Berlin Marathon (2026)

24. Berlin Marathon (Saksamaa) - 27. september, 2026 (pühapäev)

Üldandmed

Maratoni ametlik veebileht: https://www.bmw-berlin-marathon.com/en/
Koht/kaart/raja skeem: Google Earth
Raja profiil: Lauge mis lauge

Rada: 42,195 km
Stardiaeg: 09:05 (tegelikult on mitu stardigruppi, ca 20 min vahedega, kiiremad 08:45)
Osavõtjaid: 50072
Korraldus: 5/5

Raja kirjeldus: Mõnusalt lai rada. Igal ühel on ruumi. Ka siis kui stardid tagant poolt. Ruumi on isegi nii palju, et kui pendeldad ühest raja servast teise, siis tuleb korralik meetrite lisa:) Enamjaolt hoonete vahel jooksmine. Hommikupäike ei tüüta, kuid kui kuum ilm, siis kindlasti oma mõju tulemusele annab. 

Statistika

Aeg / võitja aeg: 4:05:41 / 2:02:50 (Guye Adola, ETH)
Koht / lõpetajaid kokku: 23336 / 50072
Koht eestlaste seas / kokku: 47 / 72
Osalenud riikide arv: 162

Eelarve 2026.aasta põhjal (kui keegi plaanib osaleda)
*Vastavalt plaanile, kõiki kulusid Sul võib-olla ei tule

Registreerimine: 205 € (fikseeritud hind)
Transport (lennuk):  214 € (LOT)
Hotell (3 ööd): 785 € (Holiday Inn - the niu)

Proloog

Berliini saab minusugune vaid loosiga. Olgu, saab ka grupireisiga ja Eestis on korraldaja mõistagi olemas. Läksin aga taas loterii teed, sest põhimõtteliselt on ju grupireisiga võimalik liituda peale loterii ebaõnnestumist (eeldusel, et kohad täis pole). Ma olengi vaid kaks korda Berliini loteriist osa võtnud. Eelneval aastal, siis ei õnnestunud. Muideks, loterii käivitub sisuliselt kohe peale maratoni lõppu, nii et kui sa seda lugu siin ahjusoojalt loed, siis võib olla sinu võimalus kah oma õnne proovida!

Novembri kuu 27. kuupäeval ehk ca 2 kuud peale loosikupongi täitmist potsataski minu postkasti rõõmustav kiri.

Ikka ju tore kui loosiõnn naeratab. Pealegi on maratonini veel 10 kuud aega! Nii vara polegi ühelegi maratonile veel registreerunud. Ammugi ei mõtle treenimisele:) Berliini registreerimise hind on muidugi kopsakas aga eks nad saavad seda endale lubada, kuna huvi selle vastu on ääretu. Ma igaks juhuks mainin, et see minu poolt toodud 205 € on vaid regamise hind, see ei sisalda mitte kui midagi rohkemat (a'la särki, pakihoidu vmt). Seega see summa, mis tegelikult su kontolt tollel 27. novembri kuu päeval maha läks sõltus sellest, mis n-ö teenuseid veel juurde võtsid. Ja oi, mina läksin peaaegu täispangale :) Aga ma ei hakka siinkohal seda tegelikku summat välja käima, kuid mõneti hiljem püüan anda visuaali, mis ma veel juurde haarasin või haarata saab. Eks see lisanänn võib hiljem mõjutada ka su pagasi suurust nagu selgub samuti hilisemates ridades.

Olin suhteliselt värskelt (oktoobris) ühe maratoni just läbinud (Bukaresti) ja selles mõttes oli ju tore, et järgmine on juba paigas ja teatud mõttes selline lisapinge kaob, et kus või mis nüüd järgmisena. Või kas ehk hoopis mahub maraton ka kevadesse? No et kevad + sügis? Minu maksimumid on olnud 3 välismaratoni aastas, kuid seda ongi varasemalt kahel aastal juhtunud ja üksjagu aega tagasi.

Kevadele oli samuti veel vara mõelda. Peaasjalikult oli vaja leida trennirütm üles, sest nii mitmedki vigastused olid seda jooksmist seganud. Just mõnusa tundega jooksmist (jooksust eemal ma otseselt polnud). Sestap sai see talv veel rahulikult võtta ning kevadel oli Sparta jooksugrupi sõpru taas ootamas Sparata jooksulaager Portugalis. Kuhu mul oli taas plaanis minna. Kui seal kõik õnnestub ja keha peab vastu, valin ka kevadise maratoni. Ja tegelikult nii oligi, et peale jooksulaagrist naasmist sai taas ette võtta juba tuttav Euroopa kaart ja leida üks pealinn, mis veel võtmata (loe: jooksmata). Egas aina raskemaks läheb. Aga üks paistis sobivat. Serbia pealinn Belgrad. Napilt kuu aega jäi aega, et trennidega jätkata. Laagris sai üksjagu rapsitud, nüüd veel mõned pikemad jooksud (vast 26K oligi pikeim, mida jõudsin teha). Aga paraku jäin vahetult enne äralendu haigeks ja see maraton jäigi jooksmata. Pikemalt saab lugeda omaette postitusest. 

Mistõttu üks riik jäi värvimata ja egas muud polnudki teha kui keskenduda Berliinile. Visualiseerisin mõtetes juba oma Euroopa kaarti kui Berliin saab tehtud! Oleks üks suur lapp Euroopa kaardist taas värvitud! 

Paar sõna ka hotellist ning lennuplaanist. Nats hiljaks jäin nende asjadega. Või siis vastupidi, liiga rutakalt sai mõni asi otsustatud/makstud. Ühesõnaga, hotelli broneerimisega jäin pigem hiljaks. Võimalik (kordan: võimalik), et kui oleks varem seda teinud, oleks saanud voodikoha stardile lähemale ja ka mõnevõrra soodsamalt. 

Samas on see teada fakt, et selleks nädalavahetuseks on nagunii kõikide hotellide hinnad duubeldatud või lausa kolmekordistatud

Mina võtsin ikka booking.com lehe ette (5.01.2026) ja proovisin kiiruga otsida võimalust leida veel üks talutava hinnaga magamiskoht. Õnneks leidsin (silmaga hinnates ca 3-4 km stardist). Mõtlesin, et elab üle. Aga no hinna lihtsalt pidi üle elama, sest 250 eurot/öö kohta ei ole õnnestunud ikka varem maksta. Võib etteruttavalt öelda, et hinnad kulgesid kesklinna poolel tuhandetesse. Tegin just (01.10.2026) kiire kontrolli järgmiseks aastaks (24.-27.09.2027) ja ikka booking.com järgi on juba näha 2000 € kanti hindasid, aga tundub, et sügavamalt uurimata ka 400-500 vahemikku veel leiab. Huvitaval kombel on minu hotell juba täis broneeritud või siis vähemasti booking.com kaudu hetkel ei saa.

Lennupiletitega polnud ka mõtet venitada. Tegin need samal päeval kui hotelli. AirBaltic pakkus otselendu, mistõttu suurepärane variant Berliini saada. Pealegi oli stardiaeg normaalne ja mitte unetutele (tõsi seda toodi suve jooksul 1 tund varasemaks). 

Kuna aga veel üks jooksusemu sai endale Berliini koha, nimelt "hommikujooksja Allan" (teate küll ju teda:), siis võis loota, et mingis osas saab lennujaamast transporti ühildada. Pealegi oli see tema jaoks juba kolmas kord! Mis aga jooksvalt selgus, ja miks ma mainisin, et mõne asjaga on kiirem kui teisega, et kui AirBaltic kampaaniat oleks ootama jäänud, siis oleks võinud Berliini otsa saada100 euroga ehk nii 2x soodsamalt.

Olgu, liiguks nüüd treenimise juurde. Seekord mõtlesin, et peaks ikkagi taaskord ette võtma konkreetsema trenniplaani. Sellise 16 nädalase või nii. Seda toetas ka asjaolu, et enamus sellest langeb ju suvekuudele, mil vabamat aega rohkem. Aga mis plaani? Viimastest nendest kordadest, kus ma plaani järgi maratonideks treenisin (sh oma esimese maratoni, Riia maratoniks) oli ikka tohutult aega möödas. Pakun, et 10 või nii aastat. Pigem sai jooksvalt vaadatud, et oleks pikemaid jookse tehtud ja nii jäigi.

Kui varasemad plaanid täitsid 5 päeva nädalas ainuüksi jooksudega, siis seekord mõtlesin keskenduda 3-päevastele nädalaplaanidele. Ikkagi suvi ja tahaks ka ratast teha. Neid n-ö universaalseid plaane võib võrgust leida igasuguseid. Ma olin küll värskelt soetanud ka raamatu, mis seda 3-päeva treeningplaani filosoofiat käsitleb, aga seekord jäin puhtalt netist leitud plaani juurde, kuid järgmine kord võtan juba raamatutarkuse samuti ette (või noh lisaks ette).

Tegin endale lausa eraldi Exceli, mida saab edukalt taaskasutada järgmiste ettevalmistuste juures. Absoluutselt ei viitsinud neid kella sisse või kella platvormile sisestada. Lihtsam oli jooksupäeval üle kontrollida, mis jooks ja nii oligi. Tõsi, mõned lõigutrennid said kellas automatiseeritud. 

Niisiis Excel. Kuna kava 16 nädalat, ei olnudki muud kui 16 nädalat Berliinist tagasi arvutada. Alguskuupäevaks tuli 8.06.2026. Tõsi, kui kava vaatasin, siis korraks tekkis ikka "hirm", kas saab kohe esimestel nädalatel selliste mahtudeni kerida. 

Sestap sai juba mai kuu lõpus natuke pikemat jooksu teha, et päris nullist ei peaks üles laduma hakkama, sest ka 16K on juba peale pikkade jooksu pausi kerge challenge, või noh, ebamugav. Aga sellega see kava algab (esimese nädala pühapäev)! 

Mõni mõtleb, et mis maht see "3 päeva nädalas" nii väga ikka on. Aga tegelikult kui kõik jooksud ära teha tuleb samaväärne kilometraaž kokku kui minu varasemates 5-päeva kavades (800 km tuuri). Antud juhul siis 708 km (maratoni mitte arvestades). Kuna nii mõnedki pikad jooksud jäid kahjuks ära (tabeli "L" veerg punaselt), sest oli vaja vahepeal ka mõnel rattaüritusel osaleda, siis selle võrra vähenes kergelt ka maht. Muidu oleks võinud tulla ca 800 km (seda ilma maratoni endata). Eks see väheke morjendas, kuid üksjagu pikki jookse jäi siiski alles ja seda valu ja "mönu" sai tunda oi-oi-kui-palju. Üks 32K oli kah sees. Too oli ikka Puhas motivatsiooni proov:)

Ühesõnaga, treeningperiood sujus hästi. Muideks, kava näebki ette "cross-training" päevadena nii esmaspäeva kui reedet. Ma nüüd neid mahte seal väga 1:1-le kindlasti ei vaadanud. Pigem tegin tunde järgi ratast ning seda ka jooksuga samadel päevadel (peale jooksu). Neid kilomeetreid kogus selle 16 nädala peale samuti üksjagu (1945 km). Ja mõned korralikud pikemad ringid sealhulgas.

Muidugi jäi mistahes ÜKE taas suveperioodil unarusse. Aga kuna suvi ikka pakub ka ÜKE-laadseid tegevusi, mõtlesin, et mis sääls ikka.

Septembri kuu suurpäev aina lähenes. Korraldajalt tuli juba üksjagu e-kirju. Meeldetuletused valida stardimaterjalide kättesaamise ajavahemik, et vältida suuremaid järjekordi aga ka meeldetuletus või võimalus võtta veel teenuseid juurde, kui ennist neist küllat ei saanud:) Nojah, ja kui juba oma registreerumise portaali olid sisse loginud, siis leidsingi vaevalt kuu enne starti veel mõned "asjad". Aga räägime ka nendest siis kui aeg kätte jõuab.

Berliini maratoni nädalavahetuseks lubas OK ilma. Vihma mitte. Temperatuuri parajalt. Aga kõigest hoolimata pakkisin ma kaasa kogu varustuse (sh pikad püksid). Seljakott läks veel kergelt kinni.

Võib etteruttavalt öelda, et pool kaasa võetud kraamist jäi kasutamata. Aga kuidagi "turvalisem" oli, et ikkagi igaks juhuks mingid asjad kaasa tarida. Sussid olid üsna värsked, läbinud vaevu mõnikümmend kilomeetrit, tutikad ASICS GT-2000 15, ehk siis toestusega, mida ma olen ajast aega kasutanud just pikkadel jooksudel. Tõsi, oma lõigu- ning tempojookse tegin ma sel suvel peamiselt ikka Novablast 5-ga. Aga maratoni nendega ma joosta ei julgeks. 

Reede - väljalend

Ma arvan, et need, kes viimaseid maratonilugusid on sirvinud, on kursis, et egas see uni nüüd enne maratoni teab mis uni pole. Mingitmoodi suutsin ma magamatust harjutada lausa 2 päeva ja mitte ainult vahetult enne väljalendu. Hoolimata sellest, et äratus võis olla seal 09:00 kandis, sest lend ise ju lõunane. Aga ei, magamine on nõrkadele. Teesklesin ka viimasel ööl (enne väljalendu) magamist, hoides lihtsalt silmi kinni ning pead padjal. Aga noh Polari kella petsin ära, tema pani ikka summa-summaarum nii 8h kirja, ehkki selles võis märgata 4-5h "light sleep", mis pigem uneteesklemist tähendas.

Lennujaama poole teele. Ja juba sissepääsu juures sattusin kokku Allaniga. Vaikselt plaani pidades, et hoopis taksoga lennujaamast hotelli liikuda. Aeg teele minna...

Mõnusalt lühike lend. Õhus nii poolteist tundi. Ja mõistagi oli lennuk täis teisi jooksusõpru. Tundus, et sporttraveli punt samuti.

Olin eelnevalt uurinud välja ka ühistranspordi võimalused (lennujaamast hotelli). Pealegi, maratonil osalejatele kehtis tasuta pilet reedest esmaspäeva varahommikuni (03:00 kui ma eksi). Seega tagasisõit tähendaks juba oma kulude ja kirjadega, kuid etteruttavalt võib öelda, et nende hindade uurimiseni ma ei jõudnudki. Küll aga olin nii igaks juhuks reisiplaani ettevalmistanud ja tundus, et rong+metroo viib lennujaamast kesklinna ca tunniga. Jäi ikkagi takso plaani juurde.

Me küll olime Allaniga erinevates hotellides (tema lähemal, mina kaugemal) aga sai otsustatud, et mul mõistlik tema hotelli juures takso pealt maha hüpata ja pigem veits kõmpida (nii 3 km), et oma hotelli jõuda. Bolt/Uber on siin olemas. Mingi kohalik firma kah. Lennujaamast kesklinna võiks jääda 40-50 euro vahele, seega kui koopereeruda, siis elab üle.

Minu lisakõmpine kulges kenasti ühe kanali servas. Ilm oli ilus ja miks mitte veidi jalgu sirutada. Täna ju alles reede.

Samas väga palju klõpse ei viitsinudki teha. Loomaaia tagant sai kah möödutud, aga lõvisid näha ei olnud.

Ja varsti paistiski minu hotell. 

Sisse registreerimine sujus. Järjekorrad väga pikad polnud, kuid oli aimata, et ma ei ole siin ainus jooksja! Seega korraks tuppa ning siis juba EXPO-le, et oma stardimaterjalid välja võtta.

Mulle sattus nurgapealne tuba. Vaatad ühest aknast välja, suur (kolmekordne) Volkswageni esindus. Vaatad teisest nurgaaknast välja, suur (jälle kolmekordne) Audi esindus. Vaatad samast aknast nats kaugemale, siis Audi taga Porsche esindus (vist ühekordne:). Nii et kõigile midagi. Mõtlesin, et kui nood laupäeva hommikul lahti, siis võiks ju väisata korra.

EXPO oli taas vanas lennujaamas. Kuuldavasti see EXPO asukoht vahetab aeg-ajalt kohta. Ikka kesklinnast eemal ja ammugi mitte stardikohas. Seega eraldi ettevõtmine nii ehk naa. Nüüd oli küll vaja rongi/metroo plaan lahti harutada. Need "U" ja "S" oma liini numbritega lõid pildi ikka kirjuks. Aga Google aitas ja andis suuna kätte, mis peatuses järgmisele lokomotiivile astuda. Seega see EXPO-le jõudmine oleks võinud kujuneda üsna valutuks, vaid üks kord oli vaja rongi vahetada.

Mis muud kui teele. Pakun et ca 15:20 sain hotellist liikuma. Ja esimesse metroojaama oli veidi alla kilomeetri kõmpida. Vahepeal pakuti Nivat liikumiseks. Kõigest 7200 eurot. Loobusin.

Mingeid piletiväravaid siinsetes metroodes ei ole. Lihtsalt liigud. Või noh, vähemasti nii tegin mina, kuna eeldasin, et kui kontroll piletit küsib, siis näitan oma maratoni stardikaarti moblast ja tehtud (ID kaarti nõuti vist ka). Aga seda korda/vajadust ei tekkinud. 

Paraku selles ideaalmaailmas elatakse harva. Ma sain esimese rongiga vaid ühe peatusevahe sõita (oleks pidanud olema 9), kui teavitati, et miski intsident ja see rong/metroo edasi ei sõida. Kes neil rongil/metrool ikka vahet teeb, nimetame hellitavalt lihtsalt "U2" - mitte selle bändi järgi, ikka "rongiliini" järgi. Saksakeelselt teavitati ka alternatiivist. 

Jep, olen kaks aastat saksa keelt keskkoolis õppinud aga sellest on meeles sõnad, mis paarituvad umbes nii "ich habe tolles autos und kaputt gegangen" - rongisõit läks katki küll aga päris kohe ma ei saanud aru, kuhu ma selles maa-aluses urus liikuma pean

"U9" kostus tollest teavitusest. Ja õnneks see pidas paika, mistõttu sellega saigi edasi liigutud ja siis veel ka kolmas rongike, mis lõpuks sihtpunkti viis. Seega võttis mu reis enam-vähem tunnike aega aga oleks võinud kesta 45 minutit. 

"Ja vot sellel lisa 15 minutil, nagu kohe selgub, oli üks oluline nüanss kogeda"

Aga esmalt tuli vanasse lennujaama siseneda (Allan oli mõnevõrra varem kohale jõudnud, no umbes see sama 15 minutit, mis mul kauem läks). Esialgu väga suurt trügimist ei olnud. Massid liikusid sisse ja massid liikusid välja.

Esmalt lennujaama "eeskoridor". Sigimist üksjagu. Sellest pidi läbi voolama. 

Juba praegu oleks ma pidanud jooksma, et "järjekorda jõuda". Aga ma ju ei teadnud seda, mis tulemas! Võtsin rahulikult. Tegin pilte, tegin videot. Kõike ei näita ka, pole mõtet. Mõned pildid/videod juba ammu kustutatud:)

Jõudsin lennujaama tagaossa. Seal võis aimata juba järjekorda. Ikka korralikku. 

Ikka polnud veel kiiret. Rahulikult trepist alla ja siis koht sisse. Vahepeal oli Allan juba sõnumineerinud, et järjekordi on küll kaks (eelbroneerijatele ja siis mitte-broneerijatele), kuid mõlemad liiguvad täitsa hoogsalt. Astusin minagi sappa. Ja tõepoolest, järjekord liikus tempokalt. Ei saanudki aru, et miks on järjekord!

Lõpuks jõudsin ussiringi (no nii nagu ikka lennujaamadeski, et rohkem inimesi järjekorda mahutada) ja sain paar keerdu endiselt heas tempos liikuda kui tekkis seisak. Täielik STOPP. Ei liikunud, ei kuulnud miskit teavitusi. Ühel hetkel, taas saksa keeles, miskit öeldi, millest võis aru saada, et tekkinud tehniline probleem. 

Ma ootasin vast oma 30 minutit. See oli n-ö regamise esimene värav, kus kontrolliti sinu stardikaarti ja kust vähemasti Allan pääses väga kiirelt läbi ja minu seismise aegu sai ta ka edasisest saalist juba oma numbri ja muu kraami kätte. Mina aga ikka seisin esimeses järjekorras.

Oli näha loobujaid, kes ussis tagurpidi tagasi hakkasid liikuma, ju siis oli kiire

Aga lõpuks saime liikuma. Põhjus, miks tekkis seisak? Käepaela masinatelt kadus elekter ära. Need oranži-mütsiga siin pildil.

Ei-ei, elekter ei tulnud tagasi. Hoopis selle 30 minuti jooksul võttis korraldaja vastu otsuse, et tuleb inimmass lasta ilma käepaela andmata läbi. Väikese ääremärkusega ma nüüd ütlen, et käepael pidi käele jääma kuni maratoni lõpetamiseni (vähemasti). Aga meie seda ei saanud! Olgu, tegelikult tehti meile selgeks, et "pole hullu", oma materjalid saate kätte ning ka starti lubatakse ilma käepaelata. Sellest lubati teavitada ka e-kirja teel. Sotsmeediumist leidsin lausa üsna püüdliku korraldaja teavituse, mida näidati esimestele saabujatele, kes käepaelata materjalide kättesaamise punkti jõudsid.

Seega, oleks ma see 15 min varem jõudnud, oleks ilmselt õnnelik käepaela omanik

Kuna materjalide väljastuspunkte oli üksjagu, siis väga pikki järjekordi siin enam polnud (4-5 nägu sinust eespool kui sedagi). Numbri genereerimine oli ka optimeeritud, see trükiti sulle jooksvalt kui olid oma stardikaardi näidanud. Seega ei mingit otsimist. Siinkohal võikski vast kokku võtta tellitud nänni esimese otsa.

Hakkab vaikselt juba Berliini kaubareisi moodi paistma, kas pole:)

Kile, 2 t-särki. Üks neist nn "finisher t-shirt". Kui ma nüüd ei eksi, siis minu arust nii mõneski kohas on see "lõpetaja särk" antud kätte ikka finišis. Neid kohti ei ole minu jooksuajaloos palju olnud aga mõned küll. Aga eks mälu võib ka petta.

Siinkohal on paslik küsida, et aga miks medalit ei võiks kah kohe kätte anda:)

Kuna ma särgid tellisin "M" suuruses, siis automaatselt anti mulle ka kile "M" suurusena. Seda ma märkasin paar meetrit hiljem ja kogemata ning leidsin, et peaks ikkagi uuesti järjekorda võtma ja paluma see välja vahetada. Õnnestus! Ehk siis kile "L". Särgid on "M"-ina ikka endiselt ruumikad aga ma parem ei mõtleks, mis nood "L"-ina oleks olnud. Eks need suurused on igal pool veidi erinevad + ka asjaolu, et mõned on liibuvama lõikega kui teised. Märgata võis üksjagu neidki, kes seda nodi tellinud ei olnud ja saidki vastu vaid numbri. 

Muideks, eelmisel pildil on näha ka teise ostuga soetatud lisavidinad (mäletate, siis kui ca 1 kuu enne veel saadeti igasuguseid e-kirju ja ma uuesti registreerimisplatvormile sisse logisin).

Numbri magnetid

Minu esimesed numbri magnetid. See veel ei tähendanud, et ma neid siin kasutan. Ootame õige hetke ära, siis saab lugeda. Aga üks nännipunkt seisis veel ees. Enne tuli aga läbi murda meeletust Adidase müügisektsioonist, mis puhtalt Berliini maratoniga seotud nänni täis. Ebareaalne kogus. Võimalik, et nii mõnedki, kes nänni ette ei tellinud, soovisid just nimelt kohapeal proovida ja siis osta. Hindade kohta ei oska kommentaare anda. Ei uurinud ning egas täpselt ma oma hindasid ka ei mäletanud. Oleks pidanud hakkama üles kirjutama ja siis võrdlema. Aga mis tehtud, see tehtud. 

Niisiis, üks nänni kättesaamispunkt oli veel jäänud. Nimelt oma teises ostuvoorus (siis kui ka numbri magnetitele käpa peale panin) sai tellitud Maurten geelide maratoni pakike. Selle pidi kätte saama Maurteni boksist. Ja saigi, järjekorrata. Lisaks pudelile, mõned geelid, batoonid ning pulbrid pudelijookideks. Varasemalt pole selle firma geele tarbinud aga teised jooksusõbrad räägivad, et pidavat head MAITSETUD olema:) 

Me tuleme selle geeliloo juurde veel tagasi. Aga hetkel võib lõpetuseks öelda, et nii suurt "geelikraami" pole ma veel ühe võistluse jaoks soetanud. Ja tegelikult saigi alles eelmine aasta Bukarestis mingid sihipärased geelid vöötaskusse suruda. Varasemalt suuresti rajateeninduse peal olnud. 

Julgelt edasi, nüüd juba erinevate teiste reklaamijate boksidesse. Vahepeal pakuti ka fotosessioone. Aga ma ei viitsinud neis järjekordades seista. 

Viimasest ampsust oli üksjagu aega möödas. Sisuliselt hommikusöögist Eestis. Aga õnneks sai siin tasuta kiirnuudleid (maru tuline tops oli) ning ühe alkovaba Erdingeri limpsasin kah ära (3 euri). See arbuusimaitseline oli väga hea!

Muidugi võisid panna proovile ka oma ÜKE või jõusaalis õpitu, et hoida üht õlleklaasi (3 liitrit) nii pikalt kui vähegi võimalik ja et keegi teine seda siis üle ei tee. Seeläbi võisid endale saada tasuta koha järgmise aasta Berliini maratonile. Kiire otsing näitas, et need ajad jäävad sinna 7-8 minuti vahele, mis piletini viivad.

Seiklesin siin ja seal, ühel hetkel jõudsin Garmini boksi. Mina, kes ma vähemasti siiani olen olnud pühendunud Polar kasutaja (juba aastast 2007). Proovisin üht Garminit ka käe peale, igaks juhuks rihma kinni ei pannud, äkki pärast ei saa lahti ja peadki ära ostma:)

Aga no elame näeme, mis selle boksi külastuse pikemaajalised mõjud võivad olla (loe: kui fataalsed). Väga rohkemat ma sealt EXPO-lt tegelikult ei otsinudki või ei vaadanud. Ai, tegelikult oli üks lisaeesmärk veel. Leida endale püksid. Jooksupüksid. Lühikesed püksid, mis oleksid nood kahekihilised, et alumine kiht retuusikad, mis loodetavasti mu reiepealseid natukese toetavad (sestap ka pikkade pükside eelistamine nii mõnigi kord, mis natuke hoiab "reit paigal"). 

Aga see otsimine teab mis lihtne polnud. Lõpuks leidsin TEVEO boksi. Ei ole nagu kuulnud sellisest firmast. 

Aga eks keskmine spordiinimene teabki Nike, Adidas, New Balanace, ASICS, ... ja veel mõned

Ja kohe jäi silma üks paar lühkareid. L numbriga. Küsisin, et kas proovida ka võib? Riietumisboksid olid ju olemas. Vastati, et muidugi võib aga paraku need on nagunii viimane paar, et täiesti hullumeelselt on nende kahe päeva jooksul ostetud ja mingeid teisi numbreid võrdluseks pakkuda ei ole - nooh, müügimehe jutt ju! :)

Läksin siis mina boksi, et moodsaid "jooksuboksereid" proovida. Ja kohe tundsin "tõmmet". Reie külgetõmmet. Tundus paras. Kindlasti mitte "M" ning ammugi mitte "XL".  Nii ma siis endale ühe saksa firma uued lühkarid saingi (pealegi piisava arvuga taskutega). Lukuga taskutega. Seega järjekordne ostupalaviku pilt. Üsna toon toonis Sparta jooksugrupi särgiga:)

Juba paras tavaar kokku korjatud. Hakkab vaikselt tekkima oht, et kõik ei mahu lennukisse. Aga see ei ole veel kõik. Tõsi EXPO-ga oli peaaegu kõik, sest boksid läbitud, siis juba välialale. Päike hakkas kah juba loojumise märke näitama. Mõned lennujaama välivaated.

Ja jõudsingi tagasi väljapääsu viimasesse laia koridori, kus sai veel pildistatud üht karu koos stardini jäävate sekunditega.

Täiesti kogemata oli ka Allan siin varem pilti teinud (enne väljumist) ning ka üles riputanud. Tema kellaaeg oli ca 1h 15min varem. Vot siis, sellest 15min oli saanud 1h 15min. Umbes täpselt sama nagu ilmselt temaga ka maratoni rajal saab see erinevus olema:)

Metrookäigud olid mõistagi rahvast ummistunud ning platvormidele lasti jao kaupa. Nüüd tuli vaid loota, et seekord seikleks rongidega vähem ja ehk ka varasemad intsidendid on lahenenud ning rongid sõidavad õiget pidi ning algusest lõpuni? 

Aga mõistagi see nii ei olnud ja metrookäigud olid endiselt uppis. See mis tulles sai 3 vahetusega läbitud, sai nüüd 4 vahetusega. Ühel hetkel tekkis küll selline metrooelaniku tunne juba. Mugav oli ühelt teisele hüpata aga kas ka õiges suunas, kes seda teab. Ma ei üritanudki sinna samasse jaama saada, kust ma startisin. Ja seda "U2" ma kätte ka leidnud. Seega lähenesin oma hotellile hoopis ülevalt poolt, kuna käigudistants jäi samasse suurusjärku, üle kilomeetri küll jah. 

Metroorägastikust väljudes oli mõistagi pilkane pimedus saabunud aga hotelli ma jõudsin. Kell oli kaheksa saamas. Sestap kestis seekordne metrooseiklus nii 1h 15min.

Tuleb tõdeda, et kui ma läksin tühja seljakotiga, siis hotelli naasesin ma sisuliselt sama suure kotiga, millega lennukist saabusin. Vägisi tekib küsimus, et kuidas too nodi kõik korraga sellesse samasse kotti mahub aga selle pärast me veel ei muretse.

Nüüd oli vaja otsida mõni söögikoht. Egas enam hotellist väga välja ei viitsinudki minna. Menüüs oli pastanimeline roog täitsa olemas ja leppisin sellega. 

Ei olnud viga. Raha küsiti 14,5 eurot. Võis vast tagasi oma tuppa kolida. Päeva jooksul kogutud nänni väga süveneda ei viitsinud. Alles reede õhtu ju! Pigem lootsin, et see öö vast ikka saab juba magada, sest eeltööd tehtud ja tervet järgmist päeva saab veel lõõgastumisena kasutada?

Laupäev - päev enne maratoni

Tere hommikust! No mis te arvate, mis ma öösel tegin? Poolik vastus oleks, et "hoidsin silmi kinni ja teesklesin magamist". Teine pool vastusest oleks, et ma juurdlesin, kuidas minna maratoni hommikul stardipaika: (a) jala (ca 4 km) ja natuke väsitada end sellega või (b) metrooga ja seega kõmpimist vast ca 1,5 km kokku aga riskiga, et metroos tuleb taas hakata seiklema.

Usu või ära usu, otsusele ma öö jooksul ei jõudnud ja seega oli null und:)

Hommikul olin üsna kindel, et täna ma teen kontrollkõnni stardipaika, kõik teed peaksid juba n-ö kinni olema ja saangi leida sellise õige raja ja vaadata kaua aega kulub. Aga enne hotelli esimene hommikusöök.

Täitsa klassika kui rootsi lihapallid välja arvata. Neid võib kohata siin ja seal ja ma ei tea mis teema neil nendega on. Aga süüa muidugi kõlbasid väga hästi. Tavaline must kohv oli ka super! Ma arvan, et ma ei olegi nii head kohvi veel hotelli hommikusöögilauas saanud. Mõnusalt tõmmu! Isekeskis juba mõtlesin espressole aga sel hommikul jäi proovimata.

Kell oli vaikselt kümme saamas. Mõtlesin, et nüüd on paras hetk teha retk üle tee VW esindusse ja siis ka Audi omasse. Nooh, et vaadata, mis pille siin väljas näidatakse. Esmalt VW esindus. Kolm korrust, meenutan. Ehkki uued masinad vaid esimesel. 

Pööraselt igav esindus. Isegi ühtegi päris "R-mudelit" ei olnud väljas. Oli vaid stend, mis andis vihjeid aga tegelikkus oli muud.

Polnudki muud teha kui minna Audi-majja kah kaema. Siin oli vähemasti üks täitsa roogitav räim, RS3. Selle oleks küll kaasa haaranud kui kotis veel ruumi oleks. 

Tagasi hotelli (mitte et väga kaugel olekski käinud). Plaan oli ju teha kerge jooks nii nagu päev enne maratoni ikka. Ca 3,2 km. Lollikindlam on joosta pool maad edasi ja samamoodi tagasi, siis ei juhtu nii nagu kord Prahas, et tegelik tuli vist 7 km.

Sain oma tutikad püksid ka jalga panna. Lisaks otsustasin panna ka kompressiooniga (loe: kitsad) lühikesed sokid (paksemad kui tavalised) ja mõtlesin, et säärekaid ei pane, kuna pole justkui viimati säärtega probleeme olnud. Läksin ringile. Vabandust, edasi-tagasi jooksule!

Simuleerisin sama teekonda, mida pidin ka stardipaika liikumiseks hiljem uuesti kasutama. Ilm oli keskpäeva paiku soe, päike! Oli lootust, et see jätkub ka pühapäeval.

Jooks tehtud, kerge hingetõmbepaus ning siis taas liikuma. Nüüd juba testima, kuidas läheneda stardipaigale ja mis distants kokku tuleb. 

Eks see stardiala oli ju korralikult tarastatud ning tuli aru saada, kust saab sisse ja kust mitte. Tegelikult oli neile, kes siis oma pampu tahtsid pakihoidu jätta, vaid üks viis sisse saada - Reichstag hoone esiselt. 

Eks see kõmpimine nii 4 kilomeetri tuuri tuligi. Ajaliselt 45-50 minutit kindlasti varuda. Seega käiguproov sai tehtud ja loota, et ka pühapäeval leian sama teekonna üles:)

Laupäev muide oli rulluiskudel see maratoni võistlus. Ja siin ka üks lisavõimalus, kuidas Berliini kindlalt pääseb. Endiselt peaks olema selline võimalus, et kui üks aasta osaled Berliini rulluisu-maratonil, siis järgmine aasta tekib õigus osaleda jooksumaratonil. Väidetavalt on olnud ka neid, kes teevad päev varem rulluiskudel ja siis järgmine päev jooksevad otsa. 

Lihtsalt värvilised päästeautod.

Reichstag hoone.

Väga paljut siin stardipaigas teha ei olnudki. Uisutajad olid enamjaolt lõpetanud. Osalt käis autasustamine. Üks ootus siiski oli, et osalejate stendilt oma nimi üles leida. Korraks tundus see nii ebaloogiline aga täiesti juhuslikult ikkagi leidsin. 

Sai üks jook kah tehtud ühe tähendusliku värava juures! Jah, maratonis tähendab selle värava nägemine peatset finišit. Nii et selline aukartus peab selle taustal kergelt tekkima küll:)

Ja seejärel üks "feuerbeisser würzig" ikka ka! Google pakub tõlkeks "vürtsikas tulehammustus" aga minu vürtside taluvuse juures ei olnud seda siiski tunda, mistõttu ma nimetakse seda lihtsalt vorstiampsuks. 

Enne kui tagasi hakkasin liikuma tegin veel pildikese neist sissepääsuväravatest, kust kõik need 50000 jooksjat peaks homme hommikul sisse mahtuma (või noh peaaegu, kuna pagasita saab ka otse starti). Võis vaid ette kujutada, mis trügimine siin homme lahti läheb.

Mõned klõpsud ka tagasiteel.

Kõmpimise käigus jõudis postkasti lõpuks ka teavitus käepaela kohta. Või õigem oleks öelda, vabandus selle kohta, et seda ei olnud võimalik eile pakkuda.

Pakuti ka võimalust, et soovi korral võib uuesti EXPO-t külastada ja see käepael nüüd siiski saada. Aga ma tõesti ei viitsinud sinna metroosse taas sukelduda, ehkki aega nagu oleks ju olnud. Seega tuli leppida paelata eluga.

Tagasiteel ja üsna hotelli läheduses olevast toidupoest püüdsin veel otsida vihmakeebi-laadset toodet, mis stardis oodates peale jätta ja siis minema visata. Selle oleks loomulikult pidanud Eestist kaasa pakkima. Tegelikult oli siin lausa üleskutse, et neid soojendavaid lisakihte kogutakse stardiala kõrval ja jagatakse abivajajatele. Eh, no mitte nüüd ilmselt minu vihmakeepi kui ma peaks selle poest leidma. 

Otsisin ja otsisin. Lõpuks leidsin. Suurus XL. Kinnine pakk. Ainuke pakk. Proovida polnud mõtet. Hinda näha ei olnud. Mõtlesin küll, et võiks kassas küsida aga läks ikka nii, et enne käis piiks-piiks ja siis vaatasin arvet. Mnjaa, elu kalleim vihmakeep.

Ma juba hakkasin mõtlema, et ehk on kaasavõetud kraamis midagi lihtsamat, mida kasutada ja vajadusel annetada? Jälle üks asi juures, mis peaks taas mahtuma lennukisse!

Tagasi hotellis. Otsustasin ka seekord hotelli n-ö restos süüa. Miski kanaroog. Ei hakanud seda sama pastat võtma, sest egas see menüü nüüd väga pikk polnud.

Seekord sai lausa tund varem söödud! Mis muud kui tagasi tuppa ja maratonivaimuga "võitlema":) Hakkasin vaikselt homset riiete komplekti kokku sättima (täiesti suvalises järjekorras):

• Tutikad lühikesed püksid - jah
• Sokid - need paksemad - jah
• Sparta jooksusärk - jah
• Number - jah
• Magnetid, panin käeulatusse aga veel ei proovinud - jah
• Jooksukile - jah (sest mõttes, et hommikul kõmpimiseks)
• Üks vahekiht veel (pikkade varrukatega särk) - jah (jällegi esialgu kõmpimiseks vaid)
• Peapael - jah
• Puhv - otseloomulikult "jah"
• Tutikas vihmakile - igaks juhuks "jah"
• Pagasi kott - lausa kohustuslik kui tahaks kõike seda liigset hiljem hoiule anda (või noh osaliselt)
• Vöökott või rihm, kuidas iganes seda nimetada - "jah" (geelidele, haaknõeltele, plaastritele)

Ja jõudsimegi taas geelideni. Olin neid Maurteni reklaamkotist taas välja võtmas kui siis märkasin, et selle maraton-pakiga on kaasa pandud ka juhis/soovitus.

Käes oli ju laupäeva õhtu. Ja oh imestust kui nägin, et osa kraami tuleb juba 24h enne tarbida. No selgemast selge, et seda kõige kogukamat joogipulbrit ma enam ära ei joonud (ma ei teagi, kas see oli hea mõte või mitte). Aga ühe batooni kugistasin sisse küll. Ülejäänud jäid hommikuks ning rajale vastavalt kavale. Üks geel oli sellest pakendist muidugi puudu, mille oleks pidanud juurde ostma, hommikune, vahetult enne starti võetav geel. Eks see kõik tõestab taas juba mainitut, kui algeline ma selles geelinduses olen aga ka treeningjookse tehes ma isekeskis mõtlesin, et selline jõuetus ja väsimus võib olla väga suures korrelatsioonis selles, et ma lihtsalt ei tarbi piisavalt energiat ja lihas sellega ongi ühel hetkel kutu-piilu.

Oli aeg hakata seda kava endale pähe õppima nagu mantrat!

Algus oli lihtne, 6K ning 18K - mõlemad kuuega jaguvad numbrid. Siis läks juba keerulisemaks, sest 27,5K peal oli tulemas Maurteni energiapunkt, kus siis pakuti kõigile selle sama komplekti geeli. Nii et see 27,5 tuli nüüd hallide ajurakkude vahele raiuda, sest ma ei hakanud seda ometigi käe peale tätoveerima. Kolmanda kaasa võetava geeli punkt oli 36K peal, jällegi kuuega jaguv ja väga hästi teistega seostatav:)

Muideks, nagu papri peal kirjas, siis alternatiiv olekski lasta geelijõul ja seda iga 6K tagant + jook. Äkki peaks seda ka kunagi proovima. Need geelid on mu arust rammusamad kui ma varem olen kasutanud aga päriselt ma ei oska neid ka üks ühele võrrelda, lihtsalt see number 100 või 160 peaks nagu mingi "energiakogust" näitama aga eks igal ühel ole omad tooted ja omamoodi mõjuga.

Ei muud kui panin need hommikusegud endale valmis, et vähemasti need ära kasutan. Oli vist aeg püüda und teesklema hakata, sest väga ebarealistlik oleks eeldada, et väga magus uni just saabumas on. Vähemasti oli lootust, et öösel enam ei arutle, kas "rongiga" või siis "mitte-rongiga".

Pühapäev - maraton

Äratus kell 06:20. Plaan oli hotellist välja voolata 07:30, et siis seal 08:15+ kandis olla stardipaigas. Ei kujutanud ette, kas see on piisav varu või mitte. Samas võis ju eeldada, et kogu mass sinna korraga ei valgu ka. Mina olin "D" grupis (C+D grupi start). Minust eespool oligi kiirete jooksjate start (A+B grupp). Aga peale mind tuli neid gruppe veel üksjagu ja ca 20 minutiliste vahedega, mistõttu miks nad peaksidki kohe kell 08:00 või nii kohale tulema? Aga äkki ka unetud?

Olgu, ajasin end püsti. Kirjade järgi pidi 06:30 saama hommikusööki. Aga tundub, et seda sai seekord varemgi, sest ma olin suht üksinda seal. Ja oli näha, et mõned juba hakkavad ka stardi poole liikuma. Igatahes on mul maratonihommikul ikka see dilemma, et kui palju süüa ja mida süüa. Ei olegi väga isu aga miskit peab vägisi ikkagi sisse ajama. Selle võtame siis kokku järgneva pildiga.

 

Võtsin isegi piimakohvi. No olgu, cappuccino on selle nimi vist. Ei olnud seda toitu just lihtne sisse ajada. Seejärel juba tagasi hotellituppa ja oma Maurteni koogel-moogelit sisse kummutama. No ei viitsinud seda pulbrit pudelisse toppida, et saaks loksutada. Ehk piisab klaasist ja suhteliselt külmast veest?! 

Aga see asi päädis lõpuks "näpukoksiga" ja mõtteis keerles peas Vennaskonna laul "Segan suhkrut malbelt tassis":)

Kuidagi ma hakkama sain ja ka selle pulbri endale sisse keerasin. Tundub, et aeg oli proovida numbri magneteid. Kuidagi veider oli seda numbrit särgi külge kinnitada. Samas nagu number jäi ikka püsima. Hoolimata sellest meenutan, et vöökotti läksid ka haaknõelad! 

Eks ma lahmisin ikka mitu kihti riideid endale selga ja jätsin lõpp-otsuse tegemise stardipaika, et mis ja kuis ja millega ma jooksma lähen. Ilm ise oli ju ilus. Nii 12 kraadi hommikul. Ja keskpäevaks juba paras küte.

Hoolimata sellest ei tundunud, et hommikul kõmpima asudes üleliia soe oleks olnud. 

Ja stardiala sissepääsu juures ma peatselt ka olin. Sissepääs läks sujuvalt. Käepaela ei kontrollitud:) Kell oli vast 08:17, stardini veel üksjagu aega. Püüdsin üles otsida, kus on minu numbrile vastav pakihoid ja jääda sinna kanti töllerdama (loe: oma üleriietega keha soojendama kuniks veel saab). 

Kuskile nagu kiiret ei paistnudki olevat. Pakihoius järjekordi polnud (võibolla nats vara ka). Tõsi, WC-de järjekorrad olid aga ei olnud tunnet, et peaks sinna sappa võtma! Sestap saigi passitud ja siis veel passitud. Kell hakkas saama 8:45 ehk 20 minutit stardini. Nüüd tuli paika saada lõplik riietus. Mõtlesin korra ikka nii ja naa pidi. Aga õnneks jäin ikkagi ühe särgi peale, peapael ja stardipaigas ootamiseks ka puhv. Tegelikult ei olnud külm ja päike näitas vaikselt oma võimu.

Muidugi oli oma stardikoridorini jupp kõmpimist. Pakihoiust vast ikka 700+ meetrit. 

Ummikuid polnud. Segadusi ei tekkinud. Stardikoridori jõudis kenasti nii 8 minutit enne starti. Esimesed grupid olid juba kilomeetreid jooksnud ja meie grupid (C, D) olid liikumas nüüd stardilindi poole ja said end kenasti tänavaäärest väravate vahelt sisse pressida (muidugi kontrolliti numbri peal olevat grupi tunnust ikka ka). 

Need stardieelsed minutid olid võimsad. DJ tuuritas ning pani rahva ikka hüppama! No pildilt muidugi seda välja ei paista. Kusjuures puhv on mul veel kaelas!

Oligi aeg too telefon välja lülida ja vöökotti toppida. Veel mõni minut ja start võis alata. Olgu, peale stardipauku läks minul ca 5 minutit veel aega kuniks jõudsin stardijooneni ja seejärel juba "Tuld!". 

Või noh, nii ma vähemasti isekeskis mõtlesin, et võiks ju seal 3h:45min tempos alustada. Meie stardikoridoris olid ka tempomeistrid aga nood jäid tahapoole. Mistõttu see variant ei töötanud, et ma nüüd peale jooksma hakkamist ootan neid järgi, sest siis oleks juba minutid raisatud. Ühesõnaga, jäin oma kella uskuma, mis alguses vähemasti mulle püsivalt sellist 5:20 kanti tempot näitas, tundus paras.

No väga võimas on ikka see Berliini maraton. Maraton, kus massid stardivad. Minu senine suurim massistart jäi Stockholmi maratoni aegadesse, sel ajal oli seal ca 15000 lõpetajat. Võimalik nüüd juba rohkem. 

Need laiad Berliini tänavad (vähemasti alguses), need olid jooksjaid täis. Ei-ei, oma tempot said joosta. Ummikusse kuhugi ei jäänud. Jah muidugi, kui väga kaugelt startisid või siis valest stardigrupist ja tahtsid kiiremini joosta, siis eks neid nõelujaid oli ka aga ka nii oli võimalik oma temponi jõuda. Üldiselt kuskil trügimist polnud. Vabalt sai joosta.

Nii ma siis tiksusin. Vaikselt ootasin juba esimest päheõpitud geelipunkti (6K juures) aga enne seda läks rada mööda veel minu hotelli esiselt. Ca 3,5K juures. Kusjuures neid maratonijookse on ka teisi, kus rada on minu hotelli eest mööda läinud (mitte et ma registreerimisel oleks seda adunud). Kindlasti meenub Warsawi maraton, samuti üsna alguses. 

Võibolla vahepeal tekkis küsimus, et kuhu ma puhvi panin? Ikka parema käe ümber. Ja tegelikult oli sellega imehea oma tilkuvat laupa vahepeal pühkida, mis pealindi vahelt ikka plehku oli panemas. Seega igal asjal ikka mitu funktsiooni!

Kilomeetrid teatud mõttes lendasid. Aga ka vahe minu kella kilomeetri ja tegeliku vahel hakkas ajapikku kasvama. Vaadates palju tuli seda 5K juures, siis võis kiire rehkendus pakkuda finiši ajaks vähemalt 600-700 meetrit rohkem. Vaevu nüüd minusugune suudab kuidagi paremini rada hakata järgima, et erinevus väga ei kasvaks. Hoolimata sellest, et katendi peal oli joonistatud lausa sinine ideaaljoon kui selline (pilt tehtud järgneval päeval).

Jooksu lõpuks mõjutab see ju ka oluliselt lõpuaega või siis selle arvestamist. Sest olukorras, kus sa ikkagi jooksed see 600 või minu puhul selgus, et lausa 800 m rohkem - see võiks päris mitu head minutit aega kasvatada. Seega kui oluline ikka sekund või vähemasti minut, siis peab seda kuidagi kompenseerima. 

Need vahepealsed korraldaja kellanäidu stendid väga seda ei toetanud, sest ehkki me startisime justkui 20 minutit esimesest stardist ja see aeg oli vaja sealt ekraanilt maha lahutada, siis omakorda oli ju veel stardipaugu ning minu stardijoone ületamise aeg, mida ma ei vaadanud. Ning hiljem selgus, et see oli ka +5 minutit. 

Ärgem rutakem liialt ette. Peatselt olin jõudnud 6K punkti ja oli aeg oma tutikatest pükstest (tegelikult küll ühe panin ikkagi vöökotti) välja võtta oma esimene geel. Ei teadnud veel, mis maitse kui tihke jmt. Olin vaid uurinud, et seda geeli saab võtta joogita, kuid mõistagi joomine rajal on ikkagi vajalik. Lihtsalt need markeeritud geelipunktid, mis Maurteni kavas olid, egas need nüüd ei läinud kokku joogipunktidega kui olekski tahtnud veits miskit peale.

Aga väga ei tahtnudki. Ma olin vist ca 5K peal kerge veelonksu ka teinud. Ning nüüd 6K juures haukasin oma esimese geeli. Ja tuleb kinnitada väidet, et suht maitsetu kraam (positiivses võtmes). Lihtsasti neelatav paksem kraam (võibolla osaliselt võib isegi suus nats lammutada seda enne kui neelad). 

Esimene energialaks käes. Võidukalt edasi. Mõtlesin, et 10K oleks juba hea maamärk. Ikkagi neljandik juba joostud. Ja egas see kaugel polnudki. Pealegi oli üksjagu rahvast teeääres ergutamas ning ka erinevaid muusikalisi etteasteid oli ilmselt rohkem kui kunagi maratonijooksul olen kogenud. 

Vaatan siin statistikat ning see esimene 10K on täitsa raamides. Keskmine tempo 5:23. Aga siis seal 12K paiku tekkis pinge parema jala suurde varbasse. Või noh, seal kus mu suure varba luupaistetus on, jalg oli piisavalt saanud paisuda, et minu paksemate sokkide valik hakkas vaikselt mulle vastumeelt olema. Aga seda siis vaid parema jala puhul. Pakun see oli hetk, kus ma hakkasin vaikselt oma tempot unustama ja mõtlema/keskenduma sellele, et kui kaua see pinge võiks kesta? Eks ta on ka varem niimoodi teinud aga võibolla siis oled natukese vabamas situatsioonis, teed peatuse, kohendad paelu, annad jalale veel nats rohkem ruumi kui suss seda võimaldab. Sokke vahetada ju ei saanud:)

Kui nüüd taas keskmist tempot vaadata, siis 10-15K ning ka 15K-21K vahemikus see ikka kergelt kukkus. Mitte palju aga siiski 2-3 sekundit ja siis jälle 2-3 sekundit. Sellest varbaloost ma sain siiski üle. Vast 3-4-5 kilomeetrit pidin selle pingega elama, siis sain kuidagi jala vabamaks taas ilma et oleks otseselt midagi teinud.

Püüdsin vahepeal meenutada oma "joogikaarti". Et vot geelikilomeetrite vahel tuleb ikka Maurteni jõujooki samuti sisse kallata. Seda igas joogipunktis ei olnud. Aga kui vähegi nägin, siis lahmisin sisse. Need olid kava järgi 9K ning 15K kandis koos veega. Läks veel libedalt.

Järgmine geelipunkt. Juba 18K jooksnud tutikatest pükstest sai hangitud järgmine geel ja see sisse tõmmata. Endiselt oli väga lihtne ülesanne. Sai vast seda isegi kergel jooksusammul teha.

Ei muud kui võidukalt 21K poole edasi. Sellest oli mõnus mõelda, sest siis on ikkagi juba pool joostud. See oli ka koht, kus ma võtsin n-ö vaheaja ka kellaga. Ja kella vaadates tekkis kerge hämming. Too näitas mulle 1h 56min. Kuidagi olin raja peale suutnud kaotanud üksjagu minuteid, sest ootus oli pigem 1h 52 - 1h 54, mis oleks toetanud ka seda 3:45 lõpuaja kanti (või siis lihtsalt alla 4h läbimise ideed). Pealegi kui ma nüüd tagasiulatuvalt vaatan, siis tegelikult olin ma juba 2 minuti jagu rohkem jooksnud ehk siis 21,1K peal näitas minu kell 21,51K ehk 400 m rohkem. See tähendaks, et summa-summaarum tuleb vähemalt 4 minutit tasa teha seetõttu, et ma lihtsalt laiemalt kurve võtan! 

Oli selgemast selge, et negatiivse-splitiga jooksja mina ei ole ja see 4 min puhvrit on pigem väga õbluke ruum, et alla nelja tunni üritada. Pealegi selle üritamine ei maksaks minu puhul suurt midagi, sest rekord ei oleks too aeg nagunii mitte ja seda enam ei mängi aeg enam väga rolli. Mingi aukartus oli ka Berliini ees (mitte et teiste maratonide ees poleks). Aukartus, et see ikkagi lõpetada ja mitte end lõputult tühjaks joosta. Pigem keskendusin oma tempole ja ikka aeg-ajalt ka kella vaadates, et mis see keskmine jooksutempo on. 

Eesmärgid muutuvad ja peavadki. Nüüd tähendas see pigem järgmiste kilomeetripunktide visualiseerimist. Soov oli kindlasti 32+ km kanti jutti joosta (välja arvatud joogipunktides väike käik) ja siis edasi vaadata, kuidas täpsemalt. 

25K, seejärel juba 27,5K ehk siis Maurteni geelipunkt, kust pidi lisageeli saama. Ja see pidas paika. Endiselt ei olnud geeli tarbimisega probleemi, kuid nende 20.ndate kilomeetritega hakkas vesi küll vastu. Just vesi. Maurteni jõujooki ma ikka veel jõin aga samuti pigem ettevaatlikult. 

Õnneks tekkis just teises pooles ka teepunkt. Oeh, sa ei kujuta ette kui kuramuse hea see oli. Ja ei mingit vastureaktsiooni maolt. Päris igas punktis seda ei saanud aga pakun, et kogu raja teisele poolele jagus kindlasti 3 punkti, mida ma kõiki kasutasin.

Kuni 25. kilomeetrini säilus veel tempo alla 5:30, ja sellega oleks veel kenasti purjetanud ka alla nelja tunni. Paraku sellised raskemad sammud olid veel ees. 32K tuli veel ära ja siis ühel hetkel tundus küll, et mõistlik oleks teha kerge käik (50-75 m) ja siis jälle edasi. Aga selle lõi nats segamini joogipunktide tulemine. Olid just värskelt oma käigu teinud (ei õppinud kõiki joogipunkte pähe) ja siis varsti kohe tuli joogipunkt ning taas käik!

Eks selline taktika rikkus rütmi üksjagu ja muutusin sõna otseses mõttes laisaks:)

Näiteks 32-36K vahemik oli juba keskmise tempoga 6:15. Hopa! Jah, võiks veel jooksu imiteerimiseks pidada. Aga ikkagi korralik miinus 5:30 tempo vaatest.

Sestap võtsin ka oma 36K geeli käiguga. Rahulikult. Nüüd oli vaid 6K lõpuni. Ergutajate arv nagu üha kasvas, mitte et neid vahepeal vähem oleks olnud. 

38K peal ja sealt edasi, kui kasvõi proovisid käigu peale end lasta, said kohe tagant tuleva jooksja käepatsutuse seljale, et sind edasi ergutada. Ja see mõistagi aitas!

Tempo ikkagi kukkus ja 36-40K vahemik oli juba 06:24 keskmine (see siis nüüd minu kella järgi). Aga eks selle 40K maamärgi nägemine lööb ikka silme eest klaarimaks. Mitte et oleks nüüd suur tahtmine jalad kõhu alt välja võtta, pigem see, mis kaotatud, seda nagunii enam tagasi ei tee, kuid teadmine, et finiš pole kaugel, see hakkab vaikselt kohale jõudma!

No ja siis muidugi see viimane ärapööre, lõpuni on jäämas ca 900 m ja sulle hakkab nurga tagant paistma Brandenburgi väravad. 

Vot see on koht, kus ma enam ei mäletagi, kas mul käisid ainult judinad üle keha või vaid kerge niiskumine ühest silmast või mõlemad - aga ühtteist siis juhtub! 

See on võimas. Ja ära ei tohi unustada, et sa lased endiselt kümnete ja kümnete teiste jooksjatega sel hetkel. Ja ikka lõpu poole. 

Väravate juurde vaikselt jõudmas, mõtlesin korra isegi, et äratan oma telefoni üles... aga loobusin... pigem leidsin, et las see mälestus jääb ajusoppi kui filmilindile. No ja muidugi ka nendesse ridadesse siin.

Väravad. Sinine vaip. Ja finiš. Nii lihtne see viimane 900 m oligi. Tehtud! Aeg, 4h 05min 41 sekundit. Ikkagi kiiremini kui eelmine aasta Bukarestis. Mina olen rahul!

Nüüd võis küll telefoni välja võtta ja lasta esimesed klõpsud teha. Ohoo, kas tõesti võib märgata, et number endiselt särgi küljes ja koos magnetitega? Tundub nii! Tõsi, eks ma jooksu ajal aeg-ajalt ka kontrollisin, et mis ilmakaare mu magnetid liikunud on. Püsisid kenasti!

Tundub, et see emotsioone tekitav asi, ca 900 m enne lõppu, avaldus ikkagi vasakus silmas, mis paistab veel endiselt kergelt vesistama! :)

Kohustuslik pilt ka medaliga.

Ja tundub, et ka registreerimisel tellitud foto-video-pakett sisaldab ühte poseeritud pilti ka (tegelikult kahte). Summa-summaarum tuli neid korraldaja fotosid 190 aga eks sealt võib ka üksjagu välja praakida. Ei hakka seda blogi nendega koormama. Videot veel ootan. 

Üldiselt sellist "koomas tunnet" ei olnud. Meenub, et mõned aastad tagasi kui sai joostud Brüsseli maratoni, siis oli küll nats keeruline olla. Tookord sai poole maa peal olla ka oluliselt kiirem, kuid väga korralik kukkumine tekkis teises pooles ning aeg oli ikka napilt üle 4h.

Muidugi ei olnud vaja kuskile kiirustada. Aga kindlasti ei tundnud ka vajadust kohe midagi sööma hakata (ehkki jagatud nännikotis oli üht-koma-teist). Sättisin end hoopis Erdingeri "baarileti" lähedusse ja jätkasin arbuusimaitselise null-joogiga.

Nüüd niisama ekstrasamme ei viitsinud just otseselt teha. Pigem jäin kergelt "lõõgastuma" ja vahepeal ka äärekivile istuma, et päikese käes end soojendada. Jah, n-ö soojendava kile sai kah peale lõpetamist võtta. Ja arva ära, kas ma pidin selle ka lennukisse mahutama? Muidugi pidin. Ma veel mõtlen, mis ma sellega teen:) Vaibaasendajaks esialgu mitte!

Tagasi maratoniradadele. Või noh finišialasse. Mis kell ma siis nüüd lõpetasingi. Umbes 13:15. Ja ca 1h hiljem ma sealt hotelli poole hakkasin ka kõmpima. Enne veel oli vaja oma pagas välja võtta. Järjekorda mõistagi polnud. Ja enesetunnet soojendas seegi, et pagasi väljaandja küsis, kuidas läks!

Tundub, et seekord sai veidike tagasiteel lõigata ja lühendada seda hotelli-jõudmise teepikkust. Mõnest kohast või väravast sai nüüd läbi. Vaikselt-vaikselt hakkasin taaruma. Eks igasugune passimine hakkab neid jalgu unelevasse asendisse saatma ja kõmpimine muutub vaevalisemaks. Aga siiski võis täheldada, et edasi ma liigun! 

Päike säras ja mõnusalt soe oli. Sai veidi mõeldud ka "jooksuvaludele". Peale selle parema varba värgile rohkemat ei meenugi. Jah, reite välislihaste raskus muidugi tekkis. Samas seda valu nagu mitte, mis mul just vasaku reie siseküljel muidu tekib kui pikemalt joosta. See on sõltunud ka tempost. Aga leian, et teatud kasu oli ka pükstest. Peab ju millessegi uskuma! :)

Pigem oli kartus, et kas jooksu ajal hakkavad kuidagi põlved tuikama. Sest umbes kuu tagasi tekkis selline korrapäratu põlvenõksatus just paremas põlves. Jooksu või treeninguid see ei seganud. Aga peale koormust ikka aeg-ajalt tekitas sellise tunde, et jalg läheb alt (püsti tõuste või käies). No mitte päris nii hull aga kirjeldama peabki värvikamalt. 

Muidugi sai mõlemad põlved ka enne maratoni geeliga sisse määritud. Paremale varbale peaks enne pikki jookse kohustuslikus korras mõtlema, et näiteks kogemata taas valesid sokke ei pane või jooksusussi liiga umbselt kinni ei paeluta. Aga samas tänu sellistele kompressioonsokkidele (talla osas ka) ei tekkinud ehk jällegi ville, mis muidu oleksid võinud tekkida. Oleksid on alati oleksid. Eks ka need võimalikud ohukohad said eelnevalt kreemitatud. Nii et tundub, et selles osas kõik õnnestus.

Ja nii ma oma mõtetega (ikka rõõmsate) peale ca 50 minutilist kõmpimist hotelli jõudsingi (3,34 km). Seega kujunes keskmiseks tagasikäigu tempoks 14:50 min/km. Mnjaa, vat see oli juba lonkimine.

Meenub taas Bukaresti maratoni järgne. Ehkki hotelli lonkimine oli pea kolm korda lühem, oli ikka väga suss olla. No ei viitsinud isegi pessu minna. Tühi mis tühi. 

Nüüd siin Berliinis, seda tunnet ei olnud. Ma ei ütleks, et ma nüüd Duracelli jänese moodi oleks hüpelnud, kuid jah., jalad olid kanged aga pea oli selge. Pakun, et mingi efekt sellel energiatarbimisel ikkagi oli. Ja selgemast selge, et mida pikemalt jooksed, seda olulisemaks see ka muutub. Seega, äkki siit on ikkagi midagi õppida ja fokuseerida end rohkem geelidele ning proovida ka seda 6K taktikat. Kuniks see tarbitav geel vastu ei hakka ja ka rajal olev jook mingeid lisareflekse ei tekita. 

Veidi äärelinnas olles ma muidugi mitte kuidagi ei viitsinud kuskile kesklinna tagasi lonkida. Ja ka metroo kasutamise usk oli suht leige. No ei viitsinud. Sestap tuli Google Maps lahti lüüa ja aru saada, mis siin läheduses. Ennekõike söögi mõttes. Tuli üsna kirju pilt ja enamjaolt ikka idamaade köögid või siis itaalia pasta jmt. 

Võtsin sihiks 900 m kaugusel oleva Friendly's Kitchen nimelise söögikoha. Väidetavalt pere-ettevõte ning Google järgi lausa 5.0 skooriga. Eks see kõmpimine oli ikka vaevaline. Õnneks ei pidanud veel treppe kasutama.

Just vahetult enne mind jõudis sinna üks noorte kamp. Sestap päris üksi ei olnud. 

Menüü oli sellise "lihtsama visuaaliga". Pidi veidi keskenduma, et aru saada. Nuudliroad erineva lisandiga (liha või ka midagi muud). Otseselt teravust ei pakutud. Ilmselt pidid hakkama saama kastmetega, mis lauas. Leidsin miski krõbekana roa. Hind ca 11 eurot.

Pildil paistab vaid kana ise välja. Tegelt selle all on meeletu kogus nuudleid. Aga jaksasin kõik korralikult sisse ahmida ning kokale puhta taldriku tagastada:) Väga hea oli. Soovitan kui piirkonda satute. 

Mõned lisasammud seejärel veel ja ka loojuma hakkava päikese pildid.

Aga jälle tuli nii 3,5 km jagu käigumeetreid kuniks lõpus hotelli sai. Ja mis muud kui ühel hetkel tahvel välja, ning Eesti uudiseid vaatama. Kas ka Berliin kajastust leiab?

Muidugi leidis. Ja tore oli samal ajal lebada voodis, Berliinis olevas voodis ja vaadata oma välja teenitud medalit. Need hetked on jäävad! :)

Mis seal salata, kuna ei PRO7 ega RTL2 jne mingit mõistlikku sisu ei näidanud, sai jätkata ka endiselt Eesti telekanalite sisuga. Endiselt ETV ning "Professor T" järjekordset osa. See on muhe sari!

Kell oli muidugi vähe, und otseselt ei olnud aga püüdsin ja lootsin, et ehk nüüd vähemasti see öö saab nats sõba silmale. 

Esmaspäev

Ei hakka seda unemeetrikat siin välja otsima aga nats parem oli see öö ikka kui kõik eelnevad kokku. Jalad aeg-ajalt loopisid end ühest voodiservast teise aga muidu oli OK. Väga palju rohkem kui poole kaheksani ei suutnud end voodikütkes hoida. Plaanisin ikka seal kaheksa paiku juba hommikut süüa. Nats ka tööasju ajada. Sest lend oli tegelikult pärastlõunane. Aega nagu jagus. 

Kui nüüd hommikusöögipaletist taas üks pilt lisada, siis tuleb välja, et siinsed kokad on vallatud. Või siis alles proovivad oma esimest Michelin tärni saada:)

Ühesõnaga, kirjutada keedetud munade peale "HI" või joonistada lihtsalt mingi abstraktne põõsas on ju meile kui jänesepühade fanattidele suhteliselt algeline (me lihtsalt maalime juba kunstiteoseid neile koortele), kuid mine tea, siinmail on see vist midagi erakordset?! Igatahes minu tähelepanu see saavutus sai ja egas muidu ma sellest väga pilti polekski teinud. 

Muidugi läks seekord ka topelt-espresso loosi. Sellise magustoiduna. Mekkis väga hästi. 

Kiiret polnud. Hotellist lahkumisega. Mitte otseselt. Sest lend oli pealelõunane ning metroo-sagimisse ka seekord ei hakanud minema. Võtsin taas suuna Allani hotelli poole (tõsi, kaarega), et ühiselt üks takso taas võtta. Pigem küll olla kerge toetaja rollis :)

Aga enne veel oli vaja see segadus aru peale ajada, mis minu hotellitoas valitses.

Ja oh imet, ei tea küll kuidas, aga kogu see lisaks hangitud kraam mahtus ikkagi kotti. 

Viisakas oli endast ikkagi enam-vähem tuba alles jätta!

Tõsi, üksjagu söögikraami jäi tuppa. Ma püüan ikka aru saada sellest korraldajast, kes sõlmib sponsorlepingu makaroni tootjaga (olgu, pasta tootjaga), et voh, paneme maratoni promokotti ka ühe pasta-karbi. No kes need välismaalased neid lennukisse tarib? Mina küll mitte ja see ei ole esimene kord. Üksjagu abstraktseid sööke jäi veel teenindajatele otsustamiseks, kas kinnist pakki n-ö kasutada või näeb hotelli protokoll ette kõik hävitada. 

Mõtlesin jah, et liigun seekord väikese kaarega aga arvestusega, et nii 12:30 paiku oleksin Allani hotellis. Takso oli tellitud 13ks. Bolt taas.

Pikalt ei saanudki kõmpida kui järgmine pirakas autoesindus teele sattus. Täiesti juhuslikult. Seekord MB. 

Muidugi astusin sisse. Pariisi kellatorni lombakat tervitati soojalt :) Kõige lahmakam esindus. Autosid oli uhkelt aga egas ma nende MB-ga väga kursis ei ole. Ei osanud isegi leida ühtegi sobivat. Aga ilus oli vaadata ikka.

Hinnad tundusid kahtlased, sest minu mõistuse hääl ütleb, et Eestis on need hinnad palju kõrgemad?! Aga ei hakka siinkohal taas rohkem juurdlema või võrdlema, las jääb. Mulle piisab sellest RS3-st mis ma eelnevalt nägin:)

Julgelt edasi ja taas kanali-pargiäärselt. 

Järjekordselt jõudis ka stardipunkti meenutava sümbolini (Victory Column - võidutorn). Tõsi seekord märksa eemalt aga kui oma tagasihoidliku telefoni suurenduse maksimumi pani, siis tuli täitsa kena kullasäras pilt.

Ehkki septembri lõpp, siis üksjagu automaatset kastmist käis neil hommikutundidel üsna agaralt. Korralikud "hüdrandid" olid selleks avatud, mis päikesepoolsele küljele vett pritsis. Kui oleks tahtnud, oleks saanud ka ennast korralikult märjaks lasta. Aga mulle piisas ka sellest vikerkaarest, mis neis veepritsemetes tekkis.

Täiesti kogemata komistasin ka Berliini müüri fragmendi otsa.

Oli aeg suunda muuta. Allani hotelli poole liikuda. Mõned teekonnale jäänud klõpsud, mis väärivad ehk taasesitamist.

Ja olingi tagasi "alguses" ehk selle sama hotelli juures, millest sisuliselt minu teekond Berliinis oli reede pärastlõunal alanud. Allan koos kaasaga (Regina) olid juba toast välja kolinud ning ootamas. Noh-jah, kell oli ju ka peale 12:00. Nii nagu ikka see tüüpiliselt käib. Jagasime esmaseid muljeid. Ja jäime oma tellitud taksot ootama. Varsti võiski aimata, et see meid juba ootab. 

Lennujaama ca 30min taksosõitu. Nii nagu eestlastele kohane, ikka viisaka varuga lennujaamas:)

Ei muud kui turvakontroll ning kerge lebo lennujaamas. Mingi väike püünis oli vahetult peale turvakontrolli veel üles riputatud. Mina muidugi Berliini sümboolikat ei kandnud, kõik oli kotti ära pressitud. Kui aga umbes selle alloleva stendi juures tähelepanu said, siis anti sulle 20% soodustus poes ostlemiseks. No Allan sai, aga ei ole kindel, kas ta seda ka kasutas:)

Tegelt oli mul veel üks eesmärk, leida kohalik päevaleht, milles lubati mahukat maratonieri. Leidsingi ühe putka, kust selle hankida sai.

Ikkagi on selles lehes ka kogu lõpetajate nimekiri. Aga ennast pole mul veel õnnestunud leida. Äkki ongi nii, et siin lehes vaid need, kes sai käepaela?!? :)

UPDATE 03.10.2026! Võtsin end kokku ja hakkasin rahulikult nüüd päevavalges ja maratonist puhanuna ajalehte uuesti sirvima. Ei läinudki kaua aega kui...

Meie lend ei hilinenud. Täitsa graafikujärgne. Sestap jõudis tagasi koju (Eestisse) veel loojuva päikese taustal.

See tunne on imeline kui välismaraton õnnestub. Pinget on omajagu. Kasvõi see minu magamatus on hea näide. Aga see tunne kui maratonihommikul oled jooksuriides ja liigud maratoni stardi poole - see on juba eriline - nüüd peab tulema, nüüd peab hakkama jooksma! Enam pole varianti.

Ja siis see juhtubki. Osalt ka aru saamata, et tegelikult oled ju välismaal, mitte koduradadel. Just seetõttu, et fookus on jooksmisel ja ehkki ümbrust tajud, siis seda on nagunii teiste välisreiside korral juba piisavalt kogenud, et süsteem justkui lülitub välja, kuid märkamine jääb! Märkamine, et siin on selline pööre või siis keegi patsutas õlale ja soovid edu või vastupidi, sundis sind jätkama, et ka seeläbi endas motivatsiooni leida. Need on ülevad hetked, mida muidu ei koge!

Sestap ei olegi muud öelda, kui et #berlinlegend on uhke olla aga teekond siin ei lõpe ja tuleb leida järgmine maraton, mida ületada!

"If you want to win something, run 100 meters.

If you want to experience something, run a marathon."

Emil Zàtopek

Uute lugudeni...

---
All Runners Are Beautiful !
gorunning !