne maandumine voodisse ja tervist korrigeerima. Tablette oli üksjagu kaasas. Aga sellised klassikalised, millega on justkui alati hakkama saadud (parakas, nohutabletid, köhatabletid). Olin nüüdseks saanud selles mõttes kindluse, et jooksmisest ei tule pühapäeval mitte kui midagi välja. Midagi uut minu välismaratonide ajaloos. Ükskord pidi see ju juhtuma! Aga kas see reisimine nüüd vajalik oli? No tegelt mitte. Aga testitud/proovitud ning korrata ei soovita kui on ikkagi teada, et mingid sümptomid üldjuhul (just üldjuhul) arenevad ikkagi haiguseks, mis tähendab voodisse jäämist.
Varasemalt olen pidanud loobuma veel ühest välismaratonist. Nimelt Dublinis. Aga siis olid põhjused teised. Tookord sai piletid soetatud veel reisibüroo vahendusel (aasta oli 2011). Reisi ärajäämise põhjuseks oli kütusekriis (no vot, täna ehk 2026 kevad oleme ka jõudmas uuesti sellesse teemasse, või ehk mitte, eks aeg näitab, kuid Lufthansa juba tühistab lende). Aga jah, kütusekriis ning siis pakuti asenduslennuna järgmist päeva. Aga see mulle ei sobinud, kuna "aklimatiseerumise" ning regamismaterjalide väljavõtmise aeg oleks olnud lühike. Mistõttu loobusin. Oli ka reisikindlustus, mis kenasti kõik kattis. Sealhulgas maratoni regamistasu. Järgmine Dublini üritus oli 2015, siis kõik juba õnnestus.
Seekord siis esmane ja väga täpselt "rihitud" haigestumine, mis maratoni jooksmise starti jõudmise välistab. Mitte, et neid külmetusi enne poleks olnud aga õnneks on need siiski jäänud paar nädalat enne maratoni. Jah, mingid pikad jooksud nullitakse jälle ära ja organismus sellest haigusest ei võida aga vähemasti on saanud reisid ja jooks purki panna!
Oi kui palju neid telekanaleid siinkandis on. Kõik muidugi kohalikus keeles. Ebareaalselt palju spordikanaleid (miski Arena sport või sinna kanti). Isegi eraldi kanal eSpordi osas, mida jäin korraks isegi vahtima. Tulistamismäng! Rio 2026 otseülekandena. Aga muus osas saatis minu voodisolekut pigem tennisekanal, mis oli piisavalt hüpnotiseeriv. Ja siis kui silm korraks avaneski, siis vajus see tennisepalli edasi-tagasi põrkamise ja mängijate ohkimiste saatel taas kinni. Keha oli nõrk ja tegelikult oli süüa saanud väga vähe (meenutan lennukit, see oli viimane amps). Tatistamine kogus hoogu. Kurk oli juba enam-vähem.
Laupäev - päev enne maratoni
Olematu öö. Hoidsin kella käe peal. See vähemasti und ei registreerinud (juba teine öö jutti). Ja egas seda und ei olnud ka. Peatselt kuulsin poolmaratoonlaste "hõikeid", need, kes siis akna alla olid kogunenud ja oma starti ootamas (09:00 oli pooliku start aga stardialasse pidi jõudma 08:30). Umbes 08:45 üritasin sööma minna. Ebareaalne olek. Aga sellega asi ei piirdunud. Silmadega võtsin üksjagu sööki taldrikule. Ja tegelikult väga hommikusöögi valiku osas ei nurise. Oli isegi soe söök. Tõsi, see soe söök ei olnud väga soe! Ehk siis mingil põhjusel nad seda väga soojas ei hoidnud, ehkki seadmed olid olemas.
Aga asja teine pool oli hoopis see, et kui ma siis sööma hakkasin, siis esimesest ampsust peale tundsin, et see on meeletu pingutus. Öeldakse ju, et ka söömine/seedimine eeldab kehalt energiat. Mul seda ei olnud. Ma ei ütleks, et ma teab mis kuum oleks olnud (palaviku mõttes). Sellest hoolimata oli söömine üli-üli-keeruline ja ma sundisin ennast, et see mis võetud, tuleb ära süüa, et energiat saada. Õnnestus. Isegi kohvi jõin.
Tagasi voodisse. Skaneerisin kanaleid. Ja ühel hetkel leidsin ka kanali, kus poolmaratoni ülekanne täitsa olemas. Mustad taas võidutsesid. Tehti ka rajarekord. Esimese auhinnarahaks 2000 eurot.
Mul aga kasvas soov, et ma ikkagi läheks maratoni EXPO-le. Ainsaks probleemiks oli aga selle kaugus. Google Maps järgi 3,8 km. Seega, edasi-tagasi juba ca 8 km. Egas selline distants pole isegi tervena vast mõistlik enne maratoni läbida. Mõtlesin, et võtaks takso ja teeks jala vast ühe otsa. No Bolt-i siin ju ei olel. Wolt lasi küll linnas ringi aga Bolt mitte. Kindlasti oleks leidnud ka ühistranspordi variandi, mis oleks kasvõi lähemale viinud. Aga loobusi selle uurimisest samuti.
Kella 12:00ks sain ikkagi enam-vähem enesetunde, mis lubas kõmpida. Seega ei muud kui EXPO poole teele. Sellest ideaalilähedasest 3,8 km sai aga üle 5 kilomeetri. Kuna jõeäärne osa on väga mahukas arenduses (Waterfront) - ülinoobel piirkond, pilvelõhkujad, kaubanduskeskused, jõeäärsed söögikohad. Pilte tegin ma päriselt selle reisi jooksul ülivähe. Lihtsalt ei viitsinud ja hoidsin seeläbi energiat kokku:) Enda energiat (eks telefoni energiat muidugi ka, väetike teine, aku tühjeneb üsna ruttu kui aktiivselt kasutada).
Nii et selle asemel, et vaielda Googlega, pidi ikkagi ise otsima selle tee, kuidas sihtpunkti jõuda (sinka-vonka ühest tupikust välja ja teise tupikusse). Oleks võinud kohe mingit sõidutee äärt mööda minna. Aga samas see jupike jõeäärset oli ilus!
Leidsin.
Tundus, et taas tennisekanal ja nii ma suuresti selle ülejäänud päeva veetsin.
Uus hommik. Maratoni hommik. Mitte aga minule. Aga magada juba sai. Samas tahtsin ikkagi maratoni starti vaadata (telekast, mitte väljas). Välja minemiseks polnud mitte mingit tahtmist. Vähemasti mitte nii vara. Maratoni start 08:00 (ammu ei meenu, et see nii vara oleks olnud). Stardialas pidi olema juba 07:30. No minul piisas sellesse stardialasse jõudmiseks vajutada puldil ON nuppu ja olingi "kohal". Hommikune ilm oli selline 10+ kraadi. Päeva peale lubas aga taas 20+ kraadi. No mitte nüüd 12ks veel.
Jäin siis neid esimesi kilomeetreid telekast vahtima. Umbes 10K paiku läksin sööma. Seekord oli isuga veidi lihtsam. Nii sooja söögi "külma lauda" kui ka pirukaid/kooke. Mõõdukalt. Arvestusega, et maratoni viimast 10K jälle telekast kaeda saab. Endiselt ei olnud isu minna välja, et esimesi lõpetajaid otse rajalt vaadata. Kell oli ju selgelt vähe.
Täitsa põnevaks kujunes see viimane 10K. Üks must oli seal 30K peal tempot teinud ja teiste eest plehku pannud. Aga paraku see lõbu ei kestnud lõpuni. Ja niimoodi kukkus too jooksik ära, et lõpus jäi lausa kolmandaks. Üks teine must jooksis tast väga kerge sammuga mööda (3-4 km enne lõppu). Põnevust pakkus mustadele üks valge, Makedoonia jooksja, kes ühel hetkel lasi nii mõnestki mustast kui postist mööda (alla 10ne grupp võis see olla, kes seal 30K peal veel koos oli). Ja egas see makedoonlane väga esimesest maha ei jäänudki (20 seki vast).
Jõudis ka naiste esimese otsa ära vaadata. Seejärel võis juba mõelda väikesele jalutuskäigule. Belgradi kindluse aladele (veidi üle kilomeetri kaugusel kui otse minna). Aga eks ma sättisin enda kulgemise nii, et näen ka seal ca 5+ tunni lõpetajaid rajal kui neil veel umbes 3 kilomeetrit minna. Püüdsin kehastuda, samastuda kui nägin nende nägusid. Kell oli ju üks läbi. Päike lõõmas, tuult oli vähe. Ei olnud see jooksmine lihtne. Siit moraal, tuleb kiiremini joosta! :)
Kindluse ala ja selle ümbrus on täitsa ilus. Tasub kaema tulla kui piirkonnas.
Selles osas ei midagi erilist. Aga nänniputkades võid leida muidugi kõike, sealhulgas sõjajumalate rannarätikuid, kohvitopse jmt. Selles osas ei üritata peita, et tegelikult on neil teatud väärtustest savi ja kehtivad omad arusaamad (meenutame jutu alguses märgitud Tsikli Johannese saadet).
Esmaspäev
Öö sai taas magada. Köha hakkas vaikselt ilminguid näitama. Nohu jätkus oma rada. Aga rohkem vasakul poolel, seal kust ka kurk alguse sai. Tõsi, tüüpiliselt läheb nohu ikka paremale poole ka:) aga seekord mitte nii tugevalt.
Lennuk oli pealelõunane (14:00 väljalend). See andis võimaluse hommikut rahulikult võtta. Samas arvestusega, et ca 2h enne väljalendu võiks ikkagi sinna jõuda. Pealegi ka mingi puhver, sest ei tea ju täpselt, kuidas selle 1h rahvabussi peale saab ja kui õigeaegselt need väljuvad. Ja võib etteruttavalt öelda, et egas veebis toodud ajad ei klappinud. Buss tuli siis kui ta ise tahtis. Igas peatuses ei ole ka neid infotabloosid, mis näitaksid kaugel buss on jne.
Kusjuures, esmaspäeva hommik oli vihmane. Lausa nii vihmane, et seda esitleti eelmisel päeval kui "tormihoiatus". Just 7-11 kellavahemik. Kui nüüd selline oleks olnud maratoni hommik, siis ei teagi, kas jooksjana oleks olnud õnnelik või mitte. Või et kumb on parem, tormi moodi vihm või põua moodi palavus?
Aga kella 10:30ks oli vihm üle (ma tegelikult ei tea, palju päriselt sadas). Oli näha, et on sadanud, samas hommikul ärgates ei suudaks meenutada, et akna taga midagi hullu oleks toimunud.
Niisiis, taas bussi. Mõtlesin küll, et seekord ehk sõidab kiiremini. Sest tulles oli üksjagu ummikuid. Ja sõitu alustades ka nii tundus, et peatused tulid üksteise jutti ja üsna kiiresti. Aga sõidu lõppedes saime ikkagi ca 55 minutit kokku. Seega võib pidada seda 1h sõiduaega universaalseks. Vahet pole, kas ummik või mitte ja mis pidi liigud.
Umbes 2h passimist lennujaamas. Esimene lend - graafikus! Riias oli ooteaeg seekord mõnevõrra pikem (ca 2,5h). Väljalend 20:00 paiku. Seega päris AK ajaks koju ei jõua aga siiski mitte ka tüüpsel keskööl nagu üldjuhul kipub ju olema nende tagasilendudega. Nii ma vähemasti mõtlesin. Mõtete kaja oli võimendamas minu vasaku kõrva totaalne lukustus (Serbiast tulnud lennu maandumise ajal). Põhimõtteliselt ei olnud mul stereo-kuulmist ning ka kõne või siis kuulmine oli igati häiritud. Hiirte piiksumisena võib seda kõike kuuldut võrrelda:) Ehkki ka minnes läks lukku, siis seekord oli palju-palju hullem. Ja lahti ise ei läinudki. Tatitõve lisaboonus kui selline.
Kell oli saamas seitse õhtul (justkui tund veel ootamist enne väljalendu). Ühel hetkel piiksus aga telefon (hoolimata sellest, et ruumiline heli oli kõrvus piiratud). Lause algus ei olnud veel nii hirmutav (loe: pole tühistatud, hilineb). See algas umbes sõnadega, et "teie lend ... hilineb ... bla-bla". Aga siis ma sain aru, et see "bla-bla" on lausa 2,5 h. Johhaidii. Väga tore! Pardakaardile anti 5 eurot. No selle eest ei saa mitte essugi selles Riia lennujaamas. Aga ära ma selle kasutasin. Mingi hetk hakkasin mõõtma lennujaama koridore sammudes. Ei, mitte peast lugedes, ikka kellaga. Käisingi neid edasi tagasi. Rahulikult kõndides võis ühe edasi-tagasi otsaga liigutada kellaosuteid ca 20-25 minutit. Asi seegi.
Õnneks see lend ikkagi toimus ja nii nagu hilinemine ette nägi. Teisisõnu 3h täis ei saanud, kui hakkaks kehtima suuremad hüved. Oma olukorras ma aga ei olnud kindlasti huvitatud veeta veel mingi õhtu kuskil hotellis. Enesetunne oli ju parem aga väsinud ikka. Nii et tuli leppida selle lennuki kapteni kirjeldusega, et "vabandavad, neil oli eelmises kohas tehniline rike, mis vajas tähelepanu".
Tallinna lennujaam. Kellake oli veerenud 23:30 peale. Kõrv oli endiselt lukus. Aga koju ma sellelt reisilt jõudsin. Ei nimetaks seda nüüd kogemuseks, mida korrata! Vastupidi, järgmine kord tuleks pigem tühistada sellised minekud. See ei olnud ju maraton, millest oleks olnud raske loobuda. Ei Pariis, ei London vmt. Mitte et neid maratone oleks saanud tõbisena joosta. Ja lühireisi mõttes ei näe sa seda linna nagunii teab mis palju (arvestusega, et võid seda hoopis voodis veeta). Polnud ka teab mis super-vormi, et sellepärast n-ö igaks juhuks reisida, et äkki tervis siiski võtab äkilise tagasipöörde ja saab ära joosta! Aga seekord sai lihtsalt nii otsustatud.
"If you want to win something, run 100 meters.
If you want to experience something, run a marathon."
Emil Zàtopek
Uute lugudeni...
All Runners Are Beautiful !
gorunning !
Comments