Bucharest Marathon (2025)
23. Bucharest Marathon (Rumeenia) - 12. okoober, 2025 (pühapäev) (SISU on VEEL PIDEVAS TÄIENDAMISES, viimane uuendus 07.12)
Maratoni ametlik veebileht: https://bucharest-marathon.com/en/
Koht/kaart/raja skeem: Google Earth
Raja profiil: Lauge mis lauge, ei hakkakski eraldi välja tooma mingeid nähtavamaid tõususirgeid
Rada: 42,195 km
Stardiaeg: 09:00
Osavõtjaid: 1285
Korraldus: 5/5
Raja kirjeldus: Ruumikas, no ei olnud tunnet, et kuskile kinni peaks jooksma kui ka kiiremalt tahtnuks. Enamjaolt laiad tänavad ehkki oli edasi-tagasi lõike, kus igale poole ei oldud eralduslinte pandud, seega pidid ise aru saama, kas jooksed päri- või vastupäeva! Kui alguses kaarti vaatas ja märkas, et üksjagu edasi-tagasi sirgeid, siis jooksu ajal olid need pigem "motiveerivad", kuna hakkasid arvutama, et OK, nüüd nii palju edasi ja siis JUBA tagasi! :)
Statistika
Aeg / võitja aeg: 4:11:07 / 2:11:58 (Nicolae Alexandru Soare, RUM)
Koht / lõpetajaid kokku: 706 / 1285
Koht eestlaste seas / kokku: 6 / 8
Osalenud riikide arv: 45
Eelarve 2025.aasta põhjal (kui keegi plaanib osaleda)
*Vastavalt plaanile, kõiki kulusid Sul võib-olla ei tule
Registreerimine: 80 € (septembri alguses)
Transport (lennuk): 242 € (LOT)
Hotell (4 ööd): 403 € (Continental Forum Bucuresti Palatul Parlamentului)
Muuhulgas tuleb juttu minu esimesest geeli-vööga jooksmisest või Draculale "vere andmisest" - sestap on SISU PIDEVAS TÄIENDAMISES!
Proloog
Minu esimene visiit Rumeeniasse! Ja mis saaks olla parem kui uues riigis kohe ka maraton joosta :) Järjekorras juba 20. pealinna maraton! Alloleval pildil on minu-joostud-maratoni-pealinna-riigid värvitud siniselt. Oi, kuidas mulle see Rumeenia paigutus meeldib, kohe suur ala taas värvitud :) Ilmselgelt võiks ju Bulgaariat järgmiseks pidada? :) Elame-näeme!
Muidugi võib tekkida kohe küsimus, et kas tõesti Eestis polegi maratoni jooksnud? Ikka olen, aga n-ö ametlikku Tallinna maratoni mitte. Veel mitte. Lasen mõttel laagerduda. Küll olen Eestis jooksnud näiteks Tondiraba sisemaratoni ning ka Rõuge maastikel 2x maratoni teinud. Aga ametliku Tallinna saamiseks kogun veel julgust :)
Eelmisest maratonist üksjagu aega möödas. Selleks oli Brüssel (2023 oktoober). Juhtus nii, et 2024. aasta möödus erinevate jooksuvigastuste tähe all. Näiteks kevad 2024 häiris mind vasaku jala pöid, kuid suutsin siiski Sparta Portugali kevadlaagri "edukalt läbida". Siis oli suvi, saabus hilissuvi 2024 ja uus vigastus silmapiiril - nimelt alaselg/tuhar/pirnlihas (jälle vasak pool ja jälle midagi uut). Ei teagi, kas see on selge viide mingile jooksutehnika veale? See alaselg/tuhar oli tüütu. Motivatsiooni viis selgelt alla. Pikki jookse (juba alates ca 10K) ei olnud mugav joosta. Jooksin aga sügisele maratonile registreerumisest loobusin. Silmapiiril oli nii Amsterdam (sellele tuli küll reageerida juba kevadel kui seda uut vigastust ei olnud ja lihtsalt jäin hiljaks), siis järgmine variant oli Tirana (Albaania), mille reklaami nägin ka Sporttravel veebilehelt (toimumisajaga oktoober). Ühesõnaga, nulliring see 2024. Eks need COVID aastad olid ka suhteliselt lahjad. Tekkis lausa hirm, et äkki maratoni tunnetus kaob ära?!
Jõuamegi aastasse 2025. Aasta alguses suutsin lõpuks soetada endale massaažipüstoli, lootuses, et see aitab ravile/taastumisele kaasa, sest mingeid muid erilisi asju ma ei teinud. Äkki oleks pidanud? Füsio ja sealt saadud soovitused jne?
Taas toimus Sparta Portugali kevadlaager (märts 2025), kus ma veel endiselt oma vasaku-tuhara-vigastusega võitlesin. Aga hakkama sain, olgugi, et laagrikoormus ei olnud väike! Laagris pakuti seekord ka massaaži, kust tagasisidena sain teatud kindluse, et (üks) algpõhjus võiks olla pirnlihas. Jätkasin püstoli kasutamist ja tavapärasest suuremat Sparta IntervallVentti külastust. Jooksumahu arvelt.
Suvi 2025 - maratoni mõtted peas kindlasti olid, kuid enesekindlust regamiseks veel mitte. Kord oli nii ja kord oli naa - selle alaselja/tuharaga. Vähemasti Pärnus toimunud Võidupüha poolmaratoni (22.06) sai täitsa OK tulemusele teha. Aga sellest pikemaid distantse ei teinud.
Alles augustist (2025) hakkasin vaikselt proovima. Esimesel nädalal 19K, teisel 22K, kolmandal 24K, neljandal 27K, augusti viimasel nädalal 24K - siis tuli september ja põhimõtteliselt kohustuslik 2Silla jooks (10K), mis võttis ühe nädalavahetuse ära sellest pikajooksu sarjast.
Lisaks massaažipüstolile olin suve teises pooles leidnud veel ühe mooduse, kuidas vigastust justkui taltsutada just peale pikemat jooksu. Nimelt lihtne rippumine ja selle käigus põlvede tõstmine ca 90 kraadi. Ma ei ole teab-mis-suur-rippuja. Käehaare ülinõrk. Alustasin vast 5-korraga aga jõudsin 30+ korrani ja tundus, et see tegi mu alaselja piirkonnale n-ö restardi just vahetult peale jooksu. Vähendas pinget piirkonnas ja seega ka taastumine oli justkui kiirem. Muidugi jätkus massaažipüstoliga töötlus aga sellega on ikka nii, et mõnikord jäi vahele, kuna tundus, et pole "nagu vaja". Aga see on vale lähenemisviis!
Olgu, tagasi septembri algusesse (2025). Tundub, et selle viimase n-ö pika jooksu treeningu pealt (augusti lõpp, 24K) tegingi otsuse, et tuleb end maratonile ära regada. Ma olen ka eelneval aastal Bukaresti maratoni veebilehte vaadanud. Veits isegi igavaks rajaks seda pidanud, kuna jooksmine osalt edasi-tagasi tänavalõikudel (mitte korduvalt, aga ikkagi). Hoolimata sellest nägin taas ka SportTravel reklaami, kes samuti just sinna reisi korraldamas. Mõeldud-tehtud nagu öeldakse. Mul lihtsalt oli vaja saada seda regamisest saadavat motivatsiooni, et end maratonide-lainele taas suruda. Alati oleks lihtsam mitte seda kõike teha. Veelgi enam, asi polnud "lihtsalt" maratoni jooksmises aga just välismaratoni jooksmises!
Tõsi, regamise tegin omal käel, nii nagu enamjaolt ikka. Siiani on minu pealinna maratonidest vaid üks olnud grupiga osalus ja grupi poolt vähemalt osaliselt organiseeritud. Seda siis Reykjavik (2014).
Seega seekordne, Bukaresti regamine, oli taas suuresti booking.com vahendusel. Lausa kerge hämming tekkis, et suhteliselt imelist lennugraafikut pakutakse ja seda Poola LOT vahendusel. Lennuhind mõistlik, väljalennuaeg samuti (loe: mulle ei meeldi ülivarajased lennud). Kui ikka pead padjast loobuma ca 06:30 ja mitte näiteks 04:30, siis on lausa LUX. Aga nii oligi, et Bukaresti lend Tallinnast algas vahetult enne 09:00, üks vahemaandumine Varssavis ja sealt edasi juba Bukaresti. Ülimõistlik ümberistumise aeg. Sai end kohendada jne. Kusjuures Varssavi kasuks räägib ka tõsiasi, et mõlemad otsad sama pikad. Ca 1:30 - 1:40 ühe otsa kohta sõltuvalt lennukist (n-ö, kas 2+2 istmereaga lennuk või 3+3 istmereaga lennuk).
Tundub, et ka majutusega vedas. Ikka booking.com lehelt. Minu tüüpiline majutuse valimise kriteerium lähtub ühe öö hinnast. Euroopas võiks see jääda 100 € piirile (koos hommikusöögiga + muud mugavused). Loomulikult on ülikeeruline mõnes linnas seda saavutada, eriti neis hotellides, kes reguleerivad oluliselt oma hindasid vastavalt nõudlusele. Õnneks suutsin ka kiirelt leida hotelli, mis vastas minu teisele olulisele kriteeriumile - nimelt asjaolu, et see jääks maratoni stardile võimalikult lähedale, et ei peaks starti jõudmisega liialt pead murdma või uneaega vähendama. Sain hotelli, mis jäi alla 1K sellest stardipaigast. Ja ka EXPO oli sellele väga lähedal (parlamendihoone ees, tähistatud punase perimeetriga). Seal EXPO juures oli ka finiš, mis tähendas, et start/lõpetamine sisuliselt sama kaugel. Meenutusena, näiteks Brüsselis oli finiš ikka üksjagu kaugemal kui start või minu hotell.
Rohkem ei olnudki vaja süveneda. Seega võttis see lennupiletite bronn + hotell taas ca 1h aega, et fikseerida. Seda pole palju, eriti olukorras, kui pead nats ka süvenema. Tehtud! Olgem ausad, nüüd ei olnud pääsu, tuli jätkata treeningutega nii palju kui vähegi veel võimalik "päästa" oli.
Seega tagasi septembri alguses. Olgu, kohe oli tulemas 2Silda 10K jooks. See sai tehtud. Tulemus tulemuseks, ei olnud rekordi lähedalgi, aga jäin rahule! Tuli keskenduda edasistele nädalatele. Mul oli selge visioon, et ma pean saama teha ca 24K+ jookse. Ja seda järgnevad 3 nädalalõppu. Teisisõnu, kuna maraton 12.10.2025, siis viimane pikem jooks (üle 20K) vast 2 nädalat enne maratoni.
Kõik on ju tore aga... tuli välja, et ma suutsin 2Silda järgsel nädalal (täpsemalt reedel ehk 5 päeva peale nimetatud jooksu, 12.09) tõmmata endale viiruslikud tunnused. Reedel tunnused (kerge kurgu kähedus) aga sealt edasi juba kõik muu (nohu sümptomid ja köha ootusärevuses!). Jooksuga oli AAMEN! Mõtlesin, et püsin paar päeva vagusi. Nii oligi. Aga maratonile regamisest oli korralik SUND peal. Isegi kui joosta ei olnud võimalik (köha tõttu), siis ehk kannatab ratast teha. Mahuliselt?
Nii püüdsingi. Tegin ratast. Tegin ka üle pika aja ühe orienteerumise (ca 6K), ise köhides! Aga ca nädal peale esmaseid sümptomeid. Siis tuli taas ratas. Üks 10K jooksuproov. Tegelt oli ikka kohutav. Joosta sai, ratast sai tehtud aga keha oli nõrk. Köharefleksid muidugi ka. Need ei lasknud lihtsalt magada.
Septembri lõpus sai uuesti joosta proovida. Pulss laes. Ebanormaalne. Viimane pikem jooks oli ca 2 nädalat enne maratoni, 20K. Distants vast isegi OK, aga mingit enesekindlust sellest ei saanud. Mahtu vähe, trennikoormust vähe. Ahjaa, muidugi tasub korrata, et egas ma mingit maratoni rekordi jooksmisest siin ei tahagi rääkida. Pigem maratoniturismist. Aga see ei tähenda, et treenimata või "vigasena" sinna lähed. Nii kriitiline neid osalusi korjata veel pole:)
Seega, kokkuvõttes, pikki jookse väga vähe. Vahetult enne maratoni pikk haigusperiood. Ilmselt oleks suutnud seda ehk lühendada, kui poleks ratast teinud. Mine tea, alati on mustmiljon muutujat!
Aga fakt oli see, et Bukaresti tuleb minna, regatud on, pääsu pole. Hoolimata sellest, et aeg-ajalt tekkisid köhahood. Päeval või siis öösel.
Kui seda ettevalmistavat perioodi kuidagi kokku võtta, siis jah, Reykjavik (2014) on sellele kõige lähem võrdlus. Seal ma lõpetasin ajaga 4:08. Midagi enamat oleks liig tahta nüüd Bukarestist. Pealegi, Strava järgi oli minu maratoni prognoos 4:12. Aga eks me jõua neist numbritest jahuda veel järgnevates alalõikudes :)
Reede - väljalend
Öö vastu väljalendu. Klassika. Tahaks isegi öelda, et Veerpalu klassika, aga kuna ma väga ei suusata, siis nimetame seda pigem tüüpiliseks magamata ööks! Õnneks ei olnud ärkamine väga vara, sinna 06:30 kanti, kuna lennuk tahtis startida 08:55. Vahepealsel ajal oli vaja nii kerge naeratus enda näole saavutada (loe: dušš ja muu värk) ning ennast ka lennujaama tirida. Egas ma iga öö ei viitsi seda kella käe peal hoida. Seekord küll. Statistika mõttes ikka NÖRK, teoreetiliselt 6h und aga praktikas?
Öö vastu väljalendu. Klassika. Tahaks isegi öelda, et Veerpalu klassika, aga kuna ma väga ei suusata, siis nimetame seda pigem tüüpiliseks magamata ööks! Õnneks ei olnud ärkamine väga vara, sinna 06:30 kanti, kuna lennuk tahtis startida 08:55. Vahepealsel ajal oli vaja nii kerge naeratus enda näole saavutada (loe: dušš ja muu värk) ning ennast ka lennujaama tirida. Egas ma iga öö ei viitsi seda kella käe peal hoida. Seekord küll. Statistika mõttes ikka NÖRK, teoreetiliselt 6h und aga praktikas?
Poleks sõda, saaks vähemasti ca 1900 km hakkama! Aga ikkagi, miks? Kui tegelikult saaks ka Maarjamaal ju neid maratone joosta ja nii et vähe? Olen isegi sellele mõelnud, et aga ... äkki võiks ka hakata maratone "lihtsalt" koguma? Arvuliselt? Saaks kah marathon100 särgile pretendeerida? Ilus mõte aga hetkel jääb mõtteks!
Las see Maarjamaa teema praegu jääb (loe: laagerdub), lähme lihtalt edasi... pikk tee veel minna! Tõsi, peale esmast ärkamist (loe: dušš) olin juba leppinud. Nii lihtsalt on, nii olen defineerinud oma maratonide saaga! Kõik muu on juba statistika.
Lennujaam ning LOT-lend läbi Varssavi. Kusjuures lennugraafik Bukaresti oli väga vinks-vonks. Lennuaja mõttes, sisuliselt poolitatud. Ehk siis ca 1:30 Varssavisse ning 1:30 omakorda Bukaresti. Seda siis just niipidi lennates ja n-ö 3+3 realise lennukiga, mis võiks ehk olla veits kiirem (kusjuures tagasi tulin n-ö 2+2 lennukiga mõlemad otsad). Tõsi, Varssavist väljalend viibis ja kui ma õigesti mäletan, siis see oli ikka 30min+.
Üldiselt suht savi kui ei pea minuti pealt sihtpunktis olema. Seekord tekitas küll kerge ärevuse asjaolu, et booking.com poolt oli mulle hotelli kaudu antud ka transfeer hotelli. Seal aga oli selgelt kirjas, et üldjuhul ootavad nad 45min lennujaamas peale lennuki maandumist. No ma olen suht kindel, et eks nad seda ametlikku maandumisaja järgi võta ja väga ei vaata, mis on tegelik? Võin eksida. Aga jõuame veel selleni.
Üldiselt tundub, et LOT on end väga hea lennupakkujana end kinnistamas. Vähe sellest, et see esimene lennuots on pikem kui AirBaltic variandil, tundub, et nad lendavad ka paljudesse pealinnadesse sealt Varssavist edasi. Egas kunagi ei tea, kuhu keegi lennata tahab aga Bukaresti vahepeatus oli suht minimaalne, sinna 1,5h kanti. Väga väiksematki ei tahaks ka, sest siis hakkab igasugune väljalennu hilinemine juba mõjutama.
Ja LOT ei hoia end tagasi ka minimaalsest hinna-sees "toitlustamisest". Seda ma tundsin juba kevadisel tööreisil Varssavisse. Seda ei pea üle tähtsustama, aga positiivselt mõjub ikka kui mingi standard-saiakese ja kohvi saad?
Sama saiake mis ka kevadel aga uue aegumise kuupäevaga :)
Tegelikult oli lennualgus isegi põnevam. Sain istekoha nii-öelda "first-class". Mis paistab ka alloleval pildil silma. Punased pearätid kukla taga!
Tõsi, sain ma vaevu istuda kui minu kõrval ja eespool ridades need punased pearätid eemaldati ja asendati sinistega. Ainult minu pea taha jäi too punane! Uhke tunne ikkagi :)
Aga pidin ka sellest "loobuma". Kuna minu kõrvale sattusid kaks sõpra ilma kolmandata, siis sai tehtud vahetuskaupa. Loobusin oma "punase-rätiga" kohast ning ronisin lennuki kõige tagumisse ritta. Aga see-eest olin seal üksinda (3-e istme peale). Sain laiutada, eksole.
Maandumine Varssavis. Väike ooteaeg ja siis juba Bukaresti poole. Aga ca 30min hilinemisega. Meenutan oma transfeeri ooteaega siinkohal. Toitlustus peaaegu sama. Kuna ma seekord laiutada ei saanud, samas istusin endiselt lennuki viimases reas (välimisel kohal), siis imelikul kombel pakuti Varssav-Rumeenia otsal veidi rohkem "vabadust". Sa said valida kahe saiakese vahel ja tegelikult võtta soovi korral ka alkoholi (väikene õlu, vein). Kuna minu kõrval istunud küsis, et kas "mõlemat saia ei saa" (me olime ju viimased), siis muidugi anti. Kas sa arvad, et ma ei küsinud seda sama? Muidugi küsisin. Ja muidugi sain!
Jään siinkohal mõttesse, et miks Bukaresti otsal ollakse lahkemad? No ja siis leidsin sellise statistika, et uups, Rumeenia kipub hetkel olema kõige alkoholi-lembeliseim riik maailmas. Järeldusi vara teha, aga see et õlut/veini pakutakse tasuta, mine sa ette tea - võimalik, et "kaind of a a normaalsus selles suunas" :)
NB! Ma arvan, et sa ei pea süvenema, miks Lätit näidatakse Eesti pähe. Vaata lihtsalt numbreid (loe: protsente).
Ma vähemasti lootsin, et autojuhid siin purjakil pole :) Sealhulgas taksoteenust pakkuvad autojuhid. Aga kuna ma maandusin üle 30min hiljem planeeritud aja ja booking.com poolt tungivalt soovitati WiFi sisse lülitada kui olen maandunud. Siis ma seda lootsin ka teha. Vahet isegi pole kas WiFi või mobiilside, e-post tuleb ka sealt läbi. Eeldasin, et võib tulla olulisi teavitusi. Mingil hetkel otsustasin, et saadan oma taksojuhile teavituse, et olen alles lennukis ja ootan maha saamist. Seega võiks sellest lugeda, et läheb veel aega!
Sõnumile muidugi vastust ei tulnud... kuid...
Sain lõpuks lennukist maha. Muidugi bussireisiga, mis lisas omakorda aega juurde. Muidugi tundsin, et võiks enne autoreisi ka pelleris ära käia. Aga egas selle leidmine polnud lihtne. Vähe sellest, et reisijate tsoonist seda leidnud... ka sealt väljudes oli seda keeruline leida, sest mingi remont oli lennujaamas käimas ja n-ö kõik klassikalised kohad suletud. Olgu, leidsin, häda aetud, võisin nüüd liikuda märgitud kohtumispaika ja loota, et minu taksojuht veel seal mind ootab.
Õnneks ootas! Tegin isegi pilti. Kui tihti sa ikka oma "nimeplaadist" pilti saad teha. See oli see kord (isegi kui pead pilti suurendama) :)
Kusjuures, see hetk, mida ma pildistasin - väidetavalt olla ta mulle just helistamas?!? Aga andis kinnist tooni. Telia, mis toimub? Kusjuures ma ei teagi, aga iga lennuga on ikka see võrku ühendumine meeletult aeglane minu puhul olnud. Olgu, lennukis, peale maandumist, ei pruugi levi olla (või on piiratud) aga siga aeglane on see võrku saamine. Tundub, et peadki ekstra võimlema, et seda saada (mäletate ikka, kunagi oli Telial selline lisateenus, et kui sammud mingi arv samme kuus, siis saad lisainterneti mahtu) :)
Tõsi, sõnumi ma ju saatsin lennuki maandumisjärgselt ära. Aga miks kõne minuni ei jõudnud. Seda ma ei tea ja egas see viga võis ka teises otsas olla.
Aga tore oli lõpuks oma "taksojuhiga" kohtuda. Autoks oli mingi "mersu" (ilmselt mitte päris see sama, mis Onu Bella loos, ikka nats uuem). Nats sai ka juttu puhuda, kuna jagas inglise keelt. See vastupidine liiklus oli ikka kohutav (n-ö lennujaama poole või lihtsalt linnast välja). Puhas ummik. Ummik ikka suure algustähega, mitte nii nagu meil Eestis. Aga eks kõigega harjub. Mida iganes sa seal autos ka ei tee kui pead igapäevaselt ummikus istuma.
Ahjaa, egas ma päriselt ei süvenedki sellesse kui kaugel on lennujaam mu hotellist. Peale seda kui sain teavituse, et hotelli poolt on transfeer hinna sees (saabumisel). Üldiselt olen ikka kõik korrad ühistranspordiga teinud. Seekord siis mitte. Jääb üle vaid mõelda, kas pean sellesse süvenema kui nüüd tagasi lennujaama vaja saada? Ummikutes liigelda? No jõuame selleni.
Seega, transfeeriga hotelli. Nii nagu planeeritult, sinna 30-40min vahel võiks see autosõit lennujaamast aega võtta.
Minu hotelli saabumine oli seega selline 15:00 paiku.
Muidugi oli fuajees juba näha teisi maratoonlasi. Järjekord pikk polnud. Sain uksekaardi. Lausa seitsmendale korrusele. Muidugi liftiga. Ja muidugi möödus see liftisõit vaatega parlamendi hoonele! Piisas, ekskursiooni nagu sellesse ei olnudki vaja? Või siiski? :)
Jep, hotell oli vahetult parlamendi hoone juures (ehkki selle perimeeter on meeletu ja igaüks võib mingis linnajaos öelda, et ta "elab" selle vahetus läheduses).
Ma olend ikka mingites Discovery või muudes sarjades imetlenud seda suurushullustust ehitada erinevaid hoonemahte. Noo see parlamendihoone pidi väidetavalt alla jääma vaid Pentagonile. Mistahes videotes, filmides - tõsi, see paistab suurena! Aga kui oled kohal, siis on see lihtsalt "ilus", ma ei ütleks, et mingi suurus mind väga suudaks ehitiste mõttes erutada:) Võimalik, et kui lähed sinna seina äärde, siis? Ilus ikka, lepime sellega:)
Tõsi, maratoni finiš oli just selle hoone poole! Mis saaks olla ilusam, kui saad veel aru, et kohe oled lõpetamas! Maamärk võiks ju olla piisava suurusega ja nähtav ka ähmastunud jooksja kurnatud pilguga? Võib etteruttavalt öelda, et see n-ö finišit markeeriv hoone hakkas paistma juba ca 3 km enne finišit, kui oli sisuliselt üks pikk tagasisirge veel joosta (tegelikult osa sellest, allpool märgitud sinise noolega). Rajast endast jõuame veel rääkida.
Niisiis, egas pikka passimist selles hotellis polnud. Oli vaja liikuda numbrit välja võtma. Ehk Marathon EXPO-le. Olgu, egas see sellist EXPO mõõtu väga välja ei andnud. Mõned müügipunktid, aga peamiselt ikkagi jooksjale keskendunud telgid, mis olid ära jagatud. Said esmalt numbri-ümbriku, siis võisid valida, kas lähed särgi järgi või võtad nänni-koti.
Seega hakkas peas põrisema mõte, et äkki peaks esimest korda proovima joosta maratoni n-ö oma söögiga ehk geelidega? Esmalt "püksirihm" ja seejärel samast kohast ka geelid? Ääremärkusena olgu öeldud, et minu Rõuge maratonid ei lähe arvesse, kuna seal jooksis kotiga, siis meenub, et mingil korral olid kotis ka geelid. Aga välismaratonidel ma muidu geelidega jooksnud pole. Isegi kui mõnel maratonil on neid jooksupunktides pakutud (üksikutes), siis see ei lähe arvesse!
Jätkame tolle põriseva mõttega juba ühes müügitelgis. Küsisin, et mis tüüpi need geelid ka on ja kas vedelikuga või ilma? Soovitati ikkagi vedelikuga. See ei seganud mind neid ostmast, teisisõnu oli vaja ajastada geeli võtmine joogipunktiga. Sai veel päritud, et mis ajalisele mahule see üks geel on soovitatav? Vastuseks sain sellise ümmarguse numbri - 45 min/tükk. No kuna minu maratoni aeg sinna 4h kanti nagunii oli (sellest prognoosist me veel räägime ka hiljem), siis võtsin 4 tükki (2 € tükk, seega odavam kui Selveris:).
Geelide pakkujaks GoldNutrition (tundub, et Portugali firma kui nüüd tagant järgi vaadata). Kaup koos ja EXPO alast minekut. Oli aeg leida einestamise koht. Hotelli ei viitsinud põigata, seega jätkasin matka oma kollase maratoni-sussi-kotiga, kuhu igasugu nänni kogutud.
Sisseastumise hetkel olid need toolid/lauad "inimesi täis". Surusin end uksest sisse, vist 3 teist klienti oli veel tagaosas istumas. Võtsin midagi oma koha. Istusin. Leidsin, et menüü online. No problemo. Leidsin miski variandi ja siis jäin mõttesse, et millal ja kuidas seda tellimust saab teha? Istumine ja ootamine ei aidanud. No kedagi ei paistnud. Siis sain pihta, et need, kes seal ennist toolidel istusid ja suitsu tegid, need olidki teenindajad:)
Olgu, läksin lähemale ja püüdsin tähelepanu võita! Lõpuks õnnestus aga siis oli ka tegemist, et kas mina ei saanud aru või nemad ei saanud aru - seega minu soovi oli uus tellimus teha ja mitte juurde võtta. Nemad aga arvasid, et ma juba varasemalt seal ja soovin miskit juurde võtta:)
Hästi. Lõpuks sain tellitud. Ja egas see "arusaamatus" tasuta ei jäänud. Koos söögiga voolas minu lauale ka väike pàlinka, kohalik kange alkohol, brändi stiilis (see tegelikult variatsioonidega kohalik paljudes riikides, aga igas riigis väikse erinevusega). No ei olnud kõige parem mõte ju? Tõsi, õlle tellisin nagunii. Küsimuse peale, et palju selles kraade, sain muidugi pigem ümmarguse vastuse, et ju seal "viina" kandis. Aga egas nemad ka päris täpselt tea:)
Aga räägime hoopis söögist! See oli sellise suure ahjukartuli sees, mida pealtpoolt "kaunistasid" peenikest-sorti vorstikesed (küpsetatud/praetud). Ei kurda, väga hea oli. Söök, onju!
Räägime hindadest ka. Too emailkausis kaunitar ehk söök maksis 44 kohalikku (jagame selle 5-ga, saame eurodes, seega ca 9 eurot). Odav nüüd just mitte (oma lihtsuse võtmes) aga samas kallis ka mitte ja kui hiljem toome teisigi hinnanäiteid, siis jääb see üsna keskpärasele tasemele, mida kesklinnas/vanalinnas tuleb välja käia. Õlle hind jäi 21 kohaliku peale.
Tolle šnapsi eest lisaraha ei võetud. Aga mis sest rahast, see tuli ju alla neelata. Oleks homme olnud maraton, siis pigem mitte. Aga täna võis veel "riskida". Tundus terav! Päriselt! Kui nüüd veebist just rumeenia variante guugeldada, siis need pàlinkad jäävadki 45-55 kraadi vahele. Igal juhul tundus kangem kui viin. Aga selle peale, kui olin lõpetamas ja küsiti, kas veel üks. Siis vot nii hea see nüüd ei olnud ja asi polnudki niivõrd headuses, vaid pigem piiri pidamises.
Arve makstud ja seega väikese kaarega hotelli tagasi. Need kaared moodustusid üsna tihti läbi vanalinna. Seal käis ikka elu ja tegelikult ilm oli ju mõnus. Õhtul veel 15 kraadi (kui päike juba kadumas).
Etteruttavalt tasub rõhutada, et ka maratonipäevaks lubas täitsa OK ilma! Aga tagasi hotellis. Kuna Bukaresti aeg sama, mis Eesti aegki, siis jõudsin täpselt AK-ajaks tagasi:)
Tahvel välja ja "kohalikke" uudiseid vaatama.
Unetu, reisile eelnev, öö vajas balansseerimist, mistõttu uni tuli vara! Ja eks ka hotell/voodi/padjad soodustasid seda 100%. Jätkame juba järgmises kuupäevas.
Märkus. Viimase pildi tõlkena võib öelda, et egas ma üheksaga algavaid numbreid pole justkui varem näinud (nojah, tegelt nüüd maratoni järgselt olen!:). Ja pealegi, Polar näitab seda graafikut vaid siis kui oled vähemalt 6-7 päeva jutti (või sinna kanti) kella öösel käe peal hoidnud. Päriselt, no päriselt, ma ei viitsi kella öösiti väga tihti käe peal hoida. Pigem see ongi sellistel erandjuhtudel kui oled reisil või kui oled näiteks Sparta Portugali kevadlaagris :)
Ilm oli ilus, mistõttu lisame ka EXPO-lt veel mõne pildi.
Jätame valikute analüüsi lugejale: (1) Crostini Misti, (2) Penne "Buoni Amici". Vihjeks on allolevad pildid.
Laupäev - päev enne maratoni
Tere hommikust! Uni oli mõnus! Hämmastavalt mõnus. Ja ka mõnusalt pikk! Lausa 11h kui nüüd kella vaadata.
Statistika huvides võiks lisada ka teise pildi. Selliseid numbreid tavaliselt ei näe. Ühesõnaga tundus, et viimane öö sai vähemasti nats varasemaid või eelnevaid öösid korvata. "Boost from sleep" näitab lihtsalt seda, kui tegus sa päeva jooksul võiks olla (kui palju energiat võiks jaguda mingil tunnil). Ei maksa nüüd üle ka pingutada nende numbritega, aga aeg-ajalt, just nimelt aeg-ajalt on seda numbrimaagiat põnev vaadata ikka.
Hommikusöögi aeg! Nagu tavaliselt, see üks väheseid normaalseid hotelli hommikusöögikordasid. Sest kõik järgnevad päevad saavad olema erilisemad ja varasemate tõusmistega. Miski 9:30 paiku ma end hommikusöögile seega surusin. Üksjagu inimesi oli. Järjekorrad jne. Aga saime hakkama. Itaalia jooksumehi, ikka nats vanemaid kui mina, oli lademetes:) Jutustasid ja "lärmasid".
Ühesõnaga, selle hommikusöögi komplekteerimine võttis aega. Aga suht klassikaline valik.
Nii nagu pildilt näha, taas vorstikesed! Kuum värk siin riigis. Oeh, seda kohvi pidi ikka taas lootuselt kaua ootama. Ühelt poolt oli järjekord, aga järjekorda suurendas ka asjaolu, et need kohvimasinad olid siga-aeglased. Ka kõige väiksema tilga saamiseks läks terve igavik. Nii sa siis ootasid. Järjekorras ja siis masina järgi. Kusjuures, seda aeglust heitsin ette ma ka hiljem hotelli tagasisides. No see ei ole normaalne! Kohv ise oli väga OK maitsega, mida ei saa ju öelda väga paljude minu hotelli-külastuste kohta, kus pakutakse mingit lurri! Aga see masina aeglus... oeh...
Aga kohvi kätte ma sain. Muidugi tassi täitmiseks on vaja korduvalt võimelda selle masina juures. Mis niigi üliaeglane. Aga teed lolli nägu neile, kes sinu taga ja vajutad aga nuppe uuesti, tehes nägu, et sa väga aru ei saa, mis tekstile oled vajutanud:)
Ilmselt see 9:30 aeg oli ka tipptund. Ma venisin üksjagu selle söömisega ja teistel kordadel seda kohvi uuesti võttes enam järjekorda minu taga polnud. Sai rahulikult passida ja unistada kui masin uuesti tassi üritab täita!
Söögi osas nuriseda ei saa. Klassika. Eks ikka, nagu tavaliselt, ülesöömise oht. Koos kõige magusaga. Kohvi võtsin vist lõpuks 3 korda. Ja tundus, et see oli ka veits liig, kuna hakkas kergelt koormavaks muutuma. Aga olgu, skrollisin veel hetkeks eesti uudiseid, lõpetasin viimase kohvivalangu ning loivasin tagasi (üsna täiskõhutundega) hotellituppa. Ikka liftiga ja ikka vaatega Parlamendi hoonele.
Ma ei saa aru, mis eriline võime on mul neid telekapulte rivist välja lüüa. Aga see juhtus jälle! Esimesel õhtul nagu veel töötas aga tõrksalt. Samas laupäeva hommikul enam mitte. Portugal laagrites (erinevad aastad) on seda olnud korduvalt!
Ei jäänudki muud üle, kui et viisin selle alla korrusele, hotelli vastuvõttu. No sealt muidugi öeldi, et ei-ei, me siin seda pulti ei lahenda, et tehnik tuleb tuppa. Olgu, läksin nukralt tagasi lifti, vaatasin taas Parlamendi hoone panoraami kui oma korrusele sõitsin ning kobisin tagasi oma tuppa. Jäädes tehniku ootele. Mõistagi ei teadnud ma, millal ta tuleb!
Vahepeal pakkisin oma kollase koti lahti. Vaatasin mis sees ja mida jälle polegi.
Tasub kohe rõhutada, et vahetult kollase koti alla jääb see nodi, mille ma soetasin lisaks EXPO-lt. Ehk siis vöö + 4 geeli. Egas nüüd peale numbri, särgi ja üsna sarnase puhvi, mis ka Brüsseli maratonil, selles kotis väga polnud.
Nats ampse, pesugeel ja hopa, minu esimene isiklik pihustatav deodorant. Ei ole pihustavate fänn olnud, sestap ongi esimene. Juba hakkasin hauduma plaani, et kuidas seda Eestisse tuua? Ma ju tulin seljakotiga, seega ära antavat pagasit polnud! Aga sellest kõigest juba hiljem.
Egas selle deodorandi tööle saamine polnudki nii lihtne. Silmadesse ei lasknud, aga palju puudu ka ei jäänud. Tegelikult aga hakkas hoopis kerkima mõte, et kuna mu jalanõude valik, mis kaasa võetud, oli ju suht optimeeritud (jooksususs + lisaks tavalisem jooksususs, mida kõndimiseks kasutada), et mis siis kui, seda deodoranti sussi-värskendajana kasutada? Et mis koerad-kassid hakkavad neid susse nuusutamas käima? :)
Las see mõte nüüd hetkeks jääb. Ahjaa, üks asi, mida varem pole jagatud, oli vihmakeep. Täitsa asjalik mõte ja aitab ka neid soojaverelisi, kes ehk hommikul enne starti tahaks miskit peale aga mitte üleriiet ja mille saab stardi ajal juba kiirelt ära visata. Nii seda kilet ka nimetati - ingliskeelsena, disposable.
Asjad tagasi kotti. Või noh, iga asi n-ö oma kotti.
Lootsin, et minu pulditehnik ikka juba liigub minu poole. Ja egas pikalt pidanudki ootama. Tuli! Patareid olid kaasas. Vahetas ära ja hopsti, probleemi enam ei olnud! :) Mõned asjad siin elus on lihtsad!
Niisiis sain hakata planeerima oma maratonieelset soojendusjooksu. Tüüpiliselt ca 3+ kilomeetrit. Ehk siis mitte palju! Aga on olnud kordi, kus on eksitud ja seega jooks ka pikemaks veninud. Näiteks Praha maraton, kus tuli kokku lausa 2x rohkem. Jutu mõte mõistagi selles, et pole mõtet end asja-eest-teist-taga väsitada kui maraton kohe-kohe ees. Aga selleni me veel jõuame.
Olgu, tundus, et hotelli juures olev park on täpselt paras need kolm kilomeetrit teha. Ja täpselt nii, et pargis 2 ringi. Mõeldud-tehtud.
Panin ka oma n-ö geelivöö koos geelidega peale, et aru saada, kuidas joosta on. Võis rahule jääda. Millega aga üldse-teps-mitte rahule ei jäänud oli pulss ja kergelt kasvav pinge, mis jooksu ajal tekkis. Ei saanudki aru, millest! Liigne kohv? Võimalik, et miski mõju jah. Kas lihtsalt pinge maratoni ees? No päev oli alles poisike. Miski muu tegu, enne maratoni tekkinud haiguspuhangu ilming? Päriselt ei tea, aga mõnus tunne see polnud. Jooksin ära, tagasi hotelli.
Püüdsin puhata, hinge tõmmata. Ei saaks ju öelda, et eelmine ei öö ei maganud. Lausa 11h kui meenutada. Aga see oli hetk, kus hakkasid igasugu mõtted/plaanid/variandid peas kerima. Ma ju läksin maratoni nagunii "lihtsalt" läbi jooksma. Muid eesmärke polnud. Samas jalutada ka ei tahtnud kui selleks ekstra põhjust ei antaks. Ühesõnaga, las see analüüs hetkeks jääb. Jõuame veel selleni tagasi tulla.
Muideks, juba reedel linnas ringi liikudes jäi silma, et sel nädalavahetusel on Bukarestis toimumas ka valgusfestival. Ja üsna suurel alal. Aga kuna see algas kell 19:00 õhtul, siis enne seda tuli korraldada veel üks teine matk, pastamatk, sest EXPO-l seda ju ei pakutud ning kas seda nüüd laupäeval oleks ka läinud just sööma. Pealegi võiks sellest nagunii väheks jääda. Seega vaja korraldada veel üks linnatuur + korralikum söömine.
Jällegi Google kaardid välja ja otsima kohta, kus märgitakse muuhulgas ka pastasid. Ei olnudki vaja pikalt otsida. Samas jäi see n-ö nurga taha, mis tähendas, et enne võis ikka taas linna või vanalinna sees kolada.
Nii juhtuski. Kerge läbipõige ka EXPO alalt ja siis taas juba vanalinna.
Nüüd juba stardiala poole liikudes... paar klõpsu ka sealt!
Eks see veits raamitud oli. Too stardiala. Aiad ees või nii. Ei hakanud veel üle ronima, et paremat stardipositsiooni saada. Nats vara veel!
Vanalinn. Purskkaev. Ah ma ei viits teid koormata nende videotega. Muidu video on ka. Panen lihtsalt pildi sellest purskkaevust ja seda nillivast päikesest.
Nüüd juba Cismigiu Gardens. Muideks ka maratoni rada tegi sellest läbipõike! Ja seejärel juba kauaoodatud pasta koht.
Jõudsin sinna suht rahulikul alal. Inimesi oli, aga samas ka ei uputanud. Variant oli väljas istuda või siis teine korrus. Pigem tahtsin sisse jääda. Seega, teine korrus. Hiljem selgus, et siin maal on ikka nii, et kus vähegi välisõhk läbi käib (nagu see teine korrus, avatud klaaspinnad jne), siis on ka suitsetamine lubatud. Aga väga hull polnud. Lõhna võis tunda! :)
Menüü ette ja fookus pastadele. Olgu, vaatasin ka eelrooga. Tundus ahvatlev. Seega tuligi topelt-tellimine. Või noh ühe korraga aga nii eelroog kui pasta.
Mõlemad maitsesid hää! Kulu kokku, 28 eurot (kui tippi mitte arvestada). Selle tipiga on siin linnas/riigis nii, et mõnes kohas nagu väga märku ei anta, et võiks (loe: arve peal märgitud valikud 10%, 13%, 15% - suht ameerikalik stiil), seega, eks selle järgi ka käitub! Siin ei olnud kahju seda teha. Sest kõik maitses hää (vist juba ütlesin seda?!).
Kõht meeldivalt täis! Minekut. Hotelli poole. Läbi pargi, mida me hiljem ka jooksime, küll ahtamalt (võrreldes selle kaarega, mida mina hetkel tegin) aga ikkagi.
Pühapäev - maraton
Algus oli ok. Aga see maisi-manna-pudru tükid olid parajad kangutamised. Mitte kohe aga hiljem, siis kui oli vaja kõik ikka ära süüa, sest energiat oli ju vaja!
Emil Zàtopek
Uute lugudeni...
---
All Runners Are Beautiful !
gorunning !
Hotelli jalutades oli ju kuklas teadmine, et egas see viimaseks jalutuskäiguks jää. Sel õhtul! Kuna valgusfestivali programm oli vaja ka "üles võtta". Aga see algas kella 19:00 paiku. Tegelt selleks ajaks oli linn ka sisuliselt pime (loe: päike ei paistnud).
Aga seekordne ring oli ca 7K. Lõunane jooksuring 3K. Eks see lisamõte, õhtul veel üks tiir teha, väga mõistlik ei tundunud, arvestades, et homseks võiks ikkagi max värskust olla. Aga see selleks. Kõigele korraga pole vaja ka mõelda :)
Enne veel kui hotelli jõudsin, sai oma jooksuringi park taas diagonaalis läbida. Siis kui veel päike paistis. Ja siis kui Parlamendi hoone taas end teise nurga alt näitas!
Ühesõnaga, ei saa veel laupäevale joont alla tõmmata. Too valgusfestival oli tegelikult ÄGE! Alustame vast ürituse kaardist.
Infoks, et sealt alt paremalt ma alustasin. Numero 18. Ja meeldivalt tuttavad "näod" vahtisid vastu. pac-man-id :) Vahetasid värvi nii-et-küllalt.
Jep, pac-man ehk siinses kontekstis "piksli-kollid" (ingl pixel-ghosts), pole paha nime valik, onju! Muideks, see oli ikkagi laupäeva õhtu! Ning rahvast oli neil tänavatel juba seetõttu, et nende äärealadel olid söögikohad jne. Samas see tänav, mis nüüd alt üles liikus, kus siis sisuliselt enamus ülejäänud installatsioone paiknes, see oli ikkagi autotänav, mis oli nendeks päevadeks suletud!
Olgu, liikusin edasi, sest homme oli ju maraton plaanis! Seega väga pikalt passimist ma ei teinud, samas, mõned installatsioonid tundusid eemalt vaadates juba liiga head, et neid ma ootasin, et saaks ka algusest peale videosse üles võtta. Siinkohal esitangi neist esmalt 2, numero 17 ning 15.
Numero 17 ehk Morphoclash
Numero 15 ehk LSD - Liquid State Drive
Ühesõnaga, algus oli hea! Kuklas samas mõtlesin, et mida kauem ma siin venitan, seda vähem aega jääb "puhkamiseks". Too põhitänav, kuhu enamus installatsioone oli paigutatud, kulges ca 1K, vast veits vähem. Aga pendeldad siia-tänna, siis ühes suunas ja installatsioone järjest võttes tuleb kindlasti rohkem kui 1K. Aga muidugi ka tagasi.
Laias laastus olid need installatsioonid sellised kohati äratuntava kvaliteediga, nii nagu omal ajal Pärnus, kus ka need üle kesklinna/rannapiirkonna laiali olid.
Siin, Bukarestis, jagunesid need kaheks. Jah, ca pooled olid projektsioonid hoone fassaadidele. Aga oli ka neid, kus olid monumentaalsed teosed loodud + neis olev valgustus. Võibolla oligi hea, sest vaheldust see pakkus. Lisaks olid seal päris tagaotsas või siis just põhitänava põhjatipus sellised suuremad hoone-fassaadide-installatsioonid. Neid ma tegelikult täies mahus üles võtta ei viitsinud. Aga mingis mahus on mu enda arhiivis olemas ja usun, et huviline leiab ka teiste youtube videotest üht-ja-teist. Seega pean tõmbama pidureid.
Samas tuleb tõdeda, et see kõnnak oli taas päris mitu meetrit ning minutit.
Ehk siis hilisõhtune kõnnak, lausa 6K või siis 2h ning hotelli koikule jõudsin 21:30 paiku. Kui nüüd päev kokku võtta, siis lisaks sellele 3K jooksule tuli ka kokku 13K kõmpimist. Ajaliselt üksjagu! Aga teisalt, mis ma seal hotellitoas ka passin kui tegemist nagunii maraton-turismiga!
Jah, nüüd oleme selles õhtus, mis vahetult enne maratoni päeva! Oeh, sellest pole lihtne rääkida. Päriselt! Kui nüüd varasemate maratonide kokkuvõtteid lugeda, siis sealt pigem paistab välja see, et magamata viimane öö jne. Elame üle, onju! Jookseme nii nagu treenitud, onju! Mõistagi ka lõpetame, onju!
Aga seekordne päev/öö lisas nagu lisapinge!? Need 3 nädalat enne maratoni-nädalat olid ikka väga kaootilised. Jooksu mõttes. Köha-köha ja siis veel köha. Osaliselt sai jookse asendatud rattasõiduga (septembris). See ei pruukind olla hea mõte, sest ehkki rattaga oli lihtsam midagistki teha (sh ka 2-3 h jutti), siis tervise parandamisele see ilmselt kaasa ei aidanud. Võimalik, et nädalane "voodis" passimine oleks aidanud kiiremalt jalule? Aga nii kehv see enesetunne polnud. Muidugi tasub rõhutada, et maratoniks treenimine ei käi nagunii 3-4 nädalat enne maratoni, aga samas ma ei rõhunudki ju mingile rekord-jooksule!
Hoolimata kõigest, oli see maratoni-eelne öö ikka košmaar. Ja seda juba eelnevast õhtust alates. Igasugu mõtteid tekkis. Ja seda peamiselt just päevase jooksu põhjal (3K oli see ju kõigest), kui pulss nagu ebamääraselt tõusis ja tekkis tunne, et keha ikka NÖRK!
Sisuliselt käiski ÖÖ otsa "mõttetöö", et kas ja mis taktikaga läbi joosta. Rõhutan, läbi joosta! Arvutatud sai nii stsenaariume, kust jooksen esimesed 10K ja siis vaatame, või et ... jookseme esimesed 20K ja siis vaatame ... no see viimane oli loomulikult palju parem prognoos juba kui esimene :)
Äratus kell 06:45. Silmi suutsin kogu öö kinni hoida :) , kuid uneks ma seda ei nimetaks. See selleks, see juba klassika. Pigem oluline, kas ka uusi mõtteid "öösel" tekkis. Õnneks mitte aga varsti jätkame neil mõtetel.
Ronisin esimesele korrusele, hommikusöögile. Muidugi oli järjekord. Taktika oli, et midagi väga erilist ma ei söö. Pigem midagi lihtsat. Kohvi polnud mõtet lootagi. Sest oli järjekord ja masina aeglus, no see oli ju teisest dimensioonist. Leppisin teega.
Suhteliselt kiire hommikusöök tehtud, tagasi hotellituppa. Riietumine ja muud protseduurid.
Ilm tõotas head. Või noh minu jaoks lühkareid aga särgile otsustasin siiski õhukese lisakihi peale panna. Seda just hommikuse märksa külmema õhu tõttu aga ka asjaolul, et see võimaldas tegelikult puhvist loobuda, kuna sain luku kurgu alt kinni tõmmata, vähemasti stardi eel ja esmastel kilomeetritel.
Hoolimata sellest, et start/finiš oli hotellile väga lähedal, võtsin ära antava pambu kaasa. Sinna viskasin ka algselt peal olnud kile ning puhvi. Igaks juhuks ka kuiva särgi.
Aga mis vast peamine, vöö ümber panin oma uhiuue "telefonivöö", kuhu paigutasin oma 4 geeli. Tõsi, ka telefoni. Samas lülitasin ma telefoni kohe ka lennurežiimile (või lülitasin päris välja)? No vahet pole. Igatahes, võtsin telefoni küll kaasa aga sisuliselt selleks, et teha paar klõpsu enne starti ja ehk ka peale lõpetamist kui sinna peaksin jõudma :)
Alustame stardist. Esmalt väisasin finiši ala, kuhu sai jätta ka oma ära antava pambu. Siin toimus soojendusvõimlemine! Ei osalenud, kuna tundsin teki alt tulnuna piisavalt soojana! :) Isegi imestan, et päris hea pilt - kohati sünged pilved ja parlamendi hoone + üdini optimistlikud jooksjad!
Seejärel juba stardikoridori.
Ma ei trüginud oma enda määratletud sektsiooni. Või noh, nii ja naa. Oleks võinud ju üks aste ettepoole minna, seal kui olid lõpetajad prognoosajaga 3:30 - 4:00. Mina aga tundsin, et mul oleks aus minna sinna eelnevasse, mis ju otseselt põrkub selle 4:00 piiriga.
Mõistagi see inimeseloom veits rahuneb kui ta on stardis ja ootab stardipauku! Samas oli endiselt ebakindlus, et mida mu pulss teeb, sest fakt oli see, et kui see paneb "kohe" lakke, siis see on väga demotiveeriv ja jooksust ei pruugigi asja saada.
Sestap olingi võtmas tagasihoidlikumat tempot. Just sinna 4:00 h piirile. See oli ju ka mõistlik Strava-järgse ennustuse järgi, mis pakkus minu võimekust sinna 4:12 h kanti.
Kuna osalejad väga palju ju polnud, ca 1200 maratoonlast + 2000 poolmaratoonlast + 130 teatemaratoonlast, siis oli start suhteliselt sujuv.
See oli teatud mõttes "kergendus" kui sai JUBA jooksma hakata. Üksjagu mõttetööd oli selleks eelnevatel päevadel ju pühendatud.
Ja ei saanudki pikalt joosta (ca 1K) kui juba nägid korduvaid KM märke. Tõsi, rada kulges teatud mahus korduvatel osadel aga see vast polnudki niivõrd segav. Kui algselt maratoni-raja kaarti vaatas, siis tundus pigem kummalisem asjaolu, et üksjagu rada on nii-öelda "edasi-tagasi", mis teatud juhtudel võib olla ju tüütav, sest sa näed, et sinust kiiremad tulevad juba vastu aga sina alles longid teises suunas. Olgu, ei olnud esimene kord, teisteski riikides sama olnud. Elame üle!
Võtsin alguses vääääga rahulikult, hoidsin ennast igatpidi tagasi, et mitte hurraaaga alustada. Peamine fookus oli vaadata, mida pulss jooksvalt teeb (just eelnevat päeva silmas pidades). Nii ma siis kulgesin, oma geelivööga. Möödus kilomeeter ... jõudsime peatselt punkti, kus ka finišeerimine, aga hetkel kõigest 1,3 km joostud. Vähe, väga vähe, et "rajalt maha tulla". Tegelikult polnud häda midagi, võtsin kulgemistempo (arvestades treenitust ja jooksvat enesetunnet, kui see peaks muutuma).
Jõudnud just alles "finišialasse", ikka see sama 1,3 km, panime jooksvalt (ikka jooksvalt, kuidas siis muidu) justkui vastassuunas, piki finišisse suunduvat alleed edasi (või peaks ütlema, tagasi?). Seekord märksa lühemalt kui teisel ringil aga sinna me veel jõuame. Alles ju alustasime.
Peatselt jõudsime taas tagasi jõe kaldale, aga stardi suhtes vastaskaldale. Proovin korra selle jõe nime ka hääldada, D-a-m-b-o-v-i-t-a ?! Vist enam-vähem sain hakkama.
Viiendal-kuuendal kilomeetril võis taas hakata nägema tulevikku suunatud kilomeetriposte. Nimelt olime seda läbimas ka ca 18-19 kilomeetri paiku, kui olime n-ö lõpetamas esimest ringi. Esimene/teine ring siinkohal pigem ülekantud tähenduses, kuna sisuliselt oli ikkagi tegemist erinevate piirkondadega linnas (esimene - rohkem põhjasuunas; ning teine - rohkem ida/kagu suunas).
Olgu. Varsti oli saabumas 10K märk ja minul plaan võtta esimene geel oma "uhkest" tutikast vöökotist. Neli tükki mul neid ju oli. Plaanisin umbes nii - 10K, 20K, 30K ning siis kuskil seal 37-38 kandis viimane. Eks need täpsed ampsud sõltusid ka joogipunktide asukohast. Neid ma pähe ei õppinud. Aga suuresti ca 5K kaupa need olid.
Egas ma seda geeli ju varem proovinud polnud. Aga vahetult enne joogipunkti rebestasin pakendi ning pigistasin sisse. Sihuke kergelt paksem. Tegelikult läks alla ka ilma joogita. Aga nii igaks juhuks häälestasin selle manustasime joogipunkti lähedusse. Maitsel polnudki viga. Meenutas lapsepõlve õunamoosi.
Seejärel juba kerge jook (vist vesi) ja ikka vapralt edasi. Esimese 10K tempo oli 5:40 min/km kandis. Võibolla unistuste tempo oleks olnud nats alla 5:30. Rohkemat poleks olnud aus tahta. Seega võis rahule jääda. Enesetunne oli tip-top ja pulss keskmiselt 138 (max 146). See teadmine rahustas, sest päriselt ei tahtnud pulssi üles ajada ja mille nimel? Et jõuda lõppu mõned minutid varem? Veelkord, rekordijooksu plaanist olime väga kaugel, eesmärk võis ju olla alla 4h jooks, aga ka see polnud seekord peamine.
Järgmine plaan oli hoida samalaadset enesetunnet (tempo mõttes, kuid pulsi tõus oli oodatav) kuni poole maani (20-21K) ja siis vaatab, mis edasi saab!
Umbes 15K paiku jõudsime tuttavasse parki. Parki, mida läbisin kui läksin laupäevast pastat sööma! Eks ikka oli tore näha ka tuttavaid kohti, või siis ära tunda tuttavaid kohti. Samas väga pea pööritamisega nüüd ka ei tegelenud. Ikka keskendumine jooksule endale.
Ja peatselt olimegi juba tuttaval jõekaldal (kus ka 5K paiku), aga nüüdsed numbrid näitasid juba 18K märki. Veel oli vaja nats pingutada, et see oleks 21+, sest see ikka teatud mõttes maagiline - pool maad tehtud! Enne seda oli aga taas üks geeli manustamine.
Kilomeeter 20. Või siis nats ennem. Samm oli veel endine aga geeli võtmiseks võtsin käigule. Seejärel jook (vist vesi jälle, no päriselt ei mäleta enam). Ja püüdes nüüd jooksusammu uuesti sisse võtta, hakkas parema jala varvas tuikama. Eks see ole sealt suure varbaliigesest nats kange ka ja kui jooksujalats hakkab pigistama (jalg paisuma), siis kindlasti mingi teema võib tekkida. Korraks nagu võtsin lonkava sammu lausa. Õnneks ebamugav tunne laabus ca 1K jooksul ja n-ö esimese ringi lõpetasin suhteliselt rõõmsal toonil. Nüüd oli vaja vaid mõelda sellele, kuidas edasi!
Teise kümne keskmine tempo oli 5:45 min/km. Keskmine pulss 146 (max 154). Seega endiselt võis seda pidada tip-top lahenduseks. Enesetunnet ei saanud otseselt kirjeldada, et "väsinud" või et "ei jaksa enam".
Pool maad joostud! Ja poole distantsi neto-aeg jäi napilt alla 2h. Siit tuli vaid samamoodi edasi liikuda kuniks jaksu.
Tegime taas ühe nalja edasi-tagasi lühikese jooksujupi ja siis taas jooksu esimeseski pooles "käidud" alleele. Ei saanudki kaua joosta kui ... (meenutan, seda alleed pidi toimus ka lõpetamine või siis finiši poole suundumine aga mõistagi vastassuunas) ... kui võis "kohtuda" esimeste lõpetajatega, kes viimast kilomeetrit või nii lahendamas. Püüdsin vastutulijaid lugeda. Silm oli veel terav!
Tundus, et kõik olid suhteliselt pikkade vahedega ja need 3 või ka 4 üksteist enam poleks suutnud ära noppida, vaid säilitamas oma hetke kohta. Ja siis ta tuligi. Meie Tiidrek! Neljandana. Sel hetkel olin veel värske ja suutsin hüüda umbes nii "läheb-läheb- Tiidrek". Egas ma ei tea kui palju ta sellest kuulis aga mina vähemasti püüdsin ja jätkasin oma järelejäänud distantsi (meenutan, lausa järelejäänud poolt distantsi).
Hakkasin plaani pidama, millal oma kolmas geel võtta. No algne plaan, et ca 30K juures, võis nagu endiselt pädeda. Nii ka jätkasin. Enne 24K toimus "väljapööre". Üks igavesti pikk USS, ehk edasi-tagasi lõik (ca 4K ühtpidi ja siis ka tagasi). Oeh!
Ca 25K juures oli joogipunkt ja tegelikult võis selle läheduses näha ka 30K joogipunkti. Sellele mu mõttefookus ka keskendus. Minu järgmine geelipunkt. Tõsi 25K joogipunktis võtsin kerge energiajoogi lonksu ja siis ikka veel edasi. Jooksusammu hoidsin. Selle USSi lõppu jooksmine ei olnud lihtne. Aga jõudsin. Lihtsalt väsimus hakkas vaikselt tekkima. Ja pole välistatud, et tegelikult oleks võinud selle tagumise otsa geelipunktid ümber mängida. Näiteks, üks lisageel oleks võinud olla? Pakun, et 20-30K vahemik oli ikkagi organismi tühjendav/koormav. Aga ma sellest ei teinud probleemi. Veel ei teinud. Sest mul oli plaan! Või noh "preemia"!? Ma päriselt olin valmis minema jooks-käik vahelduvale käigule peale ca 32K märki. Seda ma pidasin kui minu selle kordset "dopingut", "lisamotivatsiooni" - viisi, kuidas mitte üle panna ja siiski lõpetada!
Hästi, jõudsin 30K märgini. Nats rohkem vist siiski, 30.7K. Vahet pole. Geel, jook ja ikka edasi. Vahemiku 21-31K statistika - keskmine pulss lõigus - 154 (max 165), tempo selles lõigus 5:49 min/km. Oo-jaa, pulss oli teinud hüppe aga see oli ka mõistetav. Tempo, mõneti kukkunud aga olin endiselt jooksusammul. Seega OK.
Ei olnud palju minna kui USS sai lõpuks otsa. Tegime paremale pöörde. Jah, võib ju öelda, et järgmine USS või USS 2 aga las see jääb nimeta! Seda oli lihtsam "võtta", kuna sa teadsid, et kui siit tagasi pöörad, siis on vaid "finišisirge", tõsi, piki toda alleed oli seda tagasiteed veel 6K (aga enne oli vaja sinna jõuda, onju!).
Ühesõnaga, minu n-ö "mugavus-plaan" oli endine, mida seal 20-30K vahel hakkasin korduvalt enda peas juurdlema. Nii kui 32K ette lööb, siis tuleb esimene käik. See käigu-distants võiks olla seal 100-200m vahemik. Seejärel järgmise KM postini joostes ja samamoodi, käik vahele. Kui vahele peaks jääma mingi joogipunkt, siis lükkame asju edasi või tagasi aga põhimõte sai fikseeritud.
Eks see käik-jooks vahemiku valimine ole individuaalne. Oluline, et käik ei rikuks jooksulõiku (loe: et jalad ei taha kõhu alt välja enam tulla). Seega väga pikk see käik ei saanud olla.
Enam-vähem nii ma edasi veeresingi. Käik tõmbas korraks pulsi alla ja taas sai joosta mõneti kergema enesetundega, hoolimata sellest, et vähesest treenitusest olid jalad otsi andmas. Umbes 10 palli see pulss kukkus kui ma olin käiku tegemas (155 pealt näiteks 145 peale).
Aga seekord selline lähenemisviis töötas ja kilomeetri aeg ka teab-mis-palju ei kukkunud. Seega 32-42K vahemikus oli see keskmiselt: 6:38 min/km (pulss keskmiselt 154, max 172).
Päriselt, arvestades treenitust ja eelnevate päevade mõttetalguid (kus peast käis läbi arvutust, et mismoodi 6h sisse mahtuda), oli ikka ülimalt mõnus jõuda finišisirgele, kus ehk vaid 100 meetrit lahutamas lõpetamisest! Enamatki ei olnud vaja. Seekord mitte! Mõnikord piisab vähesest!
Pildid tehtud ja edasi. Egas see lõpuala teab mis pakkunud. Apelsin/greip, miski vesi... aga siis panin tähele, et saab ka tasuta massaaži. Ohoo. Vaatasin, et järjekord nagu väga pikk ei tundu ka ning telgis on ikka 10+ lauda, seega võiks enne pimedat ikkagi kerge turgutuse saada? Võtsin numbri. Umbes 10 kohta oli minuni. Proovisin šašlõkipingile istuda (no see pikk ja kokkupandav, kuidas sa seda ikka teisiti nimetad). Reied olid ikka nõrgad. Nats kangutamine oli see istumisasend saada. Naljakas ikka kui kiirelt see "tardumine" tuleb kui jooksmine lõpetada. Sattusin ka paar sõna oma naabriga vahetama. Olla tema esimene maraton. Tulemus oli umbes 4:20 kanti kui ma nüüd ikka õigesti mäletan. Aga oli väidetavalt mind näinud, lihtsalt "väsis" ära (loe: veel rohkem kui mina).
Ja siis tuligi minu aeg! Minu elu teine massaaž üldse! Esimene oli Sparta kevadlaagris (2025). Ma tõesti lootsin, et äkki see massaaž teeb kuidagi maagiliselt heaks selle taastumise. Aga etteruttavalt võib öelda, et egas ikka väga aru ei saanud. Järgmine päev olid jalad ikka sama kanged nagu tavaliselt.
Aga asja juurde. Suunati kõhuli. Tundus, et massaaži tehakse jah ainult kõhuli olles, mis tähendas, et reiepealseteni ei jõutagi. Aga see-eest ikkagi võeti kogu keha läbi. Alguses üks pool - tegelt see oli suht kerge mudimine. Sääred said mõlemat pidi, sest jalg tõsteti üles. Aga korraga tuli palju suurem press ka paremale poole. Selgus, et tegelikult ongi kaks massööri korraga sinu kallal, aga kuna teine tegi kerge pausi, siis tekkiski väike viide. Aga see oli palju tugevam, kohati isegi nii, et vaat et hakka vastu "maadlusmatti" patsutama (valuvõttes nooh:). Egas ma pead väga pöörata saanud, aga hiljem sain kinnituse, et vasakul pool madistas minuga naine ning paremal pool mees. Mitte et sellest peaks eraldi järeldusi tegema aga seekord oli tõesti nii. Olgu, koperdasin lõpuks püsti. Taas pidi uuesti käima õppima.
Eks see lõpetamisala (mis avalik tegelikult ka teistele) oli ikka pirakas aga suhteliselt inimtühi. Muidugi olid autasustamised ka lõppemas. Läksin oma pambu järele (kus oli tegelikult kuiv särk ja kile). Seejärel otsustasin veel veidi ringi kobada. Leidsin ühe kott-toolide nurgakese ja sinna ma ennast viskasingi. Ilm oli ju tegelikult ilus. Päike võttis veel tuure.
Mis siin ikka öelda, egas see jooksmine ja geeli + vee tarbimine just väga mõnusalt ei mõju. Eriti kui seda teha 4h+. Süüa ja juua väga ei taha! Organismus vajab taastumisaega.
Aga tuli sellelt kott-toolilt lõpuks ikka püsti kobida ja hotelli poole loivata. Neist telgialades sai ka üht-teist kaasa haarata. Mingi proteiini-jogurti. Aga kindlasti mitte koheseks tarbimiseks. Tegin oravat, vedasin selle oma "urgu" (loe: hotelli) ja pidasin plaani, millal tuleb tahtmine.
See lebamisaeg kujunes üsna pikaks. Kiiret polnud ka. Oli hoopis aeg otsustada, mida homme teha? Silmanurgas ju pidasin plaani, et teha miski booking.com poolt pakutav reisike. Bussireisike.
Tegelikult oli pakutav nimekiri pikem. Aga mina jah võtsin tolle "Dracula päeva" (kohe esimene valik). Eks alguses oli ikka üllatunud, et "kas tõesti terve päev". Kui aga vaatasin, kus need külastuspunktid asuvad, mnjah ligi 200 km.
Kui ma vast reedel vaatasin, siis oli nagu stardiaeg (bussi start) ca 09:00 (mitte nüüd hotelli juures, ikka ca 2K kauguselt). Aga nüüd kui tellima asusin, siis oli start 07:00. See pani korra mõtlema, et kas on nüüd vaja? Kas ei võiks pikemat hommikut teha? Pealegi, jälle jääb hotelli hommikusöök vahele. Normaalne hommikusöök. Aga siiski sai "tegus mina" võitu "laisklev mina" ja broneerisin reisile. Eks see 28 € nüüd kogukulu ei olnud, selles võis kindel olla aga selleni me veel jõuame. Mõistagi otsustasin tellida varase hommikusöögi aga ka selleni me veel jõuame.
Kell hakkas vaikselt viis saama (17:00). Ikka vedelesin. Aga pidin end ikka püsti ajama, et linna peale turgutama minna. Pealegi oli ju õhtul endiselt kestmas ka valgusfestival, kuhu mul oli ka uuesti plaan minna aga pigem vaid ühte/kahte kohta, mis eelnevatel päevadel jäid natuke kiireks.
Enne hulkuma minekut tellisingi endale varase hommikusöögi. Ebanormaalne ärkamise aeg oli taas ajupoolkerasse kinnistumas (ei teagi kumba). Aga maratoni lõpetamise eufooria oli seda mõtet veel varjutamas. Niisiis linna peale. Eesmärgiga esmalt miskit süüa. Suund vanalinna.
Ei hakanud väga pikalt otsima või valima. Tahtsin midagi lihtsat ehk kohalikku süüa. Koha nimi oli muidugi lööv aga nagu ka etteruttavalt võib homse päeva loost lugeda, siis neid "dracula" nimega kohti väga tõsistelt võtta ei maksa. Maksab küll aga sisu ei pruugi alati olla. Minu seekordne menüüvalik langes traditsioonilisele rumeenia hautisele (vorstikesed, praetud muna, polenta - mida iganes see viimane tähendama pidi). Nüüd guugeldasin, too polenta - maisijahust toode. Aga võibolla võrdleme hoopis menüü pilti ja siis seda, mis lauda tuli (mitte, et ma nuriseks). Hinnaks ca 13 eurot.
Algus oli ok. Aga see maisi-manna-pudru tükid olid parajad kangutamised. Mitte kohe aga hiljem, siis kui oli vaja kõik ikka ära süüa, sest energiat oli ju vaja!
Seejärel tiirutas juba siin ja seal. Selgus, et kogu vanalinn oli tegelikult austria fänne täis, kuna õhtul oli toimumas Austria-Rumeenia jalgpallilahing. Üllatavalt hilise algusega, 21:30. See oli ikka punasest kirju pilt. Sest austerlased olid põhjusega tulnud punastes ülikondades või siis muud moodi punases riietuses. Korduvalt võeti mistahes joodeldamisnurgas laul üles. Ja eks võis ka kohalike korrakaitse poolt täheldada kergelt närvilisust. Sest neid ikka jagus. Aga mitte seetõttu, et asi oleks üle käte läinud. Nii igaks juhuks oli "mehitatudvalve" siin ja seal nurgakeses.
Seejärel juba valgusfestivali äärealadele. Seekord tundus veidi vähem rahvast, aga mitte oluliselt. Piki peatänavat oli mõneti kiirem liikumine, kuna ma tahtsin vaid n-ö sinise vaala installatsiooni uuesti näha, mis eelmine kord "ära kadus" (loe: lõppes enne ära kui lähedusse jõudsin). Napikas ka seekord, enne kui lähemale olin jõudnud. Ühesõnaga tegemist oli "sinise-vaala-õhupalliga", mis alustas kuskilt, liikus eemale ja siis tagasi "staapi", kus "eluküünal" kustutati.
Oeh. Lõpuks ometi taas hotellis. Üksjagu samme sai kokku. Aga nüüd liikus mõte vaid unele, pealegi oli vaja enne kella 06:00 juba tõusta, et 06:30 olla ca 2K kaugusel bussireisi alguspunktis.
Esmaspäev
Uni oli vabastav aga mitte sügav, sest eks neid jalgu oli vaja loopida ikka ühest voodi servast teise - no kanged olid ju! Samas polnud lihtne ka jälle 5:45 ärgata. No ei ole! Aga pidi, sest kella 06:30ks oli vaja jõuda "bussipeatusesse". Minu esimene turisti-bussi-reisipäev algas.
Ehkki sinna "bussipeatusesse" oli ca 2K minna, siis ma jalutamisest loobusin. No kange oli ikka olla. Ei viitsinud ja miljon muud põhjust. Küll aga sain hommikul oma hommikusöögi-paki kenasti kätte - ilusti pakitud ja üsna raske tundus! Ei teadnudki, mida sellega teha, kas panna n-ö kaasa võetud "maratoni-kotti" (seep see sussi kott, mida maratoni stardihetkel kasutas ja millele hiljem järgi läksid).
Napikas, aga vist mahtus ära. Mitte et kott oleks manti täis. Ei olnud. Aga see hommiku-pakk oli suur. Ja nüüd juba BOLT äpi kallale. Kell oli umbes 06:15 või nii. Sain selle takso üsna ruttu. Just vaatasin äpist, et kell 06:18 olin taksos ja sihtpunktis 06:29.
Eks taksojuht oli kah segaduses, et kuhu täpselt minna tahan (ometigi oli aadress ees), aga õnneks rääkis ta inglise keelt, seega saime ühel hetkel ikka samale joonele. Liiklust väga polnud aga autoga pidi ikkagi ringi minema (ca 3,4 km). Jutukas taksojuht oli. Ikka rääkis, et üldiselt korruptsiooni on linnas/riigis omajagu. Et tore on näha, kui mõned hooned korda tehakse aga samas on üksjagu ka neid projekte, kus "kõrvale panemise tõttu" ehitus/renoveerimine üsna ruttu ära lõpeb. Ja siis pannakse mingid kiled hoone ümber, et jätta mulje, et töö jätkub/pausil jne.
Hästi, jõudsin ikkagi sihtpunkti. Otsisin busse. Tegelt neid oli lausa 2 tükki. Üks spetsiaalselt itaallastele ja teine neile, kes tahtsid ingliskeelset giiditeenust. Kuna buss pidi väljuma kell 07:00 ja mina juba 06:30 kohal, sai ka bussi üsna esimeste seas. Meie giidil olid kenasti nimed juba pähe õpitud, seega pidi ta lihtsalt risti oma enda tabelis tegema :)
Bussi, ja tundus et täitsa lux buss, mahutas rohkem kui vaja, ja sai esialgu isegi laiutatud, no et akna-äärne koht ja siis kodinad kõrvalistmel. Aga see pidu ei kestnud kaua. Tegelikult läks buss ikkagi täis, mida 07:00 poole see kell liikus. Nii et neid hiliseid pääsukesi oli omajagu, kes ka viimasel minutil saabusid.
Mõtlesin, et kuniks me veel startinud pole, siis üritaks miskit oma hommiku-söögi-kotist haarata ja kõhtu täita. Paar ampsu oli lausa kuninglik (võileib noh) ... ja siis tuli järsku pidureid tõmmata - sest bussijuht liikus vahekäigus ringi ja manitses, et bussis süüa ei või!
Olgu, hiljem ka giid selgitas, et jah "süüa ei või ja ..." - mitte sõnagi, kas bussise on töötav WC või mitte. Ilmselt tuli arvestada, et ei ole!
Hästi, süüa ei saanud, jätkasin nii unisena kui ka näljasena. Buss alustas oma sõitu ja giid omakorda pajatamist. Nats linnast ja sellest, mis linnast väljasõidul meile vasakule või paremale jäi - isegi siis kui oli pilkane pimedus! Aga ka sellest, mis meid ees ootamas. Meie esimene reisiots oli ca 2h.
Reis ise tähendas kolme põhipeatust - esimene loss ehk Peles Castle (mis pidi esmaspäeviti/teisipäeviti olema suletud, seega sai seda vaadata vaid väljast), seejärel teine peatus ehk Brasov linna tuur (väidetavalt must-to-go linnake Rumeenias). Ning viimaks ometi ka n-ö Dracula lossi külastus (Bran Castle). Eks see viimane ju müüs!? Mida ma seal Bukarestis ka too esmaspäev jälle vedelen. Draculat oleks ikkagi tore lähedamalt tundma õppida. Äkki saab ka mõne lennunimi või nii:)
... varsti tulevad ka pildid ...
Teisipäev
…
"If you want to win something, run 100 meters.
If you want to experience something, run a marathon."
Emil Zàtopek
Uute lugudeni...
All Runners Are Beautiful !
gorunning !
Comments